Minimalism – rohkem ruumi olulisele

  • Kai Allikas, MTÜ Eesti Roheline Liikumine juhatuse liige

Kai Allikas

Minimalism on vastuliikumine lämmatavale paljususele, olgu selleks siis füüsilised asjad, informatsioon, suhted või kohustused. Minimalismi põhiküsimused on järgnevad: kas see toob rõõmu? Miks ja kas seda on vaja? Vastamaks neile küsimustele tuleb korraks peatuda ning hinnata ümbritsevat.

Minimalism ei ütle, et üht või teist asja ei tohi teha, omada, ei määra sulle kuuluvate raamatute arvu – see ütleb, et kui sulle on olulised su 537 raamatut ja sa tunned neist rõõmu, siis las nad olla. Kui sa ei teagi, mis sul raamaturiiulis on ja pead vaeva nägema sealt tolmu pühkimisega või võtab riiul ära maali riputamise ruumi, mis pakuks sulle rohkem rõõmu, siis anneta need raamatud ära. Keskendu olulisele ja saa lahti mittevajalikust.

 

Sul on kindlasti laual üks märkmik, mille oled saanud kuskilt konverentsilt, palun pane sinna (tegelikult ükskõik kuhu) järgneva minuti jooksul kirja tegevused/teemad/asjad, mis sulle rõõmu toovad, nt leiva küpsetamine, aias toimetamine, korras kodu/tööruum, edukas projekt, hea kohv, rõõmsad noored vms. Kui seda nimekirja vaatad, siis kui tihti saad neid asju nautida? Mis on takistuseks? Mis kaasa aitab? Kuhu enamik energiast läheb päeva jooksul?

Tegeledes päeva jooksul suures mahus teemadega, mis meid ei inspireeri, loome juurde vähe väärtust nii enda kui ka teiste jaoks. Keskendudes teemadele, millesse usume, tulevad kaasa teised, tekib sünergia ja sünnivad lahendused, mis toovad rõõmu. See muidugi ei tähenda, et rõõmu toova eesmärgi saavutamiseks saab tegeleda ainult meeldivate asjadega, ikka tuleb läbida etappe, mis on rutiinsed või tüütud.

Selgete realistlike eesmärkide ja prioriteetide omamine aga lihtsustab sihile jõudmist, aja planeerimist ning ei ütlemist. Ööpäevas on alati 24 tundi, iga asi, mida otsustame teha, tuleb millegi arvelt. Kindlad eesmärgid aitavad hinnata, kas antud tegevus aitab kaasa sinna jõudmisele või mitte. Ilma eesmärkideta tunduvad kõik asjad olulised ning neid kõiki hästi teha üritades põletame end läbi.

Ükskõik millises elu valdkonnas minimalismi rakendades tuleb aru saada, mis on oluline ja miks – nii tööülesannetes kui ka raamaturiiulis. Sealt edasi saab ära võtta üleliigse, mittevajaliku, ebaolulise ning ollaksegi samm lähemal vähemale, minimaalsemale ja väiksema keskkonnamõjuga elustiilile. Kusjuures see, mis on oluline, võib ajas muutuda.

Ürituste korraldamine

Lihtsam aega planeerida ja prioriteete seada

Siingi tuleb kõigepealt välja selgitada, kas on vaja kokku saada ja mis on ürituse eesmärk. Kui on selge, et e-kirja või telefoni teel ei saa asju aetud, tasuks esimese variandina kaaluda videokoosolekut, -konverentsi või -esitlust. See formaat sobib hästi, kui on vaja edasi anda informatsiooni, aga rohkemate selgitustega kui e-kirja teel võimalik. Usun, et oleme kõik paaritunnisel monoloogi stiilis peetud koosolekul osalemiseks kulutanud terve päeva logistika peale. Ja nii mitu korda aastas. Hiljutises eriolukorras said mitmed valdkonnad (sh kultuur, sport, haridus) kogemusi, kuidas korraldada video teel oma tööd ja ilmselt on ka tulevikus selle kogemuse võrra lihtsam video vahendusel üritusi läbi viia.

Üritus, mille eesmärk on inimesi kokku tuua ja luua nende omavahelisi suhteid, peab olema vastavalt ka üles ehitatud. Konverentsi-tüüpi passiivse kuulamise laadi üritusi on küll võrdlemisi lihtne korraldada, ent need ei julgusta inimeste omavahelist suhtlemist. Ürituse eesmärk ei tohiks olla inimesi lihtsalt ühte punkti kokku sõidutada ja loota, et mingi maagia võõraid omavahel rääkima paneb, eriti kui päevakava näeb ette 3 blokki 1,5-tunniseid loenguid.

Rohkem aega tegeleda asjadega, mis toovad rõõmu

Kõige parem üritus sünnib vajadusest kokku saada – on vaja arutada olulist teemat, pole ammu teineteist näinud, anda huvilistele oskusi edasi jms. Ürituse, mille vorm ja eesmärk on oma aja ära elanud, organiseerimine ei too rõõmu ei korraldajatele ega osalejatele, samal ajal kasutatakse palju ressursse – nii inimeste energiat kui ka loodusressursse. Korraldades üritusi noortele, on oluline nende kaasatus nii teemade valikus kui ka ürituse ülesehituses.

Kolm ideed, mida võib teha väiksemas skaalas ja kogukonda kaasates:

  • Korraldada teatud regulaarsusega paranduskohvikuid, kus saaks katkistele asjadele, nagu laualamp, teksapüksid, koolikott, fotoaparaat vms, anda uue elu. See formaat on Saksamaal üsna levinud ja annab võimaluse kokku tuua kogukonna noored ja vanad, jagada oskuseid ja lugusid. Lisaks annavad sellised töötoad võimaluse õppida asjade toimimise kohta ning katkist parandama, mitte uut ostma.
  • Luua permakultuuriaed, mille eest koos hoolt kanda ja vaadata, kuidas see aastatega kasvab, nautida selle vilju ühiselt ja luua traditsioonilisi üritusi selle ümber, nagu kõrvitsafestival, õunamahlategu, pitsaõhtu vms.
  • Korraldada temaatilisi ühiskokkamisi, eriti hea oleks, kui saaks osa toorainet oma permakultuuriaiast või kohalikust talust. Teemad võivad olla erinevad: rahvusköögid (kui kogukonnas on erineva taustaga inimesi, siis võiks neid kutsuda tutvustama oma maa kööki), ürdid, toit metsikust loodusest jms.

Vähem nänni, mida organiseerida

Kui ürituse eesmärki toetab formaat, saab edasi vaadata teisi aspekte. Ühekordse plasttopsi kasutusiga on paarist sekundist mõne minutini, tema lagunemine võtab aga aastasadu. Võimalusel korralda üritus kohas, kus ei kasutata ühekordseid nõusid. Noortekeskuses võiks igaühel olla nt oma tass, mille puhtuse eest ta vastutab.

Lisaks ühekordsetele nõudele tekib ürituse käigus ka muid asju, millele on pärast keeruline otstarvet leida. Näiteks n-ö meenekotid, kust iga osaleja leiab värviliselt välja prinditud päevakava, pastapliiatsi, märkmiku, rinnamärgi, veepudeli jms. Tavaliselt ei ole enamik neid asju kvaliteetsed, pärinevad masstoomisest ega pole ka vajalikud. Prügikasti on kahju panna, pole neil ju midagi viga, aga kas see on piisav põhjus, miks peaksime nad koju viima ja neile ruumi eraldama? Öelge ei – ärge võtke neid kotte ega pakkuge ise ka. Kui keegi pastakat soovib, saab küsida. Kes märkmikku kasutab, sel on enda oma juba kaasas. Ürituse kvaliteeti hinnatakse teiste näitajate järgi, head mälestused tekivad inimestest, harva asjadest.

Kokkuvõttes, kuidas teha minimalistlikumaid üritusi:

  1. Veendu, et on vajadus kokku saada.
  2. Kohtu videosilla vahendusel, kui e-kirjast ei piisa.
  3. Füüsiliselt kokku saades peab ürituse formaat toetama eesmärki.
  4. Vali asukoht, mis toetab keskkonnasõbralikke lahendusi: ei kasuta ühekordset plasti, pakub taimetoitu ja kohalikku või mahe toorainest toitu.
  5. Ära tooda (osta) ise mõttetuid pisiasju juurde ega jaga neid laiali.

Asjad

Vähem aega koristamisele

Iga füüsiline asi meie ümber tahab aeg-ajalt tähelepanu, aega ja hoolt. Kas soovib ta minna tagasi oma kohale, tahab parandamist, uuendamist, tolmust puhastamist, otsustamist, kas ta on vajalik (ja mis liiki jäätmega on tegu) jms. Mida rohkem asju, seda rohkem aega kulub nendega tegelemiseks. Selle aja võiks investeerida hoopis endasse või teistesse.

Asju kinkides tuleks lähtuda samast põhimõttest nagu kutsika kinkimisel. Kui sa kindlasti tead, et saaja seda tahab, vajab ja see talle rõõmu toob, siis kingi. Nii kutsikas, küünlajalg, laualinik, villane sall kui ka toataim nõuavad hoolt, aega ja ruumi. Sinu küünlajalg kummutil raskendab koristamist ja võib võtta endale ruumi kohas, kus võiksid olla hoopis perepildid. Usun, et enamik meie sõpradest oleks ostnud endale küünlajala, kui nad oleksid tahtnud või sobiva leidnud. Kas oled kindel, et suudad leida teise inimese koju midagi paremat kui ta ise?

Isegi kui oleme veendunud, et kõik asjad meie ümber on vajalikud, leiame end veerand päevast neid asju organiseerides ja koristades. Kuidas seda aega vähendada? Oletame, et soovitakse, et noortekeskus oleks rohkem korras, noored ise enda järelt koristaksid ja teil oleks rohkem aega toetada neid olulistel teemadel (mitte koristada nende järelt). Siin võib tutvustada 1 minuti reeglit: kui tegevus võtab alla ühe minuti, siis tee see kohe ära. Nii jõuavad asjad kohe oma kohale, kohvitass saab kohe pestud või lauamäng riiulisse asetatud jne. Võtke eesmärgiks kuu või nädal aega seda reeglit proovida, siis ei tundu nii hirmus ja noored on suurema tõenäosusega nõus. Pärast hindate, kuidas läks ja kas soovite jätkata.

Rohkem tähelepanu inimestele

Osa asju on tulnud meie juurde kellegi teise kaudu – kingitus, auhind või meene, mis meenutab meile pigem inimest või sündmust, omamata selle ajalookilluta suuremat väärtust. Sellepärast on ka kellegi teise asju lihtsam ära visata – puudub emotsionaalne side. See nüüd ei tähenda, et tuleb lahti saada kõigest, mille järele pole praktilist vajadust. Aga sellise pilguga – miks me osasid asju alles hoiame, kuigi ei kasuta – ruum enda ümber üle käia võib olla väga silmiavav. Näiteks võib meenutada joogamatt kunagi endale antud lubadust teha igal õhtul harjutusi, kuigi reaalsuses pole seda aastaid juhtunud.

Kolm ideed, mida kinkida oma kogukonda ja inimesi väärtustades:

  • Söödavad asjad leiavad alati kasutust ja võivad olla erilised. Kindlasti on kogukonnas keegi, kes teeb imelisi makroone, suurepärast kringlit, korjab ise lõõgastavaks taimeteeks vajaliku kokku vms. Või teevad noored ise sügisel hoopis mõnusat moosi, mida hiljem tänutäheks laiali jagada?
  • Elamused ei kogu samuti kapil tolmu. Matk kohaliku giidiga rabas, metsas või ka linnas võib avada kodukohast hoopis teise perspektiivi.
  • Kui on soov just mingit hetke edasi anda (nt medal kotijooksus suvelaagris), siis võib polaroidkaameraga sellest hetkest hoopis pildi teha, alla äärde õnnesoovi kirjutada ja selle kohe inimesele kaasa anda. Pilte on lihtsam hoiustada, neid on võimalus eksponeerida ja nad ei võta palju ruumi.

Kui on soov anda edasi midagi, mis viitaks noortekeskusele või just konkreetsele kogukonnale (tavaliselt kasutatakse selliste meenetena tasse, märkmikke, helkureid, riidest kotte, pliiatseid jne), siis võiks kaaluda ühe variandina kleepse ülaltoodud asjade asemel. Need kleepsud peaksid olema aga hingega tehtud, noortele meeldima, et neid saaks uhkusega jagada, kinkida koostööpartneritele ja kleepida oma arvuti, päeviku, telefoni peale jne. Siin tasuks teha suurem investeering disaini, kaasata nt kunstnikke erinevatest valdkondadest: graafilised disainerid, grafitijoonistajad, tätoveeringukunstnikud vms, kelle looming noori kõnetab ja kellega koos saaksid nad kleepse kujundada. Investeerida inimeste loomingusse rohkem kui asjadesse.

Rohkem raha vajalikule

Kui asjade puhul läbi käia sama rutiin – mõelda, mida ja miks on vaja, kas asi toob rõõmu ja täidab oma eesmärki –, siis võib jääda nii mõndagi ostmata. Näiteks ei ole mõttekas osta kallist fotokaamerat seisma, kui kõik teevad telefonidega pilti. Äkki saaks seda raha kasutada hoopis koolitusele, kuidas nutitelefoniga häid pilte teha vms. Isegi kui asju saab osta projektirahade eest, siis hiljem tuleb nende eest hoolitseda oma ressurssidest.

Silm ja vaim puhkama

Igas noortekeskuses on kindlasti asju, mille saamislugu praegused asukad enam ei mäleta ning mis on seal sellepärast, et kogu aeg on nii olnud. Kuskil on kolasahtlid ja -kapid, mille sisust pole enamikel inimestel aimugi, riiulitel on mängud, kust on osa juppe puudu, ja nurgas kott-tool, mis ajab juba ammu valget puru välja.

Kui kevadel on mahti koristada, võib tänavu selle töö ette võtta teisiti. Tehke näiteks noortega päevakuid, kus vaatate noortekeskuse vara ja otsustate, kas see on vajalik ja oluline. Võite jaotada asjad kolme kuhja:

  1. Mida kindlasti on vaja (need pange oma kohale).
  2. Mis lähevad kindlasti annetamisele või äraviskamisele.
  3. Mille osas pole kindel, kumba kuhja läheb. Need pange kasti ja kirjutage kuupäev peale. Kui midagi kastist vaja on, siis võtate välja ja panete oma kohale. Aasta pärast annetate kasti ära seda avamata, sest neid asju ei lähe teil vaja.

Teatud minimalismi jooned rõhutavad ka ruumi puhtust ja konkreetsust, kus on heledad seinad, selge joonega mööbel, asjad pigem kapis peidus kui riiulil näitusel ning eksponeeritakse vaid olulist. Rahulik ruum võib mõjuda pärast kärarikast koolipäeva päris kosutavalt. Võib-olla tasub enne järgmist remonti saada inspiratsiooni minimalistlikust sisekujundusest. Kui ei jõua seda ära oodata ja on võimalust, võib luua ka väikse zen-nurga, kus olulistele teemadele mõelda.

Kokkuvõttes, kuidas suhtuda minimalistlikult asjadesse:

  1. Vaata juba olemasolevad läbi ja mõtle, kas sul on neid vaja.
  2. Enne uute asjade soetamist mõtle kaks korda läbi, kas sul on neid vaja.
  3. Mida rohkem asju, seda rohkem aega läheb nende eest hoolitsemiseks.
  4. Puhas, visuaalselt müravaba ruum lõõgastab.
  5. Tähtsad asjad jäta alles ja tunne neist rõõmu.

Kuidas alustada minimalismiga?

Minimalismi rakendamine on elustiili ja mõtlemise muutus, see nõuab aega, harjumist ning saab alata vaid sinust endast. Teisi muuta ei saa, küll aga saavad nad sinust eeskuju võtta.

Ei tasu kohe kogu oma elukorraldust ümber pöörata, vaid alustada jõukohastest ülesannetest ja vaikselt edasi liikuda. Proovida üht üritust teha ühekordsete asjade vabalt, panna paika prioriteedid järgmiseks poolaastaks, alustada võib ühest kapist või ühest toast ja siis edasi liikuda. Näiteks tee puhtaks see kapipealne, kuhu alati asjad kuhjuvad ja hoia seda nädala jooksul puhtana. Vaata, milline tunne on. Riidekapi ja raamaturiiuli korrastamiseks sobib ülaltoodud kolme hunniku meetod ideaalselt.

Minimalistlik elustiil on teekond, alustada saab juba täna, selleks ei ole vaja midagi osta. Soovin julget pealehakkamist ja rohkem ruumi olulisele!

 

Loo valmimisele andis mõtteid ja inspiratsiooni Lääneranna valla spordi- ja noorsootöö spetsialist Annika Urbel. Aitäh, Annika!

 

Kommentaar

Triine Kose, 
õpilane, Pärnu linna Noortekogu liige

Olin Kail abis, kui ta viis läbi kahte minimalismi teemalist töötuba Pärnumaa noorte inspiratsioonipäeval. Töötubadest võttis kokku osa ligemale 40 noort. Minimalism ei ole noortele väga omane, pigem on lahe, kui sul on palju uusi asju või saad üritustelt tasuta meeneid. Ka sellel loengul ei olnud noored teemast kohe vaimustuses ja võimalik, et ei mõtestanud endale teemat päris lahti, aga siiski töötasid vaikselt kaasa. Kai tõi loengus häid konkreetseid näiteid ja lõi praktiliste harjutustega igapäevaseid seoseid. See teema oli noortele midagi teistsugust, mitte loomupärast, vaid uut – aga vahest just see aitaski teemal meelde jääda ja kaasamõtlemist luua. Töötuba andis noortele hea teoreetilise põhja minimalismist. Kui nad märkavad mõnel üritusel korduvkasutatavaid topse, saavad praktilise ja läbimõeldud kingituse või aitavad noortekeskust korrastada, et see minimalistlikum oleks, tekib neil ehk äratundmine ja praktiline seos kuulduga.

Mulle isiklikult on minimalism viimased paar aastat huvi pakkunud, ilmselt ajendaski just see kutsuma Kaid töötuba läbi viima. Olen erineval viisil püüdnud minimalismi igapäevaelus rakendada, kuid aeg-ajalt saab ikka mõne raamatu emotsionaalne side või kaisukarudega seotud mälestus minust võitu. Minimalismile mõeldes ja artiklit lugedes mõtlesin, et see kõik tulebki väga järk-järgult.

Et teema noortes kinnistuks, on lisaks töötoale kasulik see, kui nad reaalselt näevad minimalismi kasutuses. Eriti siis, kui seda tehakse mitu korda ja järjepidevalt. Noortega tegelevatel inimestel on suurepärane võimalus järk-järgult noortele minimalismi tutvustada, tuua välja, et see on ka võimalik viis toimetada, üritusi korraldada ja mõelda, isegi parem viis.

 

Kaanepildi autor on Eesti kunstnik Martin Märss.

Print Friendly, PDF & Email

'Minimalism – rohkem ruumi olulisele' has no comments

Ole esimene kommenteerija!


Kas soovid oma mõtteid jagada?

Sinu e-maili aadressi ei avalikustata.

Teostus EMOTIVE