fbpx

Noorsootöö ja sõda – sotsiaalpedagoogiline käsitlus

Filip Coussée, Genti Ülikool

16. august 2022

Another stain on humanity

Another scar we can’t heal

Another warning, another warning

(Järjekordne plekk inimkonna hingel, 
järjekordne arm, mis ei parane, 
järjekordne hoiatusmärk, järjekordne hoiatusmärk)

(„Remember Russia“ albumilt „Word Salad“, Fischer-Z, United Artists Records, 1979)

Filip Coussée, Genti Ülikool

Kas seda kaost oleks olnud võimalik vältida?

Jah, me oleksime saanud selle sõja ära hoida. Selle lihtsa vastuse taga seisab aga väga keeruline lugu. Alustame oma lugu viimatisest „ülemaailmsest kahjutulest“, mille tunnistajaks me olime. Teise maailmasõja järel sõlmiti paljudes Euroopa riikides ühiskondlik pakt. Oli olemas juba hulgaliselt sotsiaal- ja haridusmeetmeid, mille eesmärk oli tagada sotsiaalne rahu ja õiglasem ühiskond. Need meetmed kujundati ümber, võttes need ühiskondlikul dialoogil põhineva ühtse poliitika osaks; sündis heaoluriik. Seda tehti veendumusega, et uue sõja vältimine on võimalik, kui tagada sotsiaalne kindlustatus ning see, et rikaste ja vaeste vaheline lõhe liialt suureks ei kasvaks. Kahele olemuselt teineteisele vastukäivale sambale, kapitalismile ja demokraatiale rajatud heaoluriik püüab omavahel ühildada kaht vastuolulist väärtust: vabadust ja võrdsust. Sealjuures on tasakaalustatud suhte saavutamine küllalt keerukas, isegi igavene protsess, sest vabaduse suurendamine viib iseenesest võrdsuse vähenemiseni ja vastupidi. Ainukest pääseteed sellest paradoksist pakub üks teada-tuntud kolmas väärtus: solidaarsus. Heaoluriigi rajamine ei ole seega mitte ainult sotsiaalpoliitika küsimus, vaid ka dialoogi ja hariduse küsimus.

Samal ajal otsisid kaks domineerivat maailmariiki oma ühiskonna korraldamiseks erinevaid tasakaalupunkte. Ameerika Ühendriigid (USA) võtsid juhtmõtteks piiramatu vabaduse, samal ajal kui Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit (NSVL) rõhus eelkõige võrdsusele. Kumbki otsis endale liitlasi, et olukorda valitseda ja takistada teisel võimu juurde saamast. 1949. aastal moodustati Washingtonis Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon (NATO). Põhja-Atlandi leping on sõjaline leping, mis reguleerib kapitalistlike riikide sõjavägede vastastikust kaitset ja koostööd, eelkõige vastujõuna kommunistlikele riikidele. Lepingu tuumaks on 5. artikkel, milles on sätestatud, et rünnakut ühe Euroopa riigi või USA vastu tõlgendatakse rünnakuna kõigi lepinguosaliste vastu. Lisaks Ameerika Ühendriikidele ja Kanadale kirjutasid lepingule alla Belgia, Prantsusmaa, Luksemburg, Holland, Suurbritannia, Taani, Island, Itaalia, Norra ja Portugal. 1955. aastal moodustasid kommunistlikud riigid sellele vastukaaluks Varssavi Lepingu Organisatsiooni. Algas külm sõda. See tõi kaasa mitu aastakümmet väldanud võidurelvastumise (tuumarelvadega) USA ja NSVLi vahel.

Külma sõja ajal muutusid lääne demokraatlikud kapitalistlikud riigid jõukaks ja heaolu jaotati suhteliselt hästi ümber. Puhtalt majandusliiduna asutati Euroopa Liit. Euroopa Nõukogu edendas selliseid olulisi väärtusi nagu demokraatia ja inimõigused ning pööras tähelepanu ka hariduse ja noorsootöö kesksele rollile selles valdkonnas.

Ja siis langes Berliini müür. Fukuyama (1989, lk 4) väitis, et saabunud võib olla ajaloo lõpp: „See, millele me tunnistajaks oleme, pole ehk mitte ainult külma sõja või ühe sõjajärgse ajalooperioodi lõpp, vaid ajaloo kui sellise lõpp. See tähendab, et inimkond on jõudnud oma ideoloogilise arengutee otsa ja läänelikust liberaalsest demokraatiast on saanud lõplik kõikehõlmav inimeste valitsuse vorm.“ Jäänud on ainult üks viis demokraatiat kogeda, seega mis seal enam arutada ja vaielda? See polnud aga ajaloo lõpp, nagu väitis Fukuyama (1989), vaid uue ülemaailmse võimutasakaalu otsingute algus.

Pärast külma sõja lõppu, 1991. aastal saadeti Varssavi Lepingu Organisatsioon laiali. Kaheksa aastat hiljem liitusid NATOga Tšehhi Vabariik, Poola ja Ungari, seejärel Eesti, Läti, Leedu, Slovakkia, Sloveenia, Rumeenia ja Bulgaaria (2004), Horvaatia ja Albaania (2009), Montenegro (2017) ning hiljutisima liikmena Põhja-Makedoonia (2020). Bosnia ja Hertsegoviina, Ukraina ning Gruusia on NATO liikmekandidaadid olnud juba mõnda aega. Vene riigijuhid kirjeldasid seda laienemist NATO itta mittelaienemise kohta mitteametlikult antud lubaduste murdmisena.

Ukraina ja Venemaa vaheline sõda sai alguse 2014. aasta Maidani revolutsiooniga. Uue valitsuse Euroopa-meelsed seisukohad olid pinnuks Venemaa riigijuhtide silmas. Krimmi annekteerimisega samal aastal soovisid venelased taastada enda juurdepääsu Sevastopolile ja võimu Musta mere laevastiku üle. Vene agressioon pani varem sõjaliselt neutraalsena püsinud riigid, Soome ja Rootsi NATO liikmesust kaaluma, ning Ukrainagi avaldas jätkuvalt NATOga liitumise soovi. 24. veebruaril 2022 teatas Vladimir Putin „sõjalise erioperatsiooni“ alustamisest Ukraina „demilitariseerimise ja denatsifitseerimise“ eesmärgil. Kiievit ja teisi Ukraina linnu tabasid tiibraketid ning Vene maaväed tungisid Venemaalt, Valgevenest, omavoliliselt väljakuulutatud Donetski ja Luhanski rahvavabariikidest ning Krimmi vabariigist Ukraina pinnale. Sissetung leidis laialdast rahvusvahelist hukkamõistu. Paljud riigid on asunud Ukrainale humanitaar-, militaar- ja rahalist abi osutama.

Kahtlemata ei saa me Vene agressiooni ja Ukrainas toime pandud inimsusvastaseid kuritegusid õigustatuks pidada, ent see lühike lähiajaloos aset leidnud globaalsete pingete meenutus näitab meile, et Putini agressioonil on ajalooline kontekst. Samuti näitab see, et meie riigijuhid on ehk jätnud haaramata mõnedest ajaloolistest võimalustest sõja asemel rahu edendada. Meil jäi märkamata mitu hoiatusmärki, mille nägemine oleks võib-olla võimaldanud selle inimkonna hingele tekkinud pleki ära hoida. Kõigele lisaks ei suutnud me demokraatliku maailmakorra esindajatena saavutada tugevat avalikkuse toetust inimõigustele, solidaarsusele ja rahule.

Kuhu on kadunud meie sotsioloogiline kujutlusvõime?

In Europe and America 

there’s a growing feeling of hysteria

conditioned to respond to all the threats

in the rhetorical speeches of the Soviets.

Mister Krushchev said, “We will bury you”.

I don’t subscribe to this point of view.

It’d be such an ignorant thing to do

if the Russians love their children too.

(Euroopas ja Ameerikas kasvab aina hüsteeriatunne, soodumus vastata kõigile ähvardustele sovettide
retoorilistes kõnedes. Härra Hruštšov ütles: „Me lööme teid mättasse.“ Ma ei nõustu selle
vaateviisiga. See oleks äärmiselt tahumatu, kui venelased armastavad oma lapsi samuti nagu meie.)

(„Russians“ albumilt „The Dream of the Blue Turtles“, Sting, A&M Records, 1985)

Nagu väitis Gordon Sumner, kellega nõustus ka vene helilooja Sergei Prokofjev, oli lääne kapitalistlikes maades vastastikuse mõistmise asemel kasvamas hoopis hüsteeriatunne. Vaatamata paigutistele pingeleevendustele olid võimusuhted takerdunud usaldamatuse rappa. Berliini müüri langemine oleks võinud pakkuda teed edasise pingete leevendamise suunas, kuid Ameerika riigijuhid võtsid seda pigem võimalusena vaenlane lõplikult selili väänata, et viimaks oma globaalne ülevõim kindlustada. Neid ajendas selleks kindlasti muu hulgas kujutlus kurjuse jõuga vastamisi seismisest, ent ka teadmine, et meie kapitalistlik turumajandus saaks seeläbi veelgi eksponentsiaalselt kasvada.

Euroopa juhid paistsid selle strateegiaga minimaalse kriitikameelega päri olevat, nagu ka laiem üldsus. See toimub küll palju nüansirikkamalt kui Venemaal (kus kooliõpikud lihtsalt kirjutatakse ümber uute, alternatiivsete faktidega ajaloo kohta), kuid avalikkuse tugi sotsiaalprobleemide suhtes domineerivale seisukohale saavutatakse paljude kanalite kaudu. Kui keegi julgeb kehtiva sotsiaalsüsteemi vastu kriitilist suhtumist üles näidata, tuletatakse talle meelde „fakti“, et alternatiivi pole. Isegi poliitilistes aruteludes, kus peaks eriti teise maailma teemat käsitlema, ei väljuta „reaalsuse“ piiridest. Üks populaarne strateegia liialt kriitiliste ideedega toime tulekuks on nii-öelda repressiivne sallivus – nagu seda nimetas Herbert Marcuse (1969) –, mis viitab ühiskonnas lahkarvamustele teatava väljendusplatvormi andmisele, kusjuures kõik liiga teravad servad lihvitakse siledaks. Ühiskonnakorda puudutavad hälbelised mõtted sulatatakse ühte domineeriva diskursusega ning teisitimõtlejad kasvatatakse soovitavale ühiskonnakorrale vastava „realistliku“ suhtumise keskkonnas poliitiliselt ümber. Algseid murrangulisi ideid tervitatakse kultuuri uuendamise vahenditena. Sotsiaalse konflikti poole kalduvad mõistaandmised hoitakse tärkamast. „Ümberkasvatamatud“ ideed jäetakse vastuseta. Vajaduse korral kiusatakse neid kangekaelselt taga ning represseeritakse isegi vägivalla toel.

Siin tulebki mängu noorsootöö. Flandrias noorsooliikumiseks nimetatav nähtus sai alguse üliõpilasliikumisena, milles tollal valitsenud ühiskonnakorras tugevalt kaheldi. See liikumine kujundati (skautluse lipu all) küllalt ruttu ümber pedagoogilisele meetodile, kus noorte kriitikaentusiasm juhiti sotsiaalpoliitika pealt ära vaba aja veetmise ja haridusvaldkonna peale. Sellises protsessis muutuvad sotsiaalküsimused pedagoogilisteks küsimusteks ning kogukonna arendamise praktika asemel saab noorsootööst kodanikuõppe praktika, kus sotsioloogiline kujutlusvõime aheldatakse „reaalsuse“ piiride vahele. Noorteküsimus seotakse ühiskonnaküsimusest lahti. Seega tuleks selle koha peal meel vägagi selge hoida: noorsootööl on meie ühiskonnas roll, kuid see pole iseenesest ei vabastav ega demokraatlik tegevus. Ei idas ega läänes.

Sotsiaalvaldkonna ümberehitamine

On õõvastav näha, kuidas see koletu Vene agressioon on ajendatud sügavalt juurdunud kujutluspildist, et teisel pool seisab kurjusest pungil kapitalistlik vaenlane. Iga konflikti või võimalikku ohtu tõlgendatakse osana vandenõust vene rahva vastu. On tõendeid, et CIA destabiliseeris teadlikult riigikordi, mis ei ühtinud neoliberalistliku filosoofiaga (Chomsky, 1992). Samas on selge, et Venemaal pole kuigi palju ruumi globaalsete suhete nüansirikkamalt käsitamiseks. Kuidas muidu saaks see hirmus sõda Venemaal avalikkuselt nõnda palju toetust leida, kui see praegu paistab leidvat? Sellega paralleelselt võiks aga mõtiskleda tõsiasja üle, et lääneriikides isegi ei küsita endalt, kas NATO laienemine ja sellega kaasnev vaenlase kuvand võivad olla osa probleemist.

Kõik eelnev viitab kriitilise mõtlemise nappusele nii idas kui ka läänes. Kriitilise ja mõistliku analüüsi võimet arendab haridus, kuid mitte üksnes koolitamine või kooliõpetus. See, mida meil napib – mille kirjeldamiseks näiteks inglise keeles pole isegi sobivat sõnavara –, on miski, mida Saksamaal nimetatakse sõnaga Bildung (Giesecke, 1972): haridus, mis aitab lastel kasvada kriitilise mõtlemise võimega küpseteks inimesteks, kes suudavad seostada oma huve teiste inimeste omadega ning kes soovivad pigem sidemeid luua, kui vaid omakasu taga ajada. Koolisüsteem üksi ei saa seda hariduslikku lünka täita. Neoliberalistlike, kapitalistlike riigikordade all tegutsevatele koolidele sunnitakse üha enam peale õpitulemuste ja rahvusvaheliste edetabelite kammitsaid ning keskendumist pigem tööalase konkurentsivõime ja tehniliste oskuste arendamisele kui Bildung’ile. Peale selle on hea kooliharidus – eriti USAs ja Ühendkuningriigis – kättesaadav ainult rikastele ja paljutõotavatele noortele. Autoritaarsetes riikides, nagu Venemaa, on koolid tihtipeale kõigest riiklikud „tehased“, kus kriitilise mõtlemise jaoks õppekavas kohta pole. Kooliõpikutes kirjutatakse ajalugu ümber nii, kuidas ametlik doktriin parasjagu nõuab.

Elujõuline demokraatia nõuab kriitikameelt arendavat haridust. Seetõttu ei tohiks haridust jätta täielikult ei turu (erasektori) ega riigi (avaliku sektori) dikteerida. Erasfääris valitseb vabadus, kuid puudub kindel demokraatlik raamistik inimõiguste, võrdsuse, sallivuse ja mitmekesisuse käsitlemiseks. Avalik sektor seevastu soosib liiga pingule tõmmatud, dogmaatilist raamistikku, kus mõttevabadusele ei jää kuigi palju ruumi. Just seetõttu vajabki üks tõeline demokraatia era- ja avaliku sfääri vahele sotsiaalsfääri (Donzelot, 1984). See on sotsiaalne ja pedagoogiline valdkond, mille kaudu inimestest kasvatatakse lojaalsed kodanikud, kes lõimuvad sujuvalt olemasolevasse süsteemi, jättes neile samas võimaluse süsteemi, millesse nad peaksid lõimuma, ise vormida ja ümber kujundada. Noorsootöö on selle sotsiaalsfääri oluline osa, kuid seda sfääri on tugevalt kõrvale tõrjutud, ära kasutatud, isegi lõhutud ning seda nii neoliberalistlikus läänes kui ka autoritaarses idas.

See võib kõlada natuke naiivsena, kuid tõeline demokraatia vajab elavat ühiskondlikku arutelu. Ning ühiskonnas kehtiv võimutasakaal ei tohi olla selle arutelu raames keelatud teema. Kuna see puudutab meie ühiskonnakorra aluseks olevaid väärtusi, on tarvis maksimaalset läbipaistvust. Demokraatlik ühiskond vajab pidevat ja ausat arutelu küsimuse üle, milline reaalsus on kelle huvides ja mille alusel ühtesid ideid loetakse realistlikeks ja teisi mitte. Teataval määral on need väärtused ja alused juba kindlalt paika seatud. Ehtsas demokraatias peaks järgitama inimõiguste ülddeklaratsiooni ja ÜRO lapse õiguste konventsiooni.

Meie lääne, liberaalne demokraatia võib tõepoolest olla, nagu Fukuyama väitis, lõplik kõikehõlmav inimeste valitsuse vorm, kuid demokraatia jääb alati pooleliolevaks protsessiks, mistõttu näib selle kirjeldamine „lõpliku kõikehõlmava vormina“ olevat oksüümoron. Sellised mõtlejad nagu Fukuyama ja Anthony Giddens (1994) juhatasid meid edasi vasakust ja paremast, edasi ideoloogiast, poliitikast, pedagoogikast ning isegi – nagu kõlasid Thatcheri kurikuulsad sõnad – edasi ühiskonnast. Kui suurte ideede ja kõikehaaravate ideoloogiate aeg on läbi, siis mis see demokraatia õigupoolest on? Mida arvata meie lääne demokraatlikes riikides toimuvatest ränkadest inimõiguste rikkumistest? Mida arvata tõsiasjast, et iga kolmas laps Ühendkuningriigis elab vaesuses? On see liberaaldemokraatia hind? Miks lõplik kõikehõlmav inimeste valitsuse vorm ei suuda vaesust välja juurida? Kas seepärast, et vaesus täidab turumajanduslikus ühiskonnas positiivseid funktsioone (Gans, 1970)? Kas vaesed nõustuksid väitega, et meie lääne ühiskond kujutab endast lõplikku kõikehõlmavat inimeste valitsuse vormi? Loomulikult ei nõustuks, ent globaalne kapitalism on saanud peaaegu et ainuvalitsevaks (Zizek, 2009). Teistsugust maailma on raske ette kujutada. Pidev püüdlus ühiskonnakorralduse küsimuses õiguspäraselt saavutatud, ehkki alati ajutise üksmeele poole lennutatakse ajaloo prügikasti (Lorenz, 2005). Tundub, et hoolimata ülemaailmsest finantskriisist, ülemaailmsest koroonakriisist ja Ukraina sõjast on lõplikuks kõikehõlmavaks inimeste valitsuse vormiks saanud turu nähtamatu käsi. Ühiskonna sotsiaalsfääri nõrgestamine õõnestab aktiivselt meie demokraatiat. Järele jäävad vaid röövellik kapitalism ja autoritaarne riigikord, millest kumbki pole sünnis heaoluriigile. On alternatiive, kuid need ei tärka ilma valguse ja hoolitsuseta. Noorsootöö on läbi ajaloo aidanud valitsevat ühiskonnakorda korduvalt uuta, kuid tihti ka jõus hoida.

Noorsootöö ja heaoluriik

Heaoluriik tähendab kaubastatud kapitalismi, vabaduse ja võrdsuse tasakaalu viimist. Turu nähtamatu käsi tuleks teha nähtavaks, et selle liigutusi oleks võimalik ühiskondlikult korrigeerida. Noorsootöötajad peaksid alati silmas pidama, et pedagoogid ei saa olla kehtiva ühiskonnakorra suhtes objektiivsed ja neutraalsed. „See, kes peseb käed võimukate ja võimutute konfliktist puhtaks, ei ole erapooletu, vaid valib võimukate poole“ (Freire, 1985, lk 122).

Niinimetatud Blankenberge sessioonidel (Coussée et al., 2010; Verschelden et al., 2013) otsisime õppetunde noorsootöö ajaloost. Seitsmest ajalooseminarist koosneva sarja käigus (kaks esimest korraldati Belgias väikeses Blankenberge-nimelises rannikuäärses linnas, neljas toimus Tallinnas, vt Taru, 2014) nägime, kuidas noorsootööd on tehtud üha olulisema sotsiaal- ja pedagoogikavaldkonna osana, ühitades isiklikke püüdlusi üldsuse ootustega. Noorte suur mitmekesisus ja väga erinevad arvamused selle kohta, kuidas üksikisiku autonoomia ja sotsiaalne integratsioon omavahel sobitada tuleks, muudab ühtse ja üheselt mõistetava noorsootöö tava loomise võimatuks. See on nii noorsootöö tugevus kui ka nõrkus. Meil õnnestus tookord kindlaks määrata kaks kooskõlalist noorsootöö arhetüüpi.

  • Noorsootöö kui era- ja avaliku sektori vaheala

Selle lähenemisviisi puhul ehitatakse noorsootööd üha enam üles erasfääri ja avaliku süsteemi vahealana toimiva sotsiaal- ja pedagoogikataristu osana. Noorsootöötajatelt oodatakse, et nad võimaldaksid vajalikke oskusi omandavatel noortel riigist sõltumatuks saada ja valitsevasse ühiskonnakorda sujuvalt lõimuda. Noorte püüdlused on ankurdatud avalikkuse ootuste raamistikku. Nagu Rosenthal (1986, lk 104) kirjeldas Baden-Powelli eesmärki seoses tema arhetüüpilise noorsootöö meetodiga: „Kui riigikoolid loodi selleks, kasvatada härrasmehi, kes on valmis juhtidena tegutsema, siis skaudiliikumine loodi selleks, et kasvatada noori mehi, kes on valmis juhtidele järgnema.“ Noorsootöö ei alga seal, kus noored on, vaid seal, kus ühiskonnakord nõuab, et nad oleksid.

Selle peamine eesmärk on toetada eriti haavatavaid noori, võimaldamaks neil läbida nn normaalse arengutee ja saada „tasustatud tööd tegevaks isikuks, kes ei sõltu riigi rahalisest toetusest ega avalikest teenustest“ (Roth & Brooks-Gunn, 2003, lk 96). Sellise lähenemisviisi puhul saab noorsootööst üldise sotsiaalse ja pedagoogilise teenuse asemel jäänuklik ja ajutine teenus, millel on selge eesmärk: inimesed võivad sõltuda tööturu tingimustest, kuid mitte riigi toest. Kuigi nii-öelda sotsiaalselt tõrjutud inimesed ei pruugi selle üle õnnelikud olla, ei tähenda see, et nende individuaalne kaasamine peavoolu – kui see on saavutatav – oleks rahuldav lahendus. Nagu on märkinud Pitts (2001), on regulaarne võõrandamine, ärakasutamine ja diskrimineerimine peavoolu põhjakihi lahutamatu osa. Seega, kui noorsootöö juures võetakse oma põhimõtteid ja ajalugu tõsiselt, ei ole see üldsegi sotsiaalse integratsiooni vahend, kuna sotsiaalsele tõrjutusele individuaalsete lahenduste pakkumisele keskenduvate strateegiate paradoksaalsel tagajärjel tekib pähkliefekt: sotsiaaltöötajatel tekib kiusatus nii-öelda kõvemad pähklid parimal juhul hiljem puremiseks jätta ja halvimal juhul lihtsalt kõrvale lükata (Tiffany, 2007). Noorsootöö kasvaval „koloniseerimisel” seilatakse võimestamise ja emantsipatsiooni lipu all, kuid lõppkokkuvõttes võetakse tegelikult võimu ära nendelt, kes on juba niigi tõrjutud (Coussée et al., 2008).

  • Noorsootöö kui foorum avaliku ja erasfääri tasakaalu arutamiseks

Üleminekuline noorsootöö peaks olema tihedalt seotud sotsiaalfoorumi funktsiooniga. Selle lähenemisviisi puhul, mille juured ulatuvad maailma eri nurkades tekkinud noorsooliikumistesse, aitab noorsootöö noortel eluküsimustega toime tulla, mitte ainult ei kasvata neid elueeskirjadele alluma. Noorsootöö õpetab inimesi valitseva ühiskonnakorra ja ootuste kohta küsimusi esitama. Noorsootöö võimaldab noortel luua nii vastasrindlikke kui ka mitte vastasrindlikke elustiile ja kultuuriruume, millel on nende jaoks isiklik tähendus (Pitts, 2001). Sellise kontseptsiooni puhul kujutab noorsootöö endast kultuurilist tegevust (Freire, 1997): inimväärikust riivavate protsesside kritiseerimist, demütoloogiseerimist, ajaloo osana käsitlemist ja muutmist, paljastades institutsionaliseeritud ühiskonna aluseks oleva sotsiaalse, poliitilise ja kultuurilise projekti. Kui noorsootöö on suletud lihtsasse loogikasse, mille alusel soovimatuid üksikisiku käitumisviise ei nähta mitte lihtsalt sotsiaalprobleemidega korreleeruvana, vaid pigem nende tagajärje põhjusena, ei ole võimalik pähkliefektist pääseda (Colley & Hodkinson, 2001). Seetõttu on äärmiselt oluline, et noorsootöö saaks püsida iseseisva valdkonnana, kus sotsiaalprobleeme vaadeldakse laiemas perspektiivis ja juhitakse tähelepanu sellele, et vastavad makromehhanismid toimivad ka mikrosuhetes. See näitab, et solidaarsus ja inimväärikuse austamine pole lihtsalt mingid abstraktsed väärtused, vaid esinevad meie igapäevaste tegemiste ja tegevuspõhimõtete keskmes.

Siin peituvad ka mõned ohud. Selle lähenemisviisi puhul on noorsootöö universaalne, mitte sihtotstarbeline teenus. Kuna noorsootöö keerleb olemuselt koondumise ümber, esineb aga oht, et noorsootöö hakkab ühendama sarnase taustaga noorte rühmi, eraldades need samal ajal teistest rühmadest. Seejuures võib noorsootöö veelgi tugevdada piire sees ja väljas olijate vahel (Elias & Scotson, 1965). Siingi tekib seega oht, et võimukatele antakse võimu juurde ja foorum jäetakse avatuks vaid paljutõotavatele noortele, püüeldes mitte põhjalike ühiskonnamuutuste, vaid parimal juhul üksnes kultuuriuuendamise poole.

Noorsootöö üleminekuliste foorumite väljana

Üleminekulised foorumid tegelevad heaoluriigile omaste pingetega. Need on mootoriks solidaarsusele, mis on vajalik kapitalistliku vabaduse ja demokraatliku võrdsuse vahel tasakaalu leidmiseks. Need ühenduvad noorte omailmadega (mõtete ja kogemustega). Need toovad noored tagasi ühiskonda ja selle ühiskonna korralduse üle toimuvasse sotsiaalsesse arutellu. Praeguses poliitikas jäetakse pahatihti nende sotsiaalsete pingete ja dilemmade paratamatus tähelepanuta. Neoliberaalsed poliitikakujundajad nimetavad end liberaalseteks, kuid samal ajal on mõned neist üsnagi autoritaarsed, soovides noorsootööd muuta rohkem struktureerituks, individualiseerituks, professionaliseerituks ja tulemustele suunatuks, eriti haavatavate noorte koha pealt, sest viimaste puhul esineb marginaliseerumise või radikaliseerumise oht. Nad võivad vajada paremat juurdepääsu ajutistele ressurssidele, kuid veelgi enam vajavad nad sotsiaalset foorumit, mis võimaldab neil oma olukorda ümber mõtestada ebaõiglase ühiskonnakorra, mitte soovimatuse või vähese ambitsioonikuse tagajärjena.

Kolme aastakümne jagu neoliberalistlikke suundumusi on noorsootööd mõjutanud rohkem, kui me oma lääne liberaalse demokraatiaga riikides arvatagi oskame. 1980. aastatel osalesid noorteklubid ja -ühendused noorte tööhõive eest võitlemise protestimarssidel. Noorteorganisatsioonid korraldasid rassismivastaseid meeleavaldusi ja tuumarelvavastaseid marsse. Praegu näivad valitsused noorsootöö sotsiaalseks ja pedagoogiliseks volituseks üha enam seadvat noorte individuaalset abistamist elatise kokkukraapimisega, et nad ei satuks mittetöötavate ja mitteõppivate noorte hulka. Noorsootöötajad mängivad olulist rolli poliitikute kaasamises kohalikesse tegevustesse ning noorte kaasamises kohalikesse aruteludesse piirkondade ümberehituse, mänguväljakute renoveerimise, liikluskorralduse, tööturule naasmise programmide, maailmas toimuvate sõdade ja rahu jmt üle. Paljud noored jäävad sellest välja. Nende võimed, teadmised ja energia jäävad rakendamata. Noorterühmi peetakse probleemiks, mitte ressursiks, ja seda teevad isegi noorsootöötajad (Williamson & Coussée, 2019). Noorsootöö võimaldab meil tuua noored tagasi demokraatlikku arutellu. Me ei lepi haige ühiskonna sümptomite ravimisega, vaid aitame luua püsivaid alternatiive. See võib põhjustada pingeid meie ja meid rahastavate valitsuste vahel. Me ei tohiks nende pingete eest peituda. Pinged viivad edasi. Noorsootöötajad ei tohiks kindlasti alistuda neoliberaalsele poliitikale ja püüda rahuldada nõudlust investeeringutasuvuse järele. Selline alistumine neoliberaalide ja ärijuhtide rahalise kasulikkuse loogikale viis Ühendkuningriigis, eriti Inglismaal, suurte noorsootöö eelarvekärbeteni. Selliste pingetega konstruktiivselt tegelemine on seega üks hea väljaõppega noorsootöötajate peamistest pädevusaladest. Olgugi et sellele on enamikus meie noorsootöötajate koolitustes lubamatult vähe tähelepanu pööratud, keskendudes muudele, ehkki sama tähtsatele valdkondadele, nagu loovus ja animatsioonitehnikad, arengupsühholoogia, motivatsioonivestlused jne. Keegi pole väitnud, et noorsootöö on lihtne. Noorsootöö on tõenäoliselt maailma kõige raskem töö (Coussée & Williamson, 2011).

Kokkuvõte

Kogemusõpe aitab noortel kasvada küpseteks ja igakülgselt arenenud inimesteks. Seega mängib noorsootöö keskset rolli demokraatliku üksteisega mitmekesisuses ja rahus kooselamise protsessis. Noorsootöö võimaldab luua noortele vabu ruume, kus nad saavad kogeda turvalisustunnet, kuuluvustunnet, teistega tutvumist ja nende tundmaõppimist, vestluskunsti, raskuste ületamist pingutuste teel, sõprust ja suhteid. Erinevalt tänapäevasest koolisüsteemist loovad noorsootöötajad kohti, kus noored saavad end ja oma keskkonda avastada. Noorsootöö peaks toimuma keskkonnas, kus noored on motiveeritud õppima. See ei pruugi olla seotud mõõdetavate oskustega, kuid see on tähtis noorte tervikliku arengu jaoks. Just see täiendav sotsiaalne ja pedagoogiline väärtus on põhjus, miks haridusalased mõtlejad, noortejuhid ja poliitikakujundajad lõid üle saja aasta tagasi noorsootöö raamistiku, millesse olid koondatud kõik erinevad ja tuntud tavad, mis olid suunatud noorte positiivsele arengule väljaspool kooli. See on oluline sõnum tänapäeva noortepoliitika kujundajatele kõigil tasanditel: noorsootöö mõte pole kunagi piirdunud ainult kindlate tulemuste saavutamisega ega kindlate probleemide lahendamisega (Williamson & Coussée, 2019).

Tõelises demokraatias ei korraldata noorsootööd selleks, et lahendada ühiskondlikke probleeme, mille on tekitanud täiskasvanud, kes ei soovi või ei suuda ebaõiglast süsteemi muuta. Seda tehakse endeemiliste probleemide tuvastamiseks ja nende üle arutlemiseks. Noorsootöö eesmärk pole mitte ainult ületada ühiskondlikus arutelus lõhe noorte ja täiskasvanute vahel, vaid ka vaeste ja rikaste vahel ning kõigi noorte vahel. Noorsootöö eesmärk pole pakkuda lõplikke vastuseid, vaid esitada õigeid küsimusi. Sõda pole kindlasti vastus, kuid mis on küsimus?

  1. Chomsky, Noam (1992). What Uncle Sam really wants. Berkeley: Odonian Press.
  2. Colley, H. & Hodkinson, P. (2001). Problems with Bridging the Gap: the reversal of structure and agency in addressing social exclusion. Critical Social Policy, 21(3), 335–359.
  3. Coussée, F., Roets, G., De Bie, M. (2009). Empowering the Powerful: Challenging hidden processes of marginalization in youth work policy and practice in Belgium. Critical Social Policy, 29 (3), 421–442.
  4. Coussée, F., Verschelden, G., Van de Walle, T., Medlinska, M. & Williamson, H. (toim-d) (2010). The history of youth work in Europe and its relevance for youth policy today. Vol. II. Strasbourg: Council of Europe Publishing.
  5. Coussée, F. & Willamson, H. (2011). Youth Worker, probably the most difficult job in the world. Children Australia, 36 (4), 224–228.
  6. Donzelot, J. (1984). L’invention du social. Essai sur le declin des passions politiques. Paris: Fayard.
  7. Elias, N. & Scotson, J.L. (1965). The Established and the Outsiders. A Sociological Enquiry into Community Problems. London: Frank Cass & Co.
  8. Fukuyama, F. (1989). The end of history? The National Interest, suvi 1989, 3–18.
  9. Freire, P. (1985). The Politics of Education: Culture, Power, and Liberation. Westport: Bervin & Garvey.
  10. Freire P. (1997). Pedagogy of Hope. Reliving pedagogy of the oppressed. New York : Continuum.
  11. Gans, H. (1970). The positive functions of poverty. American Journal of Sociology, 78(2), 275–289.
  12. Giddens, A. (1994). Beyond left and right. The future of radical politics. Cambridge: Polity Press.
  13. Giesecke, H. (1972). Didaktik der politischen Bildung. München: Juventa.
  14. Lorenz, W. (2005). Social Work and a New Social Order – Challenging Neo-liberalism’s Erosion of Solidarity. Social Work & Society 3, 1, 93–101.
  15. Pitts J. (2001). Young people talking about social inclusion: a three nation study. I osa. Social work in Europe, 8(1), 43–54.
  16. Rosenthal, M. (1986). The character factory: Baden-Powell and the origins of the boy scout movement. Collins.
  17. Roth, J. & Brooks-Gunn, J. (2003). What Exactly Is a Youth Development Program? Answers From Research and Practice. Applied Developmental Science, 7(2), 94–111.
  18. Taru, M., Williamson, H. & Coussée, F. (2014). History of Youth Work in Europe. Vol IV. Strasbourg: Council of Europe Publishing.
  19. Tifanny, G. (2010). Detached youth work in the United Kingdom. Väljaandes: Specht, W. (toim). Mobile Youth Work in the Global Context (lk 66–73). Sternenfels: International Society for Mobile Youth Work.
  20. Verschelden, G., Coussée, F., Van de Walle, T. & Williamson, H. (toim-d) (2013). История на младежката работа в Европа и нейното значение за съвременната политика за младежта (The history of youth work in Europe and its relevance for youth policy today). Strasbourg: Council of Europe Publishing.
  21. Williamson, H. & Coussée, F. (2019). Youth Workin’ all over Europe – Moving, Associating, Organising and Providing. Väljaandes: Bright, G. & Pugh, C. (toim-d). Youth Work: Global Futures (lk 81–97). Leiden: Brill.
  22. Zizek, S. (2009). In defence of lost causes. London: Verso.

Sisukord

Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Luisa Harjak.

Print Friendly, PDF & Email

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga