Reet Kost, SA Archimedese noorteagentuuri juhataja
„Travelling without Moving“ on Jamiroquai 1996. aastal ilmunud plaadi nimi, millelt on pärit ka lugu „Virtual Insanity“.
Kui Henrik Visnapuu pani rohkem kui 100 aastat tagasi oma kolmandas kirjas Ingile kirja surematud read sellest, kuidas „sel aastal tuleb kevad teisiti“, seisis kogu maailm suurte muutuste lävepakul. Täis uut tärkavat lootust pärast muserdavaid aastaid sõda ja segadust, sealhulgas siin samas Eestis. Kuigi need analoogiad ja paralleelid 100 aasta taguse ajaga ei ole täpsed, on ka tänavust kevadet võrreldud korduvalt just sõja metafoori kasutades, aga selle asemel, et kuulutada lahingutegevus lõppenuks, mis võimaldaks uue pilguga tulevikku vaadata, on nähtamatu vaenlase alistamine pikk ja vaevaline protsess ning selle tekitatud proovikividega peavad rinda pistma inimesed kõikidelt elualadelt.
Noorsootöö pole siinkohal mingi erand – ühekorraga ja üleöö muutusid nii noorsootöö koht, aeg kui ka meetodid ning mõjutatud olid ka selle väärtused ja põhimõtted. Arusaam sellest, et oleme ootamatuste suhtes haavatavad, sai tänavu kevadel paremini selgeks kui kunagi varem.
Muuhulgas on Covid-19 pandeemia avaldanud sügavat mõju õpirändele ja rahvusvahelistumisele. RAY uuringute võrgustiku Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse programmide (veel avaldamata) uuringust Covid-19 mõju kohta noorsootööle, milles osales 11 800 programmis osalejat (noored ja noorsootöötajad), selgub, et pandeemia mõjutas 75% küsitletu mobiilsustegevusi: 42% jätkas tegevust erineva korraldusega, sh kombineeritud õppega, 22% pidi oma projektid lõplikult katkestama ja 36% laskis oma tegevused katkestada ja edasi lükata. Uuringus osalejad olid vahepeal ainsaks alternatiiviks kujunenud virtuaalsele tegevusele ülemineku suhtes küll avatud, kuid kvaliteedi tagamiseks rahvusvahelise noortevahetuse või mõne muu rahvusvahelise õpirändetegevuse elluviimisel leidis siiski enamik vastanutest, et projekti pelgalt virtuaalsele elluviimisele eelistavad nad projektide alguse edasi lükata. (RAY COR 2020: 17)
Noortevaldkond on juba aastaid üha enam panustanud digioskuste ja võimaluste arendamisse, saades aru, et noorsootöö peab rohkem jõudma sinna, kus on noored, mitte iga hinna eest proovima muuta globaalseid trende ega toimetama vaakumis. Valdkonna digiarsenal on aasta-aastalt suurenenud, nagu ka digitaalse noorsootöö kompetentsid. Digitaalse noorsootöö arendamise poole on liigutud ulatusliku kaasamise abil – igal aastal korraldatakse Euroopa erinevais paigus kümneid seminare nende oskuste parendamiseks.
Kuid kahtlemata võib väita, et hoolimata ettevalmistustest on nende oskuste rakendamine sundolukorras, nagu käesoleva aasta kevad meile kätte mängis, hoopis midagi muud. Eriti olukorras, kus tänane 16–24-aastaste põlvkond (nn Z-generatsioon) hägustab piirid virtuaalse ja füüsilise vahel, sest on valdavalt digitaalsete põliselanikena üles kasvanud ja mõistab neile pidevalt käeulatuses olevat maailma ja erinevate kultuuride mõjusid selle mitmekesisusele. See on soodustanud noortes maailmakodaniku mõtteviisi ning globaalse kogukonna ja liikumiste arengut (nt Fridays for Future, March for Our Lives), kes avastab, tarbib, mõistab ja hindab lähedaste ja kaugete riikide kultuuri ja kogemusi ning osaleb algatustes, mis neid köidab ja nende sotsiaalset närvi liigutab. See kogemus ja kasvukeskkond julgustavad avatult ja sallivalt suhtuma endast erineva taustaga inimestesse, samastuma ja looma kontakti teadlikult mõnes muus kultuuris elava inimese või subkultuuriga. See põlvkond on empaatiline ja kuigi hoiab traditsioonilisest poliitikast ja osalusest pigem eemale, võtab olulistes väärtusküsimustes seisukohti. Nad tunnetavad oma mõju maailma ebaõiglusele vastu astudes.
Olukorras, kust end täna noorsootöö tegijate ja arendajatena leiame, peame põneva ja hariva virtuaalmaailmaga sammu pidamiseks ja resoneerumiseks mõistma nii noori, nende eelistusi kui ka nende seas populaarsemaid virtuaalseid keskkondi ja selles loodavat sisu, isegi, kui see omab üha sagedamini allteksti, mille lugemisel võib üht-teist tõlkes kaduma minna. Iseenesest ju igati tavapärane noorsootöö põhimõte, mis võib aga kriisiajal ringi rapsides tahaplaanile jääda.
Julgen väita, et noortevaldkond on paljude teiste valdkondadega võrreldes märksa agiilsem ja muutustele vastuvõtlikum. Kuigi ka siin pole mastaape arvestades võimalik sundida suurt laeva momentaanselt ja täielikult teist kurssi võtma, hakati olukorra tõsidust tajudes kohe otsima võimalusi ja lahendusi selleks, et noortevaldkonna töö seisma ei jääks ning võiks jätkuda ka kujunenud ebakindlas olukorras, kus rahvusvahelisi programme ähvardas edasilükkamine või sootuks ära jäämine. Eesti vaatest tähendas see muuhulgas näiteks ka seda, kuidas lahendada olukord nende vabatahtlikega, kes olid Euroopa Solidaarsuskorpuse raames tegemas oma vabatahtlikku teenistust mõnes suuremas kriisikoldes, nagu Itaalias või Hispaanias. Nii võimaldasidki erinevad internetitööriistad viia mõningatel juhtudel oma vabatahtliku teenistuse lõpuni distantsilt. Samuti langes SA Archimedese noorteagentuuri läbi viidava Erasmus+ noortevaldkonna teine taotlusvoor ajaliselt põhimõtteliselt koroonakriisi epitsentrisse ja tekkis küsimus, kas üleüldse nii muutlikes tingimustes taotlusvooru läbi viia, teades, et ettevalmistatud projektid ei pruugi kujunenud olukorra tõttu realiseeruda. Noorte ja noorsootöötajate peale võib aga ka nii keerulises olukorras lootma jääda – lõpuks oli kevadine projektivoor veel edukam kui aasta esimene ning taotlejad pöörasid oma ideedes tähelepanu ka kriisile ja selle leevendamise võimalustele.
Koroonakriis on samas mitmeski mõttes noortevaldkonnale positiivselt mõjunud – ühelt poolt on see olnud unikaalne õppetund, mis on paljastanud valdkonna kitsaskohad. Nii on jõutud selgele tõdemusele, et digivahendid ei ole ainus võluvits, kuna noorteni jõutakse väga erinevatel viisidel ning barjäärid võivad olla ka tehnoloogilist laadi. Eelmainitud RAY võrgustiku läbiviidud uuringust selgus, et koguni 60% uuringus osalenud noorsootöötajatest jõuavad vaid kuni poolteni nendest noortest, kellega nad tavapäraselt töötavad. Loomulikult on üleeuroopaliselt püsivaks probleemiks valdkonna jätkuv alarahastatus, kuid see on olnud proovikiviks ka varasematel aastatel. Ebapiisav rahastamine piirab samal ajal ka noorte osalemist erinevates rahvusvahelistes programmides. Eestiski suudame nii Erasmus+ kui Solidaarsuskorpuse taotlusvoorudes rahuldada paraku vaid teatud osa projektidele palutud toetusest.
Samal ajal tuleb nentida ka seda, et kriis on toonud Euroopa noortevaldkonna tegijad üksteisele lähemale. Kriisidel on omamoodi ühendav jõud, mis mobiliseerib ja motiveerib ühte asja ajavaid inimesi veelgi enam koostööd tegema, sest paljud mured on sarnased. Kesksuvel kohtusid veebinaril teist korda ligemale 70 noortevaldkonnaga seotud organisatsiooni, et arutleda selle üle, kuidas on noortevaldkond kriisiga hakkama saanud ja milline võiks olla akuutne vastus kriisi põhjustatud mõjudele. Virtuaalsel kohtumisel tõdeti, et kriisist tingitud piirangud on noortevaldkonda oluliselt mõjutanud – 70% noortevaldkonna töötajatest kinnitavad, et mõju nende tööle on olnud ulatuslik, valdav osa valdkondlikest organisatsioonidest on pidanud oma ettevõtmisi ja plaane oluliselt korrigeerima, ära jätma või edasi lükkama. 50% organisatsioonidest peavad kriisi tõttu silmitsi seisma vähenenud eelarvega.
Ohtlik väärarusaam, millega noortevaldkond peab kriisi tingimustes võitlema, on eeldamine, nagu oleks online-noorsootöö odavam kui offline-maailmas noorsootöö korraldamine. Kulutusi ei saa mõõta ainult rahas, tegevuste ümberkujundamine füüsilisest keskkonnast digitaalsele nõuab noortevaldkonnalt ka inimressurssi, mida võrreldes tavapärase olukorraga mõjutavad üha enam ebakindlus, samuti see, kuidas tagada noorsootöö kvaliteeti. Digipöörde seisukohalt on noortevaldkonnal õnneks soodne omadus ja võime teha koostööd, jagada innovatsiooni ja strateegiaid, et liikuda noorsootöö tegevuste suurema ja kvaliteetsema veebipõhise rakendamise poole. RAY uuringus osalenutest pidas 90% vastanutest kasulikuks, et Erasmus+ toetab kombineeritud õppevorme (nt lühiajaline rahvusvaheline õpiränne kombineeritud virtuaalse õppega) juba sellest sügisest. See uuring koos mitmete teistega tõstab korduvalt esile kasvavat vajadust kiirendada hariduse, sh mitteformaalse hariduse digitaalset ümberkujundamist, pidades samal ajal silmas digitaalset lõhet ühiskonnas.
Selge see, et noortevaldkonna tegijad, sh noored ise on andnud endast kriisiolukorras parima, näidates üles kiiret kohanemis- ja vastupanuvõimet, loomingulisust, pühendumust ja koostöövaimu – kasutusele on võetud uued protseduurid ja meetodid, et luua noortele turvalisi keskkondi, sh abistatud ärevuse ja pandeemiasituatsiooniga toimetulekuga. Organiseeritud on noorteprojekte ja vabatahtlike tööd, samuti on loodud võimalusi noorte ligipääsuks vajalikule informatsioonile ja nõustamisele.
Kuid koroonaviirusel on palju nüüd ja tulevikus avalduvaid kõrvalmõjusid, mille seas on kahetsusväärselt ka paranoia, sotsiaalsete stigmade, eelarvamuste ja rassismi kasv. Koroonapaanikast ajendatud rassismipuhanguid ja -juhtumeid toidab omakorda laialdane väärinfo levik ja ignorantsus nii noorte kui ka täiskasvanute seas, millest lõikavad kasu üksnes äärmusliikumised, mis mitmelgi pool Euroopas populaarsust koguvad. Teise laine ja haiguse leviku suurenemisega seostatakse suuresti just noori. Nagu koroonapandeemiast endast põlvkondadevahelise lõhe suurendamisel veel vähe oleks.
Pärast pandeemia puhkemist on suurenenud teatatud rassismi- ja diskrimineerimisjuhtumite arv, mis on suunatud eri päritolu inimestele (UNESCO, 2020: 29). Uuringutulemused näitavad, et ka noored ise on mures rassismi ja laialdase desinformatsiooni leviku pärast, mis on seotud Covid-19 pandeemiaga ning millel võivad olla pikaajalised mõjud (OECD 2020: 13). Seejuures on positiivne näha, et nii mõnedki Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse noorteprojektid on ellu kutsutud lahendama just neid probleeme, levitades teavet ja pakkudes abi kõige haavatavamatele ja tõrjutud rühmadele, sealhulgas vähemustele ja sisserändajatele. Veelgi suuremat tähelepanu koroonakriisist väljatulemisele ja kohanemisele loodaks näha 2020. aasta sügisesse taotlusvooru esitatud projektides. Olgu need siis projektid, mis pööravad tähelepanu noorte osalusele ja kaasamisele oluliste küsimuste lahendamiseks; sotsiaal-majanduslikus kitsikuses elavate laste ja noorte toetamisele; väärinfo leviku tõkestamise ja teadlikkuse kasvatamisele; noorte ärevusega tegelemisele, vaimse tervise ja heaolu suurendamisele; inimesteni adekvaatse meditsiiniinfo viimisele; ning aitaks kaasa viiruse ja viiruse ohvritega seotud eelarvamuste ja arusaamatuste kõrvaldamisele; veebis leviva peamiselt sisserändajatele ja noortele suunatud vihakõne ja diskrimineerimise vähendamisele jne. Kõik sellised algatused on vajalikud ning noortel ja noorsootöö valdkonnal, sh noorteühingutel ja kogukondadel on kahtlemata oma roll ühiskonna vastupanuvõime ja solidaarsuse suurendamisel, mida Euroopa Liidu noortele suunatud rahvusvaheliste programmide kaudu heal meelel toetame. Kui koroonaviiruse jätkuv levik ja võimalik uus laine takistab kaugemate koostööpartneritega kokkusaamist või reisimist, võib vaadata naabrusesse ja kombineerida kohalikke ja rahvusvahelisi ning virtuaal- ja kontakttegevusi. Sõita lennuki asemel rongi või bussiga, jne. Kõigeks selleks on paindlikud tingimused juba täna programmides loodud.
KUIDAS EDASI?
Me ei tea, mida tulevik toob. Sel kevadel sai selgeks, et mistahes plaanide tegemine tänases maailmas muutub oluliselt mitmekihilisemaks ehk tagataskus peavad olema plaanid ka negatiivsete stsenaariumite realiseerumiseks. Olukordadeks, kus tavapärane tegevus on tugevalt häiritud ning mõjud võivad kesta teadmata aja ja olla prognoosimatute tagajärgedega. Füüsilistel liikumispiirangutel on kõige suurem mõju eelkõige erinevatele mobiilsusprogrammidele – noortevahetustele, õpirändele jms. Kuidas siis sellisel juhul edasi toimetada, kui meie igapäevane normaalsus on saanud hoobi, muutes meie plaanid parimal juhul ebakindlaks? Kas püüda noortevaldkonna senised programmid ja initsiatiivid täielikult ümber kujundada ja viia need igaks juhuks ainult digitaalsetele platvormidele? Samal ajal leppides kui paratamatusega, et seeläbi suureneb veelgi enam lõhe vähemate võimalustega noorte ja nende noorte vahel, kel on ligipääs, oskused ja võimalused digitaalses noorsootöös osalemiseks mõeldud vahenditele?
Usun, et see ei ole lahendus, parimal juhul vaid plaaster, mis hoiab noortevaldkonna hädapäraselt käigus, ja ei täida suuremat eesmärki kaasata solidaarselt kõiki noori, kel osalemiseks soovi on. Just positiivne küünarnukitunne ja solidaarsus on need väärtused, mida noortevaldkond laiemale ühiskonnale pakub. Ainuüksi valdkonnas tegutsejate lõputu entusiasmi ja leidlikkusega seda paraku ei saavuta, vaja on ka toekat finantseerimist ja erinevaid toetusmehhanisme, mis aitaksid tagada kvaliteetse ja hõlmava noorsootöö jätkumise. Jah, loomulikult tuleb muutunud olukorras luua ka uusi juhendeid ja standardeid, mis võimaldaksid vajaduse korral erinevate programmide jätkumise digitaalsetel platvormidel ning ei jätaks kedagi maha. Noorsootöö valdkond, sh rahvusvaheline koostöö noortevaldkonnas on muutumas ning korralduslikul tasandil on koostöö ja innovatsiooni juhtimine võtmetähtsusega.
Lisaks peab olema ruumi, et noored ise saaksid anda oma panuse taastamiskavadesse Covid-19 pandeemia järgses maailmas, mida toetavad noortele mõeldud vabatahtlike programmid, kuid milleks noored ka üha enam omaalgatuslike tegevuste ja projektide kaudu lahendusi pakuvad. Nii jälgivad noored selle kriisi positiivset mõju planeedile ja kliimamuutustele – paradoksaalselt on ju käesolev kriis mõjunud aastatepikkusele keskkonnareostusele tasakaalustava jõuna. Selge on see, et noored ei lase otsustajatel ja valitsustel mugavustsooni jääda nüüd, kus globaalse kriisi positiivsed keskkonnamõjud on sisuliselt paotanud ukse Euroopa roheleppe tegelikule elluviimisele.
Nagu juba ühes oma varasemas MIHUSe artiklis „Noorsootöö roll demokraatliku ja hooliva ühiskonna arendamisel“ kirjutasin, on noorsootööl roll noorte seas tasakaalustatud kestliku arengu eesmärkide teadvustamisel ja noorte kaasamisel nende eesmärkide saavutamisega tegelemisse. Nagu noored, nii peavad ka noorsootöötajad omandama selleks uusi teadmisi migratsioonist, arengukoostööst ja kestlikust arengust, inimõigustest ja nendega seotud probleemidest. Ühel või teisel moel on need teemad ka Covid-19 pandeemiaga seotud.
Kriis mõjutab inimesi erinevalt. Noored muretsevad ja mõtlevad kindlasti kaugemale kui Covid-19 otsesed mõjud ning nende edasistes tegudes saame kindlasti näha rakendumas sellele põlvkonnale omase vastutustundlikkuse, nutikuse, empaatiavõime ja solidaarsuse väljendust.
Sel aastal tuli kevad teisiti ja ilmselt tuleb ka järgmisel aastal. Sellest tõdemusest olulisem on see, kuidas ja milliste lahendustega meie neile kevadetele edaspidi vastu astume.
RESEARCH PROJECT ON THE IMPACT OF THE CORONA PANDEMIC ON YOUTH WORK IN EUROPE (RAY-COR) (hetkel veel avaldamata)
OECD Policy Responses to Coronavirus (COVID-19): Youth and COVID-19: Response, recovery and resilience (June 2020)
Policy brief „COVID_19 and Human Rights We are all in this together“ (UNESCO, 2020)
Kaanepildi autor on Eesti kunstnik Martin Märss.
Trackbacks/Pingbacks