Ennastjuhtiva õppija ees on teed valla

  • Anneli Rumm, Eesti Ettevõtluskõrgkooli Mainor haridustehnoloog ja lektor, Eesti Haridustehnoloogide Liidu asutaja- ja täisliige

Anneli Rumm

Digitaalset infot leiab internetimaailmast hoomamatus koguses ja seetõttu võib esmapilgul tunduda, et enesearenguks sobiva materjali leidmine on lihtne. Piisab vaid veebilehitsejasse märksõna kirjutada, kui loetud sekundite jooksul väljastatakse andmed, millest valik teha. Teadliku valiku tegemine eeldab kriitilist mõtlemist ja erinevate võimalustega tutvumist ning analüüsi – see on ajamahukas tegevus. Seetõttu võtsin vastu väljakutse ja otsustasin kirjutada noorsootöötajatele enesearendamise võimalustest internetimaailma abil.

Üle 20 aasta tagasi kirjutas Anna Sfard[1] kahest õppimise viisist: omandamine ja osalemine. 2008. aastal lisandus Simons ja Ruijtersi[2] uuringute tulemusena veel kolm: avastamine, tajumine ja harjutamine ning teadlased said neid viise analüüsides 15 dimensiooni, mis iseloomustavad eelnimetatud viie valdkonna erisusi (247). Mõned neist sobivad iseseisvaks õppimiseks, mõned eeldavad interaktsiooni teiste inimestega. Olen võtnud need jaotused aluseks, kui tutvustan enesearengu võimalusi.

Omandamisele (acquisition) aitab kaasa infoallikate rohkus, siin väärtustatakse faktipõhist lähenemist ja õppima suunavad eksperdid (Simons ja Ruijtersi, 2008, 243). Fakte leiab muuhulgas teadusuuringutest, mille on läbi viinud teadlane. Enesearenguks sobivaid teadusartikleid ja raamatuid leiab näiteks Eesti Rahvusraamatukogu andmebaasidest (https://www.nlib.ee/). Raamatukogude töötajad on infootsingus eksperdid ja neilt võib küsida nõu, milliste märksõnade ja andmebaaside abil usaldusväärsete allikateni jõuda. Ise soovitan teadusuuringute puhul valida eelretsenseeritud teadusajakirjad ning pöörata tähelepanu ajakirja, artikli ja teadlase meetrikale (viitamiste arv, tunnustatus teadusmaailmas).

Teine omandamist toetav viis on ülikoolide taskuhäälingud (podcast), videoloengud ja ekspertide kõnelused. Taskuhäälingud on saadaval näiteks iTunesis, PlayerFM rakenduses (https://player.fm/podcasts/University), Open Education Database’i veebilehel (https://oedb.org/). Audio- ja videoloengute pakkujatest toon välja Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi (MIT) veebilehe (https://ocw.mit.edu/courses/audio-video-courses/) ning ekspertide kõnesid vahendava TED Talks rakenduse. TED Talksi mitmetel videotel on ka eestikeelsed subtiitrid, mis vähendab keelebarjäärist tekkida võivat vääriti mõistmist. Näiteks viimati lisati subtiitrid Hans Roslingu videole „The best stats you’ve ever seen“, mida on tänase seisuga vaadatud üle 14 miljoni korra.

Osalemist (participation) iseloomustavad dialoogid, koostöö ja praktikakogukonnad. Kuna noorsootöötajad on enamasti teadlikud oma valdkonna koostöövõimalustest, siis toon siinkohal välja Eesti Haridustehnoloogide Liidu (EHTL). Liitu kuuluvad erinevate haridusastmete haridustehnoloogid ja haridustehnoloogia arendamisest huvitatud isikud. Liidu kodulehelt leiab videoseminare ja rakenduste/keskkondade tutvustusi (töövahendite kogumik), mis hõlbustavad tegevuse läbiviimiseks sobiva vahendi leidmist. Nii pole igaühel vaja ise katsetada, vaid saab juba osa jagatud teadmisest ja koostöös sündinud töövahenditest.

Ka Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainor, milles haridustehnoloogi ja lektorina töötan, pakub lisaks tasemeõppele avatud koolitusi ettevõtluse, finantsi, turunduse, juhtimise, infotehnoloogia, logistika ja graafilise disaini teemal. Osalemist ja õpitu kohest rakendamist võimaldavad ka mitmed teised õppeasutused. Haridus- ja Teadusministeeriumi veebilehelt leiab nimekirja tasuta kursustest (https://www.hm.ee/et/tegevused/taiskasvanuharidus/tasuta-kursused). (Noorsootöö valdkonna täienduskoolituste kohta leiab infot mitteformaalne.ee veebilehe koolituskalendrist. – toim.)

Kolmas valdkond ehk avastamine (discovery) suunab iseseisvat õppijat sügavama tähenduse ja mõistmise leidmisele ning uue teadmuse tekkele. Selline tegevus on ka reflekteerimine e eneseanalüüs. Eneseanalüüsi mudeleid on mitmeid, toon siinkohal välja vaid mõned: STARR meetod (kogemuse andnud olukorra esitlemine, täidetud ülesanded ja rollid, meetodid ja tegevused, olulisemad tegevused, tõendusmaterjalil põhinev analüüs), Gibbsi refleksiooniring (kogetu kirjeldus, kogemusest tekkinud tunded ja mõtted, hinnangu andmine, kogetu analüüs, järelduste tegemine e mida õpiti ja mida võiks teisiti teha, sarnase kogemuse jaoks tegevusplaani koostamine) ning Terry Bortoni mudel, mis on minu hinnangul üks lihtsamaid refleksioonimudeleid (What? So what? Now what? – kogetuga seotud faktide ja tunnete teadvustamine, teadmiste ja teadmuse analüüs, eelneva põhjal tulevikuks tegevusplaani loomine).

Tajumist (apperception) iseloomustab päriselust õppimine parima praktika, rollimudeli imiteerimise, vaatluse abil. Noorsootöötajal endal on siin oluline osa kanda noortele eeskujuks olemisel. Eneseanalüüsi abil saavutatud teadlikkus iseendast annab hea aluse mõistmaks, mida inimesena väärtustatakse ja kuidas see võib noortele mõjuda. See tähendab, kuivõrd ise ollakse see inimene, kellest noored eeskuju võtta saavad.

Viimane tegur ehk harjutamine (exercing) pole eelnimetatutest vähem tähtis. Ka eesti vanasõna ütleb, et harjutamine teeb meistriks. Usun, et mitmedki lugejad on kuulnud levinud mõtet, et 10 000 tundi järjepidevat harjutamist kitsal alal tagab meisterlikkuse taseme. Alguse saanud Anders Ericssoni jt 1993. aastal avaldatud uuringust artiklis „The Role of Deliberate Practice in the Acquisition of Expert Performance“, mille populariseeris Malcolm Gladwell oma bestselleris „Outliers: The Story of Success“, on uue uuringu (Macnamara & Maitra, https://royalsocietypublishing.org/doi/10.1098/rsos.190327) valguses sattunud kriitika alla. Macnamara ja Maitra hinnangul ei sõltu meisterlikkuse saavutamine harjutuskordade arvust, vaid tulemust mõjutavad mitmed tegurid (geenid, keskkond, erinevate tegurite koosmõju). See omakorda näitab, kui oluline on ka noorsootöötaja jaoks olla kursis uute uuringutega.

Tulles tagasi harjutamise juurde, toon esile 21. sajandi oluliste pädevuste hulgas oleva keeleõppe. Ka keeleõppe meetodid on muutunud ja üha lihtsam on iseseisvalt keelt õppida. Keelekursusi korraldatakse Skype’i vahendusel, praktikakogukonnad on tegutsemas nt kolmemõõtmelises virtuaalmaailmas Secondlife, nutitelefoni saab paigaldada erinevaid keeleõppeks sobilikke rakendusi, nt Lingvist https://lingvist.com/et/, Duolingo https://www.duolingo.com/, Babbel https://www.babbel.com/. Nimetatutest kasutan ma ise juba aastast 2015 Duolingot, mille rakendus sobib nii Apple’i, Androidi kui ka Windowsi telefonile. Samas ei ole selles rakenduses eesti keel toetatud ja seetõttu võib mõnedele mugavamaks osutuda hoopis eestlaste arendatud Lingvist.

Harjutamisega on seotud ka digipädevuste arendamine. Hariduse Infotehnoloogia SA (HITSA) on avaldanud õpetajate ja õppijate digipädevuste maatriksid (https://www.hitsa.ee/ikt-hariduses/digipadevused), mis on üks võimalus enesehindamiseks. Digipädevuse liigituse leiab ka Europassi veebilehelt. Minu viimase aja üks huvitavaid leide on ingliskeelne dünaamiline digipädevuste kompetentsiratas (https://digital-competence.eu/), mis aitab inglise keele valdajal oma digipädevust hinnata.

Kokkuvõtteks võib öelda, et ennastjuhtiva õppija jaoks on õpieesmärkide seadmine, nende poole liikumine, oma tegevuse mõtestamine ja eneseanalüüs tavapärane praktika. Loetletud tegevused toovad lihtsustatult esile õppimise viisid ja internetist leiab enesearendamiseks mitmeid võimalusi, millest selles artiklis sain käsitleda vaid mikroskoopilist osa. Julgustan noorsootöötajaid olema avatud uutele kogemustele ja võtma aega kogetu analüüsimiseks, et olla noortele eeskujuks.

 

Kasutatud allikad

[1] Sfard, A. (1998). On Two Metaphors for Learning and the Dangers of Choosing Just One. Educational Researcher, 27(2), 4−13.
[2] Simons, P. R. J. & Ruijters, M. P. C. (2008). Varieties of work related learning. International Journal of Educational Research, 47, 241−251

 

Kommentaar

Kadri Riis, Kuressaare Ametikooli haridustehnoloog

Õppida või mitte õppida? See ei ole enam küsimus. Elukestev õppimine on muutunud normaalseks eluosaks ja pigem kerkib üha rohkem esile üks mõte: mida õppida? Olles pidevalt ümbritsetud infovoogudest, tahtlikult või tahtmata, võib otsuse tegemine muutuda keeruliseks ja tulemuseni jõudmine ei pruugigi juhtuda. Pole harv olukord, kus täna õpin uue rakenduse abil keelt, homme mõnda uut kujundusprogrammi, ülehomme proovin kätt programmeerimises ja nädala pärast algab ring uuesti otsast pihta. Enesearendamise võimalused internetimaailma abil on lihtsalt piiritud, nagu ka artiklis välja on toodud. Mis aga aitaks lihtsalt asjade proovimisest jõuda tulemusliku õppimiseni? Ennastjuhtiva õppimise juures on üheks oluliseks märksõnaks eesmärkide seadmine ja nende poole liikumine. Iga uue omandatava oskuse juures tuleks endalt küsida: miks ma seda õppida tahan; mida see mulle juurde annab ja kuidas ma selleks aega leian? Aeg on hindamatu väärtusega ja nii kipuvad vähemtähtsad asjad muudkui edasi lükkuma. Eesmärkide seadmine ja nende täitmiseks tegevusplaani ja ajakava seadmine aitab suurema tõenäosusega jõuda punkti, kus võib uue oskuse omandatuks lugeda, olgu selleks siis Duolingo abil õpitav uus keel või mõnel kindlal teemal kõikide TedTalkide ärakuulamine. Noorsootöötajal, kes oskab ja tahab ennast pidevalt edasi arendada, on võimalus mõjutada noorte suhtumist õppimisse ja kaasata neidki mitteformaalse hariduse omandamisse.

 

Kaanepildi autor on Eesti kunstnik Maria Evestus.

Print Friendly, PDF & Email

'Ennastjuhtiva õppija ees on teed valla' has no comments

Be the first to comment this post!


Would you like to share your thoughts?

Your email address will not be published.

Teostus EMOTIVE