Kommentaar

Aktiivse inimesena, kes loomuldasa kaldub maksimalismi nii õpi-, töö- kui ka eraelus, olen enda tasakaalustamiseks uurinud erinevaid enesejuhtimise ja -arendamise tööriistu. Olen aastaid lugenud ida ja lääne filosoofiat, uurinud erinevaid juhtimis- ja keskendumispraktikaid. Riigikogu liikmena kultuurikomisjonis ja mööda Eestit kooliperede, noorte ja ka ettevõtjatega kohtudes, samuti paljude noorte perede lugusid kuulates tõden, et vaimse nõtkuse arendamine peaks olema riigi suuremaid prioriteete. Räägime rahvastikukriisist ja sellest, et meid on nii vähe. Seetõttu arvan, et peaksime esmajärjekorras looma Eestis tingimused, kus iga inimese potentsiaal täiel määral ellu rakendub. Laenates väljendit populaarselt kaitseõppuselt, ütleksin ka siis kontekstis, et „iga okas loeb”.

Juhtimiseks on parim – kui mitte ainus – viis anda inimestele tööriistad, et olla enda parim mina. Samuti – kuidas saame juhtida teisi, kui me ei juhi ennast.

Need on kõik põhjused, miks algatasin Riigikogus esimest korda sündmuse „Tähelepanelik Eesti”. Otsustava tõuke mindfulness’i teema ka Riigikokku tuua sain end sel teemal Inglismaal, Ühendkuningriigi parlamendi ja sihtasutuse Mindfulness Initiative kutsel viimaste arengutega kurssi viies. Isiklikult oli minu jaoks isegi pisut üllatav ja ootamatu mediteerida konverentsi ajal Ühendkuningriigi parlamendis koos vanade väärikate baronesside ja lordidega, näiteks Marks & Spencersi keti endise tegevjuhiga, kes nüüd lordide kotta kuulub. Tegelikkuses on mindfulness’i harjutused nii lihtsad ja inimlikud, vabad igasugusest religioossest või esoteerilisest seosest. Muuhulgas muudavad need nii ka kogu seltskonna edasise suhtluse viisakaks ja pingevabaks. Viimasel üritusel, mida juhtis USA psühholoog, mindfulness’i üks pioneere Jon Kabat-Zinn, osales ka Ühendkuningriigi spordiminister, kes rääkis oma loo sellest, kuidas mindfulness on tema karjääri edendanud.

Olen kohanud kolleege parlamentidest ja ülikoolidest igast maailma nurgast, kus tähelepanujuhtimise teemadega tegeletakse, tutvunud arengute ja konkreetsete juhistega, kuidas oma isikliku arengu eest hea seista ja mida see omakorda meile ja ühiskonnale annab. USA, Ühendkuningriik ja paljud teised riigid rakendavad mindfulness-tehnikatel põhinevaid MBSR (Mindfulness Based Stress Reduction) ja MBCT (Mindfulness Based Cognitive Therapy) programme vaimse tervise hoidmises ja ravis, vangide rehabilitatsioonis, hariduses ja ärimaailmas. Tulemused on positiivsed ja lootustandvad.

Ka meil Eestis on mitmeid algatusi, näiteks Vaikuseminutid lastele. Vaikuseminutite programmi kaudu on iga tuhandes eestlane ehk 1300 lapsevanemat ja õpetajat koolitatud lastele läbi viima mindfulness’i ehk tähelepanelikkuse ja enesejuhtimise harjutusi. Veerandis koolides ja lasteaedades Eestis seda ka tehakse.

Nüüd on aeg liikuda hariduses edasi, miks mitte muuta tähelepanu juhtimine ja kiusuennetus õppekava, näiteks inimeseõpetuse (mis peaks algama juba lasteaiast) looomulikuks osaks? Samuti on aeg laiendada tähelepanelikkuse juhtimise oskusi ka teistele elualadele.

Vaimse tervise ja psühholoogilise võimekuse teema on läänemaailmas viimastel aastakümnetel üha enam huvi äratanud. Ehk on sedalaadi enesejuhtimispraktikad vajalikud tasakaalustajad üha enam välisele, kiirele ja emotsionaalsele orienteeritud sotsiaalmeedia ja tehnikavidinate maailmas. Üha enam uuritakse nutiseadmete mõju inimese ajule, keskendumisvõimele, mälule ja sotsiaalsetele oskustele. Vaimse nõtkuse ja keskendumise harjutused aitavad meil arendada seda, mis on ja ilmselt ka jääb inimeste eeliseks robotite ja nutiseadmete ees. Mindfulness’i põhimõtete ja harjutuste kasutegureid on nähtud ja uuritud hariduses, meditsiinis, sotsiaalteenustes, äris ja igapäevaelus, näiteks lapsevanemate, aga ka tervemate peresuhete jaoks. Maailmas on riike, kes on võtnud eesmärgiks olla tähelepanelik riik ehk tähelepanelik rahvas, eeskujudeks võiks tuua kindlasti Ühendkuningriigi, Kanada, Rootsi jt. Loomulikult ka Ameerika, kus 1970. aastatel professor Jon Kabat-Zinni juhtimisel Massachussetsi ülikoolis tähelepanuharjutuste mõju teaduslikult uurima hakati ja neile mindfulness’i nimi anti. Kas ja miks võiks Eesti kuuluda nende riikide hulka, kes teadlikult inimeste vaimset potentisaali püüab tõsta? Meid on vähe, iga okas loeb, kui laenata militaarvallast tabavat ütlust. Täna on meil tootlikkus madal, inimeste vaimsete probleemide esinemine tõusuteel. Läbipõlemine on tuttav eelkõige edukatele.

Paljud maailma parimad ülikoolid õpetavad mindfulness’i aluseid tulevastele otsustajatele ja ärijuhtidele, sest on tõendatud nende hea mõju keskendumis- ja juhtimisoskusele, majanduskeeles võiks öelda, et tootlikkus tõuseb.

Riigikogus kuulasime Briti kogemust mindfulness’i põhimõtete rakendamisel. Britid on loonud sihtasutuse Mindfulness Initiative, mis toob kokku avaliku ja erasektori, et koos koolitada välja igasse kollektiivi juhendajad, kes omakorda inimestega töötavad. Lisaks tegime lühikese ülevaate Eestis toimuvast ja mõtlesime koos, kas ja kuidas peaksime liikuma edasi, et saaksime öelda, et saja-aastasest Eestist saab Tähelepanelik Eesti. Huvi ürituse vastu oli suur, Riigikogu konverentsisaal sai täis aktiivseid inimesi, kes juba oma valdkonnas mindfulness’i praktikaid edendavad või siis peavad plaani, kuidas seda tegema hakata. Esinejad olid säravad, brittide kogemus positiivne ja meile suureks eeskujuks. Järgmise sammuna saavad kõik osalenud ja ka huvilised, kes saali ei mahtunud, ürituse salvestust vaadata, materjale oma kollektiivides tutvustada. Kohal olid nii era- kui ka mittetulundussektori ja ka mitme ministeeriumi esindajad, algatusi tähelepanelikuma Eesti loomiseks on tegelikult juba mitmel pool. Tuleval aastal saame korraldada juba järgmise, Eesti arengutele keskenduva jätkuürituse.

Varasemaid kirjutisi sel teemal leiad blogist: http://yokoalender.ee

 

Kommentaar Gea Grigorjevi ja Jamie Bristow intervjuule “Noorsootöö kui maraton, mitte sprin”

Print Friendly, PDF & Email

Teostus EMOTIVE