Õpilaste võitlus hääle nimel koroonaviiruse eksamikaoses

„Suhtumine oli selline, et meie otsustame kõik ja teie ei ole olulised,“ meenutab 18-aastane Maja Kalin seda, kuidas koroonapandeemia alguspäevadel tema koduriigis Sloveenias haridusotsuseid tehti. „Valitsus ütles juba alguses, et lõpueksamid toimuvad ja selles ei ole küsimustki.“

„Oli ilmselge, et tegutseti hetke tuhinal: „Me peame otsekohe otsustama,““ ütleb 20-aastane Ciara Fanning, meenutades kiireid muudatusi õppekavas, mis märtsis Iirimaal tehti. „Kui õpilastega oleks suudetud varem rääkida, oleks saanud nende muresid enne otsuste tegemist arvestada.“

Säilitada osalusõigus koos õigusega olla hädaolukorras kaitstud – selle pinge tabavad mõlemad naised. Kui otsuseid tuleb teha kiirelt, et kaitsta inimeste tervist, siis millised kohustused lasuvad otsustajatel tagamaks, et inimesi, sealhulgas noori, võetakse kuulda? Kuidas rakenduvad osalusõigused haridusele?

Koroonaviiruse levik on ennenägematu tervisekriis, aga samal ajal on see ka hariduskriis, eriti noortele. Viiruse leviku ohjeldamiseks sulgesid UNESCO andmetel 194 riigi valitsused oma koolid. See mõjutas sulgemise haripunktis 4. aprillil 2020. aastal üle maailma 91,3% õppijatest ehk 1,5 miljardit õpilast. Sulgemine mõjutas kaudselt kõiki kooliga seotud otsuseid alates uutest õpetamisvormidest, sealhulgas internetipõhised meetodid, ja lõpetades lõpueksamite edasilükkamisega.

Nii Kalin kui ka Fanning on väga pühendunud nendele haridusotsustele ja nende mõjule õpilaste eludele. Mõlemad on riikliku õpilasühenduse presidendid ja esindavad oma riigis kõiki keskkooliõpilasi: Kalin on uus president, kes valiti 2019. aasta oktoobris esindama Sloveenia õpilasorganisatsiooni (Dijaška organizacija Slovenije), ja elava loomuga Fanning on Iirimaa keskkooliõpilaste liidu (ISSU) president.

„Meie suur mure oli see, et õpilastel oli enne lõpueksameid veel tohutu hulk õppekavast läbimata,“ seletab Fanning. „Meil ei ole [Iirimaal] peaaegu üldse jooksvat hindamist ja seega sõltub hinne õpilase sooritusest juunis. Me olime väga mures, et inimesed ei saa oma õppekava lõpetatud ja eksamiküsimused olid juba tehtud. Mis saama hakkab? Pole võimalustki, et seda eksamit saab teha nii nagu tavaliselt.“

Sloveenia õpilased muretsesid samamoodi selle pärast, et õppimine enne eksameid on lünklik.

„Õpilaste võrdsus oli suure küsimuse all: osal polnud juurdepääsu internetile ega arvutile,“ kirjeldab Kalin. „Juba alguses kogus [haridus]ministeerium ettevõtetelt ja heategevusühingutelt koolide jaoks arvuteid. See oli nende jaoks suur mure. Ma ei saa öelda, et kõik mured [lahendati], aga selle nimel pingutati palju.“

OSALEMINE ERIOLUKORRA AJAL

Inimeste õigus kaasa rääkida ja mõjutada neid puudutavaid küsimusi, mida nimetatakse ka osaluseks, on talletatud inimõiguste ülddeklaratsioonis ja Euroopa Liidu lepingus. Noored ei ole mingi erand – õigus olla ära kuulatud on sätestatud lapse õiguste konventsiooni (mis on kõige laialdasemalt ratifitseeritud inimõiguste leping ajaloos) artiklis 12. Lapse õiguste komitee, mis valvab konventsiooni täitmise järele, rõhutab, et noori tuleks isegi hädaolukordades „julgustada ja võimaldada neil osaleda oma olukorra ja tulevikuväljavaadete analüüsis. [Osalus] aitab neil taastada kontrolli oma elu üle, soodustab rehabilitatsiooni, arendab organisatsioonilisi oskusi ja tugevdab identiteeditunnetust“. [CRC/C/GC/12, lõige 125] Valitud esindajatena korraldasid Sloveenia õpilasorganisatsioon ja Iirimaa keskkooliõpilaste liit laiaulatuslikud uuringud, et koguda õpilaste arvamusi mitmesuguste koroonaviirusega seotud otsuste kohta. Nad küsisid liikmetelt nende põhiliste murede ja vajaduste kohta ning tagasisidet olukorrale kui tervikule, tõstatades küsimuse, mida peaks tegema eeskätt lõpueksamitega.

Kuigi Sloveenia valitsus otsustas kriisi alguses, et eksamid toimuvad plaanipäraselt, korraldas õpilasorganisatsioon siiski märtsis uuringu ja küsis, kas õpilased on sellega nõus. „Mõned õpilased ei olnud [valitsuse otsusega] rahul,“ ütleb Kalin. „Neile tundus, et nendega ei arvestatud üldse.“

Sloveenias osales uuringus umbes 13 000 noort ja vastanud õpilased olid eriarvamusel. 69% õpilastest leidis, et lõpueksamid ei peaks tavapärasel viisil toimuma, kuid seisukohad, kuidas seda muutma peaks, olid erinevad. Vastajad eelistasid eksami lihtsustamist, näiteks vähendades teemasid, mida eksam hõlmab, suulise eksami nõude tühistamist või eksami läbimise kriteeriumite langetamist. Muude eelistuste hulgas oli eksamite edasilükkamine või isegi täielik ärajätmine.

ISSU uuring Iirimaal andis õpilastele kolm valikut:

1) eksamid peaksid toimuma sotsiaalset kokkupuudet vältides;
2) eksamid peaks edasi lükkama;
3) eksamid peaks ära jätma (mis tähendab, et lõpuhinded arvutatakse varasema soorituse järgi).

ISSU sai õpilastelt üle 46 000 vastuse. 19% vastajatest nõudsid, et eksamid lükataks edasi, 26% tahtis, et eksamid toimuksid sotsiaalset kokkupuudet vältides, ja 49% nõudis eksamite ärajätmist.

HÄÄLEST EI PIISA^[1]

Õigus olla kuulatud ja selle austamine hariduses on fundamentaalne, rakendamaks õigust haridusele, mis on samuti talletatud lapse õiguste konventsioonis. Üldine märkus nr 1 (2001) selgitab hariduslikke õigusi veelgi ning teeb selle arusaadavaks, nentides, et lapsed ja noored „ei kaota oma inimõigusi kooliväravast sisse astudes“ (CRC/GC/2001/1, lõige 8). Selleks, et osaleda koolielus täielikult, peaks õpilastel olema võimalik väljendada oma arvamust vabalt, jätkab üldine märkus nr 1.

Euroopa Kooliõpilasliitude Korraldusbüroo (OBESSU), mis on üldhariduskoolide õpilasühenduste koostööplatvorm Euroopas, nagu ISSU ja Sloveenia õpilasorganisatsioon, propageerib seda, et õpilased on haridussüsteemi peamised huvirühmad ning neil on õigus osaleda nende elusid puudutavate küsimuste lahendamisel.

„Õpilased on kõige olulisemad osapooled hariduses,“ ütleb OBESSU juhatuse liige Lucija Karnelutti. Ta väidab, et õpilased on need, kes näevad seda valdkonda seestpoolt ja toovad esile ka pakilisi probleeme, mida juhid kas ei märka või ei mõista.

OBESSU teine juhatuse liige Giuseppe Lipari on sellega nõus. Nii tema kui ka Karnelutti koostasid OBESSU ametliku arvamuse, mis hõlmas koroonaviiruse mõju üldkesk- ja kutseharidusele. 3. aprillil avaldatud dokumendis, mis sisaldab tagasisidet kõigilt OBESSU 31 riiklikult õpilasühenduselt, kirjeldatakse Euroopa keskkooliõpilaste peamisi katsumusi alates sellest, et puudusid selged ja ühtsed juhtnöörid haridusministeeriumilt, lõpetades muredega seoses kriisi psühholoogilise mõjuga õpetajatele, õpilastele ja nende peredele. Selles nõuti, et valitsuste suurim murekoht oleks võrdsus, kuna meetmed mõjutaksid kõige enam puudust kannatavaid õppijaid.

Lisaks selgitatakse dokumendis õpilasosaluse tähtsust: „Mitte ühtegi lõplikku otsust meie tuleviku kohta ei saa teha kooliõpilasi kaasamata. Õpilasorganisatsioonidega tuleks nõu pidada kõikvõimalikel viisidel ja koostöö kooliga seotud poolte vahel peaks olema kõige tähtsam.“

ERIARVAMUSI EI SAA LUKU TAHA PANNA

Loomulikult ei piisa vaadete väljendamisest – keegi, kel on võimu midagi muuta, peab neid vaateid arvesse võtma.
ISSU esitas uuringu tulemused Iirimaa haridusministeeriumi kokku kutsutud nõuanderühmale, kuhu ISSU kuulub koos õpetajate ja koolidirektorite ametiühingu ning lastevanemate liiduga. Sellegipoolest ei pööranud ministeerium uuringu tulemustele aprillis suurt tähelepanu ja otsustas lihtsalt eksamid edasi lükata, jättes kuupäeva täpsustamata.

„See oli meie jaoks väga halb,“ ütleb Fanning ja nendib, et eksamite edasilükkamine teadmata kuupäevale põhjustas õpilaste seas stressilaine. „See oli tohutu surve, mis õpilastele peale pandi […] Saime inimestelt palju kirju, milles nad muretsesid enda ja oma eakaaslaste heaolu pärast.“

„Ma olin suures mures, et niisugune otsus viib enesetappudeni, kuna see eksam on väga tähtis,“ jätkas Fanning. „Ütlesime seda otsekohe [haridus]ministeeriumile ja nad üritasid alustada psühholoogilise abi pakkumist ning veendusid, et inimestel on sellele juurdepääs. Aga me teadsime, et kui see otsus on lõplik, siis ükskõik, mida me ka ei teeks, on see nõrgema vaimse tervisega inimeste jaoks väga halb.“

Erinevalt Iirimaast ei kutsutud Sloveenias õpilasorganisatsiooni osa võtma nõuanderühmadest, kus käsitleti lõpueksamitega seonduvaid otsuseid. Koosolekuid peeti haridusministeeriumis koolidirektorite ja ametnikega, kuid õpilasi ei kutsutud. Ja kuigi Sloveenia uuringu tulemused ei olnud lõplikud selles osas, mida peaks eksamitega ette võtma, tõi see esile hulgaliselt probleeme, mis olid õpilastele olulised.

Õpilasesindajad esitasid need probleemid avaliku kirjana haridusministeeriumile ja riiklikule eksamikeskusele, mis vastutab eksamite korraldamise eest. Esialgu vastati kirjale, et õpilastega soovitakse kohtuda ja nõu pidada, kuid sellele järgnes väga vähe.

Haridusametnikud vaikisid.

Seega läks õpilasorganisatsioon meediasse, tegi intervjuusid ja korraldas pressikonverentse, nõudes, et ministeerium väljenduks selgemalt ning laseks õpilastel olla nendesse otsustesse rohkem kaasatud. „Meie suhe on pigem selline, et meid ei võeta kuulda,“ seletab Kalin. „Aga kui me enda tahtmise läbi surume ja nii-öelda sunnime neid kuulama, siis hakkavad asjad liikuma.“

ANNAME KONTROLLI TAGASI ÕPILASTELE

Pärast Iirimaa haridusministeeriumi esialgset otsust eksamid edasi lükata ei andnud Fanning ega ISSU alla. „Meie kui organisatsioon [pidime näitama], et suudame olla väga asjalikud … et me ei kurtnud lihtsalt niisama,“ seletab ta. Umbes kümne koosoleku vältel nõuanderühmaga – mis oli pikk ja veniv protsess – püüdis ISSU tõstatada õpilaste küsimusi.

Hiliskevadeks oli juba tunduvalt rohkem infot selle kohta, kuidas koroonaviirus levib. Maikuus otsustas Iirimaa haridusministeerium lõpuks eksamid ära jätta (seda soovisid õpilased uuringu järgi kõige enam) ja pakkus välja võimaluse, et õpilaste hinded arvutatakse senise soorituse põhjal, või nad sooritavad lõpueksami hilisemal kuupäeval, kui see on turvaline.

Fanning oli elevil. Kuigi ta tõdeb, et just pandeemia muutuv olemus tegi selgemaks, et eksamite toimumine ei ole võimalik, näeb ta, et ka õpilaste osalemine mõjutas vestlust. „Sain väga hästi aru [tõsiasjast], et kui mind poleks ruumis olnud, siis ei oleks õpilaste arvamust kuulda võetud,“ ütleb ta. „Ja õpilaste välja jätmine ei olnud teadlik otsus. Need, kes haridussüsteemis ei tegutse, ei saanud lihtsalt hästi aru, mida tähendab olla noor inimene.“

Ajal, mil paljud pandeemiaga seotud asjad tundusid kõigi jaoks täiesti kontrolli alt väljas, oli lõplik otsus see, mis andis kontrolli tagasi õpilastele.

VÕITES LIITLASI JA SUURENDADES MÕJU

Kõige selle vältel leidsid Kalin ja Sloveenia õpilasorganisatsioon ootamatu liitlase – õpetajad. Õpetajad ja õpilasühendused ei olnud varem eriti koostööd teinud, kuid koroonaviiruse ajal jättis haridusministeerium õpetajad koosolekutest eemale, just nagu tehti õpilastega, eelistades asju ajada peamiselt koolidirektorite ja -juhtidega. Üheskoos korraldasid õpilased ja õpetajad pressikonverentsi, suurendades oma sõnumi ulatust ja mõju veelgi.

„Tihti on õpilased see unustatud rühm, kuid praegusel juhul unustati mõlemad,“ ütleb Kalin. „Me seisime sama asja eest: et tuleks anda rohkem teavet ja et suhtlus meie ühenduse, õpetajate ametiühingu ja ministeeriumi vahel peaks olema parem.“

Lõpuks ei paranenud ministeeriumi suhtlusviis õpilaste ega õpetajatega kuigi palju, küll aga tegi ministeerium mõned muudatused, mida rõhutati avalikus kirjas, näiteks et kooliaega ei pikendata suvekuudesse. Kuigi see on vaid jäämäe tipp algses kirjas välja toodud nõuetest, oli see siiski õpilasorganisatsioonile väike võit.

„Õpilased kurtsid. Õpetajad kurtsid,“ ütleb Kalin. „[Lõplikke otsuseid] ei tehtud kindlasti ainult kirja tõttu, kuid see andis siiski teatava vaate [õpilaste tegelikku elu].“

MASKID EES, KUID VÕTAME IKKA SÕNA

Liikumispiirangud ja koolide sulgemine on mõjutanud noori väga isiklikult, ajendades paljusid tegelema avaliku poliitikaga – mõnda neist esimest korda. Alates eksamitega tegelemisest rohujuuretasandil ning lõpetades raadiosse ja televisiooni helistamisega, et rääkida oma muredest – noored pööravad hariduslikele otsustele rohkem tähelepanu kui kunagi varem.      

„Me pole iialgi näinud õpilaste poolt nii suurt kaasatust kui paaril viimasel kuul,“ seletab Fanning. „[See] pole kunagi nii kõrge tasemeni jõudnud.“

Kalinit üllatas samuti õpilaste aktiivsuse puhang Sloveenias. „Oleme harjunud, et õpilased ei võta osa,“ ütleb ta. „Ja kuigi mõni õpilane oli [seoses mõne probleemiga] ühenduse vastu … julgustas mind see, et neil oli seisukoht. Mul oli hea meel näha õpilasi tõesti osalemas – et nad nägid probleemi ja tegid häält.“

Tuginedes ühisele kogemusele seoses liikumispiirangu ja koolide sulgemisega, on õpilased hakanud üksmeelt otsima ka rahvusvahelisel tasandil. Õpilasühendused Bangladeshist Itaaliani on videokõnede ja sotsiaalmeedia kaudu ühenduses ning tekkima on hakanud üleilmne õpilasfoorum.

„Kuud, mil kehtis liikumispiirang, andsid meile võimaluse ühineda teiste õpilasühendustega üle kogu maailma,“ ütleb Lipari Euroopa Kooliõpilasliitude Korraldusbüroost. „Et selle kriisi tõttu ollakse kogu maailmas solidaarsed, oli täiesti ootamatu.“

Fanning nõustub, nentides, et mida rohkem poliitika noorte elu mõjutab, seda rohkem tahavad nad kasutada oma kaasarääkimisõigust. „[Noortel] on olnud mingis mõttes poliitiline ärkamine,“ ütleb ta. „See on üks eriti hea asi, mis on väga halvast olukorrast välja koorunud.“

See võib olla pandeemia helge külg, kui selles on üldse võimalik midagi positiivset leida.

---

^[1] Sellist pealkirja kannab Laura Lundy 2005. aasta artikkel, milles selgitatakse neljast osast – ruum, hääl, publik, mõju – koosnevat lapse osaluse mudelit. Lapse õiguste konventsiooni artikli 12 järgi ei saa osalemine ilma nelja osata olla tähendusrikas ega õigusi järgiv. Lundy, L. (2005). „Voice“ is not enough: conceptualising Article 12 of the United Nations Convention on the Rights of the Child.

Kommentaar

Eriolukorra tõttu tekkinud distantsõpe lõi päeva pealt uperkuuti viisid, kuidas me oleme harjunud õpetama ja õppima. Samuti tuletas eriolukord meelde seda, et õpilasesindus oma olemuselt ei saa olla ainult ürituste korraldamiseks mõeldud seltskond, vaid peab ka reaalselt õpilaste soove, muresid ja argumente teistele osapooltele tutvustama. Artikkel „Õpilaste võitlus hääle nimel koroonaviiruse eksamikaoses” annab ülevaate sellest, millisest rollist leidsid ennast õpilaste esindajad Iirimaal ja Sloveenias. Kuidas toimus õpilaste esindajate kaasamine kriisiaegsetesse haridusotsustesse Eestis, millised on analoogid artiklist ning kas meil oleks võimalik teiste riikide näidetest midagi õppida? Etteruttavalt saab öelda, et Eesti kogemus oli mõneti erinev.

Nagu igas teises Euroopa riigis, nii tuli ka meile haiguspuhang mõnevõrra üllatusena. Haridusvaldkonnas oli esimeseks ärevamaks indikatsiooniks ehk Kristiine Gümnaasiumi juhtum, mis oli verstapostiks suuremate muutuste rivis. Möödusid loetud päevad ning kogu riigis läksid koolid üle distantsõppele: hetkel võivad vast kõik nentida, et neid oli ülimalt vähe, kellel oli kindel plaan ja nägemus, kuidas edasi minna.

Ka õpilased olid parajas segaduses. Ei olnud päris täpselt teada, mis on ees ootamas ja kaua see võiks kesta. Küll aga oli kindel see, et niisama passima ei ole võimalik jääda ning õpilasesindused peavad seisma selle eest, et õpilased võimalikult varakult teavet saavad. Mõneti oli eriolukorrast ka kasu, sest osa õpilasesindusi sai mõtiskleda enda rolli üle koolis ja selle tulemusena suutis nii mõnigi ennast taaskäivitada ja ürituste korraldamisest kaugemale mõelda.

Eesti õpilased olid eriolukorra ajal küllaltki aktiivsed küsima ja uurima, seega sarnastume kindlasti ülejäänud Euroopa riikidega. Tihti leidsid õpilased üles enda koolide õpilasesindused ja ka katusorganisatsiooni, õpilasliidu. Samas, palju kirjutati ka Haridus- ja Teadusministeeriumisse ning õiguskantsleri kantseleisse, mis on iseenesest mõistetav, sest vastuseid loodeti kiiresti. 

Siinkohal tuleb tunnustada Haridus- ja Teadusministeeriumit, kes päriselt Eesti Õpilasesinduste Liidu arvamust kuni kantsleri tasandini välja kuulas. Küsimusi, e-kirju ja jutuajamisi oli sageli ning tagantjärele analüüsides saab väita, et suures osas õpilasliidu palvete ja arvamustega ka arvestati. Eriti hea meel on selle üle, et Vabariigi Valitsus toetas ettepanekut siduda eksamid lahti kooli lõpetamise tingimustest. See oli oluline otsus, sest sellele eelnesid suured diskussioonid: eksamid toimusid veel ajal, kui terviserisk oli kõrge, mistõttu ei julgenud osa noori minna eksamit sooritama. Seda väljendasid ka u 1600 abiturienti, kes tegid õpilasliidule pöördumise, kus palusid, et aitaksime nende sõnumit riigi tasandil edasi viia ja lõpueksamid kooli lõpetamisest lahti siduda. Seega saab öelda, et mis puudutab suuremaid haridusvaldkonna otsuseid, siis tihti olid ka õpilased vähemasti arutellu kaasatud. 

Millega aga korralikult mööda pandi oli kommunikatsioon noorte inimeste suunal. Eriolukorra ajal võis tihti lugeda pealkirju, kuidas noored on hooletud ja levitavad hoolimatult ringi seigeldes viirust. Tõsi, neid juhtumeid, kus noored ka probleeme tekitasid, oli, kuid nagu ütlesid ka Politsei- ja Piirivalveameti töötajad, siis olid noored eriolukorra ajal pigem vastutustundlikud, mitte vastupidi. Samal ajal ei sisaldanud riigi poolt välja saadetud teated sõnumeid, mis oleksid konkreetselt suunatud noortele. Me võime ju loota, et kodudes räägiti need teemad läbi, kuid puudulik kommunikatsioon tekitas olukorra, kus noor ei suutnudki probleemiga suhestuda, sest temani selle probleemi käsitlus liiga palju ei jõudnud. Head näited mujalt maailmast on kindlasti Itaalia ja Norra. Itaalias otsustati algatada kampaania, kus nooremad lapsed edastasid teistele noortele lastele kampaania korras informatsiooni sellest, mis olukorra ees me oleme ja kuidas selles hakkama saada. Norras aga otsustas peaminister pühendada eraldi pressikonverentsi selleks, et noortel oleks otse-eetris võimalik esitada peaministrile küsimusi, mis kriisiolukorda puudutasid. Mõlemad näited ei nõudnud riigilt suuri pingutusi, kuid olid väga tugeva mõjuga. Eestis paraku selliseid ettevõtmisi ei olnud, mistõttu võis üpriski paljudele noortele kogu eriolukorra teema kaugeks jääda. 

Aga et lõpetada positiivselt, siis sooviksin välja tuua veel ühe erinevuse, mis meil teiste riikide noortega selgelt välja paistis. Kui nii mõneski riigis juhtus olukord, kus noored või õpilased lihtsalt otsuste vastu protestisid, siis Eesti õpilased saatsid nii Eesti Õpilasesinduste Liidule kui ka riigiasutustele konkreetseid ettepanekuid, mida muuta, üle vaadata või otsustada. See näitab, et meie riigi noored julgevad arvamust avaldada ja ideid välja pakkuda. See on väga vajalik oskus, kasvõi selleks, et eriolukorrast tulenevaid piiranguid saaks analüüsida iseseisvalt, mitte et kõikide piirangutega minnakse kaasa lihtsalt seepärast, et kuskilt kõrgemalt on selline ettekirjutus tulnud.

Kaanepildi autor on Eesti kunstnik Martin Märss.