Simulatsioon Maa ehk miks plasti ümbertöötlemine ei muuda maailma rohelisemaks

Kas oled kuulnud ümbertöödeldud plastidest? Või sorteerite noortekeskuses plastid olmeprügist eraldi ja innustate ka noori sama tegema – ehk saab kord poeletilt haarata just selle sorteerimise tulemusena ümbertöödeldud plastpudeli? Või kasutate noortega igapäevaselt hoopis korduvkasutatavaid nõusid ja ainult suurematel üritustel plastnõusid? Käid aga ehk isegi või oled näinud noori üritustel juba päris oma korduvkasutatava pudeliga – kas sisaldavad mõned neist ümbertöödeldud plaste? Oled äkki kuulnud ka rohepesust ning annad endast parima, et mitte rohelisse lõksu astuda? Võib-olla olete sel teemal noortega isegi arutlenud? Kui nii, siis on see artikkel just sulle!

Kui rohepesust kuulnud ei ole, plasti ei sorteeri ja ei tea täpselt, kui palju plastprügi noortega tegutsedes tekibki – ei ole hullu miskit, see lugu on ka sulle!

Kuigi öeldakse, et lugu ei tasu kunagi kirjutada kõigile – valida tuleb sihtgrupp, keda lugu kõnetab –, on see lugu kirjutatud kõigile, kes armastavad prügivaba keskkonda, puhast õhku ja tulevikku, kus noortel on tulevik. Millegipärast on keskkonnahoiuteemad noorsootööst lahutamatud.

Aga, kuidas täpselt?

Simulatsioon Maa

Tahaksin välja pakkuda ühe eksperimendi, mida sobib läbi viia nii koduses karantiinis kui ka noortekeskuses, kuid miks ka mitte noortega videosilla vahendusel! Eksperimendil on üks range eeltingimus – eksperiment peab toimuma valitud ruumide, nt kodu või noortekeskus, piirides!

1. Sorteeri teistest jäätmetest eraldi plastjäätmed, ka kile.
2. Jaga plastjäätmed kahte osasse – 91% ja 9%.
3. 9% tuleb ümbertöödelda või taaskasutada – seda saab sorteerimisel silmas pidada!
4. 91% tuleb ladustada nii, et ei häiriks silma ja oleks silma alt ära, või heita mööda tube laiali nii, et häirib silma – mõlemad on lubatud variandid. (Tervise, puhta õhu ja korstende heakorra nimel jätame siin ära põletamise!)
5. Määra eksperimendile tähtaeg – nt üks kuu või aasta, kuid mida pikem, seda parem! Kangemad enne aasta täitumist ei loobu!

Eksperimendi nimi on „Simulatsioon Maa“! 91% kunagi maailma toodetud plastist ei ole jõudnud ümbertöötlemisse – see on kas põletatud, ladustatud maapinda või jõudnud metsadesse, meredesse ja elusolendite kõhtu. Ka inimene ei ole puutumata jäänud.

Plastide ümbertöötlemine

Keskkonnaagentuuri andmetel tekkis (tekitati) 2016. aastal Eestis 75 581 tonni plastjäätmeid, uuesti ringlusse võeti 11 752 tonni ehk 15,5%. Aastaks 2025 sihitakse uue ringmajanduse kavaga aga 50% plastjäätmete ringlussevõttu. Kui Hiina keelustas 2018. aastal plastjäätmete impordi (ning mitmed Aasia riigid on tänaseks seda eeskuju järginud), andis see Euroopa Liidus tõuke ringmajanduskavade loomiseks – oma rahva prügiga tuli hakata igal riigil üha rohkem ise tegelema. Tundub, et liigume õiges suunas?

Kui materjalid nagu klaas või metall haakuvad ringmajandusmudeliga üpriski hästi – neid saab lõputult ümber töödelda (recycling), ilma, et materjali kvaliteet kannataks –, siis enamasti mehaaniliselt ümbertöödeldavad plastid kaotavad iga ümbertöötlusega kvaliteedis (downcycling). Plaste on võimalik mehaaniliselt ümber töödelda vaid teatud arv kordi – kvaliteetsemat algmaterjali pisut rohkem, vähem kvaliteetset ehk üldse mitte. Plastide ümbertöötlemine on aga alati toksiline ning süsihappegaasirikas protsess. Keemiline ümbertöötlus säilitab küll plasti kvaliteedi, kuid võib tähendada suurema koguse süsihappegaasi tootmist kui plastide soojustootmiseks põletamisel.

Plastide puhul on tihti räägitud ka sellest, et ümbertöötlemine ei ole lihtsalt majanduslikult mõttekas. Tegu on väga ajakuluka protsessiga, uus tooraine on aga masstootmises kättesaadav madalate hindadega. Masstootmine toob ka üksiku kilekoti keskkonnakulu alla – naftatööstuseta maailmas oleks üks kilekott keskkonnale kullahinnaga! Erinevad plastid tuleb hoolikalt sorteerida – üks valesti liigitatud plastitükk võib rikkuda terve segu! –, kuid plaste tuleb eraldada ka hoopis teist tüüpi materjalidest. Lisame eksperimendile „Simulatsioon Maa“ veel ühe ülesande – eraldada nt kartongpakend erinevateks plasti ja papi osadeks. Kui kaua see aega võttis? Kas kõik kihid said ilusti eraldatud või jäi kuskile ka liimi vahele? Tegu on alles esimese sammuga ümbertöötlemise protsessis.

Aga, kuidas eraldada plast suitsukoni filtrist või teekotikesest?

Kokkuvõtteks võib öelda, et ümbertöötlemine ehk downcycling ei enneta plastide prügiks muutumist, vaid pikendab nende eluiga lühikese hetke võrra – samal aja peab aga jätkuma uue tooraine tootmine. Kui tänasest naftatoodangust kulutatakse u 8% plastide tootmiseks ning enamuse toodangust moodustavad ühekordselt kasutatavad plastesemed (nagu pakend), siis aastaks 2050 ennustatakse, et plastide tootmisele kulub juba 20% naftatoodangust. Aastal 2000 toodeti pisut enam kui 200 miljonit tonni plasti, täna toodetakse ühes aastas aga enam kui 400 miljonit tonni plasti – tootmine ja tarbimine kasvab eksponentsiaalses tempos. Plastide turu väärtuseks hinnatakse täna 1,1 triljonit eurot.

Koristusaktsioonid – mis silmist, see südamest?

Üha kasvavad plastjäätmete kogused pole jäänud märkamatuks ka meie elukeskkonnas. Juba 2008. aastal korraldati esimene Teeme Ära! talgupäev – õige pea koristati aga terves maailmas koos miljonite inimestega. Maailm muutus silmale puhtamaks ning võis tõdeda, et puhas elukeskkond on inimestele oluline!

Kuigi koristusaktsioonid on üks hädavajalik osa probleemiga tegelemisest, on neid võrreldud ka vee koristamisega põrandalt enne kraani kinnikeeramist – plaste voolab juurde suuremas koguses, kui ära koristada jõutakse. Eksperimendi „Simulatsioon Maa“ võtmes tähendaks see plastjäätmete ruumi põrandale viskamist, seejärel kokkukogumist ja kappi peitmist – samal ajal tuleb aga plastjäätmeid nii kappi pandutele lisada kui ka põrandale juurde loopida. Kaua eksperiment vastu peab?

Päriselus eksisteerib ka teine variant ehk jäätmete põletamine – kui toodame plastjäätmetest sooja või elektrit, on see CO₂-kulukas ettevõtmine ka kõige parematest õhufiltritest hoolimata, põletamisest jääb järele aga erikäitlemist vajav mürgine tuhk. Üha kasvava hulga plastide kappi panek – mis on iseenest juba keeruline ülesanne – ehk maapõue ladustamine kujutab endast aga pinnase- ja põhjavee reostuse ohtu, sest lisaks mikroplastidele eritavad plastid aja jooksul ka mitmeid ohtlikke kemikaale. Polüesterkangas – mis on mõni kord plastpudelite viimane elu (downcycling) – jõuab varem või hiljem samuti ladustamisele või põletamisele, hoopis halvemal juhul loodusesse. Ümbertöödeldud polüesterkangas võib oma eluaja jooksul olla aga ohtlikumgi – ümbertöödeldud polüester sisaldab inimese jaoks toksilisi ühendeid ning eritab pesemisel keskkonda mikroplastiosakesi. Sarnaselt eritub mikroplasti ka iga plastpudelist võetud sõõmuga. Tervise seisukohast kohe paanikaks põhjust ei ole, aga mõttekoht küll – uuringud on näidanud seost mikroplastide tarbimise ja teatud vähktõveliikide, nõrgenenud immuunsüsteemi jt terviseprobleemide vahel.

Plastjäätmetega tegelemiseks ei eksisteeri täna keskkonnasõbralikku lahendust. Ehk just seetõttu püstitati ka Teeme Ära! algatuse eesmärk hoopis tähenduslikumana – tõstatada prügistamine kui sügavamate probleemide peegeldus ühiskonnas ja maailmas tervikuna, nihkuda prügimajanduselt ressursimajanduse poole.

Täna elame silmale võrdlemisi puhtas riigis, kus koristusaktsioonid on iga-aastane nähtus ning prahi mahaviskamisest ongi saanud häbitegu, mida ei julge päise päeva ajal teha kõige südikamgi keskkonnavaenlane! Ja ometi on eestlaste plastjäätmete tootlikkus aasta-aastalt aina kasvanud. Aastatel 2013–2016 tekitasime plastjäätmeid keskmiselt 55 kg ühe Eesti inimese kohta – selle saavutusega oleme Euroopa Liidu esikolmikus! Kas oleme Teeme Ära! rahvas ainult koristustalgutel, aga mitte sügavamas mõttes?

„Simulatsioon Maa“ eksperimendis on nüüd õige hetk väikeseks vaheanalüüsiks!

Kui kaua jaksame koristada, keerates plastjäätmete kraani üha rohkem lahti?

Rohepesu

Aastal 1986 lõi keskkonnaaktivist Jay Westerveld sõna rohepesu, et kirjeldada toodete või teenuste esitlemist keskkonnasõbralikumana, kui need tegelikult on. Peatudes mõned aastad varem ühes Fidži kuurordis, märkas Westerveld, et rätikuid paluti kasutada keskkonnahoiu eesmärgil korduvalt, kuid ühtegi teist keskkonnateadlikku pingutust hotell ei teinud.

Oma väike varjukülg on tegelikult ka prügikoristusaktsioonidel. Pärast aktsiooni on maailmas prügikottide ja kummikinnaste näol natukene rohkem plastprügi, kui oli enne aktsiooni. Halvemal juhul lisanduvad aktsiooni logodega T-särgid, muud materjalid ning nende pakendid. Kuid maailmast on teada ka koristusaktsioon, kus telliti aktsioonilogodega poe-kilekotid.

Kas lisakulu keskkonnale on õigustatud, kui aktsioonist hoolimata on jätkunud prügi tekitamine üha kasvavates kogustes? Kas koristusaktsioon on osalejate jaoks selgelt seostatud prügiprobleemi algpõhjustega ja ei saa jääda muljet, et prügi koristamisest ning prügilasse toimetamisest piisabki prügiprobleemiga tegelemiseks? Rohepesu ei ole tingimata must-valge mõiste ning nii mõnigi ettevõtmine võib sisaldada natukene rohepesu, aga ehk mitte kuigi palju.

Isegi kui otsustame, et prügikoristusaktsioonid ei sisalda rohepesu või sisaldavad õige natukene, juhivad nad teatud mõttes prügiprobleemi algpõhjustelt tähelepanu kõrvale – kappi pandud prügi ei riiva enam nii teravalt silma ning pärast koristamist on ka hoopis tublim tunne. Kui valida oleks prügikoristusaktsioonil osalemise või prügitekitamise vähendamise vahel, tuleks kindlasti valida viimane! Kui võimalik, aga mõlemad – ehk ilma ühekordsete kummikinnaste, prügikottide ja T-särkideta?

Kuna rohepesu esineb rohelise kõiksugustes varjundites, ei ole rohepesu täpset ulatust võimalik määrata – erinevate hinnangute kohaselt võib aga kuni 95% toodetest ja teenustest sisaldada rohepesu. Nii suur protsent on kahtlemata mõneti inspireeritud sellest, et erinevate tarbijaküsitluste andmetel on 55–73% tarbijatest valmis maksma rohkem keskkonnasõbraliku toote eest – mida noorem põlvkond, seda suurem valmisolek. Rohepesu lubab müüa rohkem, ilma et oleks vaja tegelikult investeerida rohelistesse praktikatesse.

Kuid mitte alati ei ole rohepesu pahatahtlik ega isegi mitte teadlik tegevus – ekspertide sõnul võib olla tegu siira sooviga rõhutada rohelist sammu isegi siis, kui see kahvatub võrdluses ettevõtte vähem roheliste sammudega. The road to hell was paved with good intention? (Põrgutee oli sillutatud heade kavatsustega?) Kuidas siis erinevates toonides rohepesu ära tunda?

Rohepesu näited

• Suunavad pildid

Inimesed on teatavasti üpriski visuaalsed olendid – üks pilt ütleb meie alateadvusele rohkem kui tuhat sõna. Nt plastpudel idüllilises looduskeskkonnas.

• Eksitav sõnastus

Sõnad, nagu looduslik, öko, keskkonnasõbralik jne. Tänapäeva rohepesu üks suuremaid müüte on kahtlemata sõna ümbertöödeldav – see ei tähenda seda, et toode päriselt ümber töödeldakse või isegi mitte seda, et toode kvaliteetselt ümbertöödeldav oleks! Viidates toodetele kui ümbertöödeldavatele, ei lasku ettevõttele seadusandlusest ka mingit kohustust nende ümbertöötlemise eest hoolitseda – ettevõte võib julgelt sõnada, et nemad on teinud ümbertöödeldava toote ja kui keegi tahab, võibki selle ümber töödelda. Rohepesu valdkonnast astutakse välja siis, kui ollakse valmis pakkuma detailset infot selle kohta, kus ja kuidas ettevõtte tooted ümber töödeldakse ning kas ja kuidas ümbertöötlemine täpselt keskkonnasõbralik on.

• Ebamäärasus

Kui ettevõtte kodulehel hakkavad silma sõnaühendid, nagu kõrge taaskasutusmäär või see, et ettevõte tegutseb jäätmete maksimaalse vähendamise nimel – tuleb kahtlemata esitada mõned küsimused! Mida tähendab kõrge taaskasutusmäär ja mida taaskasutatakse? Kuidas jäätmeid maksimaalselt vähendatakse? Millised arvuliselt ja ajaliselt mõõdetavad eesmärgid on püstitatud ning millised neist saavutatud? Mida taaskasutuse all täpselt silmas peetakse?

• Vastuolulised väited

Liha on oluliselt keskkonnakulukam kui isegi plastpakend – nt lihatoode, mis on üdini mitte-roheline toode, natukene väiksemas plastpakendis või ümbertöödeldud pakendis.

• Kujuteldavad ökomärgistused

Erinevaid ümbertöötlemisele vihjavaid märgistusi võib leida nii toodetelt, mida kunagi ümber ei töödelda, kui ka toodetelt, mida ei olegi võimalik ümber töödelda.

• Klassi parim

Ettevõtte, toote või teenuse esitlemine konkurentidest veidi rohelisemana – mis sest, et konkurendid ei ole rohelised. Ka naftatööstuse suurkorporatsioon võib mõnes edetabelis leida äramärkimist kui konkurentidest jätkusuutlikum ettevõte ja kui ettevõtte juhid kõnelevad tunnustuse pälvimisel ka kliimaprobleemidest või lastele tervislikuma maailma loomisest, võibki jääda mulje, et räägitakse keskkonnasõbralikkusest. Tegelikult võidi edetabeli koostamisel arvesse võtta siiski ka jätkusuutlikkuse teisi aspekte, nagu finantsjuhtimine, personalijuhtimine või tarnija tegevused. Keskkonnahoiu seisukohast on väga marginaalne küsimus, kas üks kütusemüüja on natukene jätkusuutlikum kui teine – ettevõtte põhitegevus on ikkagi CO₂ õhku paiskamine, mis käib omakorda käsikäes naftareostustega looduskeskkonnas.

• Keeruline sõnastus või lahtiseletamata andmed

Eestis ühes aastas tekitatavate plastjäätmete hulga kohta võib leida erinevaid numbreid – ühed räägivad kogutud plastjäätmetest, teised tekitatud plastjäätmetest ja kolmandad käideldud plastjäätmetest. Kui tekib küsimus ümbertöödeldud plastjäätmete protsendi arvutamise kohta artiklite kaupa, võib teemat uurides jõuda suunamiseni plastide ümbertöötlemisega tegelevate ettevõtete poole – kas nii uurimustöö kui ka kalkulatsioon tuleb igal huvilisel endal ära teha? Plastjäätmete ladustamise, põletamise ja keskkonda jõudmise kohta Eestis aga ülevaade puuduvat – kes oskab, võib infot siiski välja lugeda jäätmekäitluse koondtabelitest.

Siinkohal tuleb tõdeda, et ilmselt ongi sedasorti andmete kogumise ja avalikkusele arusaadavas vormis pakkumisega võrdlemisi vähe tegeletud – ja juurde peab ka küsima, miks nii on ning kuidas saab edaspidi põhjalikumat infot pakkuda?

Üks võimalus oleks nt plastitootjatele ja edasimüüjatele määrata kohustus monitoorida oma toodangu täpset teekonda. Aga milline plastitootja või edasimüüja sedasorti kulukat vastutust sooviks? Kes oleks valmis tutvustama sellise mõtte lisamist seadusandlusesse? Rohepesu ei toimu ainult ettevõtete või kodanike tasandil. Kui koduses majapidamises on ülevaade tekitatavatest, taaskasutatavatest, põletatavatest ja ka kodus vedelevatest jäätmetest elementaarne igapäevaelu aspekt, kuid meil puudub see riigi ehk ühise kodu tasandil, on juba midagi valesti läinud.

• Väide ilma tõenduseta

Kui ettevõtte kodulehel on kirjas, et ettevõte kaitseb keskkonda, aga esitatud ei ole keskkonnakaitse näiteid, saavutatud eesmärke ega tulemusi, võib kahtlustada rohepesu. Eriti kui ettevõte on nimetatud nii mõnelgi korral ka aasta suurimaks plastreostuse tekitajaks.

• Selged valed

Kui biolagunevaid plaste esitletakse kodustes tingimustes komposteeritavatena, aga need vajavad tegelikult lagunemiseks hoopis suuremat kuumust ja eritingimusi, on tegu üpriski selge valega. Mõnikord esitletakse biolagunevatena ka plasttooteid, mis sisaldavad naftasaaduseid – sellise toote lagunemisel on mikroplastid keskkonnale suuremaks koormaks kui nt üks terve kilekott.

• Kes vastutab?

Kui veenvana kõlab ettevõte, kes kutsub kliente üles koos vastutustundlikumalt tarbima, aga ei ole ise valmis loobuma isegi mitte kilekotist? Kui veenvana kõlaks ühe inimese keskkonnasõbralikkus, kui ta tarbib kilekotte (või tegeleb tubli kasumimarginaaliga isegi nende müügiga – julgustan kilekoti kasumimarginaali uurima!), aga kutsub sõpru üles kilekotist loobuma? Ettevõte võib tuua põhjenduseks, et kliendid ei ole valmis kilekotist loobuma – ehk lükata vastutuse klientide õlule. Aga võib-olla kuluks klientidele hea eeskuju ära?

Mitte-rohepesu ehk vastutustundlik ettevõtlus

Londoni toidukauplus Thornton’s Budgens suutis koostöös tootjate ja tarnijatega viia mitu tuhat toodet üle pakendi- ja ka plastpakendivabadusele 10 nädalaga. Pakkudes klientidele rohkem võimalusi vastutustundlikumate valikute tegemiseks, võitis Thornton’s Budgens kliente juurde. Sarnaseid näiteid vastutustundlikust ettevõtlusest – kus vastutuse koormat jagatakse koos klientidega – on maailmast veelgi.

Kokkuvõte

„Simulatsioon Maa“ aruteluring! Kes vastutavad „Simulatsioon Maa“ eksperimendis? Kas plastprügi tuppa toojad või toas vastuvõtjad? Põrandale loopijad või kappi toppijad? Kas ümbertöötlejatel ja taaskasutajatel õnnestus kõigile lahendus leida? Millist rolli mängib meie eksperimendis rohepesu?

Võib tõdeda, et rohepesu ongi kasvanud koos keskkonnakriisiga – mida suurem kriis ja räpasem olukord, seda rohkem rohepesu vajatakse. Nii mõnegi ettevõtte koduleht on just sel põhjusel õige roheliseks saanud! Teatud vastuolud on plastjäätmekriisiga silmitsi seismisel ilmselt ka paratamatud – lahendame probleemi, mida ei ole inimajaloos kunagi lahendada tulnud ning kõike ühe korraga ette näha ongi võimatu. Aga kui teame paremini, siis saame ka teha paremini! Ega ilma asjata öelda, et kriis on üks suurepärane aeg lahenduste loomiseks.

Noored või vanad, noorsootöötajad või mitte-noorsootöötajad, me oleme tegelikult kõik osalised eksperimendis „Simulatsioon Maa!“ Ja vastutame koos, aga ka individuaalselt – indiviid saab toetada kogukonda, kogukond omakorda indiviidi. Ehk on see tõeline ringmajandus? Eksperimendi „Simulatsioon Maa“ viimane küsimus võiks olla: Kuidas lahendame koos plastjäätmete kriisi, mille oleme ühiselt ka tekitanud? Ja milline on noorsootöö roll selle kriisi lahendamisel? Pidades silmas asjaolu, et ka noorsootöö ei saa koos noorte ja noorsootöötajatega veel mitte nii pea „Simulatsioon Maa!“ planeedilt mõnele teisele planeedile kolida.

Artiklist kaasavõtmiseks

Kui saaksin lugejale siit artiklist aga ainult ühe soovituse kaasa anda, oleks see plastjäätmete ümbertöötlemise müüdi peatamine! „Sorteeri ja töötle ümber“ on plastjäätmete kontekstis kõige laiaulatuslikum rohepesu.

NB! Ka COVID-19 kriisi ajal võib julgelt osta lahtiseid juur- ja puuvilju! Viiruskandjad võivad pakendamise hetkel pääseda ka ühekordsesse kile- või plastpakendisse ning toode tuleks nii ehk naa kodus desinfitseerida. Marek Strandberg õpetab tooteid desinfitseerima SIIN.

 

Kommentaar

Väga põnev artikkel ja huvitav vaatenurk! Pean tõdema, et ka mina olen langenud reklaami ohvriks ja usaldanud suursuguseid loosungeid „keskkonnasõbralik pakend“, „keskkonnasõbralik ettevõte“ jne. Väga huvitav ja samas ka hirmutav oli info, et plastide ümbertöötlemine on võimalik vaid teatud määral ja lõputult pole võimalik seda teha. Sisuliselt kogu plast, mida toodetakse, jääb meiega pikkadeks aastateks. Olen edaspidi kindlasti ise tähelepanelikum ja oskan ka noorte tähelepanu juhtida mõttekäigule, kas keskkonnasõbralik on ikka alati keskkonnasõbralik. Väga oluline on endale teadvustada, et rohepesu on üks turundusnipp ja tihti teenitakse tänu sellele palju. Tarbija saab sellele piiri panna.

Ka meil noortekeskuses on tulnud jutuks keskkond ja selle hoidmine. Noored huvituvad tegelikult väga palju keskkonnateemadest ja ütleksin, et nad on looduse suhtes isegi hoolivamad kui mõned täiskasvanud. Kuid nii, nagu meie, täiskasvanud, on ka noored väga mõjutatavad reklaamidest ja meediast, kus info on sageli puudulik või moonutatud. Noortega vesteldes on tulnud jutuks, et nad kasutavad metallist või bambusest kõrsi, ostavad biolagunevaid kilekotte (mis pole ka teab mis bio), sorteerivad prügi, kuid samal ajal ostavad iga kord poes uue kilest ostukoti ja viskavad selle peale kasutamist ära ja nad teevad seda suuresti teadmatusest. Oleme jõudnud väga põnevate aruteludeni, noored soovivad oma elukeskkonda hoida, tihti tuleb lihtsalt puudu teadmistest ja oskustest ning väga palju mõjutab kodune keskkond.

Esimesest päevast peale, kui olen olnud noorsootöötaja, on saanud selgeks, et noorsootöö võrdub eeskuju. Paljud noored veedavad päris arvestatava aja oma päevast noortekeskuses, noorsootöötaja on neil kogu aeg kõrval ja sageli kasutavad nad samu käitumismalle kui noorsootöötaja. Noorsootöötajal on suurepärane võimalus oma käitumisega olla eeskujuks, anda edasi oma teadmisi ning koos noortega teha ära midagi keskkonna heaks. Nagu ka artiklist välja tuli, siis koristamisaktsioonid tekitavad vahel rohkem kahju kui kasu, prügi tootmine aktsioonide ajal on väga suur. Võtan endale kui noorsootöötajale südameasjaks, et loodust puhastades teeksime seda võimalikult loodussõbralikult. Kasutame koos noortega koristades korduvkasutatavaid riidest kindaid, võtame kaasa oma veepudeli ning jätame endast maha võimalikult väikse ökoloogilise jalajälje.

Nagu öeldakse – noored on meie tulevik. Ma tahaksin väga, et seda väljendit kasutades poleks see vaid sõnakõlks. Et me päriselt mõtleksime ka nii ja looksime neile puhta keskkonna, kus suuri tegusid korda saata. Alustame juba täna sellest, et meie armsatel noortel oleks siin hea ning veel parem, kui muudame koos noortega keskkonna paremaks ja puhtamaks, et ka neil tekiks harjumus olla loodussõbralik. Näiteks, taara sorteerimine ja ära viimine on küll oluliselt kasulikum kui lihtsalt pakend olmeprügisse visata, kuid veel kasulikum on kasutada oma joogipudelit ning ka taarat võimalikult vähe juurde toota, sest paraku ei ole võimalik plasti lõputult ümber töödelda. Võtan selle teadmise endaga kindlasti kaasa ning jagan seda ka oma noortega.

 

Teeme Ära! esimesest koristusest on möödas 12 aastat ja eks aeg on tõesti vahepeal edasi läinud. Tänapäeval on koristusaktsioonid saanud endale uue tahu ja nime – brändiauditid. Näiteks propageerib seda Break Free From Plastic liikumine, ning mitmed Teeme Ära! koristajad on maailmas samuti seda lähenemist kasutama hakanud. See tähendab, et üleskorjatud prügi sorteeritakse vastavalt sellele, mis brändi nime leitud asjad (enamasti plastpakendid) kannavad, ning pannakse tabelisse kirja. Sellest ka „auditi“ nimetus. Prügi korjates kogume tegelikult ka informatsiooni – selle kohta, milliseid tooteid tehakse ja millised neist ei jõua jäätmekäitlusesse. Mitmel pool maailmas kasutatakse brändiauditite infot selleks, et saata sõnum tootjatele – tehke paremaid tooteid, mida oleks lihtsam ringluses hoida (või üldse ringlusse võtta). 2019. aastal vastu võetud Euroopa Liidu ühekorraplasti direktiiv, mis keelustab terve hulga plasttooteid, sai algtõuke just koristusaktsioonidest, kus neidsamu esemeid kõige rohkem Euroopa randadest leiti. Seega võib võtta koristusi osana tagasisidesüsteemist – sealt saame infot, milliste jäätmetega kõige rohkem probleeme on ja kuidas nende loodusesse jõudmist vähendada.

Mis puudutab kogu süsteemi ja seda ka rohepesu vaatenurgast, siis peamegi vaatama kogu tootmis-tarbimisringi. „Pole olemas jätkusuutlikke materjale, on jätkusuutlikud süsteemid,“ on öelnud University College Londoni professor Mark Miodownik. See tähendab, et asjade keskkonnamõju ei sõltu pelgalt sellest, millest need tehtud on, vaid sellest, mis nendest süsteemi erinevatel etappidel saab. Ühekordselt kasutatav paberkott ei ole kuigi palju parem ühekordsest kilekotist. Riidest kott ja metallpudel on paremad valikud siis, kui kasutame neid korduvalt ja pikka aega. Seega tähendab ringmajandus eelkõige nende süsteemide tekitamist, kus tooted saaksid võimalikult kaua kasutuses olla, kus neid saaks parandada ning materjalid peaksid võimalikult kaua vastu. Ja nagu artiklis mainitud, ei võimalda plast võrreldes klaasi ja metalliga nii mitmeid kasutuskordi, nii et plastil on selles mõttes vähem kasutusvõimalusi. Kuigi tarbijatena saame siin teha valikuid olemasolevate võimaluste seast, tähendab ringmajandusele kaasaaitamine tihti täiesti uut moodi toodete ja teenuste väljatöötamist. Ja enamasti on just noored need, kes uusi lahendusi katsetada julgevad, kas siis mõne start-up’ina või muud moel.

 

Kaanepildi autor on Eesti kunstnik Martin Märss.