TULEVIK EI OLE SELLINE NAGU VAREM. MÕELDES AASTA 2030 NOORSOOTÖÖLE

Olen kogu elu vaadanud ulmefilme ja lugenud ulmeraamatuid. Kosmoseooperid on minu teema. Minu jaoks tegelevad need elu põhiküsimustega – kuidas me iseenda ja maailmaga suhestume, kuidas tegeleme teistsugususega või kuidas tehnoloogia muudab meie elu.

Lood kosmosereiside ja lendavate hõljuklaudadega tulevikust on tegelikult lood tänapäevast. Need hoiatavad meid hargmaiste ettevõtete poliitilise võimu eest või kajastavad, mida inimeseks olemine päriselt tähendab. Neis filmides mõeldakse välja igasuguseid seadmeid. Seal on lendavad autod ja masinad, mis telepordivad inimesi kaugetesse paikadesse. Ometi on teleriekraanid seal uskumatult rohmakad. Millegipärast on lendavaid autosid olnud lihtsam ette kujutada kui üliõhukesi mobiiltelefone või lametelereid. Minu jaoks on see eluterve meeldetuletus sellest, kui lihtne on meid tulevikule mõeldes tüssata.

Üks nutikamaid oletusi tuleviku kohta on see, mida teadlased kutsuvad nullhüpoteesiks. Sisuliselt tähendab see, et midagi erakordset ei juhtu. Püsivate sotsiaalsete süsteemide puhul on see tavaliselt tõsi – need peavad muutustele vastu. Ometi, kui mõtleme tulevikule, siis millegipärast arvame, et saame rääkida ümbruse tohututest muutustest. Me eeldame, et kõik on täiesti teistsugune. Koroonakriisi ajal loomulikult teame, et ühiskonda võivad mõjutada asjad, millele me paraku ei ole eriti vaevunud mõtlema. Harukordsed ja ootamatud sündmused võivad meid siiski iga hetk tabada.

Tulevikule mõeldes on minu arvates parim võimalik alternatiiv nullhüpoteesi ja muutuste kooslus. Mõned põhiasjad jäävad ilmselt samaks, kuid midagi on kindlasti ka teistmoodi. Oluline on aru saada, millised on tõenäolised muutused, ja tunnistada tõsiasja, et noorsootöö kogukonna olemasolevat tarkust on ilmselt vaja ka tulevikus.

MIS TÕENÄOLISELT EI MUUTU

Noored veedavad oma sõpradega rohkem aega kui ükski teine vanusegrupp. Nad tõmbuvad tõenäoliselt perest ja koolist eemale ning veedavad omavahel aega. Nad puutuvad kokku seksuaalsuse ja romantiliste suhetega. Nad hakkavad kogukondades kaasa lööma ja leiavad ilmselt asju, mis neile meeldivad, ja neid, mille suhtes nad on kriitilised. Lisaks peavad nad tegelema edasiõppimise küsimustega ja sisenema tööturule. Ma ei arva, et need asjad eriti muutuksid.

Viis aastat tagasi Brüsselis peetud teine noorsootöö konventsioon lõppes deklaratsiooniga sellest, mis ühendab noorsootööd. Konventsioonil räägiti noorsootöö kahest tähtsast ülesandest: kohtade ja ühenduste loomisest.

Kohtade loomine viitab paikadele nagu noortekeskused, mida noorsootöötajad rajavad, et tegeleda noortega. Teisalt tähendab see ka noortele võimalust luua oma koht. Noorsootöö põhiväärtus on uskumus, et kui noored kokku tulevad, siis on neil tohutu potentsiaal luua midagi tähendusrikast ja panustada nii asjaosaliste kasvu kui ka ühiskonda üldiselt. Kohtade loomiseks on vaja teada, mida noored tahavad, mis neile meeldib ja kuidas nad tahavad, et neid koheldaks. Seetõttu on lõbutsemine alati osa noorsootööst.

Ühenduste loomine tähendab, et aitame noortel leida oma kohta ühiskonnas. Soome noorsootöö kogukonnas mõtleme palju haridusest ja tööturust, kuid ka sellest, kuidas olla mõjusad kohalikul, riiklikul ja ülemaailmsel tasandil. Noorsootöö ülesanne on aidata ja võimaldada kõiksugustel noortel nautida seda, mida ühiskonnal on pakkuda. See nõuab oskust rääkida ühel ajal nii lootusrikkalt kui ka arendada kriitikameelt.

Ülesanne luua kohti ja ühendusi on ka 2030. aastal endiselt sama oluline. Ka siis on noori inimesi. Nad tahavad eakaaslastega aega veeta, lõbutseda, teha üheskoos midagi tähendusrikast, väljendada end kultuuriliselt ja poliitiliselt, rääkida ja mõtiskleda oma elust ja kultuurist. On noorsootöötajaid, kes töötavad noortega mitteformaalseid meetodeid kasutades ja kes tahavad võtta noori kui võimalust, mitte probleemi. On ühiskondlikud ja poliitilised struktuurid, mis võivad mõned noored välja jätta. On vaja kohti ja ühendusi. Arvan, et just seetõttu peame olema piisavalt julged ja ütlema, et mõned põhiasjad jäävad samaks. Need võivad teistsugused välja näha, kuid põhiküsimused jäävad meiega aastakümneteks.

MIS TÕENÄOLISELT MUUTUB

Peame oma teguviisid ümber mõtlema iga kord, kui kultuur, ühiskond või tehnoloogia muutub. Keeruline on muidugi see, et need ei jää kunagi samaks. Seetõttu peame aeg-ajalt oma teguviisidele mõtlema.

Koroonaviirus on neid muutusi võimendanud. Me teame nüüd, et mõni tahk meie elus võib muutuda peaaegu üleöö. Minu arvates vajavad tähelepanu vähemalt neli järgmist aspekti.

Kõige olulisem on jagu saada ökokriisist, mis on tingitud meie eluviisist ja põhjustab üleilmset soojenemist. Tulevikuühiskonna tohutu ülesanne on luua säästvam tulevik. Selles muutuses mängivad rolli noored. Noorsootöö põhiülesanne on siis võimalus töötada ühiskondlikult ja ökoloogiliselt kestliku maailma nimel. Selleks peab õppima uusi asju ja laskma vanadest viisidest lahti. Kui räägime noorsootöö igapäevategevustest, siis 2030. aastal on keskkonnaprobleemid üha olulisemad.

Digivahendid muudavad maailma. Me teame, et tehnoloogia muudab maailma, kuid me ei tea, kuidas – meenutagem, et kujutati ette lendavaid autosid, kuid lametelereid mitte. Digivahendid muudavad kohtade rajamist, kuid ka seda, kuidas ühendusi luuakse. Tuleviku üks peamisi küsimusi on õppida, kuidas digimaailmas hästi elada.

Minu kodumaal Soomes oli noorsootöö üks nähtavamaid muutusi 2010ndatel noorsootöötajate üha suurenev koostöö. Eriti õitses noorsootöö koolides. Muutus ka arusaam teenustest – lähtepunkt peab olema noor inimene, mitte see, mida asjatundjad teevad ja teavad. Noorsootöötajad usuvad, et läheneva aastakümne jooksul tehakse noorte heaolu ja haridustee jaoks rohkem koostööd. Nagu on öelnud Tallinna Ülikoolis töötav andekas teadlane Lasse Siurala, ei saa noorsootöös edasi liikuda end erialaselt eraldades, vaid tuleb partnerluse, võrgustike, tegevuste ja projektide kaudu tegutseda noorsootöö tunnustamise ja suhtelise vabaduse nimel.

Neljas aspekt on see, mida loodan näha. Noorsootöö uurijana mõistsin alles hiljuti, kui vähe oleme pööranud tähelepanu perekonna rollile noorte elus. Oleme keskendunud noortekultuuridele, mitte kodudele ega igapäevasele suhtlusele peres. Samal ajal noorsootöötajad n-ö avastavad perekondi ja üritavad nendega koostööd teha.    

TEADMATUSEGA TÕTT VAADATES

On äärmiselt ebatõenäoline, et saame pöörduda samasuguse elu juurde, nagu see oli 2019. aastal. Inimeludel ei ole pausiklahvi, isegi kui meile meeldib mõelda, et naaseme niinimetatud vanasse normaalsusesse kohe, kui inimkond on leiutanud vaktsiini ja loodetavasti teised viisid, kuidas viirusest jagu saada. Sotsiaalsed süsteemid ei ole kunagi püsivad. Kuna need muutuvad iga kord, kui vajutame esitamisklahvi ning avame oma ühiskonna ja Euroopa, oleme liikunud uude etappi.

Eeldan, et tulevad karmid läbirääkimised, kuidas ühiskond peaks raha kulutama. Peame oskama väljendada noorsootöö kasulikkust, kirjeldama oma põhimõtteid ja väärtusi ning võib-olla näitama, milline on noorsootöö mõju, kuigi noorsootöö meetodite avatust arvestades on selle saavutamine olnud uskumatult raske ülesanne. Digivahendid on tõenäoliselt endiselt aina tähtsamad. Oluline on leida viis, kuidas ühendada digivahendid ja noorsootöö. Ilmselt suureneb multiprofessionaalne koostöö ja meeskonnatööoskuste olulisus. Arutletakse, kuidas samal ajal toetada peresid ja aidata noortel olla iseseisvad.

Mis kõige tähtsam – ma arvan siiralt, et kõikide noorsootöö teenuste järgmine suur käik on leida viis, kuidas reageerida ökokriisile. Nagu on öelnud Stephen Kemmis, on hea hariduse ülesanne aidata noortel elada hästi maailmas, kus tasub elada.

Soome elektronmuusika teerajaja Erkki Kurenniemi on öelnud, et tulevik ei ole selline nagu varem. See on eriti tajutav koroonaviiruse ajal, mis muudab seda, kuidas me liikuda ja reisida, rääkida ja suhelda, üksteist tunda ja katsuda saame. Asjad muutuvad. Samas ei jää need iial püsima. Vaatamata teadmatusele on noorsootöö põhiülesanded – kohtade rajamine ja ühenduste loomine – endiselt olulised. Kohad näevad tõenäoliselt teistsugused välja ja ühendused on tehtud uuest materjalist, kuid need on vajalikud seni, kuni on noori, kes ühiskonnas ja ökosüsteemis oma kohta otsivad.

Kommentaar

Olles noorsootöö õppejõud Tallinna Ülikoolis, võin öelda, et tuleviku noorsootööle mõtlemine on väga oluline tänaste noorsootöö tudengite õpetamisel, sest tänased tudengid on ju need, kes aastal 2030 töötavad noortega ja kujundavad tuleviku noorsootööd. Et luua ettekujutus sellest, mida tulevik meile toob, õpivad noorsootöö tudengid kõigepealt analüüsima noorsootöö arengut, luues ka seoseid ühiskonnas toimuvate protsessidega nii rahvusvahelisel kui ka riiklikul tasandil. Rõhku pannakse ka kriitilisele mõtlemisele, digipädevuste omandamisele, üleilmsete probleemide (nt kliimamuutus, tehnoloogia areng, migratsioon jms) üle arutlemisele, eri põlvkondade (X,Y,Z, Alpha) iseärasuste tundma õppimisele. Tähtsal kohal on ka oskus ennast analüüsida ning oskus õppida ise ja koos noortega. Sest juba praegu, aga tulevikus võib olla veelgi rohkem, kasvab vajadus nende noorsootöö spetsialistide järele, kes on valmis ennast täiendama vastavalt muutustele.

Nõustun Tomi Kiilakoski arvamusega, et noorsootöö tuleviku üle mõtisklemisel saab proovida ennetada nn tõenäolisi muutusi, mida tulevik meile toob, ning arvestades varasemat ühiskonna ja tehnoloogia arengut oletada, mis tõenäoliselt ei muutu.

Rääkides tehnoloogia arengust ja selle mõjust noorsootööle, tuleb arvestada, et noorsootöö üleviimine virtuaalsesse maailma ei tähenda automaatselt kõikide noorteni jõudmist ega noorsootöö kvaliteetsemaks muutumist. Digivahendid toetavad uute võimaluste tekitamist noorsootöös ning loovad uusi keskkondi ja meetodeid noorteni jõudmiseks, kuid noorsootöö teenuste kvaliteedi tagamisel on kindlasti tähtsal kohal ka muud tegurid. Kõige tõenäolisem muutus noorsootöös on lähiajal see, et noorsootöö tegevused, keskkonnad, meetodid veelgi mitmekesistuvad ja individualiseeruvad vastavalt erinevate noorte vajadustele. Kuid mis lähiajal väga ei muutu, on noorsootöö põhimõtted. Julgen väita, et tulevikus pööratakse isegi rohkem tähelepanu noorsootöö põhimõtetele ja väärtustele. Mõtiskledes tehnoloogia mõju üle noorsootöö tulevikule, peame rohkem kui kunagi varem olema teadlikud sellest, et noorsootöös on kõige tähtsam noor ise, ning olema suutelised kasutama tehnoloogiavahendeid kohusetundlikult ja otstarbekalt, et noor ja tema heaolu jääksid kesksele kohale, mitte rõhutama digivahendite rohkust või atraktiivsust.

Digivahendite kasutamisel peaks professionaalne noorsootöötaja lisaks oma digipädevustele lähtuma kutse-eetikast, mille üks põhiteese on turvaline keskkond. Paraku tekib digivahendite kasutamisel üha rohkem turvalisuse tagamise väljakutseid. Samuti on üks noorsootöö põhimõtetest oskus luua noorega usalduslik partnerlussuhe, et noor tunneks, et ei ole jäänud üksi, teda kuulatakse, toetatakse, temaga arvestatakse. Seega tulevikus selles osas midagi eriti ei muutu. Sellele viitab ka uus Eesti noortevaldkonna arengukava 2021–2035, mis pöörab tähelepanu noorte kindlustundele, et „noored ei jääks üksi ja neid ümbritseks tugivõrgustik“. Praeguse koroonakriisi tõttu hakatakse nii haridusasutustes kui ka noorsootöö organisatsioonides veelgi rohkem väärtustama reaalset kontakti inimesega ja temaga arvestamist. Isegi kui olukorrast tingituna võetakse kasutusele digivahendeid või kolitakse virtuaalsesse keskkonda, siis hoolitsetakse selle eest, et kõikideni oleks jõudnud info, et kõik saaksid osaleda tegevustes ja tunneksid ennast uues keskkonnas mugavalt ja turvaliselt. Väga hoolikalt tuleb läbi kaaluda, milliseid digivahendeid kasutada ja kuidas tegevus läbi viia, et tagada dialoog noorsootöötaja ja noore vahel. Oma õppetöö praktikast võin öelda, et nt vähemalt õppejõu ja õppija silmast silma kontakti püütakse virtuaalses suhtluses kaameraga saavutada ja vältida musti ekraane. Tahetakse olla päris inimestega koos.

Koroonakriisi ajal olen nii õppetöös kui ka noorsootöös kuulnud palju räägitavat paindlikkusest. Noorte vajaduste heterogeensus ja arusaam, et ei saa kõikidele pakkuda ühte ja sama teenust ja läbi viia ühesugustel alustel õppe- ja noorsootööd, minu arvates kinnistub tulevikus veelgi. Siinkohal olen sama meelt nagu artikli autor, et tulevikus jääb samaks see, et noortele tegevuste või võimaluste „loomiseks on vaja teada, mida noored tahavad, mis neile meeldib ja kuidas nad tahavad, et neid koheldaks“. Lisaks Tomi Kiilakoski noorsootöö tuleviku väljakutsete loetelule nagu noorsootöö kasulikkuse tunnustamine ja selle mõju hindamine, noorsootöö ja digivahendite ühendamine noorte kasuks, noorte iseseisvuse toetamine ning multiprofessionaalse koostöö arendamine, soovin tuua esile, et tulevikus muutub ka meie suhtumine muutustesse, seoses sellega on loodetavasti ka noorsootöös rohkem noorsootöötajaid, kes on valmis muutustele adekvaatselt reageerima ja nende muutustega kaasas käima.

Covid-19 mõju on pikas perspektiivis veel raske mõõta ja hinnata, kuid muutusi, mida see on meile toonud, võime juba praegu tunda. Me soovime naasta tagasi nn „normaalsusesse“ ehk olukorda, mis oli enne kriisi, kuid tundub, et meie normaalsus ongi see, et tuleb õppida muutustega elama ja oma elu vastavalt muutustele kohandama. Nagu prantslased ütlevad: „C’est la vie“ ehk selline on elu.

Kaanepildi autor on Eesti kunstnik Martin Märss.