Digimaailm ja jätkusuutlikkus: kuidas oma digitaalset jalajälge vähendada ja tehnoloogia kasutamisest võita?

Arvutid aitavad meil praegu teha asju, milleks kulus kunagi digieelsel ajal meeletult inimtööjõudu. Tehisintellekt teeb hetkega tõlkeid ühest keelest teise, isejuhtivad autod juba sõidavad tänaval, telemeditsiin aitab ravida patsiente kauge maa tagant kirurgilise täpsusega. Kõik see tähendab, et suur osa digilahendustest aitavad meil suurel hulgal tööd ja energiat kokku hoida, kuid samal ajal kasvab digitehnoloogia enda jalajälg samuti.

Uute nutiseadmete tootmisel on vaja aina enam haruldasi metalle, mille kaevandamine on kulukas ja keskkonnavaenulik, lisaks huugavad kuskil kaugel serverikeskused, mille toitmiseks läheb mõnikord vaja tuumajaama võimsust. See on küll selge, et digilahendused aitavad aega ja energiat kokku hoida, kuid teisalt peame hakkama mõtlema ka digilahenduste jätkusuutlikkusele. Ühel hetkel võib nende keskkonnajälg samuti liiga suureks osutuda – nii nagu juhtus paljude muude tehnoloogiatega, mille jõudmine massidesse tekitas lõpuks hoopis uusi probleeme. Auto aitas kunagi samuti meie liikumisvõimalusi ulmeliselt avardada, aga nüüd peame mõtlema hoopis liigse autostumise probleemidele. Täpselt samamoodi tuleb juba varakult hakata mõtlema digitaliseerumise ohtudele ja probleemidele, sest nüüd oleme tehnoloogia mõju suhtes juba targemad. See tähendab, et juba praegu võiksime hakata ka digivaldkonnas jätkusuutlikult käituma.

Siin on mõned näited digimaailma jätkusuutlikust ja keskkonnasäästlikust kasutusest.

Anneta, mida sa ise enam ei vaja, või kasuta kauem

Tehnoloogiaseadmed vananevad moraalselt hoopis kiiremini kui füüsiliselt. Ka aastaid vana arvuti või nutitelefon, kui see on terve, töötab veel väga hästi, kuid pole enam ehk nii trendikas või on tänapäevastega võrreldes mõnes omaduses kehvem. Seega, kui pole just väga tõsist põhjust oma seadet välja vahetada, pole mõtet seda lihtsalt trendiga kaasas käimiseks ka teha. Turundajad leiavad ikka põhjuseid, miks õhutada uusimaid tooteid ostma, aga see ei tähenda, et need põhjused alati ka hädavajalikud oleksid.

Kui aga oled jõudnud punkti, kus enam vanamoodi edasi minna ei saa ja pead uue seadme ostma, siis mõtle sellele, et sinu vana seadet võib kellelgi teisel väga vaja olla, näiteks lihtsalt igapäevaseks veebis surfamiseks, suhtlemiseks või koolitöö tegemiseks, milleks pole ilmtingimata vaja vingeimat mobiilikaamerat või kiireimat mänguriarvutit.

Tehnoloogiaseadme äraviskamise asemel kasuta seda kauem või anna sellele uus elu abivajajale annetades. Lisaks taaskasutuskeskustele on võimalik leida mitmeid taaskasutusprogramme ja isegi tee-ise projekte, kus vanale antakse uus elu (näiteks Instructables.com). Praegu on väga populaarne videokonverentside pidamine, aga veebikaamerad on poest otsa lõppenud. Samas on isegi aastaid vanal mobiilil parem kaamera kui arvutite veebikaamerad. Lihtsa tarkvaraga saad vana telefoni teha heaks veebikaameraks, mida arvutiga koos kasutada (näiteks Droidcam).

Vana sülearvuti, millel on ekraanidefekt või klaviatuuril mõni klahv katki, sobib endiselt hästi näiteks lauaarvuti asenduseks. Sellele saab eraldi monitori ja klaviatuuri juurde ühendada. Neidki saab taaskasutusest.

Kuluta vähem energiat, koristades digiprügi

Digiseadmed tarbivad aina vähem energiat, kasutades samal ajal aina võimsamaid protsessoreid ja ekraane. Huvitaval kombel on selle energiasäästu põhjuseks üks tehniline probleem, mis ei luba aplamaid seadmeid toota. Nimelt pole siiamaani leiutatud läbimurdelist akutehnoloogiat, mis suudaks rohkem energiat salvestada kui traditsioonilised möödunud aastatuhandest pärit akud. Ainuke võimalus oma arvuti, tahvli või telefoniga kauem töötada on muuta need veelgi energiasäästlikumaks, et sama mahuga akul kauem tööaega jätkuks.

Samas on ka sinul endal tarbijana võimalik energiat oluliselt rohkem kokku hoida. Näiteks võid kasutada ekraane säästurežiimis (enamusel mobiilsetest seadmetest on see automaatika juba olemas) – hämaras keera ekraanivalgustus tumedamaks, mis on samal ajal ka silmasõbralikum.

Pilvetehnoloogiad ja sotsiaalmeedia tunduvad kohati raiskamisena – kuskil kaugetes serverikeskustes tegeletakse serveriparke jahutades igaühele arvutusvõimsuse pakkumisega –, kuid kokkuvõttes on see energiasäästlikum kui sama arvutusvõimsuse paiknemine igaühe käes olevas nutiseadmes. Keskne server annab suurema kokkuhoiu.

Kuid energia säästmiseks võiksid kõiki oma pilveteenuseid, mida kasutad piltide, dokumentide ja videote säilitamiseks, samuti säästlikult kasutada. Kuigi paljudes teenustes ei maksa maht midagi, on kuskil ikkagi vaja rohkem serverivõimsust ja koos sellega energiat, et hoida alles sinu digitaalset pärandit, millest suurt osa sa võib-olla ei vaja kunagi. Nii nagu maailmakoristuspäeval koristatakse loodust prügist, nii võiksid sa koristada aeg-ajalt ka oma kontosid ja vabastada seadmete mälumahtu sinna kogunenud tarbetutest failidest. Digitaalset prügi on väga lihtne tekitada, selle regulaarne koristamine on samuti lihtne. Mida tihedamini seda teed, seda parem. Õnneks on digikoristuseks olemas ka head tööriistad ja tarkvara. Näiteks Google’i teenustes on nii failide kui e-postkasti puhastamiseks menüüs vastav funktsioon (Clean), arvutis võid aga kasutada tarkvara CCleaner. Kuidas see käib? Google’i teenused lubavad faile näiteks suuruse järgi sorteerida, alustades kõige mahukamatest nii kataloogides kui e-postkastis. Kindlasti on seal faile ja lisandeid, mida sul enam vaja pole, aga mis võtavad väga palju ruumi. CCleaner aitab otsida ka kõvakettalt topelt-salvestatud faile, mille duubli võib ära kustutada.

Maailma digikoristuspäev on küll 22. aprillil, aga arvutit tasub kindlasti koristada tihedamini kui kord aastas. Põhjaliku juhendi, mismoodi digikoristust teha, leiab siit.

Kaitse enda digimaailma

Vastutustundlik on kaitsta enda seadmeid ja digitaalset sisu, sest neid ohustavad pidevalt nii küberkuritegevus kui ka juhuslikud õnnetused, millest saaks hoiduda.

Selleks, et iga hooletu pillamise pärast ei peaks hakkama endale jälle uut tahvlit või telefoni ostma või arvutit välja vahetama, kasuta vajalikke lisaseadmeid, mis neid kaitsevad. Telefoni kaitseks olgu ekraanikaitsekile ning korpuse kaitseks ümbris (pealegi aitab see telefoni ka isikupärasemaks muuta), tahvlitele on samuti olemas head kumminurkadega ümbrised kukkumise kaitseks ning arvuti jaoks võiks olla kõva sahtliga kott. Jäiga toega kott kaitseb arvutit põrutuste ja kukkumise eest.

Muidugi võiksid lisaks kaitsta ka seadmete sisu – turvatarkvaraga. Nii arvutitele kui ka telefonidele on häid turvalahendusi, mis kaitsevad viiruste, sissetungide ja ka kadumise või juhusliku kustutamise eest. Tee ka varukoopiaid – teatud andmete taastamine polegi muudmoodi võimalik või on väga aja- ja energiakulukas.

Ole haritud ja õpeta ka teisi

Digitaalse jätkusuutlikkuse üks olulisemaid tagajaid on teadmised ja haridus. Kui oskad digiseadmeid õigesti kasutada ning tead, mida nendega teha ja mis on kahjulik, siis aitab see lisaks keskkonnamõju vähendamisele suurendada ka kasu kõigest sellest, milleks digilahendused loodud.

Võib-olla pole sul eraldi tahvlit vaja, kui oskad mobiiliekraanilt pilti teleri suurele ekraanile suunata? Kas lauaarvuti on vajalik, kui sülearvuti juba on? Võib-olla pole sul vaja ka nii palju välja trükkida, kui oskad dokumente digitaalselt hoida ja otsida?

Õpeta seda, kuidas seadmeid õigesti kasutada, ka teistele – nii saavad kõik sellest kasu. Ja õpi ise noortelt – mõned uued äpid ja nipid on sellised, mida nemad teavad ja oskavad kasutada kõige paremini. Eriolukorra ajal oluliseks saanud oskused digitaalselt suhelda kasvõi videokonverentside kaudu pole vajalikud mitte ainult sinule, vaid ka teistele, kellega suhelda tahad. Seega on neist teadmistest vastastikku kasu kõigile.

Kasuta keskkonnasõbralikke lahendusi

Praegu on keskkonnasõbralike valikute järgi oma digikäitumise suunamine veel kohati keeruline, kuna me täpselt ei tea, kuidas on toodetud see või teine arvuti või telefon, mis meil käes, või millises serverikeskuses on majutatud meie failid. Tulevikus saab see aga olema kindlasti paljude teenuste ja toodete pakkumisel üks olulisemaid müügiargumente. Juba praegu on olemas serverikeskuseid, mis tutvustavad end kui 100% taastuvallikatest saadud energial toimivad serverikeskused. Paljude arvutite ja nutitelefonide tootmisel on hakatud kasutama ümbertöötatud materjale – näiteks on korpused tehtud ümbertöötatud plastist või väärismetallid võetud ümbertöötatud elektroonikajäätmetest. Juba aastaid on tuvastatud ka elektroonikatootjate puhul nii-öelda rohepesu, mille puhul reklaamitakse toodet kui keskkonnasõbralikest taaskasutatavatest materjalidest tehtut, kuid tegelikult selgub, et seadet on väga raske või lausa võimatu parandada, mistõttu tuleb see minema visata ja uus osta, kui mingi defekt tekib. Ifixit (www.ifixit.com) on portaal, kus parandatavust testitakse. Veebilehe kohaselt on kõige kergemini parandatav ja keskkonnasõbralikum telefon Fairphone, kõige halvemini parandatavad aga volditava ekraaniga mobiilid.

Juba on olemas ka esimesed brändid, mis pakuvad jätkusuutlikku ja õiglase kaubanduse elektroonikat: guugelda näiteks brände Fairphone, LSTN, Nimble. Eks tuntud tootjad proovivad samuti pakkuda mõnd oma toodet öko- ja taaskasutusmärgistustega.

Millised pilveteenused on keskkonnasõbralikumad? Näiteks Soomes asub Hamina sadamalinnas Google’i serverikeskus, mille asukoht valiti karge kliima tõttu ja, kus saab kasutada serverite jahutuseks soojemal ajal külma merevett. Ülejääk-soojusega köetakse aga ümberkaudseid maju. Samamoodi on Apple ehitanud USAs Yeringtoni serveripargi, mida toidab päikesepaneelide park – lisaks serverite toitmisele annab see Nevada elektrivõrku piisavalt energiat, et ära toita 6400 elektrisõidukit.

Loo lahendusi, kus digivahendid aitavad energiat, aega ja raha kokku hoida

See idufirmade maailmast pärit soovitus tähendab, et meil on maailmas tegelikult palju asju, mida digilahenduste abil targalt tehes säästaksime ohtralt aega ja raha. Jagamismajandus on siin hea näide. Kui sul on tühi korter (AirBnB), vaba auto (Bolt) või jalgratas ja piisavalt vaba aega (Wolt), võid küll hakata tööd rabama, aga kust leida neid, kes sinu teenust vajavad? Jagamismajandus aitabki digilahenduste ja äppidega kokku viia need, kes tahavad midagi teha, ja need, kes tahavad uut teenust tarbida.

Kui on oskusi, mida teistele pakkuda, siis on digitaalseid keskkondi, mis aitavad need oskused abivajajateni viia. Üks selline vabakutseliste teenusepakkumise koht on Fiverr. Lihtne digilahendus (veebileht) aitab luua uusi töökohti ja juhatab kokku oskuste pakkuja ning abivajaja.

Digielu täiendab päris-elu

Kokkuvõtteks võib öelda, et digimaailma tasub tarbida mõistlikult ning võtta kasutusele selle kasulikud omadused, mis aitavad päris-elule rohkem aega võita ja vähem energiat kulutada. Võimalusi selleks on väga palju. Suurim digimaailma oht on praegu sõltuvus kõigist nendest ahvatlustest, mida tehnoloogia meile pakub ja mis võivad haarata liiga suure tüki päris-elust. Kasutades tehismaailma mõistlikult, jääb meile palju rohkem aega muudeks kasulikeks tegevustes ning ka keskkonda saame niimoodi paremini hoida.

 

Kommentaar

Kadri mõtisklus artikli „Digimaailm ja jätkusuutlikkus: kuidas oma digitaalset jalajälge vähendada ja tehnoloogia kasutamisest võita?“ kohta rohelise noorteinfo võtmes

Digimaailmaga seonduv, nii seadmete kui ka veebilahenduste puhul, ning jätkusuutlik ja roheline mõtteviis, on kahtlemata täna üks olulisemaid fookusi, mida aidata kogu ühiskonnal, aga eeskätt noortel endil mõtestada. Suur osa tänapäeva lapsi ja noori on igapäevaselt ümbritsetud digiseadmete ja veebilahendustega. See on elu loomulik ning justkui ka paratamatu osa, sest on ju mitmed e-teenused – osa võimalusi enesearenguks, õppimiseks ja vajaliku info hankimiseks – kättesaadavad suuremas osas digiseadmest ja veebist.

Noortele suunatud infoteenuste korraldamine on veebis viimastel aastatel seoses digiteerimisega kõvasti kasvanud, seda nii kohalikul kui üleriigilisel tasandil. Sestap on noorteinfo loomine, vahendamine ja edastamine, aga ka tarbimine muutunud peamiselt veebi- ja sotsiaalmeediapõhiseks, mis tagab enamikule noortele info kättesaadavuse, kuid paneb nad dilemma ette – mida võtta ja mida jätta, mida saab usaldada ja, milline info on turvaline? Samas on ka infoloojad ja vahendajad dilemma ees – kuidas panustada vähem ressursse, olla rohelisem ning jõuda loodud infoga päriselt noorte infovälja?

Noorteinfoteenuste roheliseks muutmine on olnud järkjärguline protsess juba mitu aastat, kuid saanud viimasel ajal rohkelt tähelepanu, eeskätt just selles võtmes, kuidas ja mil viisil luua ning vahendada infot, olles sealjuures jätkusuutlik ja pakkudes noortele kvaliteetset, usaldusväärset ja turvalist infot. Mitmed tegevused, näiteks taskuhäälingud ja veebiseminarid, veebilehtedele koondatud nipid ja nõuanded, on taaskasutatavad ja see võimaldab infot väheste ressurssidega taasluua. Vähendab ju ka ökoloogilist jalajälge see, kui paberile trükitud voldiku või trükise asemel taaskasutada ning uuendada infot veebis, luues samas sellega noortele turvalise ja kvaliteetse infoteenuse, mis käib ajaga kaasas ning muutub vastavalt ühiskonnas aset leidvatele trendidele ja noorte vajadustele, kasvõi üleöö.

Otsese suhtlusega sündmus, koos suure planeerimis- ja ettevalmistamiskuluga, rääkimata ruumi- ning toitlustuskuludest, on võimalik ellu viia rohelisemalt, rakendades veebilahendusi ja pakkudes seega osalemise võimalusi, olenemata transpordiühendusest või piirkondlikust paiknemisest. Hea näide on siinkohal alles hiljuti toimunud veebihäkaton „Hack the Crisis: Youth“. Loomulikult on otsese suhtluse teel toimuvatel algatustel ja sündmustel oma võlu, kuid noorteinfoteenuste puhul tuleb arvestada ka noorte vajadustega, st et noor tahab infot kiirelt ja kohe, kui vajadus tekib. Küll on aga mitmeid otsese suhtlusega sündmusi toimunud ja toimumas ka edaspidi, tihedalt käsikäes veebipõhise info loomise ja vahendamisega. Samas tuleb nii otsese suhtluse kui ka veebipõhise info vahendamisel aidata noorel infot mõtestada. Infoteenus ei toimi ühepoolselt ehk infotarbija vaatest ning vajab mõtestamisel mitmekülgset tuge ja abi täiskasvanutelt, olgu selleks lapsevanemad, noorsootöötajad, treenerid või õpetajad, kuid valiku ja otsuse oma elu puudutavas küsimuses teeb noor ise.

Digi- ja nutiseadmete keskkonnamõju ning jätkusuutlikkuse küsimuste üle arutlemine ja mõtestamine on samuti lihtsa vaevaga tehtav veebis, olles kanaliks ja teejuhiks palju rohkematele kui ainult otsese suhtluse teel toimuva tegevuse kaudu. Noorte teadlikkust ja info mõtestamist saab toetada ka kirjalike või visuaalsete veebimaterjalidega, milleni noored ise vajalikul hetkel tee leiavad, olles kvaliteetseks, usaldusväärseks ja turvaliseks teejuhiks jätkusuutlikkuse üle mõtisklemisel ja arutlemisel.

Viimseni lihvitud teostus, näiteks visuaalsete veebimaterjalide ning videoklippide puhul, on asendunud autentsuse, eheduse ja lihtsusega – sest just sellisel kujul ja viisil loodud info või materjal läheb noortele päriselt korda. See aga on omakorda säästlik ja jätkusuutlik tegevus, sest kulub vähem ressursse viimseni lihvitud materjali loomiseks ja tootmiseks – nii kulunud aja, teostuseks kuluva ümbritseva keskkonna loomise kui ka finantside mõttes. Noored on meile sellega ise suuna- ja teenäitajad, seda näitavad ka ENTK kokku kutsutud kohalike omavalitsuste koostöögruppide III laine innovatsioonimudelite arendajad. Näiteks Harju koostöögrupp kutsus noortele ellu SisuAkadeemia koolitusprogrammi, kus arendatakse noorte pädevusi ja oskusi sisuloojate ja monteerijatena, kus noored on ise info loojateks ja vahendajateks ning just sellises vormis ja kujul, mis sobib noortele endile.

Ka veebilehti saab taaskasutada, võttes juba loodud veebilehe aluseks mõne teise tegevuse või info vahendamisel. Nii on näiteks 2019. aasta noorsootöö nädalaks loodud veebileht oma funktsioonidega taaskasutust leidnud noortega töötavatele spetsialistidele loodud noorteinfo veebis „Kvaliteetne. Võimestav. Professionaalne“, mille leiab Teeviida lehelt. Seetõttu tasub ka maandumis- ja veebilehti luues alati mõelda samm ette, et loodud struktuur ja funktsioonid oleksid rakendatavad ka hiljem mõne muu tegevuse osana, neid vaid veidi kohandades.

 

Kaanepildi autor on Eesti kunstnik Martin Märss.