Briti Columbia Ülikooli rassiuuringute, ebavõrdsuse ja globaalsete muutuste õppetooli professor Vanessa Andreotti pidas aastaid tagasi sütitava kõne rahuharidusest ja maailmaharidusest ehk mõtteviisidest, mis võivad seista inimkonna ja rahu vahel. Kuigi rahuhariduse teema ei ole täna varasemast aktuaalsem, on teravad kogemused rahu puudumisest kõnetanud meid sel teemal sügavamalt mõtisklema. Professor Andreotti kõnele minevikust kirjutasid vastuskirjad tänasest Eesti noortevaldkonnast Heili Griffith ja Lina Soboleva.
Heili Griffith, Eesti Noorsootöötajate Kogu tegevjuht
Vanessa Andreotti aastatetagune kõne tundub Ukraina sõja taustal aktuaalsem kui kunagi varem ja annab ainest mitmesugusteks mõtisklusteks ka noorsootöö kontekstis – olgu selleks siis noorsootöö roll rahu edendamisel või see, kuidas üldse mõista, mis on rahu. Järgnevalt tooksingi välja kolm mõttearendust.
Noorsootöö kui oluline lüli rahuhariduses
Oma kõne sissejuhatuses ütleb ta tabavalt, et rahu tagamisel pannakse haridusele suured ootused ning kuigi praegu ei ole selleks lihtsaid ja valmis lahendusi, on rahu teema üks olulisemaid, kiireloomulisemaid ja raskemaid probleeme, millega tegeleda.
Julgen arvata, et niisamuti, nagu rahu tagamisel pannakse haridusele suured ootused, tajuvad ka noorsootöötajad mõnikord, et neile on antud pea võimatu ülesanne kõik ühiskonna probleemid noorsootööga ära lahendada. Seda võib ka mõneti mõista, sest noorsootöö ei toimu kuskil muust maailmast isoleeritult ja paljud suured ühiskondlikud probleemid jõuavad otsapidi ka noorsootöösse. Nii noorsootöötajaid kui ka noori on viimastel aastatel mõjutanud koroonakriis, mis omakorda on mõju avaldanud ka noorsootöö sisule. Nii ongi pidanud noorsootöötajad tegelema noorte vaimse tervise muredega, mille esinemissagedus on koroonaajal hüppeliselt kasvanud. Nad on tihti olnud noorte esmased nõustajad, aga ka infoallikad, kellelt saab koroona kohta nii usaldusväärset infot kui ka teadmisi, kuidas ise tõene info üles leida. Noorsootöö ei ole jäänud puutumata ka Ukraina sõjast – nii noortekeskustes kui ka teistes noorsootöö keskkondades on juba ukraina noored, kes on Eestisse saabunud sõjast põhjustatud traumadega, aga ka meie enda noored, kes muretsevad meie riigi, iseenda ja oma pere turvalisuse pärast. Nii ongi noorsootöötajad pidanud oma tööd kiirelt ümber kohandama ja keskenduma noortega võib-olla senisest rohkem teemadele, nagu inimõigused, maailma- ja rahuharidus, sealhulgas sõjalised konfliktid jne. Kindlasti on noorsootööl väga oluline roll selliste teadmiste edasiandmisel noortele, aga sellest veelgi tähtsam roll on ehk just noorte väärtuste kujundamisel, näiteks empaatia ja hoolivuse arendamisel ning maailma ja kultuuride mitmekesisuse väärtustamisel.
Hea noorsootöö eeldab kriitiliselt mõtlevat noorsootöötajat
See viib mind edasi teise mõtteni. Kuna noorsootöö peab lähtuma noorest ja tema vajadustest, tähendab see, et noorsootöötaja peab olema uudishimulik ja valmis ise pidevalt õppima ning olude järgi kohanema, et olla noorele parimal võimalikul viisil toeks ja eeskujuks. Oma kõnes räägib Vanessa Andreotti sellest, kuidas meil valitseb mõneti lihtsustatud arusaam, et halbu asju põhjustab teadmatus ja seetõttu peame andma juurde teadmisi, et halbu asju või olukordi paremaks muuta. Ta ütleb, et selle asemel, et küsida, mida hariduses saaks teha selleks, et luua teadmisi, mis muudaks vale (käitumise) õigeks, peaksime küsima, millised teadmised tekitavad algusest peale vale käitumist. Tema sõnul ei piisa, kui me ütleme noortele, et nad käituksid õigesti ja oleksid rahumeelsed. Tuleb mõista seda, kus vägivald ja agressioon tekivad. Ta esitab erinevad vaatenurgad, milline võiks rahu ja rahuharidus erinevatest perspektiividest oma tugevuste ja nõrkustega välja näha. Seda kõike näitamaks, et rahu edendamiseks ja tagamiseks ei ole tõepoolest täiuslikke ega lihtsaid viise.
Minu jaoks viitab see sellele, et noortega töötavatel spetsialistidel, sealhulgas professionaalsetel noorsootöötajatel, peavad olema laiapõhjalised teoreetilised teadmised ning harjumus koguda uut infot ja seda kriitiliselt analüüsida. Noorsootöötaja peab olema uudishimulik ja õpihimuline ning püüdma ükskõik, millist probleemi vaadata eri vaatenurkadest, et mõista erinevate probleemide keerukust ja seda, et kui miski tundub liiga lihtne või liiga mustvalge, siis võib-olla tuleb seda probleemi veelgi lähemalt uurida. Ja mis peamine, noorsootöötaja peab olema avatud meelega, et olla valmis ka ise maailma uutmoodi mõistma.
Kuidas saab noorsootöö aidata kaasa rahuhariduse edendamisele?
Minu kolmas mõte on seotud sellega, milliseid võimalusi pakub Vanessa Andreotti välja rahuhariduse edendamiseks. Ta räägib oma viimasest vaatenurgast, mille järgi seisneb probleem ebaõigluses ning mille olemus väljendub struktuurides, eelarvamuste ja suhtumiste rägastikus ning millesse iga uus põlvkond üha uuesti sünnib ja milles kasvab. Ta räägib, et võitluses ebaõiglusega peab muutus algama esmalt igaühe enda seest.
Seetõttu ütleb ta, et üks tõhus viis rahuhariduse edendamiseks on kindlasti probleemidele otsa vaadata ja nendega tegeleda. Nii tuleb noorte omavahelistesse konfliktidesse sekkuda ning aidata neil näha seoseid selle vahel, mis toimub makrotasandil maailmas ja mikrotasandil klassiruumis, noortekeskuses või sotsiaalmeedias. Sellisel viisil päriselu dilemmade ja konfliktidega kokku puutudes ja neid julgelt lahendades avardub nende maailm ja nad ise.
Tema sõnul on väga oluline ka empaatia ja kriitilise mõtlemise arendamine – noortele peab õpetama, kuidas küsida kriitilisi küsimusi, nagu näiteks kes teeb otsuseid, miks need otsused on sellised, nagu nad on, kes ja mis neid otsuseid mõjutavad, kes nendest otsustest võidavad ja kaotavad jne. See on tähtis oskus, mida noortele õpetada, et analüüsida üleilmseid konflikte ja ebaõiglaseid olukordi.
Ta räägib ka kangelase mõtteviisi arendamisest. See on mõtteviis, kus iga inimene astub vastu ebaõiglusele mitte teiste heakskiidu või tähelepanu pärast, vaid oma sisemiste veendumuste ja väärtuste tõttu. Seega on oluline noortesse süstida mõtet, et erinevus ja erinevad vaatenurgad on head, et neil oleks julgust mõnikord ka enamuse ebaõiglusele ja rõhumisele jõuliselt vastu hakata.
Mulle tundub, et Vanessa Andreotti mõtted sobituvadki hästi noorsootöösse. Noorsootöötajatel ja noorsootööl on väga vastutusrikas roll noore arendamisel ja tema isiku kujunemisel. Noorsootöötajad on need, kellel on võib-olla mõnikord rohkem aega noortega arutada erinevate dilemmade ja ühiskondlike probleemide üle, arendades nii noortes empaatiat, kriitilist mõtlemist ja mõistmist. Eriti meeldib mulle mõte, et noorsootöös osalenud noortest on igaüks oma aja kangelane, kes seisab vastu ebaõiglusele ja viib meie ühiskonda edasi rahu poole.
Lina Soboleva, projektide koordinaator, event manager ja artiklite autor
Tutvudes Vanessa Andreotti loenguga rahuharidusest, tekkisid mul noortegijana seosed esitatud punktide ja noortevaldkonna tegevuste vahel. Üldiselt seostatakse rahuhariduse teema tihti noortevaldkonnaga, sest rahuhariduse definitsioon on uus ja just noored inimesed võtavad uusi suundi kõige paremini vastu.
Olen veendunud, et paljud noored ei tea rahuhariduse olemusest eriti palju, aga igaühe mõtteviisis leidub rahuhariduse põhitõdesid. Noortevaldkond ja rahuharidus on omavahel seotud, sest just selles valdkonnas saab igaüks rahuhariduse kohta teavet ning käitub ja tegutseb omandatud info põhjal, isegi siis, kui see toimub enesele teadvustamata.
Pidevalt ilmuvad uued, tänapäevased meetodid ning tänu haridusteadusele ja andragoogikale on võimalik leida tõhusamaid õppimis- ja õpetamisviise. Neil on praeguses olukorras väga suur mõju, samuti on tähtis edastatav mõte. Mõnikord piisab lihtsast dialoogist sihtrühmaga, kuigi keeruliste küsimuste puhul see ei sobi. Noortevaldkonnas aga kasutatakse projekte, mis on viimasel ajal Eestis suure hoo sisse saanud ja millest võtab igas kuus osa mitu tuhat noort. Projektide käigus proovitakse leida lahendust püstitatud probleemile või suurendada oma pädevust mõnel etteantud teemal. Tavaliselt sarnaneb see just rahuhariduse strateegiaga: ette antakse dilemmad, konfliktid. Paljudes noortevahetustes, kus osalevad eri riikidest pärit noored, käsitletakse rassismi, seksismi, klassifitseerimise ja natsionalismi teemasid, et suurendada noorte teadlikkust ja saada teiste kultuuride kogemust. Osalejale antakse ette mõni moraalne küsimus, millele püütakse dialoogi kaudu üheskoos lahendus leida või mille kohta avaldatakse arvamust, arvestades ka eetilise positsiooniga. Siinkohal mõjub grupimõtlemine positiivselt, olgugi et Vanessa loengus ollakse teistsugusel seisukohal.
Üks küsimus, mille Vanessa esitas, oli „Milline on maailma probleem?“. Just selle küsimusega alustatakse noortevaldkonnas projekti loomist. Kuna see küsimus on liiga lai ja üldine, siis koondatakse mõtted tavaliselt ühele suunale. Samuti mõeldakse esmalt sellistele ühiskonna probleemidele, mis puudutavad suurt ringkonda ning millega paljud on kas või ühe korra kokku puutunud ja mille üle oskavad arutleda. Proovitakse leida just selle probleemi põhjust ning selgitada välja, kust see pärineb. Siinkohal võib olla palju eriarvamusi, sest kõik on erinevad ja igaühel on oma vaatepunkt, aga proovitakse olla just erapooletu ja arvestada kõigi arvamustega. Ei ole õigeid ega valesid arvamusi, kogemusi või vaatenurki, sest arvestada püütakse kõigega. Samuti ei anta hinnangut teiste mõtetele, sest kõik inimesed on kasvanud erinevas keskkonnas ja nende arusaam maailma probleemidest on erinev. Üldiselt ei saa keegi inimese vaatenurka objektiivselt hinnata, sest keegi ei tea, kuidas on õige või vale. Välja arvatud juhul, kui küsida, palju on 2 × 2 ja vastuseks on 4. See on fakt. Keerulistele küsimustele – näiteks kui mõne arutelu lõpus küsitakse „Aga mis on üldse elu mõte ja kuhu peame lõpuks jõudma?“ – ei saa nii lihtsalt vastuseid, aga püütakse leida kasvõi üks vastusevariant ja lahendus. Oluline on see, et noortele püütakse anda uusi võimalusi. See hõlmab inimesi, kellel on erinevad vaatenurgad ja arvamused. Tänu sellele saame koguda mitmekesiseid vastuseid ja jõuame täpsema lõpptulemuseni.
Kultuur õpetab sallivust ja üksteisemõistmist. Selleta poleks inimkonda olemas. Kultuur räägib ka elukvaliteedist. See loob inimeste vahel usalduse ja solidaarsuse tunde. Iga projekti käigus töötavad haritud inimesed, organisatsioonid, noorteühendused jne inimestega ja inimeste heaks. Rahuhariduse kaudu püütakse inimesi toetada ning luua neile võimalusi teatud elatustasemeni jõudmiseks. Eesti on kultuuri arengu poolest kõrgel kohal, hoolimata sellest, et riik on suhteliselt noor. Meil on hulk organisatsioone, kes toetavad kultuuri arengut. Alates lasteaiast õpetatakse meid oma kultuuri austama ja edendama. Mõnikord räägitakse, et vaestel ja kurjategijatel puudub haridus ja kultuur, aga võin väita, et kõnealuse sihtrühma, näiteks vaesemate noorte seas toimib see teisiti. Just noorukieas kujuneb vaatenurk ning mõtted, plaanid, ideed ja tegevusviisid muutuvad väga kiiresti. Siis võib haridust ja kultuuri veel omandada ning kõik on täiesti parandatav.
Rääkides vägivallast, siis kahjuks on ka see elu osa ning paljud puutuvad sellega kokku. Eriti noorte seas väljendub see eriarvamuste, klassifitseerimise ja muu sarnase kaudu. Kahjuks neid probleeme tihti ignoreeritakse, sest paljudele inimestele meeldivad rohkem positiivsed küljed, mida on lihtsam vaadelda. Varases noorukieas on aga näiteks väga hästi jälgitav, kui arvamuste kujunemisel toimuvad vastuhakud. Noored alles õpivad teiste seisukohtadega arvestama ning tugevama iseloomuga noored võivad teisi ahistada. Väga suurt rolli mängivad ka autoriteedid. Tänapäeval ei ole need ainult vanemad, sõbrad, õed-vennad, aga ka influencer’id, staarid jne. Sellel kõigel on nii tugevaid kui ka nõrku külgi, kuid see on individuaalne ja kõik oleneb sellest, millise valiku noor autoriteedi valimisel teeb.
„Kõik usuvad samu asju ja töötavad koos üksmeelselt selles harmoonilises ja stabiilses ühiskonnas. Rahuharidus kujuneks seega tolerantsusest, võrdsuse ideest, mis sõltub aga sellest, et inimesed nõustuvad ühise tulevikunägemusega.“ Need laused kirjeldavad täiuslikult praegust noortevaldkonna tööd Eestis. Me oleme ühiste pingutustega jõudnud hea tulemuseni: iga päev toimub aktiivne töö. Loomulikult on veel palju arenemisruumi ja kasvuvõimalusi, aga oleme väga uhked, et elame keskkonnas, kus saame arendada nii ennast kui ka ühiskonda.
Sisukord
- Sissejuhatus – kas maailmarahul on juured?
- Noorsootöö ja sõda – sotsiaalpedagoogiline käsitlus, Filip Coussée
- “Euroopa noorte eesmärgid kunstis“, veebiarutelu kokkuvõte, Jaan Aps
- Maailmaharidus aitab tulevikukriisidele vastu astuda, Kelli Eek ja Mari Jõgiste
- Iga tegu, mis suurendab positiivset suhtlust, on samm rahu suunas, Mikko Mäkipää
- kommentaarid Eneli Meresmaa, Liis Auväärt ja Liis Märdin
- Rahuharidus – noortevaldkonna vastuskirjad, Heili Griffith ja Lina Soboleva
- Sotsiaal-emotsionaalne pädevus noorsootöö perspektiivist, Elina Malleus-Kotšegarov ja Liisa Lints
- Infosõjas saab noorsootöötaja olla verbaalse ja visuaalse info analüüsi süda, Maria Murumaa-Mengel
- Tagasiside võimalused mõtestamise ja enesejuhtimise arendamises, Helena Pihel
- kommentaar Kristel Kallau
- Eesti noorsootöö on multikultuurne, Veera Jegorova
- Lõimumine – väljakutsete väljakutse?, Anni Tetsmann, Anna-Liisa Nurgamaa
- kommentaar Deniss Jeršov
- Teadlik vabatahtlikkus ka kriisiajal – noorsootöös ja noortega, Lauri Luide
- Anett Männiste
- Kriisiaegne tööturg – noorte mõjud ja mõjud noortele, Olav Kersen
Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Luisa Harjak.
