Kriisiennetus kaasava noorsootöö toel

Covid-19 pandeemia raputas sellel kevadel maailma: lõi paari nädalaga harjumuspäraselt toimivad struktuurid paigast ning sundis ümber mõtestama paljud seni toimivana näivad süsteemid. Kui enamikele meist oli karantiiniga kaasnev sotsiaalne isolatsioon elus esmakordne kogemus, siis paljude erivajadusega noorte jaoks on tegu paratamatu igapäevaga. Kuidas aga võiks omavahel positiivses korrelatsioonis olla kaasav noorsootöö, mille eesmärk on kõikide noorte aktiivne kaasamine noorsootöö tegevustesse, ning globaalset kriisi ennetav tegevus?

ERIVAJADUSEGA NOORTE KARANTIINI KOGEMUSED

Praeguseks on riiklikust karantiinist möödas peaaegu pool aastat ning võtan aja selleks, et vestelda Covid-19 kogemusest nende noortega, kellel esineb terviseseisundist või puudest tingitud erivajadus. Uurides noortelt karantiini kogemuse kohta, tunnistavad kohe alguses mitmedki neist, et tundsid kohustuslikus isolatsioonis viibides rõõmu selle üle, et said võtta aega iseendale. Paljudel neist ei tekkinud vajadust vastata ei enda ega teiste seatud kõrgetele ootustele ega tunda ärevust, et ligipääsu puudumise või muu takistuse tõttu jääb mõnel sotsiaalsel üritusel käimata. Vestluse käigus tuleb isegi teemaks, kuidas kriisis oldi pigem enne, kui kehtestati kohustuslik karantiin, sest ühiskonna kiire elutempo dikteerib ka erivajadustega noortele utoopiliselt kõrge saavutusvajaduse. Kui karantiinieelsel perioodil proovisid erivajadusega noored liikuda samas rütmis ülejäänud ühiskonnaga, siis karantiiniperiood lõi olukorra, kus kõik viibisid lühemat või pikemat aega hetkes, milles vana süsteem enam ei toiminud ning uus ei olnud veel vormi võtnud. Seega tekkis võimalus avastada uusi toimimise mehhanisme.

Üks suurim uus nähtus oli õppe- ja töökorralduse suurel määral veebi viimine. Antud olukorras tekkis tööandjatel reaalne kogemus sellest, kuidas kaugtöö ja kodukontori võimalused nende kasuks töötada võivad. Eelnev loob aga paremad võimalused ka nende erivajadustega noorte heaks, kes on aktiivselt otsinud võimalusi liikuda avatud tööturule. Anneli, kes elab diabeedist tuleneva nägemispuudulikkusega, on pikalt otsinud tööd koolituste korraldamise valdkonnas. Tervisliku seisundi tõttu vajab ta aga töökorraldust, mis on paindliku tööajaga ning ideaalis kaugtöö või kodukontori vormis. Eelnevalt tundis Anneli, et tema kodukontori soovi on tööandjad võtnud justkui tüütu ümberkorraldusena, mida erivajadusega töötaja värbamine endaga kaasa toob. Isolatsiooni perioodil on Anneli sõnul aga kaugtöö ja kodukontori võimalused muutunud uueks normiks ning tööandjad nende võimaluste suhtes mõistvamaks, mis võimaldab kergemat tööle suundumist ka neil, kellele tavapärane tööstruktuur ei sobi.

Lisaks alternatiivsetele töövormidele pakub veebis suhtlemine teatud anonüümsust, mis annab erivajadustega noortele võimaluse alustada nii isiklikke kui ka tööalaseid uusi suhteid eelarvamuste vabamalt. Helen, kes igapäevaselt kasutab liikumiseks karkude abi, tõdeb, et veebipõhine suhtlemine on temal võimaldanud luua uusi tutvuseid pinnalt, kus esmalt ei tule teemaks tema teistmoodi liikumise vajadus, vaid huvid, väärtused ja maailmavaade. Kahjuks on ta aga pidanud eelnevalt nii mõnigi kord tõestama, et tema liikumispuude kõrval ei esine vaimset puuet, mis halvaks tema võime iseseisvalt toime tulla, pidada arukat vestlust ja omada head huumorisoont. Sarnaselt Heleniga tõdeb ka meie vestluses Anton, kes kasutab liikumiseks ratastooli, et veebipõhiselt on ta oma tööle saanud ausamat tagasisidet ehk sobivas mahus konstruktiivset kriitikat. Personaalsetel töökohtumistel on juhtunud, et tagasiside jääb aga pidama kategooriatesse nagu „väga vahva“ ja „nii tore“. Anton ootab, et virtuaalses ruumis kogetud normaalsus võiks üle kanduda ka vahetusse reaalsusse – nii, et ühel hetkel ei oleks selleks enam ekraani vaja.

KRIIS PÄRAST KRIISI

Kui kevadise Covid-19 riikliku karantiini kogemuse üle reflekteerides tõid noored esile selle positiivset külge ehk võimalust võtta aeg maha ja puhata, siis tõeliseks kriisiolukorraks võiks nende sõnul pidada karantiinile järgnenud perioodi.

Siim on aktiivne noormees, kes põeb Duchenne’i lihasdüstroofiat, mille tulemusel tema lihased ei tööta ning ta vajab igapäevaste tegevuste jaoks kõrvalist abi. Karantiiniperioodi veetis ta maal vanemate juures ning sarnaselt teiste vestelnutega võttis ka tema oma aktiivsest elust aega puhkamiseks. Siimule on tõeliseks väljakutseks praegune, karantiinijärgne periood, sest tema vajab toimetulekuks füüsilist kontakti teise inimesega. Kollektiivses karantiinijärgses maailmas elavad tema sõnul inimesed aga pigem viiruse saamise ja edasijagamise hirmus. Samas ei ole ka temal otsest lahendust, kuidas antud olukorras oleks võimalik kõige targemalt toimida, aga oma otsesest vajadusest lähtuvalt loodab Siim, et kaasinimeste katsetamise julgus toob endaga kaasa uudseid lahendusi, mis võimaldavad ka temal, kes vajab tegutsemiseks teise inimesega otsest füüsilist kontakti, jätkata oma aktiivse eluviisiga.

Kriisi puhul on tegu liminaalse faasiga, kus vana enam ei toimi ja uus ei ole veel toimival viisil kuju võtnud. Sellel hetkel seisame ühiskonnana küsimuse ees – kuidas edasi? Kuidas toimida nii, et teistega võrreldes haavatavamas olukorras elavad noored ei satuks sotsiaalsesse isolatsiooni ega oleks nende noorte tuleviku loomise võimalused seetõttu pärsitud?

KAASAVA NOORSOOTÖÖ POTENTSIAAL

Kaasava noorsootöö praktikute sõnul on kaasatuse eesmärk vähendada sotsiaalset tõrjutust ning suurendada sotsiaalset kaasatust ehk kui me räägime kaasatusest, siis selle all mõeldakse üldjuhul „indiviidi võimet täielikult osaleda sotsiaalsetes tegevustes, mida peetakse normaalseteks, elada oma elu vastavalt oma potentsiaalile ja võimetele, ilma et seda ohustaksid ja takistaksid tema enda kontrolli alt väljas olevad tegurid“ (Shildrick 2010: 14). Seega pööravad kaasava noorsootööga tegelevad praktikud erilist tähelepanu nendele sihtgruppidele, kes erinevatel põhjustel jäävad tavapärastest noortele suunatud tegevustest kõrvale. Kuidas võiks aga kaasaval noorsootööl olla globaalse pandeemia kontekstis kriisi ennetav roll?

Vastuse saamiseks pöördusin Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse poole. Astangu keskus on üks kogenenumaid kaasatusega tegelevaid organisatsioone, kus igapäevaselt korraldatakse enam kui saja erivajadusega inimese õppetööd. Kevadel, kui Covid-19 keskuse uksed sulges, võttis Astangu juhtkond vastu julge otsuse jätkata õppetööga, vaatamata eesolevale suurele väljakutsele. Keskusel puudus varasem kogemus sellest, kuidas erineva võimekusega õppijad võiksid veebipõhiste platvormide abil õppetööga hakkama saada. Paljud Astangul õppivad erivajadusega noored ei olnud varasemalt ekraani vahendusel õppetööga tegelenud ega praktikas oma koolitöid kodus läbi viinud. Koostöös õppijate, nende lähedaste ning kursuse juhendajatega leiti iga noore jaoks sobiv veebiplatvorm, mille abil koolitöid tehti. Nii toimusidki õppekavas olevad kõik kursused õppijate kodus. Muu hulgas küpsetasid noored kodus kringleid ning pesid pesu, peamine erinevus tavapärase koolitööga oli see, et oma kodutöid õpiti filmima ning internetikeskkonda üles laadima. Astangu õppekorralduse spetsialist Piret ning õppeosakonna juhataja Marju tunnistavad mõlemad, et karantiini olemasoluta ei oleks nad avastanudki, kui hästi nende õppijad uusi digipädevusi omandavad.

Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse kogemus näitlikustab neid kaasava noorsootöö põhimõtteid, mis suuremas plaanis tugevdavad ühiskonna resilientsust ehk võimekust toime tulla ja kohaneda kriisi olukorraga. Lähenedes noortele personaalselt, on võimalus luua mitmekesiseid kaasamise vorme, mis võivad abiks tulla siis, kui tavapäraselt kasutatud viisid enam ei toimi. Mitmekesisus omakorda aga inspireerib õppima ja vajalikke muutuseid looma, tekitades ühiskonnas harjumuse ja julguse ootamatute olukordadega julgemalt ja eksperimentaalsemas vaimus ümber käia. Ja mis kõige olulisem, kaasav lähenemine loob inimeste vahel usaldusliku suhte, sest üheskoos toimimiseks peame teadlikult võtma aega teineteise tundma õppimiseks.

Covid-19-ga kaasnev kollektiivne karantiin oli sunnitud võimalus võtta aeg maha mõtestamaks, kuidas teineteisega ja ühiskonnana toimime. Antud kogemusest õppides, võiksime nüüd mõelda, kuidas edasi toimida nii, et ootamatutes olukordades oleks kõik märgatud ja kaasatud. Lähtudes oma igapäevatöös kaasava noorsootöö põhimõtetest, oleme paremini valmistunud ootamatuteks olukordadeks, kuna meid toetavad mitmekesine kogemuste pagas ning tugevad inimsuhted.

SOOVITUSED ERIVAJADUSTEGA NOORTELT

• Justnagu pangaautomaadid nii võiks ka pakiautomaadid olla häälkäsklustega.
• Kodulehed võiks olla pimedatele loetavad.
• Lohalikud omavalitsused võiks rohkem teha koostööd eraettevõtetega, nt kasutada kullerteenuseid vajalike asjade kojutoomiseks.
• Digiõpe võiks olla kõigile kättesaadavam.
• Rohkem veebipõhiseid platvorme, kus erinevate huvidega noored võiks kogemusi jagada.

Kaanepildi autor on Eesti kunstnik Martin Märss.