Laura Välik
„Ma ei ole selles tugev.“
„Liiga keeruline, niikuinii ei saa aru.“
„Selle peale peab ikka annet olema.“
„Nii on ju alati tehtud.“
„Vanale koerale uusi trikke ei õpeta.“
Kas sarnased ütlemised kõlavad tuttavalt? Oled ehk kuulnud teiste suust? Või tabanud endagi huulilt? Vargsi omakeskis mõeldud mõtetest?
Enam kui 30 aastat tagasi hakkas dr Carol Dweck koos kolleegidega tundma huvi selle vastu, miks mõned õpilased taastuvad tagasilöökidest, samal ajal kui teisi tabab meeleheide ka kõige pisemate takistuste tõttu. Pärast tuhandete õpilaste käitumise analüüsimist võttis dr Dweck kasutusele mõisted „kinnistunud mõtteviis“ (fixed mindset) ja „arengule suunatud mõtteviis“ (growth mindset), et kirjeldada inimeste alateadlikke uskumusi seoses intelligentsuse ja õppimisega. Lühidalt öeldes tähendab arengule suunatud mõtteviis usku sellesse, et suudame arendada iseendid märkimisväärselt, kui vaid oleme valmis selle nimel pingutama. Kinnistunud mõtteviis aga usku sellesse, et oleme sündinud kindlate omadustega, mida saame mõjutada vaid vähesel määral.
Kui tundsid ära mõned ülaltoodud ütlemistest, oled kokku puutunud kinnistunud mõtteviisiga. Kuid ehk oled kokku puutunud ka arengule suunatud mõtteviisiga?
„Harjutamine teeb meistriks.“
„Iga uus asi võib alguses keeruline tunduda. Rahulikult süvenedes muutub aga arusaadavamaks.“
„Huvitav, kui pikki tunde pühendumist andekus nõuab? Mozart harjutas erakordse intensiivsusega!“
„Ehk on mõni parem moodus selle tegemiseks?“
„Õppida on võimalik igas eas. See on isegi kasulik!“
Kas arengule suunatud mõtteviis võiks siis tähendada positiivset ja kinnistunud mõtteviis negatiivset mõtteviisi? Kindlasti mitte! Kinnistunud mõtteviis ei tähenda vaid n-ö negatiivsete uskumuste olemasolu. See võib tähendada ka usku kaasasündinud positiivsetesse omadustesse ehk loomulikku talenti. Sellesse, et olen alati milleski osav või andekas olnud. Et miski on alati justkui iseenesest õnnestunud.
„Olen selles alati tugev olnud.“
„Nii lihtne, valdan teemat täielikult.“
„Kui andekas laps!“
„Traditsioonide järgimine loob kindlust.“
„Noorus on õppimiseks, pensionielu puhkamiseks.“
Enam kui kümme aastat tagasi viis dr Dweck koos tolleaegsete Colombia ülikooli kolleegidega läbi katse neljasaja New Yorgi viienda klassi õpilase peal. Alustuseks tuli igal õpilasel sooritada teistest eraldatuna kirjalik IQ-test, mis oli loodud piisavalt lihtne selleks, et kõigil õpilastel oleks võimalik test võrdlemisi edukalt läbida. Pärast testi sooritamist anti õpilasele teada tema punktiskoor koos lühikese, ühelauselise kiitusega, kas „Sa oled selles vist väga tark“ või „Sa pingutasid vist väga tublisti.“
Miks ühelauseline kiitus? „Tahtsime näha, kui tundlikud lapsed kiituse suhtes on,“ sõnas dr Dweck.
Seejärel lasti lastel valida kahe testi vahel. Keerulisem test, mille puhul selgitati lastele, et valides selle testi, õpivad nad palju. Lihtsam test, mis sarnanes raskusastmelt esimese testiga. 90% lastest, keda oli kiidetud tubli pingutuse eest, valisid raskema testi, samas kui tarkuse eest kiidetud lastest eelistas suurem osa lihtsamat testi.
„Kui kiidame laste tarkust, anname neile sõnumi, et selles mängus tuleb tark välja paista ning vigade tegemisega mitte riskida,“ sõnas dr Dweck.
Kolmandas voorus lastele enam valikut ei antud, test oli keeruline ning mõeldud mitu astet vanematele klassidele. Kõik lapsed ebaõnnestusid. Kuid uuringu alguses juhuse tahtel kahte gruppi jaotatud lapsed reageerisid erinevalt. Need, keda oli kiidetud pingutuse eest, arvasid, et nad ei olnud ehk piisavalt keskendunud ning olid valmis proovima iga lahendust. „See on mu lemmiktest,“ sõnasid mõned neist uurijate sekkumiseta. Need, keda oli kiidetud tarkuse eest, jõudsid aga järeldusele, et nad ei olegi tegelikult targad, ning olid silmnähtavalt väga pinges.
Katse viimases osas tuli lastel sooritada esimese testiga raskusastmelt võrdväärne ehk lihtne test. Need, keda oli kiidetud pingutuse eest, parandasid oma esimest tulemust 30% võrra, samas kui teise grupi tulemused olid esialgse testi tulemustega võrreldes 20% kehvemad.
„Pingutuse olulisuse rõhutamine annab lapsele muutuja, mida ta on võimeline kontrollima, samas kui loomuliku intellekti rõhutamine võtab lapselt kontrolli ning ei paku head retsepti läbikukkumisega toimetulekuks,“ võttis dr Dweck uurimustulemused kokku.
Kas kardad mõni kord teiste ees rumal välja paista? Oled kunagi läbikukkumise hirmus valinud lihtsama tee? Kui teed vea, kas tajud seda tõeliselt võrratu õppimiskogemuse või valusa tagasilöögina? Kas kirjeldaksid end pigem kinnistunud mõtteviisiga või arengule suunatud mõtteviisiga inimesena?
Viimane oli trikiga küsimus! Tegelikult on iga inimese mõttemaailm segu kinnistunud ja arengule suunatud mõtteviisidest. Võin näha end igapäevatöös noortega areneva, pidevalt õppiva ning aktiivselt uusi lahendusi loova inimesena ning olla samal ajal absoluutselt veendunud selles, et võõrkeelte õppimine käib mul üle jõu! Võin olla väsimatu nuputamisülesannete lahendaja, kuid käia kaarega mööda uutest digilahendustest, sest need ei ole minu ala.
Mõtteviiside lahknevus võib esineda ka enese ja teiste vaatlemisel. Näiteks võin totrasse olukorda sattudes kõhklematult enda kohta loll öelda – ehk isegi pool-naljatledes? –, kuid mitte hetkekski kaaluda teise inimese lolliks kutsumist. Võib-olla suudan hoopis kriitikat väga hästi vastu võtta ning sellest õppida, kuid arvan, et teised inimesed ei suuda üldse kriitikat taluda.
Mõtteviisidest kirju mõttemaailm on aga alati valmis veel ühte väikest vingerpussi mängima! Nii ilmus peaaegu käsikäes mõtteviisi teooriaga ka valele arengule suunatud mõtteviis. Dr Carol Dweck on teinud hiljem mitmeid katseid selgitada vale arengule suunatud mõtteviisi olemust.
Sageli aetakse arengule suunatud mõtteviis segi avatuse või positiivsusega – omadustega, mis usutakse endil alati olnud olevat. Usutakse ka, et arengule suunatud mõtteviis tähendab pelgalt pingutuse kiitmist ja premeerimist – ebaproduktiivne pingutus ei ole kunagi hea asi iseeneses ning olulisem on kiita kogemusest õppimist ja progressi, mis viivad soovitud tulemusele lähemale. Arengule suunatud mõtteviis ei tähenda ka väärtuste, nagu areng, jõustamine või innovatsioon väljahõikamist või enesele ja teistele kordamist, kui puudub mõtestatus päriselu väga aktuaalses kontekstis. Näiteks võime kõhklemata sõnada, et vead on õppimiseks – lause, mis on ideelisel tasandil väga väärtustatud −, kuid eksides siiski meeleheidet kogeda või süüdistamisesse laskuda.
Nii mõneski koolis ja klassiruumis on mõtteviis muutunud uueks omaduseks, mida hinnata. Nii mõneski töökohas aga omaduseks, mis sul kas on või ei ole – paradoks!
Mõtteviisi teooriat silmas pidades on võimalik õppida märkama elu valdkondi, kus kinnistunud mõtteviisi asendamine arengule suunatud mõtteviisiga võib kaasa tuua märkimisväärse enesearengulise kasu. Ainult, et vingerpusside suhtes tuleb valvas olla! Ning paradoksid – need ei jää kindlasti tulemata! Ehk justkui trips-traps-trull iseendaga, kus võitjaks oled alati ise, kuid kaotused tuleb ka alati vastu võtta ise. Või äkki hoopis õppetunnid?
Mõned näited arengule suunatud mõtteviisist:
- Kui ma ei ole milleski osav, muutun harjutades paremaks!
- Olenemata east saan õppida seda, mida parajasti soovin või vajan!
- Ebaõnnestumine on võimalus õppida, et järgmine kord paremini teha!.
- Leian väärtust igas tagasisides!
- Kui näen teisi õnnestumas, tunnen, et minagi võin hakkama saada! Mis on nende õnnestumise võti?
- Mida oleksin saanud paremini teha? Millise õppetunni võtan sellest kaasa?
- Proovin teist strateegiat, kui esimene ei toiminud!
- Igas asjas on võimalik midagi juurde õppida!
- Sean endale realistlikud eesmärgid!
- Mitte keegi teine ei saa määrata minu potentsiaali, pean selle ise avastama!
Artikkel valmis Carol S. Dwecki raamatu „Mõtteviis: Uutmoodi psühholoogia edu saavutamiseks” põhjal.
Lisalugemiseks inglise keeles
https://www.mindsetworks.com/science/
https://www.thecut.com/2017/01/mindset-theory-a-popular-idea-in-education-may-be-trouble.html
http://nymag.com/news/features/27840/
https://www.wabisabilearning.com/blog/fixed-mindset-examples
Kaanepildi autor on Eesti kunstnik Maria Evestus.
