Nutisõltuvus – mis see on?

  • Dmitri Rozgonjuk, sotsiaalpsühholoogia nooremteadur, Tartu Ülikool

Nutitelefonide mõju on ühiskonnas kahtlemata märkimisväärne. Need võimaldavad tõsta inimeste produktiivsust erinevate rakenduste abil, aga ka suurendada inimestevahelist suhtlust, sisaldades mitte ainult mobiiltelefonide traditsioonilisi funktsioone (helistamine, tekstisõnumid), vaid võimaldades ka hõlpsat ligipääsu sotsiaalmeediale.

Erinevad võimalused, mida nutitelefon pakub, on aga kaasa toonud probleeme. Õigupoolest võivad asjad halvaks muutuda siis, kui nutitelefoni kasutamine on nõnda haarav, et see häirib seadme kasutaja (või teiste inimeste) igapäevaelu. Näiteks jäävad tegemata mingid kodused või tööülesanded. Või on raske magama jääda, sest isegi voodis olles võib olla keeruline nutitelefon käest panna. Ka liikluskäitumises võib täheldada ohte. Jalakäija ei pruugi, nina ekraanis, märgata, et põrkab kokku tänavalaterna, teise inimese või sõidukiga. Samuti on viimastel aastatel olnud mitmeid surmaga lõppenud õnnetusi, mille keskmes oli sõiduki juhtimisel nutitelefoni kasutamine.

Küllap teab iga käesoleva teksti lugeja kedagi, kes justkui ei saa hakkama ilma nutitelefonita, kes on sageli silmipidi enda seadme ekraanis ning, kes tunneb sundust oma nutitelefoni kontrollida – kas on uusi teateid. Sageli kutsutakse taolist käitumust nutisõltuvuseks. Tänapäeva peavoolu teadlaskond on aga viimastel aastatel jõudsalt loobumas sõltuvuse-mõistest. Kuigi mõned käitumismustrid sarnanevad teiste sõltuvuskäitumistega, on nutisõltuvusel mitmeid küsitavusi, mistõttu tõenäoliselt nutisõltuvusest ei saa kunagi diagnoositavat haigust.

Aga mis üldse on liigne kasutus ja mis ühikutes seda mõõta? Kas seda tuleks mõõta ekraaniajas ja/või oma telefoni kasutamise sageduses? Või sõltub liigne inimese enesetundest – nt mõne inimese jaoks on liigseks üks tund päevas, teise jaoks viis tundi päevas? Kas neid kriteeriume peaks pidevalt uuendama, arvestades, et ajaga läheb elu üha virtuaalsemaks? Millest täpselt ollakse sõltuvuses – kas nutitelefonist endast, selle kasutusest või mõnest konkreetsest tegevusest (nt sotsiaalmeedia kasutamine, mängimine, jne)? Kas psühholoogilised seisundid (nt depressiivsus) tekitavad probleemset nutikasutust või on see seos vastupidine (liigne nutikasutus teeb depressiivsemaks)?

Just põhjuslikkuse suuna küsimustele on küllalt keeruline üheselt vastata. Väga suur hulk uuringuid on leidnud, et inimesed, kes saavad liigset nutitelefoni kasutust puudutavates testides kõrgemaid skoore, on ka depressiivsemad ja ärevamad; nende produktiivsus tööl on madalam; neil on madalamad akadeemilised tulemused; neil on kalduvus rohkem muretseda; nad tunnevad ennast üksildasemana. Paraku ei saa öelda, et nutitelefoni kasutamine iseenesest seda põhjustab. Pigem on tänapäeva teadlased seisukohal, et tõenäoliselt on inimestevahelised erinevused nii nende geneetikas, isiksuseomadustes, sotsiaalses keskkonnas, vaimses tervises ning ka oskuses juhtida emotsioone problemaatilise digitehnoloogiate kasutamise tekitajateks. Kuid loomulikult võib siingi näha nõiaringi, mis sogab veelgi põhjuslikkuse väljaselgitamist: on usutav, et depressiivne inimene kasutab rohkem oma nutitelefoni, nt selleks, et sirvida sotsiaalmeediat enda negatiivsete emotsioonide leevendamiseks. Paraku võib see inimene sotsiaalmeediat sirvides nähtu põhjal arvata, et teiste elu on tunduvalt ilusam kui tal endal, mis võib omakorda süvendada depressiivset meeleolu.

Sarnased probleemid laienevad ka noorte, arenevate ajude uuringutele. Ehkki mõnes uuringus on näidatud, et liigne (taas – mida pidada liigseks?) internetikasutus on seotud kehvema ajuarenguga (nt struktuursed erinevused aju hallaines), on keeruline öelda, kas kurja juur on problemaatiline internetikasutus või muud tingimused, mis põhjustavad nii problemaatilist internetikasutust kui ka aeglasemat arengut (nt bioloogilised, materiaalsed, sotsiaalsed tingimused). Üle maailma on tõenäoliselt mitmeid uurimisrühmi, mis on hakanud laste arengut jälgima ning mis võimaldavad loodetavasti lähiaastatel kindlamalt väita, kas just digitehnoloogiad põhjustavad erinevusi arengus.

Nutitelefonide kasutamine iseenesest ei ole halb. Ehkki inimesed kipuvad muretsema enda (või teiste) nutiseadme kasutamise harjumuste pärast, väljendades isegi kartust olla nutisõltlane, on oluline märgata, kas seda sõltuvust võivad põhjustada mõned muud aspektid. Kaasaegsed põhjendused nutisõltuvuse kohta väidavad, et liigne nutikasutus on pigem väljenduseks muudele murekohtadele inimese elus. Just nendele murekohtadele tasuks tähelepanu pöörata, et väheneks nutisõltuvus ning, et inimene elaks tervislikumat ja õnnelikumat elu. Noorsootöötajale võiks see tähendada, et noorte inimeste ekraaniaja ning nutitelefoni pidev kontrollimine iseenesest ehk polegi probleem – mitmed tegevused ongi üha enam virtuaalselt ligipääsetavad. Kui aga kasutus hakkab segama igapäevaelu (sotsiaalsed suhted, kooli- ja kodutööd jne), siis tasuks uurida, kuidas noorel läheb. Võimalik, et liigne nutikasutus viitab mõnele muule murekohale, mis väljendub nutitelefoni kasutamises.

 

Kaanepildi autor on noor eesti digikunstnik Estookin Andreen

Print Friendly, PDF & Email

Teostus EMOTIVE