Mäng – noorsootöötaja teadliku enesearengu ja loovuse toetaja

Lagle Reinup

Laste arengut kirjeldades rõhutatakse sageli mängu olulisust, kuna see on nende jaoks kõige loomulikum tegevus, mis samal ajal pakub rõõmu, maandab pingeid ning on õpetav. Mäng loob võimaluse arendada koostööoskust, empaatiat, probleemide lahendamise oskust ning õpetada oma emotsioone, mõtteid ja käitumist erinevates olukordades tõhusamalt reguleerima.

Lisaks mängu positiivsele mõjule laste puhul, olen täheldanud ka mängimise kasulikkust täiskasvanutele, kes on kirjeldanud mängu kui töövahendit, mis on arendanud nende suhtlemisoskust, grupis töötamise tõhusust, vähendanud stressi ning avardanud loovust. Õppimise efektiivsusest rääkides viidatakse sageli Dale’i püramiidile (1969), mis toob välja, et õppimine on kõige tõhusam siis, kui õpe toimub tegevuse toel. Kirjeldades mängu ja aktiivset tegutsemist kui parimat laste õpetamise viisi – miks ei võiks see samamoodi olla täiskasvanute puhul?

Mängu abil teadlikumaks iseendast

Erinevad uuringud on näidanud (Friesen, Proko & Sarros, 1988; Lee,  Ashforth, Blake, 1996), et  inimesed, kes kogevad tööl ebaedu, toovad peamiste põhjustena välja suhtlemisraskuseid, vähest kogemust ja kasinat stressijuhtimise oskust, millest tulenevalt on ka läbipõlemise tekkimise oht suurem. Mõeldes erinevatele elukutsetele, on õigupoolest raske esile tuua mõnda, kus suhtlemine oleks ebaoluline või ei esineks seda üldse.

Noorsootöötaja amet on vägagi mitmekülgne ning sageli stressirikas, kuna eeldab lisaks noortega töötamisele ka vanemate, erinevate ametkondade ning kolleegidega tihedat ja toimivat koostööd. Sellest tulenevalt on noorsootöötajate puhul oluline pidev eneseareng ja elukestev õpe. Elukestva õppimise peamisteks motivaatoriteks võiks pidada kõrgemat töö ja endaga rahulolu, kohanemist pidevalt muutuvas ühiskonnas ning konkurentsivõime säilitamist.

George Bernard Shaw kirjutatud näidendist „Annajanska The Bolshevik Empress“ on pärit fraas: „Me ei lõpeta mängimist, kuna jääme vanaks, vaid jääme vanaks, kuna lõpetame mängimise.” Sellest tulenevalt võiksime mõelda ka täiskasvanutena, kuidas saaksime mängu abil toetada eneseteadlikkust, muuta igapäevatööd efektiivsemaks, maandada stressi ning säilitada endas loov lapsemeelsus.

Lastelaagri kasvatajast täiskasvanute lastelaagrisse

Minu esimesed kogemused laste ja noortega töötamisel olid suvistes lastelaagrites, kus, vaatamata vähesele töökogemusele ning tekkinud raskustele ja väljakutsetele, tundsin lastega igapäevaselt tegutsedes ning mänge ja töötubasid läbi viies ka endas ja kolleegides lapselikku elevuse ja rõõmu tekkimist.

Lastelaagri korraldajatega sai meil traditsiooniks kohtuda kogu meeskonnaga varakevadel ning vähemalt päev enne laste saabumist. Kohtumiste eesmärk oli õppida üksteist paremini tundma ning luua omavahel usalduslik suhtlus. Üritused toimusid enamasti alati lõbusas ja mängulises õhkkonnas. Viisime meeskonnaliikmetele läbi erinevaid ringmänge, kunstitegevusi või grupitöid, kus pidime pingutama ühise eesmärgi nimel (nt ilma verbaalse suhtlemiseta millegi ehitamine või metafoorikaartide abil probleemide lahendamine). Selle tulemusena nägin, kuidas mänguline õhkkond aitas meeskonnaliikmetel selgemini leida ühist visiooni, tekitada omavahelist usaldust, lahendada efektiivsemalt laagris üles kerkinud probleeme, parendada koostööoskuseid ning suurendada inimeste sisemist enesetõhusust ja -kindlust ka raskuste tekkimisel.

Töötanud ise lastelaagrites, avastasin ühel hetkel hoopis täiskasvanute lastelaagri. Kuulutust lõpuni lugemata oli mulle selge, et sellises laagris sooviksin ka ise osaleda. Olles näinud, kuidas lapsed katsetavad uusi tegevusi, avastavad maailma ja õpivad mängu abil, tundsin soovi taas kord ise seda tunnet tunda. Täiskasvanute lastelaagris viibides tundsin ennast jälle nagu väike laps, kes tundis rõõmu jooksumängudest, poriloikudes hüppamisest, rääkis vaimustusega enda ammu unustatud kõige armsamast mänguasjast ning laulis häbi tundma valesti ja kõvasti. Laagrist naastes tundsin ennast palju õnnelikuma, inspireerituma ning teotahtelisemana. Täheldasin laagris, et inimestel on sageli enda mõtteid kergem avaldada mängulistes olukordades ning paljud osalejad tõid välja, et ei mäleta, kunas oleksid viimati nii palju naernud kui laagris viibitud päevade jooksul. Sain taas kord kinnitust veendumusele, et elu ei tasu alati ülemäära tõsiselt võtta ning naer ja loov eneseväljendus on parimad stressimaandajad ning inimeste ühendajad.

Avastades iseenda loovust

Loovad ja mängulised tegevused annavad energiat ning vabastavad pingeid. Loovus on midagi, mis on peidus meis igaühes. Pole olemas kujutlusvõimeta inimesi, kuid on neid, kelle kujutlusvõime on piiratud enesekontrolli reeglite või kartusega saada kriitikat. Olete ehk täheldanud, et enamustel lastel puudub hirm esineda või näidata enda kunstitegevusi ning enamasti soovivad nad seda teha suurima rõõmuga. Suuremaks kasvades muutuvad inimesed aga oluliselt tundlikumaks teiste arvamuse suhtes, kaotavad tihtipeale julguse ennast loovalt väljenda ning seda sageli eelkõige hirmust saada kriitikat. Kartus saada kriitikat ja ebaõnnestuda on enamasti ka põhjus, miks jätame mõned soovitud asjad elus tegemata, enda arvamuse välja ütlemata või kardame avalikult esineda.

Draamaõpet praktiseerides olen märganud positiivseid muutuseid ka iseendas: julgust rohkem improviseerida, vaadata otsa enda hirmudele ja nende põhjustele ning tulla välja mugavustsoonist. Draamaõppes ning sellest inspireeritud mängudes kasutatakse enamasti liikumist, kõnet, vaba improviseerimist, fantaseerimist ja rollimänge ning kogemusi omandatakse eelkõige metafooride kaudu.

Draamaõppel põhinevad mängud loovad turvalise raamistiku, kus ennast loovalt väljendada. Mugavustsoon on hea ja turvaline paik, kuid areng algab sealt, kus lõppevad mugavuse piirid. Draamaõpetuse õpetaja Maria Usk on koolituse tutvustuses öelnud: „Draamaõppes maski ette pannes muutume olevusteks, kel on teistsugused mõtted ja maailmataju. Maski ette pannes võtame tegelikult ära enda igapäevase maski, millega teiste seas ringi liigume.” See võiks olla ka põhjus, miks võiksime julgeda täiskasvanutena rohkem enda igapäevasest rollist välja tulla, kuna selle abil võime avastada enda kohta palju uut ja arendavat.

Oluline on enesearengu teekonnal endale teadvustada, et sa ei pruugi alati olla seal, kus sooviksid, kuid oled alati teel. Püüdes unistusi, proovi mõõta pigem seda, kui pika tee oled läbinud, mitte seda, kui palju on veel vaja minna. Ka uskumused isiksuseomaduste muudetavuse kohta on olulised, kuna inimesed, kes suhtuvad õppimisse kui protsessi ning usuvad, et isiksuseomadused on muudetavad ja arendatavad, on ka ebaõnnestumiste korral valmis rohkem pingutama, suhtuvad raskustesse kui väljakutsetesse ning saavutavad sagedamani edu. See, et sa hetkel midagi veel ei oska, ei tähenda seda, et sa ei võiks tulevikus seda oskama hakata.

Elu on pidevas muutumises, esitades järjest uusi väljakutseid, võta need vastu ning usalda iseennast. Proovi endas leida üles lapsemeelsus, julge katsetada, eksida, tunda rõõmu pisikestest asjadest, väärtusta inimesi enda ümber ning eelkõige ole lahke iseenda vastu.

Hea noorsootöötaja, lõbusat, loovat ning mängulist enesearengu teed!

 

Kasutatud allikad

Dale, E. (1969). Audio-visual methods in teaching. New York: Dryden.
Friesen, D., Prokop, C. M., & Sarros, J. C. (1988). Why teachers burn out. Educational Research Quarterly, 12, 9–19.
Lee, R., Ashforth, T.,  Blake E. (1996). A meta-analytic examination of the correlates of the three dimensions of job burnout. Journal of Applied Psychology, 81, 123-133.
Shaw, B. S. (2004). Annajanska The Bolshevik Empress. Montana: Kessinger Publishing Co.
http://www.nuku.ee/et/draama%C3%B5petuse-koolitused

 

Kommentaar

Astrid Tuisk, folklorist, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv

Pulmamängud, jõuproovid ja teised täiskasvanute traditsioonilised lõbustused Eestis

Täiskasvanutel, nii noorematel kui ka vanematel, kelle õlul oli agraarses talupojakultuuris pere hea käekäigu eest hoolitsemine, ei olnud töö kõrvalt nii palju aega mängulisteks tegevusteks kui meil tänapäeval. Siiski ei möödunud ka eelmistel sajanditel elanute päevad vaid tööd tehes. Täiskasvanute lõbustusi üritati kokku sobitada töötsüklitega, näiteks koondus suur osa meelelahutusega seotust aegadele, mil oldi välitöödest vabamad. Ka lauldi tööde juures ning tööde kõrvale. Täiskasvanute lõbutsemised hõlmasid mängimist, tantsimist, laulmist ja pillimängu, aga ka lugude jutustamist.

Oma kommentaaris tuginen rahvaluuleuurijate Herbert Tampere, Richard Viidalepa, Mall Hiiemäe ja Ruth Mirovi uurimistöödele. Vanimaid lõbutsemise kirjeldusi leidub keskaegseis kroonikais, aga ka selleaegsetes arhiividokumentides (näiteks kohtuprotokollides). 18. sajandi lõpust hakkasid eestlaste elu-olu vastu huvi tundma edumeelsemad baltisakslased. Rohkemal hulgal sisaldavad vastavaid andmeid Eesti Rahvaluule Arhiivi kogud, järjekindel rahvaluule kogumine sai alguse 19. sajandi lõpul. Nii kajastavadki siinsed tähelepanekud 19. sajandi – 20. sajandi alguse talupojakultuuri.

Lõbustuste eesmärgid

Agraarses keskkonnas oli lõbutsemistel mitu eesmärki. Meelelahutuse kõrval on nii laulmine, tantsimine kui ka mängimine olnud tihedalt seotud kommete ja rituaalsete toimingutega. Erinevate usu- ja kombetalitustega püüti mõjutada ümbritsevat endale heas suunas ja tõrjuda eemale halba. Nii eristatakse tantsude seas tavanditantse, mida kasutati niihästi rituaalsetel kui ka muudel eesmärkidel, nagu ohvripidudel, töid alustades ja lõpetades, sõjateele minnes jne. Jaanipäeval või teistel päevadel tulede ümber pidutsemine kandis maagilist iseloomu – sellega taotleti head saaki ning halva eemaletõrjumist. Uskumuslik taust on neid kombeid aidanud käibes hoida, nii on mõned lõbustuse ja meelelahutuse vormid agraarühiskonnas pärit küllalt vanast, näiteks ristiusustamise eelsest ajast.

Aja maha võtmisena, mil pere kogunes mõnetunniseks puhkuseks, saab vaadata ka videvikupidamist. Õhtul videvikus, pärast talituste tegemist ning enne päris pimedaks minemist ei süüdatud veel valgust, istuti, jutustati ja anti üksteisele mõistatusi. Uskumuse järgi soodustas see loomade heaolu. Lauldi ka tüdrukute ühistel käsitöötegemistel (ehk ülalistumistel).

Oma loovuse väljendamiseks sobisid lõbustused, nagu jutud, laulud, mängud ja tantsud, samuti hästi. Vahel võis kergeks puhkuseks, kergenduseks ja lõõgastuseks olla just see, kui sai paigal olla ja oma loovat meelt juttude rääkimiseks või laulmiseks kasutada.

Tähtis osa oli meelelahutuse juures aga ka omavahelistel koosolemistel, kogukonnatunde kinnitamisel. Jutuajamistel, näiteks muinasjuttude jutustamisel, mõistatuste mõistatamisel või muistendite rääkimisel anti edasi ka eetilisi ja maailmavaatelisi põhimõtteid. Külg külje kõrval tantsides või mängides tugevnes tunne, et omavahel ollakse seotud.

Hea ja rõõmsa meeleolu loomine on lõbustuste roll ka küllalt üksluiste, kuid vajalike toimetuste juures – lauldes ja jutustades sai töö märkamatult tehtud. Näiteks töölauludel oli teraapiline funktsioon, need andsid jõudu ja hoidsid rütmi. Sellised töölaulud olid näiteks „Lõpe, lõpe, põllukene“ või „Kokku, kokku koorekene“, aga ka mitmesugused viljalõikuse, rehepeksmise või käsikiviga jahvatamise ajal lauldavad laulud.

Ka tantsimise eesmärgina on nähtud vajadust teha oma meeleolu reipamaks, aga ka liikmeid painduvamaks. Üks vanemaid üleskirjutusi tantsimisest pärineb Saxo Grammaticuse, Taani ajaloolase sulest. Ta kirjeldab, kuidas ümberpiiratud eestlased end 1170. aastal Ölandi saarel lahingu eel ergutasid, „laulu ja tantsuga rõõmu teesklesid“. Füüsiline liikumine, enese väljaelamine on samuti lõbustuste juures oluline.

Noorte ja täiskasvanute meelelahutused

Jõulumängud, mida mängiti põhiliselt toas õlgedel, on ühed sellised, millest sai osa võtta kogu pere. Jõuluaeg oligi elav mängimisperiood. Teiste mängude kõrval mängiti spetsiifilisi mänge nagu pähklirebasemäng ja teisi mänge pähklite, ubade või hernestega:

Liiad või poarid oli istumisemäng, mida jõulude ajal oli hea mängida. Mängujuhiks oli meie ema. Ta võttis pähklikotist oma pihku mõned pähklid, nii kümmekond. Siis ta küsis ühelt mängijalt: “Kas liiad või poarid?” (See tähendab, kas peos on liigarv pähkleid või paarisarv.) Mängija pidi vastama, ilma et ta pähkleid näeks. Seejärel avas mängujuht peo ja pähklid loeti üle. Kui mängija oletus oli õige olnud, sai ta pähklid endale, kui vale, siis ei saanud. Mängijaid oli näiteks neli. Kui ring oli paar korda läbi mängitud, loeti kõikide pähklid üle. Võitja oli see, kellel oli õnnestunud kõige rohkem pähkleid saada.

< Muhu kihelkond, Suuremõisa küla, üles kirjutas Maret Lehto, sündinud 1940. a. (ERA, DK 124, 5/6).

Jõulumängudeks on aga ka rida mänge, kus köis kinnitatakse rehetoa partele või elamu aampalgile. Jõuluaegne osavusmäng on näiteks tedrelaskmine, kus mängija istub nuial, jalad risti, ning tal tuleb käes oleva luuavarrega tooli nurgal olev kübar maha torgata. Mängiti ka mitmeid teisi üldtuntud jõu- ja osavusmänge nagu vägikaika-, sõrme- või kaelkoogu vedamine.

Suuremat liikumist nõudvad tegevused, nagu tants, pillimäng ja seltskonnamängud, kuulusid simmanite ja teiste noorte kokkusaamiste kavasse, aga ka talgute lõpetusse. Soovi korral võisid muidugi ka vanemad inimesed mängudest ja tantsudest osa võtta. Kuid simmanid, näiteks kevadeti ja suviti kiige juures aset leidvad kokkusaamised, on suures osas olnud ikkagi noorte pärusmaa. Seda põhjusel, et nende lõbustuste üks eesmärk on olnud abiellumisealiste noorte omavaheline tutvumine.

Üks osa mänge olid noorte mängud juba seetõttu, et vanematele inimestele polnud sportlik tegevus noortega võrreldavalt võimetekohane. Mitmed laulumängud lõppesid mõne sportliku tegevusega, näiteks tagaajamisega. Kuid vanematel inimestel oli nende juures täita oma tähtis roll – nad olid pealtvaatajateks. Rahvaluule-uurija Ruth Mirov nimetab selliseid laulumänge näiteks „etendusmängudeks“, kuna nende juurde kuulus improvisatsioonilisus ja mitmeid draama elemente, muuhulgas aga ka vaatajaskonna olemasolu. Publik nautis kindlasti pealtvaatamist sama agaralt kui mängijad mängimist. Mängude algne uskumuslik funktsioon on aegade jooksul ähmastunud, esikohale tõusis lõbustuslik ülesanne. Hiljem vähenes ka laulu osa ning mängud siirdusid lastetraditsiooni.

Vanematel, traditsiooni tundvatel inimestel, oli oma osa ka mängude, tantsude ja laulude õpetamises ja noorte juhendamises. Heade kombetundjatena olid vanemad naised oodatud pulmades, nii erinevate kombetalituste läbiviimisel kui pulmalaulikutena. Pulmalaulud eeldasid teadmisi sellest, mida täpselt kuskil laulda või kuidas käituda tuli. Pulmad olidki üks suuremaid mängimise ja lõbutsemise kohti, neist võttis ühel või teisel moel osa kogu küla. Pulmi peeti pidulikult ja kommeterohkelt ning need kestsid mitu päeva. „Oma laulude ja tantsude, naljade ja mängudega, mida ühendasid traditsioonilised, rituaalsed tavad, kujunesid pulmad mõjusaks etenduseks, mis jäi osavõtjatele meelde eluks ajaks,“ kirjutab Ülo Tedre uurimuses „Eesti pulmad“. Kuigi 19. sajandi keskpaigas oli üldine tava, et mardis käisid pigem nooremad mehed, paluti mardiemaks vanemaid naisi just nende lauluoskuse pärast.

Meelelahutuste usundiline taust

Sageli on need küljed omavahel nii põimunud, et ka uurijatel on raske vahet teha, kas mingit tegevust tehakse kombe pärast, lihtsalt lõbustuseks või on neil seos uskumustega. Vahel on usundiline taust tava juurest aegade jooksul kadunud. Oluline on seda mainida seepärast, et meelelahutusliku esiletõusuga kaasneb sageli kombe üleminek noorte ja laste kasutusse. Lisaks vanematele laulumängudele, mida eespool sai puudutatud, võib selliseid näiteid leida ka kalendritähtpäevade kombestikus, üheks selliseks on näiteks mardi- ja kadrijooksmise tava ise. Ajaarvamise seisukohalt tähistas mardipäev talve algust ja sügistööde lõppu, kuid sel on seosed esivanemate maailma kultusega, kus marte saab vaadata kui külalisi teispoolsusest. Seda kinnitab näiteks eestlaste komme riietuda perekonnaks. Tänapäeval on mardiks jooksmine selgelt laste ala.

Naiste ja meeste lõbustused

Mitmed täiskasvanute lõbustused on olnud suunatud kas ainult meestele või ainult naistele. Naisterahvaste osa oli näiteks laste või lastelastega tegelemine, tänaseni tuntud mängituste nagu „Kuts läheb karja“, „Tee kakku“ või „Tii, tii, tigalane“ laulmine, kus lapse käsi või jalgu lugemise rütmis kaasa liigutatakse. Naistel olid ka oma tähtpäevad ning ülesanded, Setumaal oli naiste pühaks näiteks baabapraasnik, samuti pidid just naised maarjapäeval maarjapuna jooma.

Meeste puhul on üheks väljaelamise ja lõbutsemise mooduseks olnud oma jõu näitamine. Selliseks jõukatsumiseks tõsteti kas kive, vankrirattaid, viljakotte, aga ka hobust või teist meest. Ekstra selleks valitud tõste-kivid olid mõnel pool kõrtside juures, aga ka külatänavail ja mujal. Selle mõte oli oma tugevuse demonstreerimine ja teistega võistlemine.

Mitmekesised vormid

Tõe huvides, et ei jääks romantilist ja kallutatud pilti varasemate aegade lõbutsemisest, mainigem ka seda, et allikates kajastub lõbutsemise pahupoolgi – liigne pidutsemine. Teatud aegadel on lõbutsemist piiranud ka kristlik eetika. Näiteks vennastekoguduse liikumise (18.−19. sajandil) käigus, kui võideldi rahvapärimuse ning rahvausu kui ebausu vastu, hävitati muuhulgas ka muusikariistu.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et lõbustusviisid olid agraarses talupojakultuuris küllalt mitmekesised. Igal earühmal ning sugupoolel olid välja kujunenud oma meelelahutusvormid, oma ülesannete ja eesmärkidega. Mitmeid selleaegseid lõbustusi võiks aga kasutada tänapäevalgi, kasvõi selleks, et endagi meelelahutusviise rikastada.

 

Kaanepildi autor on Eesti kunstnik Maria Evestus.

Print Friendly, PDF & Email

'Mäng – noorsootöötaja teadliku enesearengu ja loovuse toetaja' has no comments

Ole esimene kommenteerija!


Kas soovid oma mõtteid jagada?

Sinu e-maili aadressi ei avalikustata.

Teostus EMOTIVE