Kaur Kötsi
Artikkel vaatleb 2017. aasta magistritöö „Noorsootöö kui professioon: Noorsootöö professionaliseerumine“[1] põhjal noorsootöö professionaliseerumise vastuolusid vabatahtlikkusega, tuginedes peamiselt Marti Taru (Taru jt, 2015) ja Maurice Devlini (Devlin, 2012) käsitlustele.
Noorsootööd võib pidada koos hariduse ja sotsiaaltööga üheks sotsiaalsetest professioonidest, mille oluline eesmärk on inimeste heaolu positiivselt mõjutada. (Taru jt, 2015; Devlin, 2012). Mõistet sotsiaalne professioon, on hakatud Euroopas kasutama, et arendada kvalifikatsioonide võrreldavust sotsiaalhoolekande valdkonnas. Devlin (2012) toob selle kohta näite Sarah Banksi (2004) sotsiaalsete professioonide uuringust, kus ta keskendub sotsiaal-, kogukonna- ja noorsootööle Suurbritannias, kuid rõhutab, et paljud sarnased poliitika ja praktika muutuste asjaolud, leiavad aset ka mujal Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Austraalias. Uuringus tuuakse mitmete sotsiaalsete professioonide ajaloos levinud teemade seas välja ka see, et sotsiaalsed professioonid on enamasti saanud alguse 19. sajandi heategevuslikust tööst, olles sageli läbi viidud usuliste organisatsioonide ja vabatahtlike poolt.
Kindlasti on mõjutanud seda, mil määral ja kuidas noorsootöö on professionaliseerunud, ka asjaolu, et vabatahtlikel on väga pikka aega olnud oluline roll noorsootöö teenuste kujunemisel. (Devlin, 2012) 20. sajandi teisel poolel on kasvanud professionaalse (sh standarditega reguleeritud) noorsootöö ja kahanenud vabatahtliku töö osakaal Euroopas. Kui eelmise sajandi alguses juhendasid noori peamiselt vastava ettevalmistuseta vabatahtlikud, siis tänapäeval eeldatakse, et noorsootöötaja on läbinud vastava koolituse ning täidab kutsestandardiga kehtestatud nõudeid. Nii on vabatahtlikul entusiasmil põhinenud tegevustest paljudes riikides kujunenud tegevusala, mida iseloomustavad vastavad standardid, kvaliteedikriteeriumid ja kinnitatud regulatsioonid, millest lähtuvad ka erialaorganisatsioonid ning ülikoolid oma õppetegevuse korraldamisel. Seega on noorsootöö rohkem kui 100 aasta jooksul arenenud vabatahtlikul noorte juhendamisel põhinevatest tegevustest, reguleeritud ja standardiseeritud ning vastava ettevalmistusega noorsootöötajatega valdkonnaks. Seda võib pidada ka noorsootöö kui vastava elukutse kujunemiseks, mille raames on kinnistunud teatavad käsitlused noorsootöötaja oskustest ja väärtustest, on loodud erialaorganisatsioonid ning kujunenud kindlad ootused vastavate tegevuste tulemuslikkuse suhtes. (Taru jt, 2015).
Noorsootöös on algusest peale olnud teatud pinged selle rolli ja eesmärkide kohta ning see võib olla takistanud ka valdkonnaülese ühise professionaalse strateegia loomist. Teinekord võivad sellised arengud olla ka vastuolus riigi ootustega (siinkohal tuleb meeles pidada, et riigil on võtmeroll professioonide tunnustamisel). Näiteks võib riigi ja avalikkuse poolt kohata vastasseisu tunnustada professionaalsena mõnda tegevusala, kui seda (või ka midagi sarnast) on seni läbiviidud vabatahtlikkuse alusel. (Devlin, 2012).
Noorsootöö professionaliseerumist mõjutab ka liikumine passiivse heaoluriigi mudelilt, kus riigi ülesanne oli tasakaalustada ebavõrdsust ning tagada toimetuleku miinimum, aktiivse heaoluriigi mudelile. Noorte arengu toetamise kaudu kindlustab riik ka ühiskonna arengut ja heaolu. Seetõttu on noorsootööl kasvav roll noorte ühiskonna liikmeteks kujundamisel. (Taru jt, 2015).
Vabatahtlikkusega seoses on noorsootöös pikka aega esinenud teatud vastuolu, nagu ka teiste sotsiaalsete professioonide puhul (näiteks kogukonnatöö) – kas tegemist on professiooni või lihtsalt sotsiaalse liikumisega. Samuti võivad vabatahtlikud ise professionaliseerumise suhtes rahulolematud olla, kui see kajastab valesti või alatähtsustab nende panust noorsootöösse, viidates samas ka, et nad on vähem või midagi muud kui professionaalid selles, mida nad teevad. (Devlin, 2012). Lisaks kaasnevad professionaliseerumisega tavaliselt vastavad nõuded ja regulatsioonid, mis piiravad vabatahtlikule omaseid vabadusi.
Olenemata sellest, kuidas ja kuhu noorsootöö, kui professioon tulevikus areneb, on äärmiselt oluline hoida alles selle eetos ja põhimõtted ning mitte lasta end juhtida ainult välistel teguritel. Näitena noorsootöö eetose ja põhimõtete kohta võib tuua 1990. aastal toimunud Euroopa Majandusühenduse ekspertide kohtumise, kus pöörati tähelepanu liikmesriikide noortepoliitikatele ja noorsootöö korraldusele. Kohtumisel järeldati, et hoolimata erinevustest, esineb tugev üksmeel noorsootöö teatud põhijoontes (Devlin, 2012) ning teatud noorsootöö kui ametiala omadused on Euroopa riikide puhul ühiselt esindatud (Taru jt, 2015):
- see on noortele suunatud mitteformaalne (originaalis informaalne) õpe, mis sõltumata selle toimumiskohast erineb formaalharidussüsteemist (sh sekkumislaadi ja suhete iseloomu poolest);
- noorsootöö arendab noort tervikuna (nn globaalne lähenemisviis, mis puudutab noorte igakülgset arengut) ning ei piirdu kitsaste oskuste või teadmiste õpetamisega;
- noorsootöö tugineb noore vabatahtlikul osalusel (valikuvabadusel osaleda noorsootöö tegevustes);
- lisaks noorte isiksuse arendamisele toetab noorsootöö ka ühiskonna (heaolu) arengut (edendades grupitegevuste kaudu noorte poliitilist teadlikkust – võimaldades seeläbi noorte aktiivset osalemist kogukonnas ja ka ühiskonnas laiemalt);
- kvaliteetne noorsootöö (sh arvestades noorsootöö rolli olulisust nii individuaalselt noore kui ka ühiskonna jaoks) vajab eriomast ettevalmistust.
Seega on oluline, et neil, kes noorsootööd teevad – vaatamata sellele, kas seda tehakse tasustatud või vabatahtliku tööna –, oleks võimalus ennast arendada ja täiendada piisavalt asjakohastel koolitustel, vajalike (nõutavate) teadmiste, oskuste ja isiklike võimete arendamise kaudu. (Devlin, 2012; Taru jt, 2015).
Need põhimõtted, mis üritasid tabada ühist jagatud „Euroopa” noorsootöö vaadet, on üle 20 aasta vanad. Kui Euroopa Nõukogu oli juba siis väga aktiivne noorsootöö toetamisel ja noorsootöö alaste materjalide kirjastamisel, siis Euroopa Majandusühenduses noorsootööle erilist tähelepanu ei pööratud. See olukord on võrreldes tänasega oluliselt muutunud. Pärast mitmeid olulisi arenguid 2000ndatel, avaldas Euroopa Komisjon aprillis 2009 oma teatajas dokumendi „Euroopa Liidu Noortestrateegia – investeerimine ja mobiliseerimine” ning mõne kuu pärast järgnes sellele Euroopa Liidu Nõukogu resolutsioon „Euroopa noortevaldkonna uuendatud koostööraamistik”. (Devlin, 2012).
„Noorsootöö (uus roll) on noori inimesi arendav kooliväline tegevus, mida juhendavad professionaalsed või vabatahtlikud noorsootöötajad (sh kasutatakse strateegias noorsootöötajate kohta juriidilist terminit „sotsiaalhariduse juhendajad”, ingl k socioeducational instructors) noorteorganisatsioonides, kohalike omavalitsuste ruumides, noortekeskustes, kirikutes jne. Koostöös perede ja teiste valdkondade professionaalidega võib noorsootöö aidata lahendada töötuse, koolist väljalangemise ja sotsiaalse tõrjutuse probleeme ning sisustada vaba aega. Noorsootöö abil võib täiendada oma oskusi ning toetada üleminekut noorukist täiskasvanuks. Kuigi noorsootöö on mitteformaalne, tuleb seda muuta professionaalsemaks. Noorsootöö toetab kõiki tegevusvaldkondi ja nende eesmärke“ (ELi noorsoostrateegia, 2009).
Komisjoni noortestrateegias toodud definitsioonil on ELi erinevates keeltes mõneti erinevad tähendused (seda nii noorsootöö kui ka professioonide käsitluste kontekstis). Sellele vaatamata on tegemist tugeva kinnitusega noorsootööd eristavast professionaalsest identiteedist. (Devlin, 2012).
„Noorsootöö on lai mõiste, mis hõlmab mitmesugust noorte osalusel toimuvat ja noortele suunatud sotsiaalset, kultuurilist, haridusalast ja poliitilist tegevust. Üha enam kuuluvad nende tegevuste hulka ka sport ja noortele suunatud teenused. Noorsootöö on osa „koolivälisest” haridusest, nagu ka kutseliste või vabatahtlike noorsootöötajate ja noortejuhtide korraldatav vabaajategevus, ning põhineb mitteformaalsel õppimisel ja vabatahtlikul osalusel” (Nõukogu resolutsioon …, 2009).
Sellega distantseerib Euroopa Liidu Nõukogu viimane resolutsioon ennast Komisjoni püüdlusest edasise professionaliseerumise osas ja viited noorsootööle sõnastatakse rohkem üldisesse konteksti. On mõistetav, et 27 liikmesriigi poliitiliste esindajate vahel oli keeruline saavutada ühist kokkulepet tegemaks sellist otsustavat avaldust noorsootöö valdkonnas. Samas võib sellest järeldada ka seda, et poliitilisel tasandil jääb teatud vastuolu (või mõnel juhul ka aktiivne vastuseis) noorsootöö kui professiooni ning noorsootöö professionaliseerumise suhtes siiski kehtima. (Devlin, 2012).
Kokkuvõtteks võib hinnanguliselt öelda, et Eesti noorsootöö on kaitstud staatusega professiooniks kujunemise teel. Samas, vaatamata üha kasvavale survele noorsootööd järjest enam professionaliseerida, tuleb ka siin arvestada, et väga suur osa valdkonnast põhineb vabatahtlikul tegevusel ja vabatahtlike organisatsioonidel, kelle tegevuse piiramine kvalifikatsiooninõuete kehtestamisega ei ole alati kooskõlas valdkonna aluseks olevate väärtustega ning see võib anda tagasilööke ka valdkonna ühtsele arengule.
Vabatahtlikel on noorsootöös eriline roll, kuid see on mõjutanud ka valdkonna professionaliseerumist. Kui varem juhendasid noori peamiselt vastava ettevalmistuseta vabatahtlikud, siis tänaseks on vabatahtliku töö osakaal vähenenud ja eeldatakse, et noorsootöötaja on läbinud vastava erialase koolituse ning täidab kehtestatud nõudeid. Professionaalse noorsootöö osakaal on suurenenud ning sellega kaasnevad nõuded ja standardid piiravad vabatahtlikele omaseid vabadusi ning tekitavad valdkonna sees teatavaid vastuolusid. Samas eeldab ühtse valdkonna areng ning selle staatuse kaitsmine ja tõstmine ühiskonnas teatavaid piiranguid sisenemistingimustele – sh haridus- ja kvalifikatsiooninõuete ning standardite kehtestamist.
Neid vastuolusid on Eestis aidanud tasakaalustada ka riiklikult toetatud kutsesüsteem, mis aitab noorsootöötajatel oma arenguvajadusi analüüsida ja enesearengut kavandada, aga ka erialane tasemehariduse ja täiendkoolituste süsteem. Samavõrd olulise panuse vabatahtlike arengule on andnud Euroopa Liidu noortevaldkonna programmid (Erasmus+) ja noorsootöö organisatsioonide sisesed koolitused. Nende võimaluste kättesaadavust ei ole võimalik alahinnata – olgu need noorsootöötajatele professionaalsed või vabatahtlikud.
Kasutatud allikad
Banks, S. (2004). Ethics, accountablity and the social professions. Basingstoke. Palgrave Macmillian
Devlin, M. (2012). Youth work, professionalism and professionalisation in Europe. The history of youth work in Europe. Relevance for youth policy today, vol. 3. Coussee, F., Williamson, H., Verschelden, G., lk 177–190
Euroopa Komisjon. (2009). ELi noorsoostrateegia: investeerimine ja mobiliseerimine
Taru, M., Pilve, E., Kaasik, P. (2015). Noorsootöö Eestis 19. sajandi keskpaigast kuni 21. sajandi esimese kümnendi lõpuni. Ajalooline ülevaade. Eesti Noorsootöö Keskus.
Euroopa Liidu Nõukogu. (2009). Nõukogu resolutsioon Euroopa noortevaldkonna uuendatud koostööraamistiku kohta (2010–2018).
[1] Kötsi, K. (2017). Noorsootöö kui professioon: noorsootöö professionaliseerumine. Magistritöö. Juhendaja: PhD Ilona-Evelyn Rannala. Tallinna Ülikool, Haridusteaduste instituut.
Kommentaar
Anu Allekand, Kaitseliidu noorsootöö arendusjuht ja Eesti Noorsootöötajate Kogu juhatuse liige
Üks – professionaliseerumine – ei välista teist – vabatahtlikku panustamist – ja mõlemat lähenemist on vaja. Nii nagu riigikaitses on väljaõppinud sõdurid ja vabatahtlikud kaitseliitlased, nii nagu kõik autojuhid peavad oskama esmaabi anda ja samas lõikusi teostavad pikki aastaid meditsiiniharidust omandanud arstid. Kõik saab kuskilt alguse. Ka noorsootöö ei erine selles osas teistest valdkondadest, et alguses on huvi ja hiljem pühendumine ning võetakse aega, et end veelgi täiendada. Noorsootöö kutse ja noorsootööharidus oma edasiminekutega tõstavad esile valdkonna baasteadmisi, uuenduslikke paradigmasid, mille tuumteadmine on edasi antav ka täiendõppes, organisatsiooni-siseses õppes ja, mis viib edasi ka vabatahtlike tehtavat tööd.
Ma saan seda väita, olles ise Eesti esimene kutsetunnistusega noorsootöötaja ning olles ametis ka Kaitseliidus, kus on noortetööd tegemas u 500 vabatahtlikku noorsootöö tegijat. Suure südamega inimesed. Selleks, et neid paremini kaasata, on vaja, et valdkondlik teadmine oleks tugev, et me tegutseksime läbimõeldult. Me ei tohi hävitada vabatahtlike entusiasmi ega loomevõimet ning samas tuleb toetada neid turvalise keskkonna loomisel, õpivõimaluste, tegutsemisvahendite ja väga hea inimestevahelise sünergiaga. Sest meil ei ole vabatahtlik üksi, tal on võimalik leida uusi sõpru, aga ka uus tugi õppinud noorsootöötajatelt-instruktoritelt ning saada arenguks hea lähtekoht koolituste-kursuste abil. Kaitseliidus töötades on samuti võimalik võtta ette noorsootöö kutsestandard, vedada sõrmega järge ning omandada nii teoreetiliselt kui ka praktiliselt kogemusõppes kõiki vajalikke kompetentse ning saada endale ka vastav osakutse-kutse.
Vabatahtlikke noortejuhte meie organisatsioonides käivitab võimalus aidata noortel leida oma koht Eesti ühiskonnas, neil jagub tahtmist noortele õpetada seda, mida nad ise teavad, mida nende kolleegid teavad. Suurendada noortes eneseteadlikkust, kriitilise mõtlemise võimet ja austust oma kaaslaste vastu. Kui nad näevad, mis paneb noorte silmad särama, siis see särameeter käivitab omakorda nende südameheaduse kasvu. Nii ongi võimalik, et meie vabatahtlikud ei ole tulnud korraks n-ö tööampsule, vaid panustavad pikka aega, toetades noore kujunemist toimetulevaks ja kadalippudest läbitulevaks kaaskodanikuks. Selles protsessis ei ole nii palju sõnu, kui tegevusi ja taustal olevaid ühiseid väärtusi.
Hetkel on käimas uue arenguperioodi kujustamise protsess, kõikjal kujundatakse tulevikku, mille juures on loodetavasti võimalik kaasa rääkida igal noorel, lapsevanemal, vabatahtlikul noortejuhil ning professionaalil muidugi ka. Vabatahtliku ja professionaali panuse piir võiks hägustuda heas mõttes, et erisused väheneksid üksteiselt õppimise kaudu ning noorele avaneksid seega noortetöö abil kõige paremad võimalused.
Kaanepildi autor on Eesti kunstnik Maria Evestus.
