Tuleviku tööturg – inimesed ja masinad

Vastukaaluks hirmulugudele robotitest, kes inimestelt tulevikus kõik töökohad üle võtavad, on ilmunud julgelt positiivsed visioonid sellest, kuidas mõned inimlikud omadused – nagu loovus, empaatia, eneseteadlikkus jm – jäävad alati tehisintellektile kättesaamatuks ja seega ka tööturul asendamatuks. Malemängu peeti kunagi üheks selliseks, puhtinimlikuks pädevuseks. Tehisintelligentne süsteem Deep Blue võitis aga juba aastal 1996 esimest korda tolleaegset malemeistrit Garri Kasparovit. Tänapäeval on tehisintelligentsed süsteemid kõigutamatud malemeistrid.

Et paremini valmistuda sedasorti ootamatusteks on Maailma Majandusfoorum koostanud aruande, mis analüüsib tulevikutöökohtade kujunemist kuni aastani 2022. Aruande põhjal on välja toodud viis mõttepunkti, mida tuleviku tööturu paremini mõistmiseks silmas pidada:

  1. Automatiseerimine, robotistumine ja digitaliseerimine toimuvad valdkonniti erinevalt

Prognooside kohaselt on ettevõttete prioriteediks järgnevatel aastatel ülikiire mobiilse interneti, tehisintelligentsete lahenduste, suurandmete analüüsi ja pilvetehnoloogiate arendamine. Investeeritakse ka masinõppesse ja virtuaalreaalsetesse lahendustesse, kuid robootika ei tõota veel ulmefilmidest tuttavaid tehnoloogiaid. Statsionaarsed robotid (nagu robotkäed) on suure tõenäosusega aastaks 2022 enim rakendatud robottööjõud.

  1. Vabade töökohtade hulk kasvab hoolimata tööturu ümberkujunemisest

Tehnoloogiliste lahenduste ja inimeste vahel toimub nii töökohtade kui ka -rollide ümberjaotus, mille käigus kaob maailma tööturult u 75 miljonit töökohta, lisandub aga u 133 miljonit uut töökohta. Kasvab vajadus selliste tehnikaerialade ekspertide, nagu andmeanalüütik, tarkvara ja rakenduste arendaja, sotsiaalmeedia ja e-kaubanduse ekspert, kuid ka inimlikke pädevusi esindavate erialade, nagu klienditeenindaja, müügi- ja turundusekspert, kultuuritöötaja, õppevaldkonna spetsialist jmt, järgi.

  1. Töökohtade ümberjaotus inimeste ja masinate vahel toimub kiiresti

Praegu on inimtööjõu kanda maailma tööturu kõikidest töötundidest keskmiselt u 71%, samas kui masinad ja algoritmid panustavad keskmiselt u 29% töötundidest. Aastaks 2022 on inimeste kanda jäänud 58% töötundidest, samas kui masinad ja algoritmid panustavad juba 42% töötundidest. Masinate tööjõud võtab enim üle vastutust aladel, nagu ratsionaalne põhjendamine ja otsuste tegemine, administratiivtööd ja infootsing. Kuid masinad hakkavad üha enam üle võtma ka praegu peamiselt inimeste elluviidavaid tööülesandeid, nagu suhtlemine, koordineerimine, ja nõustamine.

  1. Uued tööülesanded nõuavad uusi oskuseid

Oskuste stabiilsus (töö tegemiseks vajalike põhioskuste muutumatus) on globaalse keskmise põhjal aastaks 2022 u 58%, mis tähendab, et töökohal nõutavate oskuste hulk muutub 42%. Tähtsamaks muutuvad oskused, nagu analüütiline mõtlemine ja aktiivne õppimine, kuid ka tehnoloogiaalased oskused. Inimlikud pädevused, nagu loovus, unikaalsus ja initsiatiiv, kriitiline mõtlemine, veenmis- ja läbirääkimisoskused, oskus detaile märgata, vastupidavus, paindlikkus ja probleemide lahendamisoskus, kas säilitavad senise või omandavad suurema väärtuse.

  1. Me kõik peame saama elukestvateks õppijateks

Kuni aastani 2022 tuleb töötajatel kulutada ümberõppele ja oskuste uuele tasemele viimisele keskmiselt 101 päeva. Kasvavad oskuslõhed – nii üksikute töötajate kui ka ettevõtete juhtide hulgas – võivad osutuda oluliseks takistuseks ettevõtte ümberkujundamisel uue tööturuga vastavusse viimisel. Pool või kaks kolmandikku kõigist ettevõtetest võivad sellistes tingimustes eelistada väliseid teenusepakkujaid, ajutist või vabakutselist tööjõudu. Terviklik lähenemine tööjõu planeerimisele ja ümberõppele on sellise trendi puhul positiivse arengu võtmeks.

Maailma Majandusfoorumi tulevikutöökohtade aruanne hõlmab vaid lühikese ajavahemiku ehk meie lähituleviku prognoose. Ometi on paaril järgneval aastal toimuvate muudatuste tempo järgi võimalik aimata, millised muutused võivad meid ees oodata veel järgmiste kümnendite jooksul.

Allikas:

https://www.weforum.org/agenda/2018/09/future-of-jobs-2018-things-to-know/

 

Kommentaar

Ede Schank Tamkivi Hüppelaua suvekooli tegevjuht

Tuleviku töökohad tuleb endale ise luua

Hiljutisel kevadvaheajal perega Brasiilias reisides avastasime matkamisest väsinud jalgade rõõmuks võimaluse rentida Rio de Janeiro suvaliselt tänavanurgalt teekonna jätkamiseks elektritõukerattad. Kõige enam hakkas silma rohelisi Grin rattaid, millega samanimelise äpi esmasel allalaadimisel saad sõita 10 minutit tasuta ja edasi maksad iga minuti eest veidi enam kui 10 eurosenti. Tõukeratastega saab kihutada kuni 20 km/h, kuid kõnniteedel tohib Brasiilia seaduste järgi sõita mitte kiiremini kui 6 km/h. Sellest piirangust sain muidugi teada alles hiljem, guugeldades.

Möödunud aastal alustas Ladina-Ameerika riikides tegevust kümmekond elektritõukerataste start-up’i. Suurim neist ongi Grin, Mehhiko pealinnas alustanud ettevõte, mis on tänaseks alla neelanud ka juba oma suurima kohaliku konkurendi Yellow, mis siiani kollaste ratastega linnapilti ilmestanud. Turu-uuringute andmebaasi Grand View Research andmetel pakutakse elektrirataste renditeenust juba sajas linnas ning nende ettevõtete väärtus kokku küündis möödunud aastal üle 17 miljardi dollari.

Jutt käib siis rattateenuse operaatoritest ehk ettevõtetest, kes on ehitanud valmis rakendused, mis võimaldavad rattaid rentida ja nende asukohta linnapildis jälgida. Rattad ise valmivad suuremas osas muidugi ootuspäraselt Hiina tehastes, aga sealgi teevad metallist juppide valmistamise ja kokkupaneku suuresti ära masinad. Töö, mida masinad veel ei oska (ega ilmselt ei saagi oskama), on aga nende rataste disainimine, seadistamine ja omavahelise suhtluse koordineerimine, ning siin on nõudlus (tarkade!) inimeste järele kestev ja pigem kasvav.

Eestlastel käpp sees

Kuniks Eestis veel renditõukside teenust ei ole – ilmselt on selle taga meie pisike turg, mida toetab suurema osa aastast rattasõidukõlbmatu ilm –, võime rõõmustada selle üle, et eestlased on siiski elektritõukerataste äris sügavalt sees. Ja seda just n-ö intelligentsete töökohtade poolelt. Näiteks on Eesti ettevõte 1oT ehitanud platvormi, millel opereerivad USA suurimad tõuksioperaatorid Bird ja Lime.

Teine eestlaste asutatud ettevõte, Comodule ehitab aga lisaks asjade internetile ehk spetsiifiliselt liikuvate masinate vahelist suhtlemist võimaldavale tarkvarale selleks vajalikku riistvara. Veel sel aastal plaanib Comodule Eestisse ehitada oma tehase, et lisaks tarku kiipe sisaldavatele seadmetele ise rattaid tootma hakata, teatas hiljuti ettevõtte asutaja ja tegevjuht Kristjan Maruste.

Comodule on huvitav ettevõte sellegi poolest, et ta on välja kasvanud TTÜ tudegivormeli projektist. Kiiretest masinatest ja elektroonikast huvitatud tudengid suutsid ülimalt piiratud ressurssidega ehitada võidusõiduautod, millega edestasid rahvusvahelisel võistlusel oluliselt suurema eelarve ja kogemustega tiime.

Comodule on seega edukas näide sellest, kuidas suure uudishimu ja meeletu töötahtega võib hoolimata pikaajalise kogemuse puudumisest teha suuri asju, sest asjaosalistel endil on sees jõuline vedru, mis sunnib neid omal käel õppima ja avastama. Mitmed uuringud on näidanud, et noorte jaoks ongi kõige efektiivsem õppimise viis iseavastamine ehk n-ö isejuhtiv õpe (RAK: „Tuleviku tegija teekond start-up ökosüsteemi”, 2018). Kõik, mis on peale surutud ülevalt poolt ehk koolist ja vanematelt, tundub igav ja nõme. Ja sageli see seda ongi, sest eelmisel põlvkonnal on hoopis teistsugune (iganenud?) arusaam digimaailmast.

Tartu ülikooli äsja avaldatud uuring „IT-oskuste arendamine Eesti koolides”, milles küsitleti 740 põhikooli ja gümnaasiumi lõpuklasside õpilast üle Eesti, kinnitas antropoloogide uuringu tulemusi: isegi neis koolides, kus programmeerimist õpetatakse, on koguni pooled 12. klassi poistest õppinud koodi kirjutama omal käel (tüdrukutest on seda teinud vaid 12%).

Kuidas sünnivad uued ükssarvikud?

Hetkel on Eestis 129 524 noort vanuses 10−19, mis on 9,8% elanikkonnast. Neist sirgub uus põlvkond tööealisi, samal ajal kaob aastaks 2024 tööturult ligi 50 000 inimest. Paljud tänased noored peavad endale tuleviku töökohad ise looma. Suurbritannias 40 aasta jooksul läbi viidud uuringu kohaselt on koolis ettevõtlusega tegelema hakanutel kaks korda suurem tõenäosus tulevikus ettevõtjaks saada (14% vs. 7%), samuti on nad üldiselt tööturul aktiivsemad.

Eestis on küll juba 25 aastat tegutsenud Junior Achievementi ettevõtlusõpet pakkuv programm, kust on sündinud palju ägedaid õpilasfirmasid, ent enam kui pooltes Eesti koolides ettevõtlust siiani süsteemselt ei õpetata. Paljud tänased põhi- ja keskkooliõpilased puutuvad ettevõtlusega heal juhul kokku alles ülikoolis õppides ning sageli on siis juba liiga hilja, et aidata neil teha tulevase elu seisukohalt informeeritud valikuid. Iseseivasse ellu astuvatel noortel puudub tihti realistlik pilt isikliku eelarve majandamisest ning tahe üritada esmapilgul võimatuna näivaid probleeme lahendada. Probleem on ka selles, et paljud ettevõtlusõppe juhendajad ei oma ise sisulist ettevõtjakogemust ning koolitus võib jääda ülimalt teoreetiliseks ega suuda seega õpilasi piisavalt köita.

Hea uudis on see, et viimasel paaril aastal on tekkinud päris mitmeid algatusi, mis täidavad seda tühimikku praktiliste programmidega, kus õpilased otsivad ise lahendust nende endi sõnastatud probleemi(de)le ning kasutavad oma idee(de) teostamiseks tehnoloogilisi abivahendeid. Viimane aitab omakorda noortes kinnistada arusaama, et tehnoloogia pole ei asi iseeneses ega kätke endas üksnes passiivsele tarbimisele suunatud võimalusi, vaid eelkõige vahendeid probleemide lahendamiseks ja proaktiivselt millegi uue loomiseks.

Näiteks viib tänavu juba kolmandat aastat järjest toimuv Hüppelaua suvekool kooliõpilased kokku tehnoloogiaettevõtjatest praktikutega, kes oma kogemuste ja praktiliste nõuannete jagamisega inspireerivad noori tegelema ettevõtlusega tehnoloogia abil. See annab noortele ettekujutuse, millised on kaasaegsed ja rahvusvahelised väärtust loovad töökohad ning kuidas ise tulevikus sama kaugele või veelgi kaugemale jõuda.

Hüppelaua eesmärk on kasvatada 14–19-aastastes kooliõpilastes ettevõtlikkust elulise käed-külge programmi abil, mis julgustab õpilasi kriitiliselt mõtlema, meeskonnas töötama, infot koguma ja töötlema, ning otsima oma ideedele teaduslikult testitavaid praktilisi väljundeid, kasutades selleks kaasaaegseima tehnoloogia abivahendeid.

Programmi mõte on anda noortele võimalus mõelda avaramalt ning tulevikku suunatult. Keegi ei tea, milliseid kompetentse vajab meie tööjõuturg 10–20 aasta perspektiivis, kuid kindel on see, et tänased õpilased peaks eelkõige õppima kiirete muutustega sujuvalt toime tulema, mitte kohkuma tundmatute ülesannete ees, ning suutma teha omavahel koostööd.

 

Kaanepildi autor on noor eesti digikunstnik Estookin Andreen

Print Friendly, PDF & Email

Teostus EMOTIVE