Sissejuhatus

Noored on meie tulevik. Mulle tundub, et see mõtteviis on ühtlasi ka võti mõjusa noorsootöö tegemiseks. Mõnikord kasutusel aktusekõnedele vungi lisamiseks, kuid hoopis olulisemal kohal noortega töötava inimese südames. Oleviku noorsootöö kontekstis pakub antud mõttetera aga üpriski otsekohest tõlgendusvõimalust – uute tehnoloogiate omaksvõtmise seisukohast elavad paljud noored juba praegu tulevikus, kuhu meie, noortega töötavad inimesed, peame neile justkui järele jõudma. Paratamatult kerkib küsimus, kuidas jõuda järele nii, et toetada noorte kujunemist tulevikus osalejatest teadlikeks tulevikuloojateks? Kuidas aga jõuda järele, kui uued tehnoloogiad ilmuvad eksponentsiaalses tempos?

Visioonikonverentsil „Tark ja tegus Eesti 2035” kõlas mitmel korral mõte, et õppimine peab üha enam olema põlvkondade vahel kahesuunaline protsess. Mõte ise ei ole uus, kuid ehk aktuaalsem kui kunagi varem! Kui noored võivad meid inspireerida uutest nutirakenduste võimalustest või SpaceXi viimastest kosmoserakettidest rääkides, siis noorsootöötajal lasub selles kahepoolses õppeprotsessis hoopis vastutusrikkam roll. Paradoksaalsel kombel on just inimlike väärtuste edasiandmine võtmetähtsusega tehnoloogiatele tuginevas maailmas. Kui noore elus ei ole tagatud põhivajadused või puuduvad toimivate inimsuhete kujundamise ja hoidmise, kuid ka enesemõistmise ja -juhtimise oskused, võib noor end leidmata virtuaalsesse maailma ära kaduda. Kuid see on vaid üks ohtudest.

Konverentsilt jäid teravalt kõlama Jaak Aaviksoo sõnad: „Õpetajad hakkavad üha vähem õpetama ja kunstmõistus üha enam, isegi praegu kujundab meie väärtuseid kunstmõistus.” Mitmesuunalise õppeprotsessi üks osalisi on nüüd ka kunstmõistus! Kui tahame, et tehisintelligentsed süsteemid kannaksid ja annaksid edasi just inimlikke, aga mitte enesest teadliku tuleviku-superintellekti vajadustele orienteeritud väärtuseid, on ülimalt tähtis, et praegused noored ja tulevikutehnoloogiatega töötavad inimesed omandaksid kõigepealt ise need väärtused. Puhtalt masinlikest vajadustest lähtuva superintellekti ohte on oma raamatus „Our Final Invention: Artificial Intelligence and the End of the Human Era” väga elavalt kirjeldanud James Barrat. Sedasorti superintellekti ilmumise tõenäosus hiljemalt käesoleva sajandi lõpuks on aga suisa 90%. Kõlab utoopiliselt? Kahtlemata! Kuid ehk samavõrd, kui kõlas internet 70 aastat tagasi?

Ehk just seetõttu, et oleme püüdnud tabada midagi niivõrd abstraktset kui tehnoloogiline tulevik noorsootöö väga reaalses olevikukontekstis, on seekordne MIHUS pisut lennukamate visioonide päralt. Ajaloo sündmused viivad meid Marsipõlvkonna laste ees seisvate väljakutseteni, algoritmid kutsuvad orienteeruma, küborgid muugivad aga lahti inimeseks olemise koodi. Praktilisema poole pealt oleme ära toonud tuleviku tööturu pädevused automatiseeritud tööjõu kõrval, nõuanded noortega koos internetiavarustes orienteerumiseks ning inspireerivate nutiprojektide näited. Kuid ka ühe olulise vastuse praktikute tõstatatud küsimusele nutikate noorteprojektide jätkusuutlikkuse kohta.

Kõigi nende teemade avamist võib peaaegu et võrrelda Marsile minekuga. Praegu saatsime teele esimesed nutikad kulgurid – noorsootööd ei ole tehnoloogilise tuleviku võtmes veel kuigi palju vaadeldud, sedasorti vaatlus kujutab endast tubli väljakutset nii tehnikavaldkonna spetsialistidele kui ka noorsootöötajatele – õige pea asume aga loodetavasti ehitama tehisintelligentse autopiloodiga kosmoselaeva. Ning, kes teab, millal nooroostöö Marsil täielikult kodus on?

Julgelt visioonikat lendu!

 

Kaanepildi autor on noor eesti digikunstnik Estookin Andreen

Print Friendly, PDF & Email

Teostus EMOTIVE