Pilguheit ESFi koolitusprogrammile „Noorsootöötajate koolituste arendamine“ tagasisideküsimustike analüüsi põhjal ehk mis sai minu koolitusele antud tagasisidest

Euroopa Sotsiaalfondist (ESF) toetatud programm „Noorsootöötajate koolituste arendamine“, (edaspidi noorsootöötajate koolitusprogramm) sai alguse 2015. aastal. Programmi raames korraldab Sihtasutuse Archimedes Noorteagentuur (edaspidi SANA) noortevaldkonna töötajatele koolitusi eesmärgiga tõsta noortevaldkonnas töötavate spetsialistide erialaseid pädevusi, parandada nende oskusi tegeleda oma töö analüüsimise ja arengu juhtimisega ning toetada nende professionaalset arengut noorsootöö asutustes ja ühingutes ning parandada piirkondlikku koostööd noorsootöö korraldamisel ja arendamisel^[1]. 

Alates 2015. aastast on noorsootöötajate koolitusprogrammis osalenud ligikaudu 5000 noortevaldkonna töötajat. Kui arvestada, et Eestis on hinnanguliselt 5000–7000 noorsootöötajat^[2], siis võib oletada, et ligikaudu 70% noorsootöö valdkonnas tegutsevatest inimestest on noorsootöötajate koolitusprogrammi koolitustega kokku puutunud. Veelgi enam, kui arvestada, et käesolev noorsootöötajate koolitusprogramm on jätkuks aastatel 2008–2013 toimunud ESFi programmi „Noorsootöö kvaliteedi arendamine“ koolitustele, kus toimus ligikaudu kakssada viiskümmend noorsootöötajale suunatud koolitustegevust ja milles osales ligikaudu 6200 inimest^[3], võib välja tuua, et noorsootöö valdkonna arendamisel ja noorsootöötajate pädevuste tõstmisel on ESF programmis toimunud koolitustegevustega pikka aega üle Eesti panustatud ja loodetavasti on sellel ka märkimisväärne mõju. Selle aja jooksul on üle Eesti täiendkoolitustega kokku puutunud paljud noortevaldkonna spetsialistid, kellest mitmedki on koolitustel osalenud enam kui ühel korral.

Siinkohal soovin kirjeldada ja analüüsida, kuidas hindavad koolitustel osalenud noortevaldkonna töötajad täiendkoolitusi, mis on toimunud ESFi programmi „Noorsootöötajate koolituste arendamine“ koolituste raames aastatel  2018–2019^[4].

Tuuakse esile, kes olid sellel perioodil tüüpilised noorsootöötajate koolitusprogrammi koolitusel osalejad, milline oli koolitatavate vahetu reaktsioon ja tagasiside toimunud koolitusele ning analüüsitakse kuus kuud peale toimunud koolitusi antud tagasisidet. See võimaldab hinnata, milline oli koolituse mõju pärast pikemat perioodi, ning teha veidi põhjalikumaid järeldusi ja seeläbi objektiivsemalt kirjeldada koolituste mõju ja analüüsida, kui tulemuslikud on olnud perioodil 2018–2019 toimunud noorsootöötajate koolitusprogrammi koolitused ning kuivõrd on omandatud teadmisi tegelikult levitatud ja praktikas rakendatud.

Täiendavalt esitatakse artiklis ülevaade rahvusvahelise Noorsootöötajate ja noortejuhtide kompetentsi ja pädevuste arendamise uuringu^[5] (Competence development and capacity building of youth workers and youth leaders) (edaspidi RAY CAP) tulemustest, mis seonduvad noorsootöötajate õpirände osana toimunud koolituste ja täiendõppe tagasisidestamisega^[6]. Kuivõrd RAY CAP uuringust ilmnes, et noorsootöö koolitusvaldkonnas on sageli siseriiklikult ja rahvusvaheliselt mitmeid sarnasusi ja väljakutseid, mis vajaksid suuremat tähelepanu, võimaldab loodetavasti artiklis esitatud ülevaade RAY CAP uuringu tulemustest selgitada ja panna rahvusvahelisse konteksti ka noorsootöötajate koolitusprogrammi koolitustele antud tagasiside.

Artikkel peaks olema huvitav lugemine eelkõige neile noortevaldkonnas töötavatele spetsialistidele, kes on noorsootöötajate koolitusprogrammist aastatel 2015–2019 osa saanud kas osaleja või koolitajata rollis. Loodetavasti leiab siit äratundmisrõõmu kunagi toimunud koolitusest või saab innustust osaleda uutel koolitustel või miks mitte neid edaspidi ka korraldada.

Kes osalevad tavaliselt noorsootöötajate koolitusprogrammi koolitustel?

Alates 2018. aasta veebruarist kuni 24. oktoobrini 2019 osales 59 koolitusel 1061 inimest, kellest mitmed on osalenud rohkem kui ühel koolitusel^[7]. Koolitustel osalenutest enamik on seotud noortevaldkonnaga, 73% koolitustel osalenutest olid noorsootöötajad ja 10% noorsootööjuhid, järgnesid õpetajad (5%) ja noorsooteenuste spetsialistid (2%), ülejäänud (kokku alla 5%) olid ringijuhid, sotsiaaltöötajad või ühiskondlike ja huviorganisatsioonide juhid^[8]. Sellest võib järeldada, et sihtrühm on SANA pakutavad noorsootöötajate koolitusprogrammi koolitused hästi üles leidnud.

Noorsootöötajate koolitusprogrammis osalenud olid keskmiselt 20–39-aastased (64%); 40–49-aastaseid oli 21% ja 50–59-aastaseid oli 10%, nooremaid kui 20-aastaseid ja vanemaid kui 60-aastaseid osalejaid oli alla 7% (joonis 1).

91% noorsootöötajate koolitusprogrammi koolitustel osalenutest olid naised ja osalejad olid enamasti Harju (33%) või Tartu maakonnast (16%), ka Viljandi, Pärnu ja Ida-Viru maakonnast osales noorsootöötajate koolitusprogrammi koolitustel ligi kaudu 7% osalenutest, ehk 80–83 inimest (joonis 2). Viiest maakonnast (Järva, Hiiu, Põlva, Saare ja Valga) oli 2018.–2019. aastal noorsootöötajate koolitusprogrammi koolitustel osalejaid vaid 2% ehk 18–26 inimest.

Kes on koolitustele tagasiside andja?

Võimalust koolitusel omandatut mõtestada tagasisidet andes ja võtta seda kui üht osa koolitusest kasutas 2018.–2019. aastal toimunud noorsootöötajate koolitusprogrammi koolitustel vahetult pärast koolitust 524 õppijat, seega ligikaudu pooled (49,4%) koolitustel osalenutest olid valmis tagasisidet andma, mida võib lugeda heaks tulemuseks, arvestades, et koolitustele tagasiside andmine oli vabatahtlik (vt ka joonis 1). Tagasisidet anti 37 koolitusele ja keskmiselt andis ühele koolitusele tagasisidet 14 inimest.

Korduvale tagasisideankeedile vastamise võimalust, mis saadeti kõikidele koolitustel osalejatele automaatselt 6 kuud pärast koolituse toimumist, kasutas 147 inimest, mis teeb korduva tagasiside määraks 14%. Kokku anti 6 kuud hiljem korduvat tagasisidet 20 koolitusele ja keskmiselt andis ühele koolitusele tagasisidet 7 inimest.

Seega tuleb arvestada, et järgnev ülevaade hõlmab ainult koolituste tagasiside andnute vastuseid ja ei pruugi peegeldada kõikide osalenute hinnanguid. Sellegipoolest on vahetule tagasisideankeedile vastanute määr suhteliselt kõrge (49,4%), mis võimaldab esitada statistiliselt usaldusväärseid andmeid toimunud koolituste kohta. Järelankeedile vastamise võimalust kuus kuud hiljem kasutas oluliselt vähem koolitustel osalenuid, kuid esitatud tagasiside võimaldab siiski hinnata üldiselt hoiakute ja arvamuste muutuste tendentse, mis on väga väärtuslik koolituste mõju hindamise seisukohast.

Koolitatavate reaktsioon koolitustel osalemisele, vahetu ja korduv tagasiside

Vahetu tagasiside andjatest 95% hindas, et noorsootöötajate koolitusprogrammi koolitus vastas nende ootustele, seega koolitajad on valdkonna professionaalid, nad tegid oma tööd hästi ning pakkusid osalejatele piisavalt huvitavat teavet (joonis 1). See näitab peaasjalikult kahte asja: 1) täienduskoolituste õppekavade koostamisel on koolitajad suutnud arvestada õppijate vajadustega ning õppeprotsessis ei kalduta õppekavast kuigi palju kõrvale või kohandatakse õppeprotsessi vastavalt osalejate vajadustele juba koolituse käigus; 2) õppijad on oma vajadusi hästi mõistnud ning teinud täienduskoolituste õppekavadega tutvudes mõtestatud valikuid^[1].

79% vastanutest tunnevad ennast kindlana, rakendades õpitut peale koolitusel osalemist, 10-pallisel skaalal domineerivad väärtused 7 ja 8, mida võib pidada väga heaks näitajaks, 6 kuud hiljem on siiski näitaja veidi madalam (73%), alljärgnevalt selgitatakse põhjalikumalt, mis võib olla näitaja muutuse taga.

Enamik järelküsitlusele vastanud noorsootöötajate koolitusprogrammi koolitustel osalenutest töötab ka 6 kuud hiljem samas organisatsioonis (87%) kui koolituse ajal. Seega, valdav enamus saab endiselt rakendada koolitustel omandatud teadmisi oma igapäevatöös.

Koostöö ja suhtlus koolitusel osalenutega toimub suurel määral ka kuue kuu möödumisel koolitusest, 68% korduva tagasiside andjaist suhtleb ja jagab kogemusi koolituse käigus loodud kontaktidega. Selle olukorra kujunemist on soodustanud see, et koolitustel saavad kokku erinevate asutuste ja piirkondade noorsootöötajad, et jagada kogemusi ja teha koostööd. Lisaks on see kinnitus sellest, kui olulised on piirkondade ülesed siseriiklikud koolitused noorsootöö kvaliteedi toetamiseks.

Kui vaadelda, mida ütlevad rahvusvahelisele RAY CAP uuringule vastanud, miks nad osalevad rahvusvahelises õpirändes, saab välja tuua järgmist: „Uued projektid, programmid ja valdkonnad inspireerivad osalema rahvusvahelises noorsootöötajate õpirändes, kust saadakse inspiratsiooni ja motivatsiooni oma tööle. Osalemine rahvusvahelistes noorsootöötajate õpirände projektides parandab õppijate suhtlusoskusi ja laiendab suhtlusvõrgustikku, millest kasvavad välja uued koostööprojektid, tiheneb igapäevane suhtlus ja kogemuste jagamine rahvusvaheliste partneritega. Noorsootöötajate õpiränne pakub parimat võimalust koostööks erineva kultuurilise taustaga inimestega. Omandatakse uusi mitteformaalseid õpetamismeetodeid, tõhusaid grupitöö- ja kaasamismeetodeid, paraneb noorsootöötajate enesehinnang, juhtimis-, läbirääkimis- ja veenmisoskus. Projektides osalemist võetakse kui arengu- ja õpikogemust, paljude jaoks tõstis projektis osalemine enesekindlust ja saadi kinnitus, et tehakse „õiget asja““ (Bammer et al., 2019: 11–36).

Kuidas tuntakse ennast õpitut rakendades?

Nii vahetu kui ka korduva tagasiside andjad hindasid numbrilisel skaalal 1–10, kui kindlana nad ennast tunnevad koolitusel õpitut rakendades (joonis 3). Valdav enamus vahetu ja korduva tagasiside andjatest, märkis 10-palliskaalal hinnanguks 7–10. Vahetult peale koolitust arvas nii 79% vastanutest, millest võib eeldada, et koolitusel omandatu oli arusaadav, kuid vajab veel praktilist kinnistamist. Korduvas tagasisides arvas nii 6% võrra vähem vastajaid (73%), millest võib järeldada, et vahetu koolitusjärgne emotsioon võib olla kuue kuu järel veidi taandunud ja asendunud objektiivsema ja võib olla pigem realistlikuma hinnanguga oma oskuste kohta. Muutus ei ole siiski suur ja see võib olla ka individuaalne, mille tagamaid on keeruline hinnata ja mida ei tohiks tõlgendada kui olulist langust koolitustel õpitu rakendamisel.

Vastajaid, kes hindasid, et nad pigem ei tunne ennast õpitut rakendades eriti kindlalt (ehk need, kes valisid skaalal variandid 1–6), oli korduva tagasiside andjate hulgas veidi enam, ligikaudu veerand (27%), kui vahetus tagasiside puhul (21%). Millest võiks ka eeldada, et oskused ja teadmised, mis koolitusel omandati, võivad olla 6 kuu jooksul veidi ununenud või on muutuse tagamaaks teised põhjused.

Kui vaadelda võimalikke põhjendusi, miks ei tunta ennast vahetult peale koolitustel osalemist kindlana (joonis 4), siis ilmneb vahetus ankeedis kõige sagedamini vastusevariant „muu“ (39%) mille tagamaid ei olnud kahjuks võimalik täpsustada. Ülejäänud tagasiside andjad tõid vahetult peale koolitust välja, et neil „puuduvad vajalikud ressursid (aeg, vahendid…“ (18%), „puudub meeskonnaliikmete tugi“ (6%), „nad ei tea, mida neilt oodatakse“ (6%), ja neil on „teised prioriteedid“ (5%). Viimase kahe väite osas jagunevad vastused sarnaselt ka 6 kuu möödudes. Näitaja „mul ei ole vajalikke teadmisi ja oskusi“ on mõlemal vastamise korral suhteliselt kõrge – 26% ja 21%. Sellest võib järeldada, et tagasiside andjad võisid olla liiga enesekriitilised oma oskuste ja teadmiste suhtes õpitu rakendamisel või jäi koolitusel saadud oskustest ja teadmistest väheks, näiteks varasema erialase kvalifikatsiooni puudumise tõttu või tulenevalt vähesest praktilisest kogemusest.

Kui võrrelda olulisemaid vahetu ja korduva ankeedi tulemusi sama küsimuse kohta, näeme, et korduvas tagasisideankeedis on oluliselt rohkem vastajaid, kes ütlevad, et neil „ei ole vajalikke ressursse (aeg, vahendid,…)“ õpitu rakendamiseks (29%), kus näitaja on enam kui 10 protsendipunkti kõrgem; ja et neil „puudub meeskonnaliikmete tugi“ (19%), siin on erinevus lausa 13 protsendipunkti.

Seega võib üldistatult järeldada, et 6 kuud hiljem ei ole selle taga, miks ei tunta ennast õpitut rakendades kindlana, eelkõige enam koolitusest tulenevad asjaolud, vaid põhjused, mis  on nüüd juba pigem organisatsioonilist ja bürokraatlikku laadi. Langetakse igapäevasesse töörutiini ning puudubki aeg, motivatsioon ja meeskonnaliikmete tugi, mis võimaldaks piisavalt õpitut rakendada. See on tähelepanu vajav muutus, mis võib viidata sellele, et noorsootöötajate koolitusprogrammi koolitustel osalenutel ei ole enam kuus kuud hiljem piisavalt aega koolitustel õpitu rakendamiseks, mistõttu võib olla vaja läbi mõelda, kuidas luua organisatsioonis paremad võimalused koolitustel omandatud teadmiste rakendamiseks ning kuidas süstemaatiliselt integreerida täiendõppe ja koolitusvõimaluste süsteem organisatsiooni põhitegevuste hulka. Edaspidi peaks valdkonna täienduskoolitustel keskenduma üha enam juhtide koolitamisele, et süveneks oskus planeerida ja toetada oma töötajate arengut ja õpitu elluviimist. Ühtlasi tuleks arutleda selle üle, miks osad vastajad leiavad, et õpitu rakendamiseks puudub meeskonnaliikmete tugi – kas see võib osaliselt tuleneda töötajate arvust organisatsioonis, ebapiisavast toetusest või võimaluste pakkumisest, ennast õpitud valdkonnas rakendada.

RAY CAPi viimases uuringus vaadeldi eraldi organisatsiooni ja indiviidi tasandi põhjuseid ja takistusi, miks rahvusvahelisse noorsootöötajate õpirändesse jäetakse minemata. Kui vaadata üldistatult organisatsiooni tasandi takistusi, saab välja tuua, et „kuigi koolitustel osalemine omab pikaajalist positiivset mõju noorsootöö valdkonna organisatsioonide töö kvaliteedile ja professionaliseerumisele, on organisatsioonid koolitustesse ja täiendõppesse kaasatud sageli ebapiisavalt, neil on vähene huvi koolituste vastu, kolleegide ja organisatsioonide poolt võib kohata ka ebapiisavat toetust ja organisatsioonid ei ole valmis muutusteks, mida koolitustel pakutakse või eeldatakse“ (Bammer et al., 2019: 28–30). Indiviidi tasandil tõid RAY CAPi uuringu tulemused välja võimalike põhjustena, miks rahvusvahelisse õpirändesse ei minda, sarnased asjaolud, mis ilmnesid ka noorsootöötajate koolitusprogrammi tagasiside analüüsis: „pole piisavalt aega, on vähe inimesi ja raha, pole piisavat võimekust, pole piisavalt teadmisi või on ebapiisav keeleoskus” (Bammer et al., 2019: 51).

Kuidas levitatakse koolitustel saadud teadmisi?

Tagasisideküsitluste analüüsi põhjal saab öelda, et noorsootöötajate koolitusprogrammi koolitustel omandatud teadmisi eelistati kõige sagedamini kolleegidega jagada personaalsete vestlustena, (joonis 5) korduvas tagasisideankeedis oli näitaja koguni 10 portsendi võrra kõrgem (54%), mis viitab eelkõige sellele, et koolitused on vajalikud ja olulised ning tavapärane on ka pikema perioodi möödumisel pärast koolitust jagada kolleegidega seal omandatud teadmisi. Sarnasele tulemusele jõuti ka RAY CAP uuringu aruandes, mis tõi esile, et „teadmiste vahetus noorsootöötajate õpirändes omandatud kogemuste kohta toimus eelkõige kolleegide vahel“ (Bammer et al., 2019: 30).

Vahetult peale noorsootöötajate koolitusprogrammi koolituse toimumist märkis 31% tagasiside andjaist, et nad jagasid koolitusel omandatud teadmisi sisekoolitusel või koolituse päevakava punktina, millest võib järeldada, et teadmusringlus organisatsiooni sees toimub hästi. Kuus kuud hiljem oli ootuspäraselt vähem neid vastajaid, kes märkisid, et nad edastasid koolituste tulemusi sisekoolituste või koosolekute ühe päevakava punktina (23%).

Ligikaudu viiendik vastajatest (17%) tõi vahetult peale koolitust välja, et koolitusel omandatud teadmiste levitamine viis organisatsiooni uuendatud tegevusplaanideni. Kuivõrd 6 kuud hiljem on sama näitaja 9%, saab eeldada, et sageli ei pruugi siiski jõuda koolitustel õpitu piisavalt organisatsioonide strateegiliste otsusteni ning suhteliselt kõrge vahetu reaktsioon esialgses tagasisideküsimustikus ei pruugi kajastada nii hästi tegelikku olukorda, kuna organisatsioonide tegevusplaanide uuendamine võib võtta sageli aega.

Tagasisideankeetidest selgus veel, et kõigile kättesaadavate kirjalike ülevaadetena ei ole eriti populaarne koolituste tagasisidet jagada. Eeldatavasti seetõttu, et see on lisategevus, milleks ei ole aega, ning ühtlasi võib see viidata ka sellele, et sageli pigem ei ole läbi mõeldud, kuidas süsteemselt koolitustel omandatud teadmisi jagada ja kirjaliku kokkuvõtte koostamist toimunud koolituse kohta ei eeldatagi. Ka RAY CAP uuringu üks järeldusi oli, et koolituste materjale jagatakse sageli erinevates veebipõhistes keskkondades nagu „Dropbox, Google Drive, Nextcloud, kuid teised töötajad ei ole sageli eriti varmad materjale info ülekülluse tõttu kasutama“ (Bammer et al., 2019: 142).

Vastajaid, kes ütlesid, et nad ei plaani noorsootöötajate koolitusprogrammi koolitusel omandatud teadmisi edasi anda, oli vahetus ankeedis alla 5%, kuus kuud hiljem ei olnud teadmisi edasi andnud 7% vastanutest ja 4% juhtudest ei olnud kuus kuud hiljem kolleegid tundnud huvi koolitusel omandatud teadmiste vastu.

Kokkuvõte

Vaadeldes 2018–2019 toimunud noorsootöötajate koolitusprogrammi osana toimunud koolitusi, saab väita, et koolitused on olnud edukad, nendega ollakse rahul ja need täidavad oma eesmärki.

Koolitus täitis valdava enamuse^[1] vahetu tagasiside andjate ootusi, 95% juhtudest märkisid vahetult pärast koolitust, et koolitus vastas pigem või vastas täiesti nende ootustele. Lisaks tunnevad ennast õpitut rakendades kindlalt 79% vahetu tagasiside andjaist^[2] ja 73% korduva tagasiside andjatest. Koolitused on hästi üles leidnud oma sihtrühma, kuna 85% koolitustel osalenutest, olid noorsootöötajad, noorsootööjuhid või noorsooteenuste spetsialistid. Osalejatel on olnud ka võimalik koolitustel õpitut praktikas rakendada, kuna 6 kuud peale koolitust töötas samas organisatsioonis 87% tagasiside andjaist. Lisaks suhtleb ja jagab kogemusi endiselt ka 6 kuud peale koolitust 68% tagasiside esitanutest ja koolitustel omandatud teadmisi levitatakse kõige sagedamini personaalsete vestlustena, näiteks koolitusest kuue kuu möödumisel tegi seda 54% tagasiside andnutest. Seega on valdkonnas toimuv kommunikatsioon ja teadmiste vahetamine märkimisväärselt heal tasemel.

RAY CAP uuringu tulemused on sarnased ja toetavad noorsootöötajate koolitusprogrammi raames toimunud koolitustele antud tagasisidet, kinnitades, et regulaarsel koolitustel osalemisel on pikaajaline positiivne mõju noorsootöövaldkonna organisatsioonide töö kvaliteedile (Bammer et al., 2019: 36). Rahvusvahelised noorsootöötajate koolitused töötavad veel hästi uutele tulijatele „kui need on esitatud kindla metoodikaga ja töövahenditega, mida praktikas rakendada, kui need on inspireerivad ja motiveerivad ning rahulolu koolitustega on tihtilugu kooskõlas erialaste pädevuste arengutega“ (Bammer et al., 2019: 11–36).

Kuid RAY CAP uuring viitab ka probleemidele ja arenguvõimalusele, mis ilmnesid noorsootöötajate koolitusprogrammi raames toimunud koolituste tagasisideküsitluste analüüsis. Noorsootöötajate koolitusvaldkonnas on puudujääk seotud eelkõige organisatsioonilise ja strateegilise taseme küsimustega. Kui vaadelda põhjusi, miks koolitustel osalejad ei tunne end kuus kuu pärast koolitust omandatud valdkonnas kindlalt, ilmneb seal märksa enam kui vahetus tagasisideankeedis, et „mul ei ole vajalikke ressursse aeg, vahendid, …“ ja „mul puudub meeskonnaliikmete tugi“. Analoogne on ka RAY CAP uuringu lõpparuande üks põhijäreldusi, mis toob esile, et vähe on noortevaldkonna organisatsioone, mis on piisavalt strateegilised, et süstematiseerida oma töötajate täiendkoolitustel õppimise võimalusi, seda nii üleüldiselt kui ka spetsiifiliselt läbi Erasmus+ noorteprogrammi võimaluste. See on küsimus, mis väärib noortevaldkonna organisatsioonide otsustajate kaasamist ja mõtlemist, mida nad saavad oma organisatsioonis teha, et muuta täiendkoolitustel osalemine strateegiliselt oluliseks organisatsiooni tegevussuunaks ja kuidas pakkuda töötajatele võimalusi koolitusel omandatu piisavaks rakendamiseks.

Kui otsida veel parandusvõimalusi, siis ilmneb noorsootöötajate koolitusprogrammi analüüsist, et Eesti-siseselt on koolitustel osalemine regionaalselt veidi kaldu. Palju osalejaid on sageli suurtest keskustest ja piirkondadest, kus noorsootöö on traditsiooniliselt aktiivne, kuid ligi 5 maakonna osalejad kokku moodustasid 11% osalenute koguarvust, kuid loomulikult tuleb arvestada, et väiksemates piirkondades on vähem noorsootöötajaid ja seetõttu on keeruline koolitustel osalemise ajaks asendustöötajaid leida.

Kokkuvõttena on veel oluline rõhutada, tuginedes nii SANA igapäevase töö kogemusele kui ka eelpool toodud uuringute tulemustele, et noorsootöötajate koolitused on valdkonna arengu ja kvaliteedi toetamise üks alustalasid. Täiendkoolitustel aktiivsest osalemisest saame ka järeldada, et Eesti noorsootöötajad hoolivad enesetäiendamisest ning leiavad selleks vajaliku aja.

Selleks, et saada teada, kuidas noorsootöötajate koolitusvaldkonda arendada ja veelgi edasi viia, toimub sellel aastal kogu programmi põhjalik mõjuanalüüs, mis käsitleb koolituste perioodi alates 2015. aastast. Uuringu tulemused avaldatakse jaanuaris 2020 ja selle raames toimuvad kvalitatiivsed intervjuud valdkonna ekspertide ja koolitajatega ning koolitustel osalenutega fookusgrupiintervjuud, mis peaksid andma veelgi mitmekülgsema ülevaate toimunud koolituste mõjust ja tulemustest noortevaldkonna arendamisel.

 

Kasutatud allikad ja täpsustused

1. Noorsootöötajate koolituste arendamine 2015–2020, URL: https://mitteformaalne.ee/koolitusprojektid/noorsootoo-kvaliteedi-arendamine-2015-2020/ (29.11.2019)

2. Käger, M., Kivistik, K., Tatar, M. (2017). Noorsootöötajate koolitusvajaduste uuring. Balti Uuringute Instituut, Tartu 2017. URL:https://mitteformaalne.ee/wp-content/uploads/2018/03/Noorsootöötajate-koolitusvajaduse-uuring-2017.pdf (20.11.2019).

3. Noorsootöö kvaliteedi arendamine 2008–2013. URL: https://mitteformaalne.ee/koolitusprojektid/noorsootoo-kvaliteedi-arendamine/ (29.11.2019)

4. Täpsemalt on käesolevas artiklis vaatluse all perioodil: 01.02.2018–24.10.2019 toimunud koolitustele antud tagasiside. Alates 2018. aasta veebruarist kogutakse süstematiseeritult ühtset tagasisidet kõikide noorsootöötajate koolitusprogrammi raames toimunud koolituste kohta täiendkoolituste infosüsteemi JUHAN vahendusel, mis võimaldab ühtse küsimustiku abil analüüsida ja võrrelda kogu programmi üleselt tagasisidet erinevatele koolitustele, vahetult peale koolitust ja 6 kuud peale koolitust. URL: https://koolitus.edu.ee/ (20.11.2019).

5. Bammer, D., Karsten, A., Pitschman, A., Roth, L.-C. (2019). Competence development and capacity building of youth workers and youth leaders. Transnational Analysis: modules (A), (B) and (C). URL: https://www.researchyouth.eu/download/?id=535 (29.11.2019)

6. Novembrist 2015 – 2018. aastani toimus mahukas rahvusvaheline noorsootöötajate ja noortejuhtide kompetentsi ja pädevuste arendamise uuring (Competence development and capacity building of youth workers and youth leaders) (RAY CAP), mille eesmärk oli selgitada, milline on süstemaatiline mõju Erasmus+ noorteprogrammis toimuvatel koolitustegevustel noorsootöötajatele ja -juhtide ning panustati rahvusvaheliste koostöötegevuste kvaliteedi tõstmisse ja strateegilisse planeerimisse. Erilise vaatluse all olid kolme aasta jooksul rahvusvahelises noorsootöötajate õpirändes osalenud noorsootöötajad, keda intervjueeriti enne õpirände toimumist (et kaardistada nende motivatsiooni ja ootusi), kaks kuud pärast õpirännet (et saada ülevaade esialgsetest mõjudest ja muutustest) ning 12 kuud peale õpirännet (et analüüsida, kuidas õpitut on praktikas rakendatud). Uuringus osales 17 riiki, sh Eesti, ja seda koordineeris rahvusvaheline RAY võrgustik – Research-based Analysis and Monitoring of the Youth in Action Programm.

7. Kokku oli korduvalt koolitustel osalenuid 381, vähemalt kahel koolitusel osales 230 inimest, kolmel koolitusel 93 inimest, neljal ja enamal koolitusel 58 inimest.

8. Võimalik oli märkida ka variant, „muu“, mida ei saanud täpsustada ja millele vastas 5% koolitustel osalenutest.

9. Vene, M. (2019). 2018. aasta ESF tegevuse „noorsootöötajate koolituste arendamine“, analüüs.SANA töödokument.

Kogemuslood

Europe Goes Local õpiränne „Short Study Visit on Municipal Youth Work in Slovenia”

Enesearendamine on tähtsamaid osi kaasaegse inimese elus. Paradoksaalselt on see aga ka üks neist asjust, mis argipäevadel oma mätta otsas tähtsaid toiminguid tehes meelest kipub minema. Ei juhtu ju igaüks meist igapäevaselt ärkama mõtetega nagu „täna ma ületan ennast”, „täna kohtun huvitavate inimestega ning päriselt kuulan, mida neil öelda on”. Paratamatult jääme kõik mõnikord mugavustsooni kinni ning harjume kiiresti oma päevatoimetuste juures kõige kulunumat teed käima. Seetõttu ongi hea, kui aeg-ajalt kerkib esile miski, mis tõstab meid igapäevarutiinist välja.

Oktoobri keskpaigas avanes minul just selleks tarbeks suurepärane võimalus osaleda Europe Goes Local õpirändel „Short Study Visit on Municipal Youth Work in Slovenia”. Õppevisiidil tutvusime Sloveenia kohaliku tasandi noorsootöö parimate näidetega ning vahvate kolleegidega Albaaniast, Eestist, Horvaatiast, Sloveeniast ja Rootsist. Pakkumine sel rändkoolitusel osaleda tuli minu jaoks just sobival ajal, kuna sain rahvusvahelises seltskonnas arutleda minu jaoks kõige põnevamate noorsootöö valdkonna teemade üle. Nimelt olime just käesoleval aastal Räpina vallas oma üheks prioriteediks seadnud noorte osalusharjumuste arendamise ning võimaluste tekitamise selles valdkonnas. Rahvusvahelise kogemuspagasiga tutvumine pakkus tol hetkel just vajalikku tuge ning viis mõtted käima tavapärasest erinevaid radu.

Sloveenia noorsootööga tutvumine pani mind kahtlemata tavapärasest loovamalt mõtlema. Eesti oma põhjamaalisuses asub Sloveeniast erinevas kultuuriruumis. Kuigi meie väärtushinnangud on üldjoontes sarnased, leidub Sloveenia noorsootöös siiski palju sellist, mis Eestis oleks mõeldamatu. Nimelt lähtuvad Sloveenia noortekeskused oma töös rohkem kogukonnakesksusest – noortekeskuste juures või ruumides tegutsevad nii mõnelgi pool baarid, mis tõmbavad noortekeskusesse nii vanemaid noori kui ka lapsevanemaid. Baari olemasolu tagab erinevate põlvkondade omavahelise tihedama läbikäimise ning on sloveenide jaoks osa kultuurse alkoholitarbimise õpetamisest. Teemale soovitakse läheneda silmakirjalikkuseta. Lisaks annab baariruumide väljaüürimine noortekeskusele lisasissetuleku, mille arvelt noorsootööd arendada.

Teine silmiavav erinevus Sloveenia noorsootöös oli see, et sõna otseses mõttes minnakse sinna, kus noored on. Velenje vanim noortekeskus on nimelt (öö)klubi, kus kogunevad alternatiivkultuuri austajad. Klubi eMCe Plac on asutatud just nimelt noortekeskusena ning sellest on pungunud ka kohalike noorte korraldatav igasuvine muusikafestival Kunigunda. Sloveenias käsitletakse noortena inimesi vanuses 15–29 eluaastat, mis erineb samuti suuresti Eesti käsitlusest (7–26), kindlasti on ka see osa suhtumise erinevustest. Õppetund aga, mille enda jaoks Sloveenia noorsootööst kaasa võtsin, on peamiselt see, et tihtipeale suhtutakse meil noortesse nagu klaasobjektidesse, mida peaks justkui vati sees hoidma; enam tuleks täiskasvanutel kultiveerida aga suhtumist noortesse kui omasugustesse.

Mugavustsoonist aeg-ajalt väljumine loob väga sobiva pinnase teadlikumaks enesearenguks. Uute kogemuste, mõtteviiside ja erinevate inimeste tõukel hakkab silm märkama enam mitmekesisust ja eri nüansse ka igapäevatöös. Mida rohkem end uutele teadmistele vastuvõtlikuks teha, seda rikkamaks muutub elu. Sünnivad uued ideed ja vaatenurgad, mida on lausa lust tööelus kasutada. Ning loomulikult – mida rohkem lustlikke uuenduslikke ja avatud kolleege ühes asutuses on, seda parem!

 

Eneseareng – miks ja kuidas?

Tänane inimene tegutseb maailmas, kus toimub korraga mitu muutust samal ajal. Maailm on pidevas ja väga kiires liikumises. Noorsootöötaja on selles maailmas veel eriti tugevas keerises, sest keskkond, mida koos noortega luuakse, ei saa olla eilse nägu, vaid vaatama mitu sammu ettepoole. Õppimine on ju selline tegevus, mis on suunatud tulevikus toimuvale. Ja selline olustik paneb noorsootööga seotud inimest end pidevalt arendama, püüdes avastada seda, milline on noorsootöö tuleviku nägu või millised uued meetodid looksid õnnelikuma inimese.

Täna ei valita ametit enam kogu eluks. Lisaks sellele, et noorsootöötajatena soovime luua noortega üha huvitavamat maailma, seisame töötajatena ka tööalase konkurentsivõime olustikus, tuleb pidevalt investeerida oma õppimisse ja arengusse ning olla vastuvõtlik erinevatele muutustele enda elus ja osata minna kaasa huvitavate avastustega.

Olen lõpetanud magistriõppe sotsiaaltöös ja sotsiaalpoliitikas Tartu Ülikoolis, mõelnud kaasa mitmete sõprade ja noorte ülikooliõpingutele, tundnud ära uuesti õppimise magusa väljakutse ning otsinud seda veel ja veel. Eelmisest õppeaastast läksin taas magistriõppesse, valides seekord haridusinnovatsiooni. Olen kokku puutunud mind sütitavate teemadega ja enesejuhitud õppimine on üks sellest. See tähendab minu jaoks enne iga koolitust, konverentsi, seminari, kohtumist mõtestada enda jaoks lahti, milleks ma selle oma ellu toon, võtan sealt enda jaoks maksimumi, mõtestan saadud kogemused ja teadmised enda jaoks ümber ning püstitan uued väljakutsed. Nii peakski käima üks inimese arenguring, kus on väärtus senikogetul, uutel kogemustel ja saadud uutel teadmistel ning muutuse või innovaatilise uue mõtte leidmisel. Ka noortekeskustel on suur potentsiaal olla noorte enesejuhitud õppimise tugikeskus.

Osalesin hiljuti rahvusvahelisel konverentsil Istanbulis SA Archimedes noorteagentuuri toetusel. Konverents oli suunatud NEET-noorte tugimeetmetele. Minnes seadsin fookusesse meetmete tundmaõppimise ja huvi konverentsi ülesehituse vastu, mida ka omandasin, ent kui ennast hiljem analüüsisin, märkasin, et õppisin ka palju muud. Selleks oli kindlasti koostöö 40 riigist pärit enam kui 90 inimesega, kuidas korraldada konverentsi ja rakendada interaktiivseid tegevusi nii, et kõik tunneksid end kaasatuna. Konverentsi infos polnud kirjas, et mul on võimalik seda õppida, aga kuna see pakkus mulle huvi, siis sain selle teadmise tegijaid jälgides boonusena lisaks. Eneseanalüüs, et selgitada välja minu enda arenguvajadused ja huvi ning visioon teadmistes, mida soovin omada, on õppimiseks hea lähtekoht.

Õppida saab kõiges ja kõikjal. Selleks tuleb võtta ja saada aega. Kui me organisatsioonides rabeleme nagu oravad rattas ja ratas on ümmargune, mitte aga ülespoole keerlev spiraal, siis ei olegi võimalik midagi uut luua. Selleks ei ole ruumi. See oravaratas on täis vanu mõtteid, kogemusi, materjali. Selleks, et uus saaks tulla, tuleb luua ruumi, rehitseda üles seni tehtu ja mõelda, kuidas saaks teisiti. Töötades Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduses, on lisaks avalikkuse ja liikmete huvi, et juhtuks ikka midagi uut ja toimuks edasiliikumine nii valdkonnas kui ka organisatsioonis. Selleks, et sellele ruumi anda, otsustasime katsetada neljapäevast töönädalat. Ei, me ei tee vähem tööd, vaid teeme tööd veel sisukamalt. See tähendab, et me võtame aega lugeda, avastada, märgata. Saadav töövaba päev on arengupäev, milles toimuvad avastused, sähvatused, maagilised leiud kogume kõik ühiselt kokku ja analüüsime neid, et leida uut ja avastuslikku edasisteks tööprotsessideks. Kindlasti saab selle osaks olla seegi, kuidas ka noortekeskused, kes töötavad üldjuhul vähendatud jõududega, saaksid panustada rohkem aega enda arendamisele.

Haridussotsioloog A. Hargreaves on öelnud: „Kui organisatsioonis töötab kõik suurepäraselt, siis on viimane aeg alustada muutustega.” Muutused, see ongi areng ja sellega toimetulek. Olen kuulnud öeldavat, et tõeline muudatus ei saa kunagi toimuda ilma, et inimesed organisatsioonis hakkaksid käituma uutmoodi. Uutmoodi käitumine aga eeldab kindlasti ka uusi teadmisi, kogemusi ning enesearengut.

 

Minu jaoks tähendab eneseareng pidevat enese täiendamist, endasse uskumist ja panustamist. Kohe tulebki meelde õpirände arutelu, kus arutlesime selle üle, et õppimine ja areng toimuvad tegelikult kogu aeg, st nii teavdustatud areng kui ka teadvustamata või planeerimata areng ja õppimine. Näiteks koolis õppimine vs. elukogemused. Usun siiralt, et eneseareng on miski, mis tähendab järjepidevaid pisikesi investeeringuid iseendasse. 🙂

Olin juba aasta tegutsenud EstYes MTÜ-s vabatahtliku mentorina, kui mul tekkis võimalus minna mentorite koolitusele Austriasse Viini. Koolituse eesmärk oli praktiline õppimine, kogemuste ja teadmiste jagamine ning vahetamine. Kogu koolituse tulemuslikkus oli meie ehk osalejate endi kätes – seda sõnasid koolitajad meile kohe alguses. Koolitajad olid muidugi äärmiselt tasemel ning igale teoreetilisele analüüsile või arutelule lisasime alati praktilise harjutuse. Näiteks arutledes selle üle, mis tunded võivad vallata ühte vabatahtlikku, kes on äkitselt saabunud võõrasse keskkonda, riiki ja kultuuri. Sellega seoses viisime läbi ühe kaardimängu, kus sõnad olid keelatud ning pidevalt pidi uues keskkonnas kiirelt kohanema. Võin öelda, et emotsioonid sellest, mida ma sellistest harjutustest õppisin, on siiani eredalt meeles. Taoline lihtne harjutus õpetas väga palju nii enda kohta kui arendas ka empaatiavõimet. Lisaks õppisin koolitusel ise uutes oludes kiirelt kohanema ning teistmoodi õppimis- ja arenemismeetodeid.

Varasemad kokkupuuted õpioludes on olnud pigem kindlalt struktureeritud, kuid nimetatud nädal mentorite koolitust Viinis oli kõike muud kui tavapärane. Koolituse lõpuks olime nagu üks suur pere ning sain äärmiselt palju uusi mõtteid, töövahendeid (nt kriitilise mõtlemise tehnika) ning teadmisi, kuidas olla nii parem mentor, suhtleja kui ka kuulaja.

Peale selle, et arenesin ise, oli mul hiljem võimalus anda oma panus sügisesel mentorite koolitusel Tallinnas, kus sain õpitut jagada teiste mentoritega. Usun, et õpirännetel osalemine on suur panus enesearengusse, saab nii teadmisi kui väärtuslikku elukogemust ning ühtlasi avardada maailmapilti.

 

Eneseareng on igapäevatöös oluline ning suisa vältimatu, sest kõik meie ümber areneb ja muutub tiidsasti. Minu jaoks on eneseareng nagu ahelreaktsioon – tööalased võimalused enesearenguks loovad seoseid isiklikuks arenguks ja silmaringi avardamiseks ehk õppereisidel osalemine on omamoodi panus kvaliteeti. Kindlasti on minu kui töötaja eneseareng lisaväärtuseks ka tööandjale, kuna võimaldab peegeldada kogetut ja õpitut töös. Nii mitmedki säänsed õppereisid on võimaldanud rikastada kohaliku tasandi noorsootööd ning mujal kogetut ja nähtut kohapeal praktikasse seada.

Osalesin kahe Saaremaa valla noorsootöötajaga rahvusvahelise projekti Europe Goes Local raames Sloveenias õppevisiidil, mis keskendus kohaliku tasandi noorsootööle.

Võrgustikutöö toimimine Ljubljana linna näitel, teadmised sotsiaalselt tundlikel teemadel ning noortekeskuste tutvustused koos praktilise osaga andsid mulle nii motivatsiooni kui ka inspiratsiooni. Ja äratundmisrõõmu oli ka, sest kui Ljubljanas valmistati ratastel noorsootöö korraldamiseks ette linnaliini bussi, siis meie Saare maakonnas vastavalt matkaautot.

Projektide genereerimise õpitoas formuleerisime oma mõtteid ning oleme valmis astuma reaalseid samme, et toetada rahvusvahelist noorsootööalast ettevõtlikkust ja looma võimalusi selles valdkonnas kogemuse saamiseks nii meie noorsootöötajatele kui ka noortele. Usaldusväärsed projektipartnerid ning kohapeal loodud kontaktid on ootamas. Informaalse õppimise hea märk on kolleegide kuulamine ja tähelepanekud headest rahvusvahelistest näidetest. Seega plaanime kevadel esitada strateegilise koostööprojekti, millele andis hoogu nii Sloveenia õppereis kui ka rahvusvahelise noorsootöö projekt Sprint Saaremaal.

 

Minu jaoks on eneseareng see, kui omandan uusi teadmisi ja oskusi, mille abil saan igapäevast tööd paremini teha. Enesearengu puhul on minu jaoks oluline tulla mugavustsoonist välja ning vaadata enda ümber uue pilguga ringi. See on minu jaoks natukene nagu kriitilise pilguga enda sisse vaatamine – kogu infoga pole mõtet ennast koormata, panustada rohkem energiat ikka sinna, kus on vajaka. Seda tuleb teha oskuslikult ja sellele aitab kaasa iseenda tundmine. Fookus peab kogu aeg paigas olema.

Eneseareng on minu jaoks oluline, kuna mõjutan seeläbi otseselt või kaudselt kõiki, kes minu ümber on (noored, kolleegid jne). Enesearengu ja kogemuste omandamise kaudu oskan enda tööd rohkem mõtestada, analüüsida ja parendada. Noorsootöötaja jaoks on pidev enesearendamine väga oluline. Mida rohkem väärtustan iseenda arengut, seda rohkem oskan oma töökogemusi valida ja analüüsida. Kui mina ise teen noorsootöös teadlikult mõistlikke otsuseid, mõjutab see otseselt noori, kes on noorsootööga hõlmatud.

Minu tööalasele enesearengule aitas palju kaasa koolitus „Noorsootöö KOVis ja KOVi noorsootöö mudeli arendamine“. Mitmest moodulist koosnev koolitus aitas üsna värskelt kokku tulnud kohaliku omavalitsuse noorsootöö meeskonnal läbi mõelda selle, milleks nad midagi teevad, kuidas teevad ja mida edaspidi tegema hakkavad. Sellelt koolituselt oli mul võimalik kaasa võtta täpselt see, mida pidasin enda ja meie meeskonna jaoks vajalikuks. Tõsi, kahjuks koosnes meie meeskond vaid noorsootöötajatest, sest otsustajatest kellelgi ei olnud võimalik osaleda ja kaasa mõelda. Aga ka sellistest asjadest tuleb õppida, see on vajalik enesearenguks ja kogemuseks. Kõige väärtuslikumaks pean selle koolituse osana toimunud lisakoolitust, nn kohalikku koolitust, mis toimus meie enda piirkonnas ning ühise laua taga istusid nii otsustajad kui ka noorsootöötajad. Vaadati üle, kuidas hetkel toimub noorsootöö KOVis, ja arutleti selle üle, kuidas võiks edasi minna, tuues välja KOVi noorsootöö plussid ja miinused.

Kogu see koolitusprogramm oli minu jaoks enese täiendamine, ent kui peaksin midagi konkreetset välja tooma, siis jagan ühte mõtet, mille olin koolituselt noppinud ja endale märkmetesse kirjutanud: Ära unusta mõtet „kui sa teed seda meile, siis ära tee seda ilma meieta“ – pidime koolitusel läbi mõtlema selle, kuidas noored on kaasatud. See oli enesearenguks väga oluline, kuna saime põhjaliku ja ausa analüüsi teha, sest teadsime, et nii on kõige parem edasi minna. Tihti on väikestes kohtades nii, et noorsootöötajad pusivad omaette, kuna nad on nii noorsootöötajad kui ka noortekeskuse juhid. Nii oli ka minuga, olin eelnevalt harjunud, et ise otsustan, ise teen, kellegagi peale noorte ei pea midagi läbi arutama. Nüüd oli olukord, kus mulle oli kõrvale tekkinud meeskond ning kuigi asume oma keskustega üle valla üksteisest kaugel, arutasime üldisi valdkondlikke asju koos. Tunnen, et see osa – meeskonnatöö arendamine (meeskonnas töötamine) omaenda initsiatiivil ilma otsustajate korraldusteta – on minu enesearengus kõige-kõige olulisem. Ja see võimalus esimest korda kokku saada ja hakata koostööd tegema tuli just selle koolituse osana. Seega toimus see koolitus meie jaoks õigel ajal.

 

Ma pole varem julgenud välisõppevisiitidest osa võtta. Hirme ja kõhklusi on olnud erinevaid. Europe Goes Local koolitus oli väljakutse ja eneseületus. Minu inglise keele oskus on nadi ja see koolitus pani mind proovile. Olin sunnitud palju inglise keeles suhtlema.

Varasem noorsootöö kogemus on mind õpetanud vastu võtma väljakutseid, mis toovad mind mugavustsoonist välja. Kui sain teada, et ka naabervalla noorsootöötaja selles programmis osaleb, oli mul julgem minna, kuna tema jaoks oli see esimene välisreis.

Esialgu ei osanud ma arvata või eeldada midagi selle kohta, mis mind ees ootab. Ees aga ootas vintsutuste rohke reisi broneerimine. Reis ise läks ladusamalt, kuna enamus Eesti grupist oli sama reisikorraldaja organiseeritud. Nii saime omavahel juba enne sihtkohta jõudmist tuttavamaks ning häid mõtteid ja ideid koostööks.

Sloveenia ise üllatas mind – nii riigi kui ka noorsoostruktuurina. Nende süsteem erineb Eesti omast – näiteks on sealsed noored kõik organiseeritud ehk siis kuuluvad mõnda organisatsiooni. Neil ei toimu lihtsalt laagreid, mis oleks kõigile huvilistele mõeldud nagu meil. Sloveenias on ühiskondlik töö (vabatahtlikkus) kõrges hinnas, igas vanusegrupis.

Reisilt tulin tagasi uute mõtete ja ideedega. Õppevisiit kummutas minu hirmu rahvusvaheliste projektide ees. Igasugune eneseareng teeb inimese enesekindlamaks ja julgemaks. Oma kogemuse põhjal on lihtsam kolleege innustada ja uusi väljakutseid vastu võtta. Meie vallas ei ole seni veel rahvusvahelisi projekte tehtud. Pakkusin noorsootöötajatele välja, et püüaksime kõik koos ühe välisõppereisi teha ja peale seda on julgem ka noortevahetusi teha või vabatahtlikke vastu võtta.

Eneseareng on elu vajalik osa. Ilma selleta oled nagu seisev vesi, mis läheb halvaks. Minu jaoks on eneseareng nagu jõgi – kui on kiire vool, siis on elukeskkond rikkalik. Kui vool on väga tasane, siis hakkab jõgi kinni kasvama. Ehk siis – kui tahan, et elu oleks rikkalik, tuleb tegeleda enesearenguga. Tihti on see oma mugavustsoonist väljatulemine.

Minu roll on arendada vallas noorsootööd – kui ma ennast tööalaselt ei arendaks, siis ei oleks mul ka noorsootöösse midagi uut pakkuda.

 

Kaanepildi autor on Eesti kunstnik Maria Evestus.