Kuidas jääda maailmast hooliva noorena ellu keskkonnakriisis?

  • Ivo Krustok, kliimanõunik Eesti alalises esinduses Euroopa Liidu juures

Ivo Krustok

Mida huvitavam ja erakordsem aeg, seda enam äärmuslikke emotsioone see endas kannab, nii positiivseid kui ka ärevust tekitavaid. Elame täna kindlasti mitmes mõttes huvitaval ajal, seistes vastakuti probleemidega, mis algasid paljuski tööstusliku revolutsiooniga.

Ka see oli huvitav ja erakordne aeg. Inimeste jõukus kasvas suurel kiirusel nagu ka maailma rahvastik. Tootmine ja tarbimine suurenesid ja on muutunud tänaseks hoomamatult globaalseks. Kuigi see on inimeste elukvaliteeti oluliselt parandanud, on sellel ka hoopis tumedam ja nukram pool.

Inimkonna laastav mõju keskkonnale on pikalt selge olnud. Esimesed keskkonnakaitsega tegelevad seadused ja organisatsioonid pärinevad juba 19. sajandist. Ka kliimamuutuse osas oli väga veenvaid tõendeid 1960ndatel ja 1970ndatel. Kahjuks on need teemad laiale avalikkusele vähem tähtsaks jäänud.

Viimastel aastakümnetel on keskkonnaprobleemid aga väga silmatorkavaks muutunud. Järjest suurem hulk inimesi on saanud selgeks, et kliima soojeneb, keskkond saastub ja elurikkus hävineb. Ekspertide seas valitseb konsensus, et praegust kurssi on vaja muuta drastiliselt ja kiirelt, muidu võivad mõjud olla katastroofilised. Vaja on kestlikku majandusmudelit, mis arvestab ka sotsiaalsete ja keskkonna vajadustega, muidu võib meid oodata ees katastroof.

Noorte keskkonnaliikumine

Just tulevikus tõenäoliselt terendav keskkonnakatastroof muudab meie elu praegusel perioodil väga huvitavaks. Ilmselt ei ole veel hilja, et hoida ära kõige hullemad tagajärjed, kui oleme valmis muutusteks. Peame hakkama tarbima vähem ja targemalt, prügi kuhjamise ja põletamise asemel seda paremini kasutama õppima, kasutama keskkonnale sõbralikumaid energiaallikaid ja transporti jne. See, kui palju neid arenguid toetatakse, oleneb täna nii keskkonnateadlikkusest, maailmavaatest, kodusest kasvatusest, kooli, õpetajate ja noorsootöötajate teadlikkusest ning võimalik, et ka vanusest.

Viimastel aastatel on noored keskkonna- ja kliimateemalises diskussioonis aina olulisemat rolli mängima hakanud. 2018. aastal Greta Thunbergiga alanud kliimastreigid kasvasid kiirelt väga laiahaardeliseks ja mõjuvõimsaks globaalseks jõuks, millest on osa võtnud miljonid eri vanuses inimesed. Suuresti tänu nendele streikidele domineerisid eelmisel aastal mitme Euroopa riigi ja Euroopa parlamendi valimistel selgelt keskkonna- ja kliimateemad. Euroopa Liidus kulmineerus see eelmise aasta lõpus sellega, et kõikide EL-i riikide juhid kinnitasid, et liit peab olema aastaks 2050 kliimaneutraalne.

Kas streikimine on OK?

Noorte tegutsemist keskkonnapoliitikas on nii kiidetud kui ka kritiseeritud, kusjuures vahel on teinud seda samad inimesed või institutsioonid. Tavaliselt rõhutatakse seda, et „lapsed“ peaksid siiski koolis käima, mitte streikima, ja et tänaval karjujad ei saa aru ei kliimast ega keskkonnast.

Vastukaaluks võib öelda, et kui inimene pole valimisealine, on tema võimalused oma häält poliitilisel tasemel kuuldavaks teha piiratud. Streikimine on osa demokraatliku ühiskonna toimimise põhimõtetest  – vanusest hoolimata. Kui inimene tunneb, et teda ei kuulata piisavalt, võib siltidega tänavale minemine olla väga põhjendatud.

Samas on ka streikimise kõrval hulk viise, kuidas keskkonda kaitsta, otsustajaid kõnetada ja sealjuures ka ennast harida. Näiteks on võimalik liituda keskkonnaorganisatsioonidega või toetada muul viisil nende tööd. Ka on väga vajalikud erinevad kodanikualgatused, mis muudavad kodukoha ümbruses olevaid probleeme nähtavaks ja püüavad neile lahendusi leida.

Selliseid kohaliku mõjuga algatusi, mille sihiks on keskkonnaseisundi parandamine ja kliimamuutuste vastu võitlemine, hakatakse toetama ka Euroopa tasemel uue kliimapaktiga. Kuna praegu kogub Euroopa Komisjon kodanikelt tagasisidet, millist pakti nad soovivad näha, on detailidest veel vara rääkida. Küll aga on noortel võimalik juba täna teha palju, et keskkonnateemasid paremini esile tõsta, nt kogukonnaaedu luues, keskkonnasõbralikumaid liiklemisviise propageerides või nutikaid tarbimiskampaaniad algatades.

Noortel on ka järjest enam võimalusi ise keskkonnasõbralikke lahendusi välja pakkuda. Üha enam õpilasfirmasid otsivad keskkonnaprobleemidele lahendusi, Eesti 2.0 korraldab tehnoloogiahuvilistele noortele suvekooli nimega Hüppelaud, kus on mitmeid keskkonnaga seotud ideid olnud, ja Keskkonnainvesteeringute Keskuse konkurss Negavatt on spetsiifiliselt noorte roheideedele suunatud.

Näiteks on viimaste aastate Negavati võitjad loonud lahendusi nii elektriautode akude remondiks, laagrite hoolduse optimeerimiseks tööstuses, korduvkasutatavate topside mugavaks pesemiseks kui ka põhust biolagunevate nõude valmistamiseks.

Mida uskuda ja milles kahelda?

Selliste ägedate algatuste ja ideede rohkus lükkab edukalt ümber ka argumendi, et noored ei tea keskkonnast ja kliimast piisavalt, et nii keerulistel teemadel kaasa rääkida. Enamik täiskasvanuid ei tea nendest teemadest tõenäoliselt oluliselt rohkem, eriti arvestades seda, kui palju on keskkonnaharidus viimase kümne aastaga paranenud.

Vaidlused teemal, kes on kellest targem, väga kaugele ei vii. Absoluutselt meil kõigil on keskkonna ja kliima teemadel palju õppida. Arvesse tuleb võtta kõigi ühiskonnagruppide muresid ja soove, sest selleta pole terve ühiskonna muutmine võimalik. Peame õppima üksteisega rääkima, mitte üksteise valikuid valjult kritiseerima.

Selles protsessis on aga ääretult oluline, et lähtuksime võimalikult kvaliteetsetest ja teaduspõhistest teadmistest. Ehkki iga teaduslikku väidet saab uute andmete ja analüüside valguses kahtluse alla seada ja ümber lükata, on viimase 50 aasta jooksul kogutud teadmised pidevalt nii kliimamuutuse kui ka elurikkuse kadumise inimtekkelisust kinnitanud.

Kuigi seda infot võib esialgu olla keeruline leida ja mõista, ilmub aina enam ka häid populaarteaduslikke raamatuid, artikleid, avalikke loengusarju ja filme, mille autorite seast leiab nii pädevaid teadusajakirjanikke kui hea jutusoonega teadlasi. Ka avaldavad suured globaalsed ekspertorganisatsioonid, nagu elurikkust käsitlev IPBES (Intergovernmental Science-Policy Platform on Biodiversity) ja kliimat käsitlev IPCC (Intergovernmental Panel on Climate Change), praeguste parimate teadmiste kohta häid aruandeid, mis on kõigile tasuta kättesaadavad (viited artikli lõpus). Lisaks on nendega alati kaasas ka lihtsamini loetavad ülevaated.

Populaarsetele arvamustele tuginevast sotsiaalmeediast teadmiste ammutamine soodustab tihti maailmavaatelist lõhestumist (nt kliimamuutuse eitajad vs. kliimastreikijad). Keskkond on meie kõigi jaoks aga piisavalt oluline teema, et lähtuda selle käsitlemisel kvaliteetsetest allikatest, mis suudavad teemasid võimalikult neutraalselt käsitleda ja viitavad teaduspõhistele tõenditele. Head allikad on näiteks juba varem mainitud IPBES ja IPCC, aga ka erinevate riikide teaduste akadeemiad, suured ja rahvusvaheliselt hinnatud ülikoolid ning teadusasutused, oma erialast kõnelevad tippteadlased jne.

Mida igaüks võiks teha?

Teadmiste kogumise kõrval ja juures on aga minu meelest kõige olulisem lihtsalt hoolida. Hoolida keskkonnast ja mõista viise, kuidas seda kaitsta saab. Igaüks saab hoolimist väljendada eri viisil – vähendades liigset tarbimist, uurides poes-turul, kust mingid tooted pärinevad ja mis on nende keskkonnajalajälg, toetades keskkonnaorganisatsioonide tööd, harides teisi, taastades rikutud elupaiku jne. Kuigi iga inimese isiklik panus on globaalses perspektiivis väike ja suure osa inimeste igapäevaharjumuste muutmine keeruline, on igast pisikesest astutud sammust siiski suur kasu. Mida selgemini on näha, et inimesed keskkonnast hoolivad, seda enam peavad riigijuhid sellega arvestama.

Seda on näha olnud väga ilmekalt paaril viimasel aastal ja loodetavasti näeme ka edaspidi. Mida rohkem inimesi nõuab keskkonnasõbralikumaid tooteid, raha elupaikade taastamiseks, paremini ringlusesse võetud jäätmeid, seda enam peab seda kõike ka tagama. Seega hoolime.

 

Edasiseks lugemiseks:

IPBES – Global Assessment Report on Biodiversity and Ecosystem Services (2019)

IPCC Special Report on Global Warming of 1.5 ºC (2018)

Euroopa Kliimapaktist

Noortele suunatud roheideede konkurss Negavatt

 

Kommentaar

Gea Grigorjev, psühholoog

Keskkonnakriisile mõeldes ei ole seos vaimse tervisega sageli see, mis esimesena pähe kargab. Väga palju on juttu majanduslikest, poliitilistest, keskkondlikest ja füüsilise tervisega seotud mõjudest, mida kliimakriis endaga kaasa toob. Kuid oluliselt vähem kõneletakse sellest, kuidas viimase kümne aasta jooksul tehtud uuringud näitavad kliimamuutuste olulist mõju stressitaseme ja seega depressiooni ning ärevuse tõusule noorte – kuid ka täiskasvanute – seas ning kuidas seda saab seostada suurema agressiooni ja kuritegevusega kogukondades, kus on vähem ressursse keskkonnaprobleemidega toimetulekuks.

Keskkonnaprobleemid raskendavad oluliselt info läbitöötamist ning otsuste tegemist sellele kõigele väga emotsionaalselt reageerimata. Kuigi on täiesti loomulik, et need meie kõigi elutingimusi puudutavad arengud tekitavad suuri tundeid ning ka negatiivsete emotsioonide kogemine teatud piirini on väga loomulik ja vajalik osa täisväärtusliku elukogemuse juures, siis ekstreemsetel juhtudel hakkavad need emotsioonid oluliselt mõjutama võimet mõelda ratsionaalselt, planeerida oma käitumist ning kaaluda alternatiivseid lahendusi. Kliimakriisist tingitud äärmuslikud ilmaolud võivad olla traumeerivad ning nende kogemine halvata emotsionaalse reageerimise võime. Vähemmärgatavad ning kaudsemad keskkonnakriisi mõjud (nt ebakindlus, teadmatus tuleviku suhtes, teiste kehvade kogemuste kohta kuulmine, meedia kallutatult sõnastatud uudised, hirm enda turvalisuse pärast jmt) võivad noorte igapäevaellu stressi lisada vähehaaval. Kuid hoolimata sellest, kas mõju kogetakse otseselt või kaudselt, on nendel stressoritel oluline roll vaimse tervise halvenemise ning depressiooni, ärevuse ja traumajärgse stressireaktsiooni tekkimise juures. Keskkonnakriisi mõjul tekkinud stress võib lastel väljenduda otseste muutustena käitumises, arengus, mälu ja täidesaatvate funktsioonide toimimises, otsuste tegemisel ning koolis edasijõudmises.

Uuringud keskkonnakriisi mõjust inimeste heaolule on näidanud, et inimeste soov ja valmisolek toetada lahenduste väljatöötamist on suurem, kui nad mõistavad selle kõige mõju nende endi kohalikule kogukonnale ning isiklikule tervisele. Nii ongi need noored, kes tunnevad, et nende tegutsemine on tõhus ning päriselt keskkonda kuidagi mõjutab, enam valmis konkreetsete tegevustega panustama.

2017. aastal kolme väga mõjusa Ameerika keskkonna- ja psühholoogiaorganisatsiooni avaldatud aruandes „Vaimne tervis ja muutuv kliima mõju, järeldused ja juhised” (viide artikli lõpus) on välja toodud väga selged ning lihtsad soovitused, mida järjepidevalt ellu rakendades õnnestuks meil ühiselt leevendada kliimakriisi mõjusid vaimsele tervisele nii kogukonna, otsustajate/professionaalide kui ka üksikisiku tasandil.

Endamisi saame me kõik

  • uskuda oma isiklikku toimetulekusse, vastupidavusse ning hoida optimistlikku meelt;
  • arendada iseenda toimetuleku- ja eneseregulatsiooni oskusi;
  • hoida oma elus teadlikult neid tegevusi, mis tekitavad tunde, et oleme teinud midagi tähenduslikku ja olulist;
  • hoida olulisel kohal suhtlust ja ühendatust oma pere, lähedaste, naabrite ja ümbritsevate noorte, kogukonna ja kultuuriga laiemalt;
  • hoolitseda enda eest tervislike harjumuste kujundamise abil;
  • luua ja läbi mängida/harjutada oma kodust kriisiplaani.

Kogukonna liikmete ning oma ala spetsialistidena saame me kõik

  • anda oma panuse kogukonna vaimse tervise alase koostöö arengusse;
  • märgata ja toetada haavatavamas positsioonis olevaid noori ja ka kogukonna liikmeid;
  • kaasata ning koolitada kogukonna liikmeid, sh noori, keskkonnakriisi ja vaimse tervise teemadel, hoolitseda selle eest, et nendel teemadel pakutav info (ka see, mida ise nt oma sotsiaalmeedia kontodel jagame) oleks asja- ja ajakohane;
  • näidata eeskuju ise antud teemadel sõna võttes ning kohalikke ja rahvusvahelisi kliima ja vaimse tervise teemalisi lahendusi toetades.

 

https://www.apa.org/news/press/releases/2017/03/mental-health-climate.pdf

http://ecoamerica.org/wp-content/uploads/2014/06/eA_Beyond_Storms_and_Droughts_Psych_Impacts_of_Climate_Change.pdf

 

Kaanepildi autor on Eesti kunstnik Martin Märss.

Print Friendly, PDF & Email

'Kuidas jääda maailmast hooliva noorena ellu keskkonnakriisis?' has 1 comment

  1. 11. mai 2020 @ 13:51 Kuidas jääda maailmast hooliva noorena ellu keskkonnakriisis? – Gea|Aeg

    […] Kuidas jääda maailmast hooliva noorena ellu keskkonnakriisis? […]

    Vasta


Kas soovid oma mõtteid jagada?

Sinu e-maili aadressi ei avalikustata.

Teostus EMOTIVE