Lauri Luide, Vabaühenduste Liidu vabatahtliku tegevuse valdkonna eestvedaja
Kui sa oled üks neist, kes tahab oma abi ja energiat panustada globaalsete kriiside ja murede lahendamisse, siis viimane aasta on olnud sinu aasta. Mina olen elanud kolm ja pool kümnendit, aga sellesarnaseid aastaid naljalt ei mäleta. Koroonakriis ja selle leevendamine erineb muidugi kõvasti sõja tagajärgede leevendamisest, ent kui abistaja on sama, siis leiab mõlemast väga olulisi õppetunde.
Milleks vabatahtlikkus?
Eestis on vabatahtlikkus ja vabatahtliku tegevuse edendamine üha professionaalsem ja rohkem läbimõeldud. Praeguseks juba üle kahekümne aasta on süsteemselt tegeldud sellega, et vabatahtlikke, vabatahtlikke kaasavaid organisatsioone ning pakutavaid tegevusi ja valdkondi oleks rohkem. See ei ole päris niisama moe pärast. See muudab inimese tema ümber toimuva suhtes kaastundlikumaks, avatumaks ja mõistvamaks, õpetab märkama naabri vajadusi ning mis veel olulisem – õpetab selles osas midagi ette võtma. Võiks oletada, et kui kõik Eesti elanikud osaleksid regulaarselt vabatahtlikus töös, väheneks märkimisväärselt kuritegevus, paljud vaimsed haigused ja sallimatus. Kui oled korra „Teeme ära!“ kampaania raames maanteeääri koristanud, siis kommipaberit enam sõidu ajal aknast välja viskama ei kipu. Sama võib öelda ka teiste valdkondade kohta. Kui oled näiteks korra käinud kodutute varjupaigas ja mõne elu hammasrataste vahele jäänud elanikuga südamest südamesse vestelnud, siis ilmselt ei jaluta neist tänaval ka külmalt mööda, ilma et oleksid taskud müntidest tühjendanud.
See, et vabatahtliku tegevuse kaudu leiab uusi sõpru ja tuttavaid, kellega koos ühiseid hobisid harrastada, on vast esimene müügiartikkel vabatahtliku töö kasuks. Vähem räägitakse aga sellest, et väga sagedasti on teised vabatahtlikud hoopis teisest kultuuriruumist või rahvusest. Tolerantsus, teineteise mõistmine ja teistega arvestamine on positiivsed tagajärjed, mis käivad heategemisega kaasas, ilma et neid eraldi menüüsse peaks lisama. Nagu leib ja kraanivesi restoranis.
Kõige rohkem on tähelepanu pööratud just noorte kaasamisele ja seda erinevatel põhjustel. Esimene on see, et keeruline on veenda vabast ajast teist inimest aitama neid, kes on üles kasvanud ajal, kui enamik elanikkonnast vaevles ise puuduses. Vähemalt näiliselt. Oma vanemate põlvkonnas tajun sageli hoiakut, et „miks peaksin kedagi teist aitama, ma vajan ju ise abi“. See ei ole kuidagi pahatahtlikult või solvavalt mõeldud, vaid näide sellest, kuidas kultuurilistel seisukohtadel on paratamatu järelkaja ka siis, kui kontekst on muutunud. Noortel seda tausta ei ole ja sarnaseid ühistegevusi võetakse pigem ilma skeptitsismita.
Teine põhjus on see, et tihti noortel lihtsalt ongi rohkem aega ja energiat. See on tobe asi, mida öelda, kuna tegelikult on meil kõigil täpselt ühepalju aega: 1440 minutit ööpäevas. Erinevus seisneb selles, mida otsustame nende minutitega teha. Töötav lapsevanem tahab loomulikult võimalikult palju aega kodus oma perega veeta või teha vabamal hetkel kodutöid, et neid peaks võimalikult vähe pere arvelt tegema. Noorena tulebki rohkem sotsialiseeruda, uusi asju proovida ning oma maailmavaadet kõikvõimalike kogemuste ja seikluste kaudu kujundada.
Kolmas põhjus on paralleelne esimesega. Kui püüelda selle poole, et vabatahtlikkus oleks ühiskonnas juurdunud ja loomulik osa igaühe elust, siis tulebki alustada noortest täiskasvanutest ehk homsetest keskealistest. Küllap on neid põhjuseid veel, nagu näiteks see, et noored koonduvad rohkem gruppidesse, mistõttu on lihtsam jõuda suurema hulga noorteni kui suure hulga vanemate täiskasvanuteni.
Valmistame ette
Vabatahtlikuna tegutsedes õpime palju uute meetodite ja teemade kohta, millega alustavad heategijad võiksid tutvuda. Ikka selleks, et kõik tunneksid, et nad on piisavalt valmistunud, teavad mida ja kuidas teha, kuidas konfliktiolukorras käituda, kuidas võõramaalastega suhelda, või mis iganes ettevalmistused võiksid veel vajalikud olla, et kogemus oleks positiivne, innustav ja nakkav. Tavaliselt on nii, et kui vabatahtlikkuse kogemus on positiivne, tegevus oli tähendusrikas või lõbus, siis piisab sellest, et vabatahtlik tahaks uuesti ja uuesti tagasi tulla. Mõned organisatsioonid lähevad veel kaugemale ja taotledes Vabatahtliku Sõbra kvaliteedimärki, mõtlevad enda jaoks läbi veel kõikvõimalikud aspektid, nagu värbamisstrateegia, juhendamissüsteem, lepingud, töötingimused, arenguvõimalused, kulude katmine, tunnustamine jms. Tänu kõigele sellele on abistajatest veel rohkem abi, neid on piisavalt ja tuleb pidevalt juurde.
Mis siis kui …
24. veebruaril alanud rünnak Ukraina vastu tuli enamikule inimestest suure üllatusena. Ka Eesti riigijuhtidele. See, mis rünnakule järgnes, oli ootamatu ja väga raske nii praktilises kui ka vaimses mõttes. Üks asi on anda abikäsi, et aidata kümneid tuhandeid sisserändajaid, aga hoopis teine olukord on siis, kui uussisserändajad on just läbi elanud sõjakoledused. Võttis küll pisut aega, aga nüüdseks on Eesti riik suutnud sõjapõgenikke abistades reageerida nii, et tegeldakse ka nende vaimse tervise ja traumaga. Professionaalsed nõustajad ja psühholoogid pakuvad tuge ja nõu, et tekkinud vaimset kahju võimalikult palju leevendada. See on aga väga väike grupp professionaale ja spetsialiste, kes selles aidata saavad. Nad oskavad üldjuhul ka ennast hoida ja jälgida, et abivajajat aidates endale liigset kahju ei tehtaks.
Ülejäänud vabatahtlikud ei pruugi aga osata ennast väliste mõjutajate eest kaitsta. Vaimselt raskete teemadega tegelemine väsitab ka kõige visamat abistajat. See kurnatus ja stress, mis ajapikku tekib, hiilib teinekord ligi nii märkamatult, et selleks ajaks, kui keegi oskab seda märgata, on juba väga keeruline midagi ette võtta. Vabatahtlikku tööd, nagu selle nimigi ütleb, tehakse ju täiesti vabast tahtest. Aga sellele vaatamata kogevad paljud vabatahtlikud läbipõlemist, vaimset kurnatust ja stressi nagu paljud palgatöötajadki. Erinevus on selles, et kui noor vabatahtlik ühel päeval tulemata jätab, võib see jääda isegi märkamatuks, aga palgatööle ilmumata jätmisel on tavaliselt märgatavad tagajärjed.
Noored ja nooremad
Täiskasvanud oskavad heal juhul ennast pisut kaitsta või vähemalt ära tunda, kui enesetunne kehvaks kisub. Kes aga noorte vabatahtlike eest hoolitseb? Üldiselt lasub see vastutus juhendajatel, vabatahtlike koordinaatoritel või noorsootöötajatel. See võib olla üsna keeruline ülesanne, kuna selleks, et märgata inimeses muutust, peab olema võrdlusmoment. Oleks väga mugav, kui stressi saaks tuvastada selle järgi, mitu korda noor minuti jooksul silmi pilgutab või kummas käes ta kahvlit hoiab. On ju üsna selge, et kui pilgutab üle kahekümne korra minutis või kui hoiab praadi süües kahvlit paremas käes, on tegemist kliinilise stressiga.
Su käitumine kõlab tuttavalt
Noorsootöötajatel lasub seega suur vastutus. Oma hoolealuseid peaks tundma ja olema võimeline märkama muutuseid noore käitumises, tujus, suhtumises, kohal käimises või muus indikaatoris, mis vihjeid võiks anda. Igas kontekstis ei ole see loomulikult mõeldav, näiteks siis, kui hoolealuseid on väga palju, kohtumised on harvad ja pigem pealiskaudsed või kui muid, käitumist selgelt mõjutavaid tegureid on palju.
Käisime mõned aastad tagasi regulaarselt vabatahtlikuks puuetega laste lastekodus. Kuigi tegevused, nagu koos mängimine, musitseerimine ja meisterdamine, olid väga lõbusad, siis töökeskkond oli üsna südantlõhestav. Sinna sattusid üldiselt lapsed, kellel oli varases eas diagnoositud mõni vaimne puue ja kelle vanemad ei tulnud ühel või teisel põhjusel lapse kasvatamisega üksi toime. Paljudel oli säilinud oma vanematega regulaarne kontakt, aga püsivalt elasid nad eraldi asutuses, professionaalide hoole all. Oli üsna tavaline, et vabatahtlikud naasid sellelt projektilt pisarsilmil ja murtud südamega. Väga oluline on sellisel hetkel ära tunda need, kellele projektis kaasa löömine liiga koormavaks muutub. Nende üldine reibas hoiak kaob tasapisi, nad muutuvad suhtlemisel vaiksemaks ja tagasihoidlikumaks. Üldiselt avaldavad nad soovi samas projektis uuesti osaleda, kuna tunnevad juba moraalset vastutust kuidagi aidata, kuigi reaalsuses on see iga kord traumeeriv.
Harjutamine teeb vabaks
Et olukord liiga lootusetu ei tunduks, tuleb öelda, et seni kirjeldatu on kui halvimaks valmistumine. Tavalises olukorras ei ole mõtet liigselt muretseda noore vabatahtliku läbipõlemise pärast traumast tingitud stressi tõttu. Tähelepanu võiks olla nendel asjadel, mis noori innustavad, kokku toovad, mis neil silma särama ja sammu hüplema paneb. On küllalt tegevusi, mis jäävad pikaks ajaks meelde ja muudavad ehk kogu mõttelaadi. Näiteks loomade varjupaiga külastamine suurendab tõenäosust, et uued loomaomanikud on loomapidamise otsuse põhjalikumalt läbi mõelnud ja väldivad looma hülgamist. Toidupanga juures abipakke jagades väheneb mingil määral toidu raiskamine ning mõnel kultuuri- või spordiüritusel pileteid rebides hakkame tulevikus ise rohkem märkama neid, kes teevad olulist, ent sageli märkamatut tööd.
Võib kaasneda kõrvalnähtusid
Noorte vabatahtliku töö puhul ei ole tavaliselt peamiseks motivaatoriks soov ühiskonnale midagi tagasi anda, karmavõlga tasuda või aidata sihtrühma, kellega samastutakse. Kuigi need on kindlasti ka mõnel juhul motivatsiooniks, siis praktika näitab, et just kuulumisvajadus on üks suuremaid vabatahtlikuks hakkamise motivaatoreid noorte seas. Kuulumiseks ei piisa nimest kuskil Exceli tabelis või Facebooki grupis. Kuulumiseks peab oma kaaslastega samastuma, jagama ühiseid kogemusi, mälestusi ja väärtusi. Ja need ei teki niisama, neid tuleb tekitada. Kui võtta ette mõni lihtne heategu, teha seda koos kaaslastega ja mõtestada tehtu väärtus hiljem lahti, omab see mõnikord suuremat pikaajalist mõju kui mõni ühekordne sündmus.
Mis edasi?
Vabatahtlik tegevus kogub üha enam populaarsust ning seda propageeritakse riiklikul tasandil, koolides, noortekeskustes, viimased aastad ka töökohtadel. Üldjuhul on see hea ja innustav tegevus, millel on positiivsed tagajärjed nii vabatahtliku kui ka abi saaja jaoks. Allpool on mõned soovitused, kuidas alustada ja noori kaasata.
Alusta ise ja kutsu teised kaasa! Alustamine on kõige raskem, see on sammumine tundmatusse. Vali välja mõni lihtne projekt, nagu loomade varjupaiga külastamine, mänguväljaku koristamine või vanadekodu külastamine, ja anna enda tegevusest teada.
Kutsu kogenud vabatahtlikud või heategijad endale külla! Parim viis mõnda olulist teemat käsitleda, on kutsuda külla mõni kogenud sama valdkonna tegelane. Vahetud kogemused ja küsimuste esitamise võimalus avavad teemat värvikamalt.
Tegele vaimse tervisega kohe alguses! Hambaarsti juurde ei minda ainult siis, kui hammas juba valutab, vaid käiakse regulaarselt kontrollimas, kas kõik on korras. Vaimse tervise hoidmisest ja jälgimisest tasub rääkida ilma karjuva vajadusetagi. Vt nt peaasi.ee.
Avarda vabatahtlikkuse maailma! Vabatahtlikud ei pea käima ainult abivajajaid aitamas. Vabatahtlike Väravast leiad infot kõikvõimalike valdkondade ja tegevuste kohta, kuhu panustada saab. Kui seeme on külvatud, leiab juba igaüks omale meelepärase teema ja valdkonna.
Ole terve! Noorsootöötajana on sinu põhiülesanne jälgida ja hoolitseda noorte heaolu ja arengu eest. Aga ära unusta ennast. Rasked ja rusuvad kogemused mõjutavad kõiki, olenemata vanusest ja kogemusest. Eeskuju ei ole ainult see, kes on näiliselt terve, vaid see, kes oskab õigel ajal abi küsida.
Lõbutse ja naudi! Kui miski ei ole lõbus, siis milleks seda üldse teha? Elu on lühike, tee neid asju, mis sulle meeldivad, või niimoodi, nagu sulle meeldib. Jäätise söömine ja magamine muutuvad lõpuks üksluiseks, aga nauding sellest, kui mõjutad noore elu positiivses suunas, ei muutu kunagi igavaks.
Kommentaar
Anett Männiste, Euroopa Solidaarsuskorpuse programmijuht
Anett Männiste, Euroopa Solidaarsuskorpuse programmijuht
Euroopa solidaarsuskorpuses vaatame vabatahtlikku tööd kolmest aspektist: panus kogukonnale, panus organisatsioonile ja panus vabatahtlikule endale. Kõiki neid aspekte on Lauri puudutanud ka enda artiklis ning toonud välja vajaduse toe järele, mis on erakordselt tähtis, eriti siis, kui noor vabatahtliku tööga alustab.
Rahvusvahelises vabatahtlikus töös osalejad on lisaks enesearengule ühe peamise põhjusena nimetanud ka soovi teha midagi head, mis looks muutuse inimeste elus. Siinkohal tasub mainida, et muutus ei pea olema vaid sihtgrupi elus, vaid võib olla ka puhtalt noore enda vajaduste mõistmine. Näiteks et töö noortega või hoolekandekeskuses on just see, mida ta soovib ka professionaalselt teha, või vastupidi, valdkond, mida ta soovib vältida. Või põgenikke abistades mõistab ta ka seda, milline privileeg on elada vabas ja rahumeelses maailmas. Igal juhul saab noor (ja miks mitte ka täiskasvanu) tänu vabatahtliku tööle millegi võrra rikkamaks.
Sisukord
- Sissejuhatus – kas maailmarahul on juured?
- Noorsootöö ja sõda – sotsiaalpedagoogiline käsitlus, Filip Coussée
- “Euroopa noorte eesmärgid kunstis“, veebiarutelu kokkuvõte, Jaan Aps
- Maailmaharidus aitab tulevikukriisidele vastu astuda, Kelli Eek ja Mari Jõgiste
- Iga tegu, mis suurendab positiivset suhtlust, on samm rahu suunas, Mikko Mäkipää
- kommentaarid Eneli Meresmaa, Liis Auväärt ja Liis Märdin
- Rahuharidus – noortevaldkonna vastuskirjad, Heili Griffith ja Lina Soboleva
- Sotsiaal-emotsionaalne pädevus noorsootöö perspektiivist, Elina Malleus-Kotšegarov ja Liisa Lints
- Infosõjas saab noorsootöötaja olla verbaalse ja visuaalse info analüüsi süda, Maria Murumaa-Mengel
- Tagasiside võimalused mõtestamise ja enesejuhtimise arendamises, Helena Pihel
- kommentaar Kristel Kallau
- Eesti noorsootöö on multikultuurne, Veera Jegorova
- Lõimumine – väljakutsete väljakutse?, Anni Tetsmann, Anna-Liisa Nurgamaa
- kommentaar Deniss Jeršov
- Teadlik vabatahtlikkus ka kriisiajal – noorsootöös ja noortega, Lauri Luide
- Anett Männiste
- Kriisiaegne tööturg – noorte mõjud ja mõjud noortele, Olav Kersen
Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Luisa Harjak.
