Liivika Simmul
Kui Elon Musk sõnas, et nutitelefone kasutavad inimesed on juba praegu küborgid, kõneles ta ehk küll erinevas keeles, kuid üpriski ühel meelel Liivika Simmuliga. Meie kohtusime Liivikaga ühe kolmapäeva lõunal Püha Johannese Koolis.
Nutitelefon on kaasas meiega igal ajahetkel ja igal pool, justkui lahutamatu osa meist, mis lubab mõne sõrmeliigutusega ligipääsu tohutule hulgale informatsioonile ning kõigile tuttavatele või tundmatutele, kelle kontaktkoodi* teame. Kogu inimkonna teadmised on potentsiaalselt meist igaühe teadmised, igal ajahetkel ja igas kohas. Nutitelefon on justkui tehnoloogiline täiendus ajule – see, mis muudab meid küborgideks.
Liivika rääkis digielanikest, neist, kes tunnevad end tehnoloogiamaailmas koduselt. Kuid ka neist, kes on digimaailmas külalised, saavad külas olles hästi hakkama, kuid pikemalt ei peatu. Ning neist, kes on võõrad, ning võõrastel on digimaailmas äärmiselt ebamugav. Siinkohal saame rääkida hoopis uut moodi lõhedest, mitte enam vanuse- või kultuurilõhest, vaid sellest, kuidas viimased meie uues küborgide maailmas väljenduvad. On selge, et Eesti kultuuriruumis kuuluvad paljud noortega töötavad inimesed veel digimaailma külastajate põlvkonda, samas kui enamus noori on juba digimaailma elanikud. See peegeldub ka muutunud keelekasutuses. Kui varem sõnati, et lähen internetti või käin internetis, siis nüüd kostab selgelt olen internetis. Kuid on ka noorsootöötajaid, kes on digimaailmas võõrad.
Miks on seda oluline teada? Et olla valmis läbi mängima legendaarse ulmepõneviku „Battlestar Galactica” stseene, kus inim- ja robotkond on kosmilisel rännakul asunud võitlusse ellujäämise nimel? Elon Muskki ju ei väsi meid hoiatamast enesest teadliku tehisintellekti ohtudest. Tema versioonis saame neid ohte ennetada vaid selle murrangulise tehnoloogiaga lõimumisel – küborgideks muutumisel. Ehk just sellisele maailmale oleme praegu oma nutitelefonidega alust rajamas? Igal muul juhul küündiks meie võime mõista superintellekti sama kaugele kui lameussi võime mõista seda, mis asi on kosmoselaev. Vot põlvkondadevaheline lõhe! Huvitav, mida arvaks superintellekt sellises võtmes noorsootööst?
Superintellekti tulekut me ilmselt peatada ei saa (vähemalt mitte juhul, kui inimkond edasi kestab), kui soovime aga säilitada teatavad inimlikud omadused ja väärtused, on äärmiselt oluline teada, kus seisan mina ise ja kus seisavad teised digimaailma kontekstis. Olen ma võõras või kodus? Mida saan teha selleks, et olla teadlikum? Alles siis saab vastata meie noori põlvkondi puudutavale võtmeküsimusele: Kuidas ja kuhu edasi? Teadlikkus ei saa ilmselt olla olulisem kuskil mujal kui erinevate põlvkondade lõimumiskohtades, nagu on noorsootöö!
Liivika Simmul esindab tulevikumaailma stsenaariumis inimlikumat poolt. Mitte lõimumist, vaid teadlikkust tehnoloogiast kui tööriistast, mida tuleb kasutada targalt. „Tuleb aru saada, kes on peremees või ohver, kas olen manipuleeritav või klaviatuuri peremees,” sõnas Liivika. Püha Johannese Koolis, mille direktriss Liivika on, kasutatakse nutiseadmeid vaid tundides kindlal õppe-eesmärgil, muul ajal on need keelatud. Nutitelefone keegi noortelt koolisoleku ajaks ära ei võta, kool usaldab oma õpilasi ja naljalt seda usaldust ei kuritarvitata. Seda, millal viimati koolis telefon helises või sõnumipiiksud kostusid, Liivika ei mäleta. Kuid üksikuid juhtumeid on ikka olnud. Ning ehk on ka see osaks inimeseks olemisest? Sest just puhtinimlikust vaatenurgast oskab Liivika mõtestada ja mõista ka neid sündmusi – noored ju ikka tahavad aeg-ajalt internetis nähtut sõpradega jagada.
Kuid on olnud ka kordi, kus vanemal on tulnud noore telefonile keelu trotslikuma eiramise tõttu kooli järele tulla. See viitavat armastuse puudujääkidele noore elus. Kui seni on räägitud euroorbudest, kelle vanemad töötavad näiteks Soomes või mõnes muus välisriigis, siis nüüd saame rääkida digiorbudest – vanemad on küll füüsiliselt kohal, kuid mentaalselt ja/või energeetiliselt mitte. Kuuldavasti mõne kooli arenguvestlustelgi kohtavat mõni kord vanemate asemel hoopis noorte girl– või boyfriend’e. Perekondades toimuv on aga Liivika sõnul võtmekoht, kuna kool saab üksnes võimendada seda head või pehmendada halba, mis seitsmeaastasel lapsel juba kinnistunud. „Vanematel ei ole jõudu,” sõnas Liivika puhtsüdamlikult. Liiga tihti ulatatakse noorele enese või oma tähelepanu asemel hoopis nutiseade. Noortega töötavate inimeste töö muutub aga seega järjest raskemaks.
Ometi on Liivika veendunud, et kodu kõrval saab väga palju ära teha kool, just teadlikkuse kasvatamise kaudu. Väga suur roll on koolil vanemate toetamisel, nende jõustamisel. Nii mõnegi tähelepanuhäire all kannatava lapse puhul on märgatud positiivseid muutuseid pärast seda, kui vanematega sai põhjalikult läbi arutatud lapse päevakava, s.h ekraanikäitumine. Ning kui varasemalt oli vaja vanematele nutiseadmetega seonduvat palju rohkem selgitada, siis nüüd on Püha Johannese Kooli õpilaste vanemad Liivika sõnul väga teadlikud. „Vanemaharidus, sellist asja meil ei ole, aga ühel hetkel see lihtsalt tekib,“ võttis Liivika olukorra kokku.
Püha Johannese Kooli tervikliku hariduse fondi kodulehele on kogutud ka erinevat teemakohast ja teaduspõhist materjali, sügiseti korraldatakse aga ekraanivaba päeva, mis annab kaasalööjatele võimaluse lülitada küborg endas üheks päevaks välja. „Päev on hoopis puhtam, selgem, märkan hoopis teisi asju,“ kirjeldas Liivika. Just selline keskendumise, meditatiivse vaikuse praktika on sisse kirjutatud kogu kooli olemusse. Teadlikkust, mis läbi selle sünnib, nimetab Liivika digipädevuseks number üks. „Ja miks peab kool sellega tegelema? Kõigepealt on vaja luua tingimused õppimiseks, aga kui lapsed tulevad ebateadlikust keskkonnast, siis võib ruutjuure õpetamisest und näha!” arutles Liivika.
Hiljuti toimus kuuendate klasside riiklik elektrooniline tasemetöö, süsteem üle Eesti ei pidanud aga koormusele vastu ja viskas õpilasi välja, vastused ei salvestunud. Just sel hetkel tulid mängu Püha Johannese Koolis praktiseeritavad oskused, nagu enesekindlus, keskendumine ja rahulikuks jäämine. Vastutustundliku õhkkonna säilitasid nii õpetajad kui ka õpilased, klaviatuur ei olnud peremees. Õppetöös kasutab kuues klass ka palju arvutit, nutitelefoni – noored on saanud koolilt praktilise kogemuse ja kuvandi nutiseadmetest kui töövahenditest. Ühe õpetaja ülikooli uurimustöö osana tehtud eksperimendi käigus tuvastasid aga just Püha Johannese Kooli noored kõige edukamini muust sisust reklaamid, neile jäid alla ka õpilased, kel koolis meediaõpetus eraldi ainena sees. „Oskus eristada tõde ja bluffi ehk teadlikkus, on eelduseks ka progemisoskustele,” sõnas Liivika, kummutamaks müüti, et niisama nutiseadmes ajaveetmine noorest automaatselt progeja teeb.
Kui Liivika saabub hommikuti kooli, näeb ta seal tihti istumas noori veel enne tundide algust: „On näha, kuidas nad lihtsalt istuvad ja naudivad omavahelist suhtlust.” Päris inimesed, aga mitte küborgid. Koolilõunate kõrvale loetakse õpilastele muinasjutte, seegi on osa vaikuse praktikast. „Kui võrrelda seda programmeerimisega, oleme lugudega koos saanud minevikust kaasa aegumatu spikri, mille peame lahti muukima,” sõnas Liivika. Ehk on enne küborgideks kasvamist vaja noortele õpetada just inimeseks olemise koodi lahtimuukimist?
Üks õpetlik lugu
Püha Johannese Koolis pühendatakse aktused erinevatele teemadele. Kord oli teemaks „Imestamine” ning õpilased pidid kirjutama oma aasta suurimast imestusest. Üks poiss rääkis loo sellest, kuidas teadlikkus nutiseadmete kasutamisega kaasnevatest ohtudest jõudis temani pärast vastu posti põrutamist. Teadlikkus on võtmesõna, mida Liivika ei väsi kordamast.
Noorsootöötajale kõlavad Liivika soovitused järgmiselt:
- Kui ise väga ei usu ekraanivabadusse, ei saa ise telefoni käest, siis ei saa seda õpetada ka noortele. Tuleb alustada iseenda teadlikkuse tõstmisest.
- Noorsootöötaja on kõige paremas mõttes eeskuju. Püha Johannese Koolis kehtib õpetajatele samasugune nõue mitte kasutada koolipäeva jooksul asja eest, teist taga nutitelefone, et selline visuaalne pilt ei kinnistuks noortes.
- Kasuks tuleb kindlate reeglite kokkuleppimine noortega. Näiteks: Oleme üksteise jaoks nii tähtsad, et hoiame üksteisega suheldes telefonid taskus.
- Noores on vaja arendada enesekindlust, kasvatada sisemist tugevust ja isiksuse identiteeti, et ta ei vajaks kogu aeg seda miskit muud nutiseadme näol. See tähendab, et noorsootöötajal tuleb pakkuda iseennast ja suhet iseendaga. Osaks noore identiteedist peaksid saama sellised uskumused nagu „ma suudan, ma oskan ja ma olen võimeline”.
- Teadlikkust nutiseadmetest tuleks kasutada ilusti ja hästi, et noored ei kuuleks ainult kurjustamist ja näägutamist, vaid õpiksid eristama seda, mis on kasulik ja mis mitte.
- „On formaalne, mitteformaalne ja isiklik, salajane õppekava, just viimane mõjutab noori enim süvitsi,” sõnas Liivika. Salajane õppekava ei ole aga miskit muud kui eeskuju ja see, mida noor omandab isiklikust kokkupuutest noorsootöötajaga.
- Püha Johannese Kooli kodulehel on ära toodud ka punktid, millal on kõige mõistlikum hoiduda nutiseadmete kasutamisest.
*e-posti aadress, Instagrami-konto, WhatsAppi number
Kaanepildi autor on noor eesti digikunstnik Estookin Andreen
