Kas me unustasime eriolukorra ajal noored ära?

Mõneti ehk küll, kuid seda saaksid ilmselt väita enamus, kui mitte kõik eagrupid. Selle aasta kevad oli kõikide eestlaste jaoks harjumatu, ebamugav, uudne ja vägagi imelik. Siiani on tegelikult imelik, sest olgem ausad, normaalne elurütm pole aasta algusega võrreldes senini taastunud. Küll aga on muutunud see, et noortesse on hakatud üha tõsisemalt suhtuma ning neile rohkem tähelepanu pöörama.

Kes kuulasid presidendi taasiseseisvumispäeva kõnet, ilmselt täheldasid, et põhiline foon, mis kõnes välja joonistus, oli noored. Selle põhjal võiks järeldada, et riigi kõrgeimal tasandil on aru saadud, et Covid-19 põhjustatud eriolukord mõjutas noori üsna rängalt ning mida rohkem me investeerime edaspidi just noorema eagrupi turvatundesse, tööturule pääsemise ja huvialaringides osalemise võimaluste laiendamisse ka väikestes piirkondades ning võimaluse korral liigume aina individuaalsema haridussüsteemi poole, seda tervemat, tugevamat ja jätkusuutlikumat ühiskonda me loome.

Kerime nüüd korraks aja tagasi. Märtsikuu keskpaik, 13. märts. Segadusi täis päev kõigi jaoks. Sellest järgmistel nädalatel oleks eelduslikult võinud koolis rahumeeli edasi käia, valmistuda eksamiteks, käia sõpradega väljas jalutamas, kinos, trennis, vanaemal külas. See kõik kadus. Olulisemaks sai iseenda tervise esikohale seadmine (mis peaks meie kõigi number 1 prioriteet olema iga päev, aga meie kiire elutempo juures kippus see enne eriolukorda ununema). Tervise kõrval kerkis õhku aga suur segadusepilv nimega distantsõpe. Kui midagi võib eriolukorra ajal lugeda ühiskonna nurgakiviks, on see kvaliteetse hariduse pakkumise jätkamine meie noortele.

Fakt on see, et distantsõpe ei sobi kõigile. Pealtnäha paranesid paljude noorte hinded selle tõttu, et tööd oli võimalik ära teha mõnevõrra paindlikumas ajaraamis või lisaabi kasutades. Küll aga oli uue süsteemiga kohanemine raske meie õpetajaskonnale, kes pidi kiiresti leidma e-lahendused, mille abil infot noorteni viia, ning mõtlema välja ülesanded, mis virtuaalses keskkonnas täidetavad oleksid. Siin lonkas meie haridussüsteem suures pildis kahte jalga korraga. Regionaalselt erinev hariduskvaliteet tähendas seda, et ühed noored istusid kella kaheksast neljani arvuti ees, kuulates õpetaja juhendamist. Samal ajal ärkasid teised vahetult enne lõunat, vaatasid, mis e-koolis kirjas ning proovisid tööpäeva lõpuks (või ka keskööks) oma kodutööd ära teha. Tundub, et digiriigi hiilgus tuhmus üsna kiirelt, sest polnud ühtset juhist, kuidas oleks õppetööd mõistlik korraldada.

Eesti Õpilasesinduste Liidu endise juhi Marcus Ehasooga suheldes tõi ta välja järgneva: „Eriolukorra ajal oleks võinud toimuda rohkem noorte n-ö positiivset kaasamist. Koolid oleksid võinud alustada sellest, et uurida noortelt, mis platvorme nemad kasutavad, mis neist kõige paremini toimivad jne. Päris paljud koolid hakkasid õpetajate tasandil oma jalgrattaid leiutama, mis tähendas aga suurt aja- ja stressikulu mõlemale poolele.“

Just kaasamine oli eriolukorra kontekstis see, mis ununes enim. Samas peab ka mõistev olema – selle olukorra keerises oli peamine see, et kuidagigi hakkama saaks. Innovatsioonile ja sihtrühmade kaasamisele ei jätkunud aega. Suheldes Järvamaa noore Kaarliga, ütles ta, et tema kooli näitel arutati suuremad muutused distantsõppes õpilasesindusega läbi ning kuulati ka õpilaste tagasisidet toimuva kohta. Voh! Kõik koolijuhid ja koolides töötajad, kes seda loevad – selleks ju õpilasesindus loodud ongi! See ei ole pelgalt kadripäeva laada korraldamise üksus.

Sama lugu on kohalikes omavalitsustes tegutsevate noortevolikogudega. Minu teada ei kaasanud ükski KOV noortevolikogu oma piirkonna kriisikomisjoni töösse. Võrumaa noor Cerda kirjutas mulle nii: „Minu koduvallas eriolukorra ajal noortevolikogu liikmeid otsustesse ei kaasatud ning kahjuks ei loodud meiega isegi mingisugust kontakti.“ Samas kohalikus (ja ka riiklikus) meedias prevalveerisid ühel hetkel kirjutised, kus oldi mures noorte liigsete kogunemiste pärast. Mõistagi soovib noor inimene ilusa ilmaga väljas olla, nagu me kõik. Küll aga tasub info liigutamiseks suhelda selle eagrupi esindajatega. Selleks, et kasvatada eeskujulikku, kriitiliselt mõtlevat ja kohusetundlikku kodanikku tuleb teda kaasata otsustesse võimalikult varakult.

Distantsõppe erinevate varjundite saatel jõuame ka selle jutu ühe tuumani. Kas ja kuhu meie noored kadusid? Lihtne vastus on see, et ei kadunud kuhugi. Me võtsime aja maha. Mis sa teeksid, kui sulle antaks võimalus paariks nädalaks või paariks kuuks juhe seinast tõmmata ning proovida mõnevõrra rohkem puhata võrreldes viimaste aastatega? Ilmselt kasutaksid võimalust. Ütleb ka ju Nublu oma hitis „Croissantid“: „Tuli mingi viirus ja kõigil hakkas puhkus, sobib.“ Sama selgus ka Saaremaa noore Roosiga suheldes. „Paljud noored olid kadunud pelgalt seetõttu, et prooviti kooliasjadega võimalikult kiirelt ja efektiivselt ühele poole saada, et „koroonavaheaega“ täiel rinnal nautida.“

Ka mina, ikkagi noor inimene veel, proovisin kasutada iga võimalust, et omaette olla ja akusid laadida. Küll aga märkusena tähendan üles selle, et umbes kolmandal nädalal oli juba kõiksugustest kanalitest tulevad challenge’id ja soovitused tüütumad kui postkasti kogunev toidupoodide reklaamlehtede hunnik. Seda võime tulevikus proovida vältida, planeerides keskselt koos katusorganisatsioonidega nädalate kaupa ära selle, mida noortele pakutakse. Sest kui nii katusorganisatsioon kui iga noortekeskus ja noortevolikogu ning kool proovivad kõik samal ajal oma pakkumistega noorteni jõuda, tekib paratamatult üleküllus. Siinkohal on kvaliteet olulisem kui kvantiteet.

Väga oluline on pidada meeles ka seda, et kui veedame pikki perioode samade inimestega nelja seina vahel, siis on see soodne pinnas koduvägivallale. Liidame sinna juurde rohkest iseseisvast õppimisest ja uue keskkonnaga kohanemisest tingitud vaimse tervise mured ning saamegi supi, mida keegi keeta ei tahaks ning süüa ammugi mitte.

Kuid kas ainult noortel oli raske? Ei, ka täiskasvanutel. Töö kaotus, kodukontor, laste pidev juhendamine – see kõik on mõistagi kurnav. Meil kõigil oli raske. Mõneti on siiani. Me ju ei tea, mida järgnevad kuud endaga toovad.

Küll aga on oluline endale meelde jätta järgnev: juhtimine on kui kahesuunaline tee. Silmad kinni oma sõidureas sõites pikka pidu pole. Oluline on jälgida ka vastutulevaid inimesi ning vastavalt sellele otsuseid vastu võtta. Õpime üksteiselt ja õpime möödunud perioodist. Darja Ida-Virumaalt mõtiskles eriolukorraga seoses järgnevalt: „Noored elasid reeglite järgi, mis olid neile öeldud. Keegi ei kuulanud meid, kui me oma arvamust avaldasime.“ Seega, hea lugeja, kuulakem noori. Kuulakem, mis noortel nii koolis kui kohalikul tasandil öelda on. Nii loome võrgustiku neist, kes tahavad proaktiivselt osaleda ja kaasa rääkida, mis lõppkokkuvõttes on kasulik kogu riigile, olgu eriolukord või mitte.

Kommentaarid

Kui kätte jõudis märtsikuu keskpaik, siis läks veerema üks üüratu lumepall, mida ei suutnud peatada keegi ning mis väiksemas mahus rullib mäest alla praegugi. Peame mõistma, et kõigile oli selline olukord väga ootamatu ja uus, mistõttu ei suudetud kriisis esimese hooga kohaliku tasandi otsustesse noori kaasata ning nende tagasisidet ja arvamust kuulata. Ma ei mõtle siinkohal kindlasti seda, et noored oleksid pidanud andma kriitilistel hetkedel otsustele nõusolekut. Mõtlen siin näiteks erinevate osapoolte tagasiside kuulamist pärast otsuste tegemist. Selles osas jäi KOVidel vajaka, kuna ma ei ole kuulnud, et juhid või ametnikud oleksid noorte poole pöördunud: „Aga kuidas teie siis kriisi segaduses toime tulete?” Tänavune kevad oli üks suur õppetund. Loodame, et midagi sellist me kunagi taas läbi elama ei pea, kuid uuteks kriisideks võiksid erinevad osapooled noorte kaasamise kohta analüüsi teha ning tulevikuks märkmeid teha, et need siis kiirelt võtta oleksid.

Kriisi ajal oli kodus olles peamiseks prioriteediks õppetöö sujumine, mis meie koolis ka väga edukalt läks. Pidevalt suheldi noortega, küsiti nende tagasisidet, ja mis kõige olulisem, seda võeti ka kuulda. Tundsin, et meile, noortele, ei tehtud kuidagi liiga meie eest otsustades ei kooli ega ka kohaliku omavalitsuse tasandil. Kuigi noori otseselt otsustamisprotsessidesse ei kaasatud, siis arvestati meiega ja püüti luua parimad tingimused, et distantsõpe ja kodus olemine sujuksid.

Kaanepildi autor on Eesti kunstnik Martin Märss.