Jutuvestmine kriisiaegadel: kuidas lood kujundavad meie arusaama õnnest, loodusest ja elu eesmärkidest

  • Polina Tšerkassova, antropoloog, jutuvestja ja multiinstrumentalist, „Helisevate muinaslugude” audioraamatute autor ja Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia nominent

Polina Tšerkassova
Pilt: Dmitri Kotjuh

2020. aasta on Eestis rahvajutuaasta. Tänavu on alanud ka pandeemia, mis näitab inimeksistentsi haprust ning meie sõltuvust planeedi kõikidest teistest eluvormidest. Selles artiklis mõtisklen looduskaitse teemadel rahvajuttudes, jagan oma mõtteid keskkonnakaitsekesksete lugude kasutamisest noorsootöös traditsioonilise jutuvestmise kujul, meenutan vestlust ühe sufi mõttetargaga ning räägin lõpetuseks ühe mehhiko indiaanlaste loo õnne otsimisest.

Pole vaja erilisi antropoloogilisi teadmisi aru saamaks, et elame ajastul, mil kõige suuremat mõju meie planeedi biosfäärile osutab inimtegevus. Pole vaja olla bioloog mõistmaks, et loodus lõpetab ja elimineerib nende liikide eksistentsi, mis ei ole jätkusuutlikud. Pole vaja erilist analüütilist võimet, nägemaks, et praegune inimtegevus ei ole ökoloogilisest perspektiivist jätkusuutlik.

Seda teavad või aimavad ühel või teisel moel kõik, kuid olukord paraneb liiga aeglaselt ning paljudel on raske või nad ei soovi oma eluviisi muuta, uskudes ikka veel, et tsivilisatsioon ja teadus aitavad välja. Aga mis siis, kui inimene pole looduse valitseja, vaid suure terviku väike osa, mis ühel hetkel annab ruumi teistele eluvormidele? See mõte kumab praeguse pandeemia ja enneolematute mastaapidega karantiini ajal erinevatest allikatest läbi ning tekkis siis, kui mugava tsivilisatsiooni loori alt tuli esile inimelu ja kogu inimeksistentsi haprus. Kuid kas suhtumise muutmisest kriisiajal piisab selleks, et muuta tarbimisharjumusi ja jätta väiksemat ökoloogilist jalajälge? Arvan, et kõigepealt peaks muutuma inimeste arusaam oma kohast ja rollist siin maailmas ning inimese suhe loodusega. Usun ka, et praeguses tähenduste ja mõtete otsimise kultuuris peab selleks pöörduma traditsioonilise jutuvestmise poole.

Looduse teema muinasjuttudes

Kõikide rahvaste rahvajuttudest võib välja lugeda suurt lugupidamist ja aupaklikkust looduse vastu. Isikustatud loodusjõud tekitasid inimestes hirmu ja aukartust ning mõistsid kohut inimelu ja tema saatuse üle. Nendes lugudes sai inimene tihti abi loomadelt, lindudelt või stiihiatelt, kui oskas nendega sõbraks saada või vähemalt neid mitte solvata. Paljude rahvaste folklooris on olemas motiiv selle kohta, kuidas kellegi ette, kes soovib puud maha võtta, ilmub selle puu või kogu metsa hoidja või kaitsja, kes on tavaliselt inimkuju võtnud ning pakub erinevaid ande selle eest, kui inimene jätab puu terveks. Hilisema dateeringuga lugudes muutub loodus juba teisejärguliseks, seda võib üle kavaldada või see moodustab tausta inimese suurtele tegudele. Alates valgustusajastu ja tööstusrevolutsiooni aegadest asetas inimene iseennast oma kosmoloogia keskele ning nimetas enda looduse taltsutajaks ja vallutajaks. See pani aluse ka meie egotsentrilisele kaasaegsele ühiskonnale. Esiteks on loodus muutunud eksotiseeritud vaba aja veetmise kohaks, mida vastandatakse linna- või koduruumi ja kultuuriga, ning teiseks on loodusest saanud põhjatu prügi ladustamise koht, kuid ka ressursside väljapumpamise allikas. Siit tekib järgmine küsimus.

Miks meile meeldib looduses olla?

Miks inimene, sõltumata vanusest, haridusest ja tegevusvaldkonnast, tunneb ennast looduses hästi, puhkab ja laeb oma akusid, kuigi otseselt ei sõltu ta sellest oma igapäevases elus nii nagu esivanemad sõltusid? See on seda tüüpi eksistentsiaalne küsimus (nagu ka „miks me elame?“ ja „kuidas ma saan endale antud aega kasutada?“), mis saadab meid kogu elu jooksul. Eri eluetappidel leiame nendele küsimustele erinevaid vastuseid, sest nii nagu meie muutume küpsemaks ja teadlikumaks, nii muutuvad ka meie vaated ja eelistused. Teistes riikides etnograafilistel välitöödel olles kohtusin tihti inimestega, kellega jagasime mõtteid ning kelle seisukohad olid nagu kadunud mosaiigikillud, mis aitasid suuremat pilti kokku panna.

Reiside ja välitööde ajal ongi mul olnud palju põnevaid kohtumisi erakordsate inimestega. Üks huvitav kohtumine, millest nüüd jutustan, toimus siis, kui olin tegemas etnograafilist välitööd Türgis ja elasin üle aasta Istanbulis. Pidin kokku saama ühe sufi baba’ga ehk erilist lugupidamist pälvinud eaka mehega, kes elab väga lihtsat vanaisaelu ning kelle juurde tulevad nii noored kui vanad selleks, et nõu küsida ja olla mõnda aega nii rõõmsameelse ja südamliku inimese kõrval. Saime tema ja tema noore abilisega kokku Istanbuli rahvarohkel Üsküdari väljakul. Sealt läksime aga kalmistule. Istanbulis on lisaks mitmele suurele aiaga piiratud pargile väiksemaid haljasalasid, milleks on tavaliselt laste mänguväljakud ja vanad sufide kalmistud. Istusime mošee seina äärde pingile, mis oli tehtud värvilisest marmorist, nii nagu ka kitsad ja kõrged hauakivid, mis uppusid meie ümber rohelusse. Siis küsis sufi vanaisa minu käest: „Kas sina tead, miks inimestele meeldib looduses olla?” Ma mõtlesin ja pakkusin, mis parajasti pähe tuli: „Sest looduses on rahulik… Värske õhk… Vähe müra…” Vana mees vaatas mulle sooja naeratusega otsa ja ütles: „Inimestele meeldib looduses käia sellepärast, et looduses on kõik omal kohal. Kõik täidab oma ülesannet, kõik tunneb oma kohta. Aga inimene ei tunne oma kohta. Ta ei tea tavaliselt seda üldse ja see teeb teda õnnetuks. Sellepärast meile meeldibki loodus, et tahaksime tegelikult ka end selle suure terviku osana tunda, tahame teada, kus on meie tähtis koht ja oluline roll siin elus.”

Sellest vestlusest on nüüd möödunud üle kuue aasta. Tulin ammu välitöödelt tagasi Eestisse, mul sündis tütar ja tegelen kõige rohkem jutuvestmisega. Aga mõte, mida kuulsin ühelt sufi vanaisalt keset hektilise linna väikest oaasi, leiab ikka veel vastukaja minu südames ja ümbritsevas elus. Meile on väga oluline tunda, kus on meie koht siin elus ja millega peaksime tegelema. Me tahame tunda, et oleme selle suure ja värvika maailma mosaiigi vajalikud osad. Kas sihikindlalt või alateadlikult soovime leida seda valdkonda, kus saaksime olla kasulikud teistele ja väljendada sel viisil oma loomingut. Kuid vähesed võivad kätt südamele pannes öelda, et nad on oma koha leidnud – seega painab see inimesi, tekitab ärevust ja ebakindlust. Lisaks on suurte linnade elanikud valdavalt võõrandunud oma pärimuslikest lugudest ja kultuurilistest tähendustest. Sellest on kirjutanud ka mütoloogia uurija Joseph Campbell. Tema sõnul on paljud noored inimesed kaotanud seose oma traditsioonilise pärimuse ja lugudega, nad otsivad uusi tähendusi ja loovad oma folkloori tänavagängide ja subkultuuride kaudu. Neil on uus sümboliline keel ja omad siirderiitused ning selle taga on psühholoogiline vajadus tunda kuuluvust ja oma kohta siin maailmas.

See ongi koht, kus peaks appi tulema traditsiooniline jutuvestmine. Olen kogenud, et jutuvestmine on üks kõige delikaatsematest ja mõjusamatest viisidest õpetada või soodustada muutust ja vabanemist mineviku rasketest emotsioonidest. Oskusliku jutuvestja hoolega valitud lood tekitavad nii lastes kui täiskasvanutes äratundmist just nende teemade suhtes, millega nad tunnevad kõige rohkem isiklikku seost. Ainuüksi loo kuulamine aitab inimesel lahutada ennast traumeerivast või raskest minevikukogemusest – lugu poeb pehmelt tema emotsioonidesse ning vormib seal uut mõistmist ja lahendusi. Sellepärast kutsutakse jutuvestjaid appi haiglatesse, vanglatesse, lastekodudesse ja varjupaikadesse. Pean tunnistama, et need on ehk kõige suuremad proovikivid jutuvestja meisterlikkusele. Praegu töötavad jutuvestjad üle terve maailma laste ja noortega, tugevdades nende kontakti pärimuslugudega. Eriti selliste lugudega, mis soosivad jätkusuutlikku eluvaadet ja vastutuse võtmist, mis ei kujuta inimest looduse valitseja, vaid suure terviku väikese osakesena. Minu kolleegid, jutuvestjad teistest riikidest, on tõdenud, et praeguses ülimalt individualistlikus ühiskonnas on tarvis rääkida selliseid lugusid, mis viivad tähelepanu inimese enda probleemidelt hoopis teiste inimeste vajadustele ning rõhutavad pehmelt hoolivust ja vastutust.

Oma hiljutises intervjuus ütles Arvo Pärt hispaania ajakirjanikule Inés Martín Rodrigole, et inimkond on üks terviklik organism ning inimeksistents on võimalik üksnes suhtes teiste elusolenditega. Kuid reaalsuses on meil tihti raske sellist mõtlemist oma ellu üle kanda ning ka kõige olulisemad sõnad jäävad vaid sõnadeks. Jutuvestmise üks eesmärk on aga muuta käitumist ning tervendada elukeskkonda ja inimsuhteid.

Pakun, et võiksime nii laste kui noortega töötades võtta ette sellesama tuttava „looduse peremehe ja valitseja” loo, kuid anda loole uue või õigupoolest algse tähenduse, kus inimene ei ole looduse taltsutaja ja ekspluateerija, vaid hoopis tark ja armastav peremees, ressursside planeerija, kaitsja ning jätkusuutlikkuse tagaja. Lapsevanemana olen märganud, et kõiki neid vatutustundliku ja targa juhi omadusi tuleb kultiveerida alates lapsepõlvest ning et ka headust, hoolivust ja lahkust tuleb lastele õpetada.

See sõltub meist endist, kellele jätame Maa, nii riigi kui planeedi tasandil – kas omakasupüüdlikele individualistidele või ettenägelikele, hoolivatele ja jätkusuutlikkust tagavatele juhtidele. Sest just siis, kui inimene võtab isiklikult vastutuse Maa kasutamise ja kaitsmise, erinevate eluvormide säilitamise ning enda ümber vägivallatu keskkonna loomise eest – kui ta ei oota seda, et tema jaoks luuakse õigeid tingimusi, vaid loob ise oma elutingimused –, tugevdab ta oma kogukonda ja parandab suhteid ümbritsevate inimestega. Alles siis toimub muutus ja inimene kogeb, et inimkond on üks terviklik organism ning inimeksistents on võimalik üksnes suhtes teiste elusolenditega.

Lõpetuseks räägin ühe mehhiko indiaanlaste loo sellest, kuidas inimene otsis õnne. Aegade alguses oli inimene õnnetu. Päike, kuu ja tähed olid õnnelikud. Vesi oli õnnelik. Kivid olid õnnelikud. Kõik neljajalgsed, tiivulised, uimelised, roomajad ja hulkjalgsed olid õnnelikud. Ainult inimene ei teadnud, kuhu tema õnn peidetud on. Lõpuks oli ta elust tüdinud ja meeleheitel. Seda nähes hakkas metsaelanikel inimesest kahju ja nad tulid teda lohutama. Inimene seletas neile, et ta ei ole õnnelik. Selle peale otsustasid metsaelanikud aidata inimest ning anda talle kõike, mis neil oli. Jaaguar andis inimesele oma väe, mets andis oma tarkuse ja rahu, hirv andis vastupidavuse, kalad andsid ujumisoskuse, pesukaru andis oma leidlikkuse. Ja ainult tšatšalaka lind ütles metsaelanikele kahetsusega: „Vaesed neljajalgsed, tiivulised, uimelised ja hulkjalgsed! Nüüd sai inimene teist kõigist tugevamaks.” Ja inimene hakkaski jahtima loomi lõbu pärast, püüdma lõputult kala ning raiuma ohtralt metsa. Kuid kõik see pole teda õnnelikumaks teinud.

 

Kaanepildi autor on Eesti kunstnik Martin Märss.

Print Friendly, PDF & Email

'Jutuvestmine kriisiaegadel: kuidas lood kujundavad meie arusaama õnnest, loodusest ja elu eesmärkidest' has 1 comment

  1. 21. mai 2020 @ 00:13 Peeter Vissak

    Lugude fenomen on põnev teema. Olen ise lapsest peale lugusid armastanud. Mulle jutustas unejuttu isa. Need lood olid väga omamoodi, ilmselt tema ennesõjaaegsetest koolilugemikest, aga neid oli hea kuulata. Hea oli hea, õilis oli õilis, halvad said teenitud palga. Mingil hetkel suruti mulle raamat pihku – loe ise! Hakkasin lugema kolmeselt ja neelasin raamatuid üsna hoogsalt.
    Imekspandav on inimese valmidus uskuda ja kaasa elada. Tal on filmi vaadates tõsine hirm peategelase elu pärast, kuigi too näitleja on juba kolmekümnes filmis napilt enne lõppu pääsenud ja maailmagi ära päästnud. Ja igal järgmisel korral uuesti ja uuesti!
    Olen püüdnud sellest fenomenist aru saada ja usun, et tegemist on loo kindlate piiridega, lõpetatusega. Me teame juba ette, et iga lugu või film lõpeb üpris varsti kas ootuspärase või ootamatu lõpuga, aga see lõpeb ja me saame teada, mis juhtub. Päris elus seevastu kõik aina jätkub ja jätkub, kestab ja kestab ja keegi ei tea, mis kõigest sellest saab ja kuhu me ise omadega välja jõuame ja see hirmutab, muudab meid ebakindlaks ja sunnib põgenema lõplikesse maailmadesse – lugudesse!
    Kuna me oleme lugusid jälgides ja neisse uskudes avatumad kui tavaelus, meie tulemüürid on maas ja kest on mõranenud, siis oleme sel ajal ka märksa vastuvõtlikumad kui muidu. Ja see on see koht, kus tuleks kõigisse meisse süstida headust, kaastunnet, õilsust ja vastutust. Lugudel on ääretult suur tähtsus inimeseks saamisel ja inimene olemisel!
    Aitäh, Polina, et mind nendel teemadel mõtlema sundisid!

    Vasta


Kas soovid oma mõtteid jagada?

Sinu e-maili aadressi ei avalikustata.

Teostus EMOTIVE