fbpx

Veronika Tuul

Kuidas mõista noore inimese arenguvõimalusi, aidata ja toetada teda eneseteostuses, kui suurem osa oma ärkveloleku ajast elab ta digitaalses maailmas? Kuidas meie noorsootöötajatena saaksime olla talle toeks ja abiks keskkondades, mis on tema elu nii suureks osaks?

Usutavasti on need küsimused vaid mõned, mida noorsootöötajad endale esitavad, kui puutuvad iga päev kokku tänaste noortega. Tundub, et need noored ju elavadki digimaailmas, seal on nende meelelahutus ja vabaajaveetmine. Ja kuigi tundub, et nad saavad tehnoloogia kasutamisega paremini hakkama kui meie, siis tegelikkuses vajavad nad meie abi ja toetust ka digimaailmas.

 

 

 

Marin Johnson

Tänased noortekeskuste külastajad on noored, kes on sündinud maailma, mida kirjeldavad nähtused, millest meil omal ajal noorena aimugi ei olnud. 2004 loodi Facebook, 2007 esitleti iPhone’i, millest sai kohe ka nutitelefonide võidukäigu algus, populaarne sotsiaalmeedia keskkond Instagram tutvustas oma teenuseid 2010 ja aasta hiljem said kasutajad registreerida oma Snapchat’i konto. See kõik tähendab, et nüüdsed noored on elanud maailmas, kus need nähtused koos mitmete muudega on olemas olnud kogu nende teadliku elu.

Nutiseadmete ja sotsiaalmeedia keskkondade laialdane kasutamine on muutnud kanaleid, mille kaudu inimesed suhtlevad, kuid suhtlemine ise on ikka sama, nagu kogu inimajaloo vältel on olnud – suheldes inimesed saavad ja jagavad informatsiooni, mõistavad enda mina-pilti ja kinnitavad oma kuulumist. Samad asjad toimuvad ka digimaailmas, sotsiaalmeedias luuakse uusi, toetatakse olemasolevaid ja lõpetatakse varasemaid sõprussuhteid. Digivahendid annavad võimaluse kuuluda väga erinevatesse gruppidesse ja olla osa globaalsetest rühmitustest. Pildid ja postitused, mida jagatakse, võimaldavad peegeldada ideaalset mina-kuvandit ja seeläbi ennast paremini mõista.

Digitaalsed põliselanikud või kohalikud?

Et noori digimaailmas mõista, on vaja aru saada, mis meid selles osas eristab. Üks levinud käsitlusviis on põlvkondade erinevus, mis lähtub digitaalse „põliselaniku” (Digital Native) ja digitaalse „võõramaalase” (Digital Immigrant) liigitusest. Selle metafoori aluseks on arusaam, et inimesed, kes on sündinud tehnoloogiarikkasse maailma, omandavad digitaalset kirjaoskust (digital literacy) loomulikumal, lihtsamal moel. Digitaalsed põliselanikud „suhtlevad” selles keeles loomulikult ja „ilma aktsendita”. Digitaalsed „võõramaalased” seevastu peavad õppima digitaalset kirjaoskust, ja isegi, kui nad on palju õppinud, on nende suhtlemine konarlik, aktsendiga.

Selline lihtsustatud skaala on liiga jäik, et mõtestada indiviidide eesmärke veebis, kuidas ja mismoodi nad veebi kasutavad ja panustavad. „Põliselaniku-võõramaalase” metafoor viljeleb teadmist, et „põliselanik” ei vaja ju abi, et toime tulla oma emakeele ehk digitaalse kirjaoskusega. Kuid selline lähenemine teeb meile noorte digimaailma mõistmises hoopistükkis karuteene.

Teine ja parem metafooriline lähenemine, mis aitab mõista põlvkondade vahelist erinevust, on digitaalsete „kohalike” (Digital Resident) ja „külaliste” (Digital Visitor) metafoor. Selline lähenemine pehmendab äärmusi ja selgitab, et mõnes olukorras (näiteks isiklik elu) oleme digitaalsed külalised ja teises (näiteks professionaalne elu) kohalikud. Külalised on need, kes tulevad veebi konkreetse eesmärgiga, leiavad enda probleemile lahenduse ja lähevad. Nad ei panusta muud moodi, lihtsalt kasutavad veebi ja tehnoloogiat oma eesmärgi täitmiseks, ja kui see on tehtud, siis lähevad tagasi oma päris ellu.

Digitaalsed „elanikud” see-eest käsitlevad veebi kui keskkonda, kus tutvuda, suhelda, jagada oma lugu ja kogemust. Veebis väljendub see sisuloomes, on selleks siis blogid, kommentaarid, lisatud pildid või mõni muu võimalus ennast nähtavaks teha.

See käsitlus lähtub motiividest ja võimaldab mõista, et digitaalne „kohalik” võib olla mõnes teises olukorras hoopis digitaalne „külaline”. Näiteks on mõni noor digitaalne „kohalik”, mis puudutab tema isiklikku elu – ta kirjutab kommentaare oma sõprade postitustele, loob ise veebi sisu taskuhäälingut (podcast) tehes, koondab ja jagab sõpradega Spotifys muusikaliste. Kuid see sama noor on digitaalne „külaline” tegevustes, mis puudutab näiteks tema õppimist – guugeldab, et leida vastuseid kirjanduse lugemisülesandele, otsib Wikipediast vastuseid ajaloo kordamisküsimustele, vaatab YouTube’ist videot, kuidas lahendada ruutvõrrandit. Ühe käitumismustri järgi on ta veebi panustaja, teise puhul on ta veebi tarbija.

Sellist käsitlust toetavad ka noorsootöötajad: „Kuid ma usun, et nii nagu minu vanusegrupis on inimesi, kelle jaoks nt sotsiaalmeedia ei mängi nii suurt rolli elus, leidub neid ka nooremate seas. Samuti on neid, kes oskavad rohkem digimaailmaga seonduvat ja neid, kes vähem.” (Tessi Ilustrumm-Press, Kohila Avatud Noortekeskus).

Ligipääsetavust toetavad hoiakud

Kõige tähtsam asi, mida me täiskasvanutena teha saame, on tunda huvi. Kõik noorsootöötajad, kellega me nendel teemadel vestlesime, ütlesid, et on tähtis noortelt küsida, mida nad digikeskkondades teevad ja mis eesmärgil nad neid kasutavad. Ning selle asemel, et tõdeda „need digiasjad on mingi noorte teema” ning see demonstratiivselt kõrvale heita, tuleks kaasata digitehnoloogia võimalusi noorsootöö tegevustesse. Kuulates, mida noored räägivad tehnoloogia kasutamisest, võimaldab see mõista, mis tegevused neid digimaailmas köidavad. „Meil on noortekeskuses neiud, kellega on tekkinud usalduslik suhe, ja kui nad jagavad oma päeva tegevusi, on digimaailm üsnagi suur osa sellest. Aeg-ajalt küsin neilt täpsustavaid küsimusi mõne tundmatu äpi või asja kohta.” (Andra Vebus, Kohila Avatud Noortekeskus)

Noorsootöötajale võib olla väljakutse olla kursis kõikide vahenditega, mida noored kasutavad. Üks võimalus seda raskust ületada, on lasta noortel endale õpetada. Näiteks töötuba, mille eesmärk ongi tutvustada mõnda huvitavat rakendust. Sellise töötoa läbiviijateks võiksid olla noored ise, kes õpetavad nii noorsootöötajatele kui ka teistele noortele, kuidas ühte või teist rakendust kasutada.

Veel üks võimalus, kuidas veelgi paremini olla kursis, mida noored digimaailmas teevad, on püüda saada nende virtuaalseteks sõpradeks või sotsiaalmeedia konto jälgijateks. Kui noor inimene ei võta sõbrakutset vastu, siis ei ole mõistlik solvuda või kuidagi isiklikult seda võtta. Nii nagu meil kõigil on õigus valida, kellega me oma sõpruskonda jagama, on see õigus ka noorel. Kui noorsootöötaja on välja teeninud usalduse ja saanud ühenduse noore inimesega sotsiaalmeedias, siis ei tohiks seda usaldust kuidagi kuritarvitada.

Mõned soovitused, kuidas saada teada, mida noored digimaailmas teevad:

  • Saa mõnes sotsiaalmeedia keskkonnas digitaalseks „kohalikuks”, st ole avatud, jaga ise kvaliteetset sisu, ole ligipääsetav!
  • Kuula, millest ja mida noored räägivad. Ära lukusta oma kõrvu suhtumisega, et see on „mingi noorte teema”. Ole huvitatud!
  • Püüa saada sotsiaalmeedias noortega virtuaalseteks sõpradeks või nende jälgijateks.
  • Korralda noortekeskuses tegevusi, kus noored saavad ise olla juhendajateks ja tutvustada näiteks mõnda mängu või rakendust.

Noored vajavad meie abi ka digitehnoloogiate kasutamisel. Jah, võib olla mitte konkreetse rakenduse või tehnoloogia osas, kuid viisakas suhtlemine (sh küberkiusamine), sobilik sisu ja võõrad kontaktid – selles osas oskame me kõik täiskasvanud inimestena nõu anda. Kõige hullem, mida me oma noortele teha võime, on ajada nad eemale jutuga, et „see on mingi digiasi ja mina sellest ei tea”.

Tõkked

Noorsootöötajatel on enamasti suur huvi oma tööd hästi teha ja vastavalt noorsootöö eesmärgile – toetada ja arendada noort inimest mitmekülgselt. Kuid digitaalses maailmas jäävad paljud noorsootöötajad hätta. Üheks suureks takistuseks on hoiak, mille põhjuseks võib olla hirm ja oskamatus. „Nutiseadmed rikuvad inimsuhted, „noored veedavad liiga palju aega nutiseadmeid kasutades, „tehnoloogia kasutamine halvendab keskendumist, „sotsiaalmeedias on ainult üks kiusamine” – need on vaid mõned arusaamad, mis kirjeldavad takistavaid hoiakuid. On selge, et hukkamõistuga ei jõua kuigi kaugele, seetõttu on oluline, et noorsootöötaja saab aru, mida ja mis eesmärgil noored tehnoloogiat ja digivahendeid kasutavad. „Tasub tunda huvi, mida noored seal teevad, kellega suhtlevad ja milliseid mänge mängivad. Aga usun, et meie noorsootöötajate ja lapsevanematena peame neil sabas sörkima nii palju kui võimalik. Me peame julgema küsida ka rumalana tunduvaid küsimusi ja meid peab päriselt ka huvitama, mida nad seal nutitelefonis teevad.” (Kertu Vahemets, Randvere Noortekeskus).

Oskamatus on kindlasti üks takistus. Koolitused on kahtlemata siinjuures abiks, kuid kättesaadavam on otse noortelt küsida. Ka meie küsitletud noorsootöötajad kasutavad just seda praktikat. Riin Juurma (Jõgeva valla noortekeskus) ütleb, et noored on rõõmuga valmis oma kogemust jagama: „Vahva on see, et nad on rõõmuga valmis jagama ja ka õpetama, kuidas kuskil midagi teha.” „Ma ei karda uusi rakendusi ka ise järele proovida ja neilt küsida, kuidas mõni asi täpselt käib. Näiteks Snapchati kasutan enamasti just noortega suhtlemiseks – neile on oluline, et infovahetus oleks kiire ja vahetu, ja suur pluss on ilmselt neile ka see, et vestlusest-saadetud klippidest ja piltidest ei jää jälge maha nagu mujal sotsiaalmeedias.” (Kertu Vahemets, Randvere Noortekeskus).

Üks võimalikest tõketest on keel. Tundub, et keelest, millega noored omavahel digimaailmas suhtlevad, on võimatu aru saada. Tõepoolest, akronüümid ja lühendid on kõvasti muutnud veebipõhist suhtlemiskeelt. Üheltpoolt on põhjus selles, et lühendid võimaldavad suhelda kiiremini, teisalt on see saanud ka suhtluskultuuri osaks.

Noorsootöötajal on hea teada keelt, mille abil noored suhtlevad, kuid see ei tähenda, et peaksime sellega oma sõnavara „rikastama”. Tähtis on hoida puhast emakeelt ja mitte omandada keelemonstrumeid, kuid selleks, et noori mõista, on hea neid teada.

Järgnevalt mõned akronüümid, mida noored kasutavad ja nende tähendused:

  • AFK/IRL – Away From Keyboard/In Real Life, eemal klaviatuurist/päris elus. Kasutatakse selleks, et kirjeldada olukorda, kui ollakse arvutist/nutiseadmest eemal ehk päris, reaalses elus.
  • ATM – At The Moment, hetkel
  • BAE – Before Anyone Else, tähtsam kui keegi teine. Kirjeldatakse sõpra, kallimat.
  • BC – Because, sellepärast
  • BFF – Best Friends Forever, parim sõber igaveseks
  • BRB – Be Right Back, tulen kohe tagasi
  • BTW – By The Way, muide
  • FB – Facebook
  • FYI – For Your Information, teadmiseks sulle. Tihtipeale üleoleva maiguga
  • HMU – Hit Me Up, võta minuga ühendus
  • IDK – I Don’t Know, ma ei tea
  • IG – Instagram
  • ILY – I Love You, ma armastan sind
  • IMO/IMHO – In My Opinion / In My Humble Opinion, minu arvamuse järgi…/minu tagasihoidliku arvamuse järgi. Jällegi, tihtipeale nipsaka või üleoleva maiguga
  • LOL – Laughing Out Loud, naeran väga kõvasti
  • PÕS – Palju õnne sünnipäevaks
  • SS – Siis
  • TNX – Thanks, aitäh
  • YT – YouTube

On selge, et noortekeskuse töötaja eesmärk on keskuse teenuseid kasutavate noorte toetamine nende arengu ja eneseteostuse osas. Selle eesmärgi täitmiseks on vajalik, et noorsootöötaja mõistaks ja osaleks selles maailmas, milles noor tegutseb. Digitaalse „kohalikuna” on noorsootöötaja ka digimaailmas kättesaadav ja ligipääsetav.

Digitaalsed keskkonnad ja tehnoloogilised vahendid on küll muutnud palju, kuidas noored vaba aega veedavad ja sõpradega suhtlevad, kuid nende põhivajadused – suhelda, kuuluda, olla tunnustatud – on ikka samad. Selline tõdemus julgustab meid kõiki mõistma ja toetama noort inimest nii veebis kui ka päris elus.

 

Kaanepildi autor on noor eesti digikunstnik Estookin Andreen

Print Friendly, PDF & Email