Eva Mihkelson
Olen olnud peaaegu alati see laps, kes on kukkunud vaidlema, kui olen tundnud, et mulle on liiga tehtud. See kõik algas teismelise eas, kui tundsin mingil määral patriarhaalse ellusuhtumise mõjusid. Mul oli kõrini sellest, et tütarlastelt küsiti tunnis, mitut last nad tahavad, aga poistelt ei küsitud seda kunagi. Viimane piisk kukkus karikasse siis, kui pidime ühes tunnis kuulama, kuidas mees on perepea ning naine kui Hunt Kriimsilm, kes peab üheksat ametit ainult oma mehe tarvis. Sel ajal sain aru, et selline maailm ei lähe minu vaadetega kokku ning ainuke inimene, kes seda minu jaoks muuta saab, olen mina ise.
Õpetajad ei ole alati mind täie tõsidusega võtnud, sest suure tõenäosusega kuulus mulle ka klassi klouni tiitel. Olen alati olnud seda meelt, et vahel peab töö ja lõbu käsikäes käima. See peaks olema teada-tuntud fakt, et stressivabas keskkonnas on lihtsam õppida. Lisaks kritiseeriti mind koolis ka siis, kui 15-aastaselt veganiks hakkasin. Aastatega on tahtest vaielda ja nalja teha tekkinud arutlusoskus ning hulk teadmisi ja julgust.
Kirjutan seepärast, et olen see abiturient, kes jõudis omaalgatusega Kuressaare Gümnaasiumis meediasse ja see omaalgatus pälvis suurt tähelepanu – ehk kogusin allkirju, et meie kooli sööklas oleks üks kuuest toiduvalikust veganitoit, sest enne selline valik puudus. Kuna minu kooli- ja trennipäevad venisid tihtipeale üsnagi pikaks ja seejuures ei jõudnud alati oma toidukarbikest kaasa võtta, tahtsin midagi paremaks muuta. Mõtlesin, et nii oleks mul ja ka teistel veganitel lihtsam kooli ja huviringidega tegeleda, kui ei pea vahel tühja kõhtu kannatama. Minu aktsiooni tulemusena on meil nüüd menüüs iga päev taimetoit, mis on enamasti veganitoit. Arvan, et üheks põhjuseks, miks sain palju allkirju, oli ka teiste õpilaste saadav kasutegur – et ka neil on menüüs midagi uut ja huvitavat ning need, kellele ei meeldi nii palju loomset tarbida, saavad vahetevahel koolis taimset toitu süüa. Peale seda, kui meil tulid menüüsse taimsed kotletid, saidki need alati esimese vahetunniga otsa. Mul on veganitoidu populaarsuse ja selle üle, et noored saavad aru, et veganitoit ei ole ainult veganitele mõeldud, hea meel.
Kui neli aastat tagasi otsustasin veganiks hakata, siis oli üheks põhjuseks loomade heaolu kõrval ka keskkond ja jätkusuutlikkus. On kindlaks tehtud, et täistaimne toidulaud kasutab mitmeid kordi vähem maad ja vett. ÜRO aruanded kinnitavad, et loomakasvatus soodustab kliimasoojenemist, mille mõjul eraldub atmosfääri lisaks suurele kogusele süsihappegaasile nii metaani kui ka lämmastikoksiidi (vegan.ee). Loodus ja keskkond on mulle alati südamelähedane teema olnud, kuna elasin esimesed kümme eluaastat talus. Juba praegugi näeb keskkonnas muutusi, mida 20–40 aastat tagasi ei olnud tunda. Uurimistöös „Teadusmõte Eestis (VII)“ on välja toodud, et Läänemere piirkonnas on õhutemperatuur aastatel 1871–2004 kasvanud 0,08 ºC dekaadi kohta ja sademete hulk 20. sajandi teisel poolel on samuti suurenenud (BACC 2008).
Selleks, et tagada kliimaneutraalsus 2050. aastaks, mis on ELi roheleppe eesmärk, peaksid ka inimesed tarbijatena võtma ette samme selle tagamiseks. Olgugi, et Euroopa rohelepe on tegevuskavana paika pandud, usun, et mingi osa selle eesmärgini jõudmisel on ka inimeste suhtumisel ja teadlikkusel kliimakriisist.
Ma ei tahaks öelda, et jätkusuutlikkus on noorte seas trend, aga kindlasti on see populaarne, sest teadlikkus on kasvanud. Enda igapäevaelus näen, kuidas viimase viie aastaga on muutunud tarbimisharjumused, isegi kui need on väikesed muutused. Näiteks ei kasutata enam plastist, vaid metallist või pilliroost kõrsi ning isegi mõni artist, näiteks Paap, on soovinud, et tema pidudel kasutatakse plastkõrte asemel makaronist tehtud joogikõrsi, mis on minu meelest väga lahe samm teadlikkuse kasvatamiseks.
Muidugi on ka just koolis näha, et üha enam on õpilastel korduvkasutatavad joogipudelid või kasutatakse poodides rohkem väikeste kilekotikeste asemel võrgust puuviljakotte ja tote bag’e. Kui paar aastat tagasi oma võrgust kotikestega poes käisin, vaatasid osad inimesed mind veidra näoga, aga nüüd on juba kõik selle omaks võtnud, sest neid kasutatakse rohkem.
Ütleksin, et kindlasti seovad jätkusuutlik tarbimine ja keskkonnaprobleemid noori, sest noortele on mingis mõttes see probleem aktuaalsem. Meie generatsioon peab arvatavasti vanaduspõlves elama kliimakriisi tagajärgedega ja see on mingil määral hirmutav.
Kindlasti seovad noori ka omaalgatused, et midagi keskkonna heaks ära teha. Meil on isegi plaanis oma sõpradega lähiajal minna oma lemmikusse poolsalajasse randa ja sealt prügi ära koristada. Olgu selleks siis kasvõi oma sõpradega millegi ärategemine või kuskil vabatahtlikuks käimine – need ettevõtmised arendavad. Omaalgatustest või projektidest osavõtmine loob noorele ka suure tutvusringkonna, millest võib tulevikus kasu olla, ja palju uusi teadmisi, mida koolipingis ei õpita. Käisime suvel sõbrannaga ERASMUS+ projektiga Prantsusmaal noortevahetusel, mille teema oligi jätkusuutlikkus ja keskkond. Lisaks uutele teadmistele valdkonna kohta saime uusi sõpru Hispaaniast ja Kreekast ning saime osa hispaania, kreeka ja muidugi ka prantsuse kultuurist.
Lisaks uutele tutvustele ja teadmistele on noorteprojektidel teisigi positiivseid külgi. Noorteprojektidest osavõtmine annab kuuluvustunde. Sarnase mõttemaailmaga inimestega ühte gruppi kuuluda on oluline, sest nii saab jagada oma muresid ja rõõme. Samuti saab üksteiselt julgust ja inspiratsiooni. Koos töötamine mingi ühise eesmärgi nimel on palju lihtsam, kui on olemas kindel kalju, kuhu toetuda. Nii seisab ka crossfit-treeningsaalis, kus trennis käin, tahvlil suurelt „Together we achieve more“. Trennides toetame üksteist ja teeme komplimente. See paneb alati rohkem pingutama ja seeläbi saavutame parema tulemuse. Nii on ka noorteprojektidest osavõtmisel. Peale omaalgatust tundsin veel suuremat kuuluvustunnet ka veganikogukonnaga ehk teiste veganitega ning negatiivsed kommentaarid, mille osaliseks sain, ei häirinud mind enam väga.
Kui mu lugu ilmus kohalikus lehes, oli mu sees alguses emotsioonide karussell. Olen alati kuulnud inimesi ütlemas, et ei tohiks lugeda kommentaare, aga nüüd sain seda ka omal nahal tunda. Lugesin läbi umbes kümme kommentaari, enamik neist olid negatiivsed, nagu kohane eesti kiirmeedia kommentaariumitele, kus vihakõne on suureks probleemiks. Jõudsin järeldusele, et negatiivsust enda sisse lastes teen sellega halba vaid endale.
Oma ettevõtmisega õppisin tundma meedia telgitaguseid ja oskusi end teinekord, kui see peaks juhtuma, paremini väljendada. Minu lugu avaldati pealkirjaga „KG õpilased nõuavad vegantoitu“, mis on minu meelest juba sõnastatud negatiivses mõttes, kuna sõna nõuavad kõlab rangelt. Omaalgatusega alustades oli see minu jaoks vaid tagasihoidlik soov.
Üks asi, mida selle protsessi käigus veel õppisin, oli see, et inimesed võivad lugeda pealkirjadest ja ka artiklitest välja valesid asju. Nii juhtus ERRi hommikuprogrammis, kus uudiseid ette loeti. Seal öeldi, et õpetajad suhtuvad sellesse omaalgatusse negatiivselt ja kiusavad veganeid, mis on absoluutselt vale. Meil on koolis nii õpetajate kui ka õpilaste vahel tugev austus. Mul oli kahju meie direktorist Toomas Takkisest, kes pidi selle segadusega tegelema. Käisin too päev Takkisega rääkimas ning muigasime mõlemad olukorra üle, sest see oli väike inimlik eksimus ERRi poolt.
Kiusamise saaga läks aga edasi, kui ka Eesti Päevaleht minuga intervjuu tegi. Loo ilmumise päeval ilutses pealkiri „Ärge kiusake meid, laske loodussäästlikult elada!…“ Enne artikli ilmumist palusin muidugi pealkirja ära muuta. Selle peale, kui ütlesin, et need jutumärgid kõlavad nii, nagu mina oleksin seda öelnud, sain vastuse, et jutumärgid pealkirjas ei ole refereering. Hiljem oma ala ekspertidelt uurides selgus, et antud sõnastuses see siiski oli refereering. Ka paljud artikli lugejad eeldasid kommentaariumis, et mina olin seda öelnud ning sain selle kohta väga palju kriitikat, mida polnud ära teeninud. Kahjuks toimib kiirmeedia lihtsa loogika alusel: mida skandaalsem pealkiri, seda rohkem lugejaid ja seda rohkem raha.
Muidugi oli sellel suurel meediakajastusel ka positiivseid külgi. Positiivne tagasiside andis juurde usku midagi ära teha, teiste arvamusest hoolimata. Enne 1954. aastat näiteks usuti, et inimene ei suuda ühte miili joosta alla nelja minuti, kuni Roger Bannister selle barjääri murdis. Kuna nähti, et see on võimalik, hakkasid ka teised inimesed sellesse uskuma ning suutsid samuti selle distantsi alla nelja minuti ära joosta. Seega on endasse uskumine väga suur võim midagi korda saata. Samuti tegi ikka südame soojaks, kui paar KG vilistlast kirjutas mulle Instagrami või jagas artiklit positiivsel noodil oma story’s. Minu meelest on oluline, et noorte omaalgatuse lood jõuaksid suure lugejaskonnani, sest see julgustab teisigi ebameeldiva olukorraga midagi ette võtma.
Kuigi teiste arvamus ei tohiks olla nii oluline, on endasse uskumine palju lihtsam, kui ollakse ümbritsetud toetavatest sõpradest. Õnneks on mul sõpradega vedanud ning nad on mulle alati toeks olnud. Kuna intervjuu tehti ainult minuga, on kujunenud arusaam, et tegin seda täiesti üksi. Tõsi, kirjutasin pöördumise ning alustasin allkirjade kogumist üksi, aga sõbranna Kelly aitas paar viimast päeva allkirju koguda, enne kui pöördumine juhtkonna kätte läks, sest olin ise klassireisil ja peesitasin rannas. Vaimselt oli suureks toeks ka mu armas klassijuhataja Külli Mänd, kes innustas mind ja andis tohutul hulgal nõu. Aitas ka eesti keele õpetaja, kes jälgis, et kõik oleks korralikult vormistatud. Kuna mul oli väga toetav (kooli)pere ümber, siis kulges omaalgatus väheste takistustega.
Minu arvates ei ole takistused ja läbikukkumised isegi halvad. Enamik edukaid inimesi on mingil eluhetkel läbi kukkunud. Usun, et kõik on kuulnud Oprah Winfreyst, kes vallandati esimesest teletöökohast, kuid on nüüd väga edukas telestaar. Suhtumisega, et läbikukkumised on ainult õppetunnid, millest õppida, jõutakse tihtipeale elus kaugele. Isegi kui mu allkirjade kogumine ei oleks andnud soovitud või selle lähedast tulemust, oleksin kogemusest ikka midagi õppinud. Kogu selle protsessi käigus sain juurde suhtlemis- ja eneseväljendusoskust ning ka uusi tutvusi ja teadmisi. Nagu Lennart Meri on öelnud: „Isegi kui olukord on sitt, on see meie tuleviku väetis.”
Kommentaar
Ireene Viktor,
Eesti Vegan Seltsi juhatuse liige
Eva Mihkelsoni lugu on positiivne näide sellest, kui oluline on noortel endal oma õiguste ja vajaduste eest seista ning aktiivne olla. Haridusasutuste (koolide, lasteaedade, huvikoolide, noortekeskuste jmt) toitlustamine on üha teravam teema, sest pakutav menüüvalik ei vasta enam noorte endi vajadustele. 2018. aastal läbiviidud Kantar Emori uuringust selgus, et veganite osakaal on Eestis kõige suurem just 15–24aastaste noorte seas. Kuna aga suuremas osas koolides vegantoitu ei pakuta, tähendab see, et paljud õpilased peavad koolis tühja kõhtu kannatama.
Eesti Vegan Seltsis saame haridusasutusi nõustada vegantoitumise teemaliste küsimuste osas ning aidata menüü üle vaadata, kuid initsiatiiv koolis või mujal vegantoitu saada peaks eelkõige tulema ikka noorte (või lapsevanemate) endi poolt, sest kogemus ütleb, et vastasel juhul ei ole koolil motivatsiooni toitlustuses muudatusi teha. Eva algatus näitas, et vegantoidust on huvitatud nii veganitest õpilased kui ka paljud teised. See võikski olla loomulik, et kõigil lastel oleks koolis, lasteaias ja mujal soovi korral võimalik teha tervislikke ning looma- ja keskkonnasõbralikke toiduvalikuid.
Eva Mihkelson pälvis oma algatuse eest ka Eesti Vegan Seltsi aasta tunnustuse ja tänukirja. Loodame, et Eva lugu inspireerib teistegi haridusasutuste veganitest õpilasi sama tegema.
Ka Tervise Arengu Instituudi lehel saab tutvuda taimetoitluse olemusega.
Kaanepildi autoriks on Eesti kunstnik Martin Märss.
Trackbacks/Pingbacks