Lõimumine – väljakutsete väljakutse?

Mis teeb lõimumisprotsessi niivõrd keeruliseks? Kes selle eest vastutavad ja kuidas igaüks meist saab sellele kaasa aidata?

„Lõimumispoliitika eesmärk on aidata kaasa Eestis sidusa ja stabiilse ühiskonna kujunemisele, kus eri keele- ja kultuuritaustaga inimesed on omaks võtnud Eesti identiteedi ning peavad Eestit oma kodumaaks, osalevad aktiivselt ühiskonnaelus, sh tööhõives, elukestvas õppes ja kodanikuühiskonnas, jagavad demokraatlikke väärtusi, annavad oma osa riigi ja ühiskonna arengusse ning orienteeruvad Eesti kultuuriruumis.“ (Kultuuriministeerium, 2021)

Ühest küljest paistab keeruline, aga kui mõtlema hakata, siis kohati ka loomulik. Eestis elavad erineva keele- ja kultuuritaustaga inimesed peavad Eestit oma koduks ning on siinsete tavade ja kommetega harjunud. Tundub, et seda pole ju palju palutud, sest kui esialgu võõras keskkonnas piisavalt kaua elada ja toimetada, siis inimene harjub ning tekib lausa kodune tunne. Paraku on see protsess mitmetahulisem, sest tuleb arvestada isiklike kogemuste, inimest ümbritseva suhtluskeskkonna ja paljude muude teguritega. Kui kasvada üles küll Eestis asuvas, aga täiesti muukeelses kultuuriruumis, siis ei ole Eesti identiteedi kujunemine kuidagi loomulikult tulev protsess.

Kui ollakse aga sunnitud oma kodumaalt lahkuma, sest seal ei ole turvaline, siis on olukord veelgi keerulisem. Kahjuks on Eestis praegu umbes 8000 noort, kellega just nõnda on juhtunud. Need noored on näinud ja kogenud koledusi, mida meie noorem põlvkond õnneks ei tunne. Lühikese aja jooksul kõrvuti elama sattunud erineva kultuuritaustaga inimesed ei pruugi tingimata teineteist kohe mõista ja nende väärtushinnangud ei pruugi kattuda. Sellises olukorras on vaja, et riik aitaks igati kaasa ühiskonna sidustamisele. Oluline on, et inimesed viibiksid hoolimata keeleoskusest ühises infoväljas, et mõista üheselt nende ühiskonnas toimuvat. Selge on see, et vanemaid inimesi on keerulisem suunata, sest neil on välja kujunenud juba kindlad tõekspidamised, mida on raske, kui mitte võimatu muuta. Küll aga on võimalik varakult arendada noortes inimestes oskust kriitiliselt mõelda, oskust valida enese jaoks usaldusväärseid infokanaleid ja suunata neid suhtlema oma kogukonnas elavate teisest kultuurist inimestega, sest selle kõigega koos kasvades saab see nende jaoks elu loomulikuks osaks. Lõimumisprotsess toimib kõige tõhusamalt siis, kui Eesti elanikud, olenemata päritolust, peavad seda maad oma kodumaaks.

2020. aasta Eesti integratsiooni monitooringu kohaselt on viimase seitsme aasta jooksul kasvanud nii aktiivselt vene keelt rääkivate eestlaste kui ka aktiivselt eesti keelt rääkivate teistest rahvustest elanike arv ning seda eelkõige nooremate inimeste hulgas ja nii eestlaste kui ka muust rahvusest elanike hinnangul on eesti keele oskamine osa eestimaalaseks olemisest, samuti on see eestikeelse kultuuriruumi lahutamatu osa. (EIM, 2020) See näitab, et siinsed noored toimivad keerulises lõimumisprotsessis hästi ja tajuvad, mida tähendab eestlaseks olemine. Tulles tagasi nende noorte juurde, kes on Eestisse jõudnud olude sunnil, siis kuidas oleks võimalik neid mitteformaalses võtmes rohkem toetada ja tagada, et nad tunneksid end siin turvaliselt?

Suur rõõm on olnud näha, kui hästi me sõja eest põgenevaid inimesi vastu võtame: lapsed ja noored saavad jätkata oma haridusteed, täiskasvanutel on võimalus jätkata erialasel tööl või leitakse muud töövõimalused, tagatakse eluruumid ja eluks vajalike teenuste kättesaadavus. See on jäämäe tipp, mille lõhkumisega on julgelt algust tehtud. Kuidas saavad siin hakkama aga need noored, kes on leidnud end täiesti uuest reaalsusest, kus räägitakse teistsugust keelt, toimetatakse hoopis teistmoodi ja kelle ümber ei pruugi olla n-ö oma inimesi?

Aastatel 2015–2021 toimus riiklikult rahastatud noorte integratsiooniprogramm Noortekohtumised, mis toetas Eestis elavate muukeelsete noorte kontaktide loomist eesti keelt kõnelevate noortega. Selle aja jooksul osales programmis kokku ligi 12 000 noort, kes arendasid teineteisemõistmist ja omavahelist suhtlemist. Programmis osalenud muukeelsed noored arendasid oma eesti keele oskust ning leidsid eesti keelt kõnelevad sõbrad. Eesti keelt kõnelevad noored avastasid, et muukeelsete noortega on neil hoolimata erinevast emakeelest tihtipeale üsna sarnased huvid ning nendega on ka väga lahe koos tegutseda. Olulisel määral arendasid eesti emakeelega noored endas julgust suhelda muukeelse noorega. Ka meie kui täiskasvanute jaoks võib see olla keeruline, kuid noortelt nõuab see tihti tohutut eneseületamist, et võtta julgus kokku ja rääkida endast erineva inimesega. Sama kehtib ka muu emakeelega noorte puhul. Eriti väljendub julguse puudumine siis, kui esineb keelebarjäär ning hirm võõrkeele rääkimisel eksida. Sel juhul on eriti oluline luua noortele turvaline keskkond, kus kõik üksteist toetavad ning iga noor mõistab, et eksimine ja sellest õppimine on ükskõik millise õpiprotsessi oluline osa.

Programmi omaette väärtus seisnes selles, et selgitati välja stereotüübid, mis eesti- ja muukeelsetel noortel üksteise suhtes olid, ning anti võimalus ise kogeda, kas need stereotüübid ka paika peavad. Lisaks lõimumisele oli sellel programmil ka suur väärtus teadlikult noorte pädevuste arendamisel, alustades isiklikust, kultuuridevahelisest, sotsiaalsest ja kodanikupädevusest ning lõpetades infotehnoloogia ja matemaatikapädevusega. Programmis osalemine pakkus noortele täisväärtuslikku õpikogemust, mille käigus kasvasid noored iseseisvamaks, ettevõtlikumaks ja võimekamaks.

„See programm aitas meil, noortel, jagada kultuuri ja õppida teisi kultuure. See oli kõige suurem ja kiirem lõimumisprojekt Eestis. Noored, kes ei rääkinud teise kultuuri noorte keelt, hakkasid vaid 2–3 päevaga kasutama käsi, Google Translate’i, emotsioone, kõike, mida välja mõtlesid, vaid selleks, et suhelda teiste noortega ja luua kõikide vahel hea õhkkond.“ – programmi Noortekohtumised sõbralikkuse saadik Darja Reinova

Noortekohtumiste programmi on toodud Euroopas integratsioonitegevuse heaks näiteks, sest see toetab teadlikku suunatud lõimumist loomulikul viisil, ühendades noori nende ühiste huvide kaudu. Võib öelda, et aastate jooksul on tekkinud n-ö Noortekohtumiste kogukond, kes on omavahel tugevalt seotud, toetavad üksteist ka pärast projektide lõppemist ning on ikka ja jälle valmis uute projektide loomisesse panustama. Programm on andnud tiivad nii mõnelegi noorele inimesele, kes on leidnud seeläbi oma võimekuse ja väe minna ja panustada projektides käsitletud teemade arendamisesse ka peale projektide lõppemist. Võib öelda, et tänu Noortekohtumiste programmile on tekkinud võimalus luua selles osalevatele noortele turvaline ja toetav keskkond, et nad saaksid end oma igapäevaelu raskustega võideldes proovile panna.

Just seesugust tuge vajaksid praegu noored, kes on ootamatult enda elukohaks saanud Eesti. Selline võimalus kohtuda oma eakaaslastega, arendada sõprussuhteid ja muid igapäevaelus toimetulekuks olulisi oskusi, oleks küllaltki kiire teekond selleni, et nendel noortel tekiks siin toetav sotsiaalvõrgustik. On äärmiselt kahetsusväärne märgata ja tõdeda, et sel aastal on Noortekohtumiste programm tühistatud. Võttes arvesse programmi varasemaid edukaid tulemusi, oleks selle edasitoimumisest ja -arendamisest kindlapeale kasu ka tulevikus ning seda eriti Euroopa, sealhulgas Eesti hetkeolukorda arvesse võttes. Loodetavasti tuletab käesolev kriis taas meelde, et meie pisike Eesti on erinevate kultuuride poolest rikas riik ning on äärmiselt oluline, et kõigi kultuuride esindajatel oleks võimalik luua kontakte ja suhelda teiste Eesti elanikega. Objektiivne märk edukast lõimumisest oleks kindlasti eesti keele kui riigikeele oskuse omandamine, kuid subjektiivne ja kindlasti mitte vähem tähtis on ühtekuuluvustunde ja ühise kodumaa tunnetuse loomine. Lõimumisprotsessi saab panustada meist igaüks – hoolides, aidates, mõistes ja suunates –, kuid eriti sujuv ja tõhus saab see protsess olla siis, kui seda teadlikult erinevatel tasanditel toetatakse. Mitteformaalses hariduses on võimalik seda edukalt vähehaaval teostada, võttes arvesse noorte endi huve ja sobivat arengutempot, nagu Noortekohtumiste programm seda aastate jooksul tõestanud ja võimaldanud on.

Kommentaar

Deniss Jeršov, Tartu Kunstikooli õpetaja, Noortekohtumiste tiimiliige

Teismelisena viibisin pikalt teistsuguse keele ja kultuuri ruumis ühes piirilinnas, kus tegelik tutvumine eesti keele ja kultuuriga toimus väga juhuslikult – vanaema külaskäikudel või paaris suvises malevas. Kui mind kutsuti arendama Noortekohtumiste programmi raamistikku ja tegevusi, sain kohe aru, kui põnevat ja paindlikku keskkonda teiste noortega suhtlemiseks ja nende keele õppimiseks see pakuks. Jälgisin uhkusega, kuidas iga järgmise noorte projektiideede maratoniga see kaasatus, loomingulisus ja koostööjulgus kasvas.

Eelmisel nädalal avas Tartu Kunstikool, kus ma praegu töötan, õppegrupi ukraina noortele. Esimesel kokkusaamisel esitasid kolleegid klassikalise jäämurdja küsimuse: „Kuivõrd teistsugune on Eesti?“ „Absoluutselt! Igas mõttes!“ vastasid noored. Juba pool nendest peab Eestimaad oma uueks koduks ning plaanib siin oma haridusteed ja karjääri jätkata. Kui hästi see teistsugusus aitab neil aru saada, kes nad ise on ja kes on nende ümber? Kas jätame nende lõimumise juhuslikkuse hoolde või kutsume tagasi ellu programmi, mida võib pidada meie mitteformaalse haridusvaldkonna saavutuseks, ja vaatame kuidas see aitab uute katsumustega hakkama saada? Ja kui nad otsustavad minna tagasi ülesehitatud Ukrainasse, siis kuivõrd saaks sellest haridusekspordi liik, millest praegu nii palju räägitakse?

Sisukord

• Sissejuhatus – kas maailmarahul on juured?
• Noorsootöö ja sõda – sotsiaalpedagoogiline käsitlus, Filip Coussée
• “Euroopa noorte eesmärgid kunstis“, veebiarutelu kokkuvõte, Jaan Aps
• Maailmaharidus aitab tulevikukriisidele vastu astuda, Kelli Eek ja Mari Jõgiste
• Iga tegu, mis suurendab positiivset suhtlust, on samm rahu suunas, Mikko Mäkipää
  • kommentaarid Eneli Meresmaa, Liis Auväärt ja Liis Märdin
• Rahuharidus – noortevaldkonna vastuskirjad, Heili Griffith ja Lina Soboleva
• Sotsiaal-emotsionaalne pädevus noorsootöö perspektiivist, Elina Malleus-Kotšegarov ja Liisa Lints
• Infosõjas saab noorsootöötaja olla verbaalse ja visuaalse info analüüsi süda, Maria Murumaa-Mengel
• Tagasiside võimalused mõtestamise ja enesejuhtimise arendamises, Helena Pihel
  • kommentaar Kristel Kallau
• Eesti noorsootöö on multikultuurne, Veera Jegorova
• Lõimumine – väljakutsete väljakutse?, Anni Tetsmann, Anna-Liisa Nurgamaa 
  • kommentaar Deniss Jeršov
• Teadlik vabatahtlikkus ka kriisiajal – noorsootöös ja noortega, Lauri Luide 
  • Anett Männiste
• Kriisiaegne tööturg – noorte mõjud ja mõjud noortele, Olav Kersen

Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Luisa Harjak.