Kai Raku
Selle aasta alguses alustasin täiskasvanute balletitundidega. Esimestest tundidest koju jalutades ütlesin sõbrannale, kes mind balletitrenni kutsus, et mulle küll ükski harjutus meelde ei jäänud ja ei tea, kas hakkabki üldse jääma. Ballett oli minu keha jaoks midagi nii uut ja enneolematut, et suure pingutuse ja sooritusärevuse tõttu oli kõike uut väga raske meelde jätta. Balletisaalis tehtud pingutuste üle mõtiskledes taipasin, et sealseid katsumusi ja nende kallal pusimist saab laiendada ka mind ümbritsevatele teistele olukordadele, näiteks kaasamisele. Alljärgnevalt mõtisklengi kaasamisest kui uuega kohtumisest ja eelkõige iseenda kasvamise eest vastutuse võtmisest.
Toetav ruum – tundma õppimine – vastutuse võtmine kui täiustumistahe
Nähtavast nähtamatusesse – toetav ruum
Kui defineerida kaasatust läbi noorsootöö prisma, siis Euroopa Nõukogu käepikendusena tegutseva Euroopa Noortefondi sõnul on kaasatus „pidev järelemõtlemine ja jõupingutused erinevate inimeste ja rühmade vajaduste paremaks mõistmiseks ning olemasolevate tavade kriitiline kajastamine nii üksikisiku kui ka organisatsiooni tasandil“. Eelneva juures meeldib mulle see, et Euroopa Noortefondi idee kaasatusest tõstab esile uue omandamise protsessi ehk järjepideva tegutsemise erinevuste mõistmise nimel.
Minu töö on alati olnud seotud kaasamisega: varem tegutsedes noorsootöö valdkonnas koos erivajadustega noortega ja nüüd disainides tööturuteenuseid inimestele, kes vajavad tööle liikumisel lisatuge. Kui alustasin tööd erivajadustega noortega, olid minu peamised kaasamise pingutused seotud füüsilise keskkonna kohandamise ja selles kohanemisega. Hoolitsesin selle eest, et ratastooliga liiklejad pääseksid alati nii meie vabaühenduse kui ka ürituste ruumidesse. Teadsin, et nägemispuudega inimesega tuleb rääkida täpselt tema ees seistes, et kuulaja teadvustaks minu pöördumist. Kuulmispuudega inimest tuli oma pilguga kõnetada otse, mitte tõlgi vahendusel. Õppisin märkama ruumide ligipääsetavust, seda, kus peaksin vesteldes paiknema ja kelle poole oma pilku hoidma. Kõik need tõekspidamised kehtivad praegugi ning on minu suhtlemisoskuste hulgas olemas. Minu süvenevad suhted erivajadustega inimestega aga õpetasid, et erivajaduste puhul ei tähenda eesliide „eri“ mitte erinevaid vajadusi, vaid meie kõikide personaalsete vajaduste erilisust.
Nõustun psühholoogi ja Tartu Ülikooli eripedagoogika õppejõu Tõnu Jürjeniga, kes MIHUSe 24. numbris kirjutas, et „me kõik oleme erilised. Meid kirjeldavad tunnused kombineeruvad meile ainuomasel viisil ja nii muutume kordumatuks. See on ainus asi, mille poolest oleme tõesti täiesti ühesugused“. Nii õppisin oma uute tutvuste kaudu, et trepid ei ole alati takistus, kui koos on kamp eriliselt hoolivaid inimesi, kes saavad koostöös liikumistakistusega inimesega raskused ületada. Kurtidega suheldes ei lähe alati vaja tõlgi abi, kui võtta suhtlemiseks aega ning rääkida rahulikult ja sõnu selgelt välja hääldades. Taipamisi oli veel, aga tähtsaim nendest on ehk see, et just nii koos aega veetes avanes minu jaoks kaasatuse laiem ja vähem nähtavam pool ehk kogukonnatunne, mis tekib üheskoos inimestevahelisi võrgustikke punudes.
Kogukonna punumine – tundma õppimine
Uue olukorraga kokku puutumine võib tekitada ebakindlust – kuidas ma hakkama saan ja kas üldse saan? Nii nagu mind valdas ebakindlus esimestes balletitundides, nii on ka noored igal õppeaastal vastamisi uute teadmiste, õpetajate ja kaaslastega. Toetavate elukogemuste vähesus paneb noored uutes olukordades veel rohkem haavatavasse seisu. Kuidas luua sellistes olukordades turvatunnet? Niisuguseid üleminekuetappe võiks vaadelda siirderiituste mõiste kaudu.
Termini „siirderiitus“ võttis kasutusele prantsuse etnograaf Arnold van Gennep, kes märkis sellega kogukonna liminaalset etappi, kus inimese jaoks vana olukord oli oma tähenduse minetanud, kuid uus ei olnud veel vormi võtnud, ehk oma olemuselt ebamäärast etappi. Siirderiitustel, nagu pulmad, naiste puhul lapse saamine, poiste puhul täisikka jõudmine ehk meheks saamine, osalevad tavapäraselt kõik inimesed, kes asjaomase kultuuri mõistes moodustavad kogukonna.
Vaadeldes noore liikumist uude klassi, kooli või esimest korda noortekeskusesse, võiks kõiki tegevusi, mis aitavad noori organisatsiooni osaks saamisel, nimetada siirderiitusteks. Kui tegutsesin Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuses, kus õpivad erivajadusega noored, vestlesime kolleegidega tihti sealse kohanemislaagri olulisusest. Kolmepäevases laagris viivad õpetajad ja tugipersonal läbi erinevaid sportlikke ja muid õppetegevusi, mis võimaldavad noortel õppida tundma nii teineteist kui ka uusi õpetajaid. Astangu keskuse töötajad aga õpivad tundma noori, et neid edaspidise õppetöö käigus teadlikumalt toetada. Läbi toetavate tegevuste pannakse kohanemislaagris alus uutele, sügavamatele sotsiaalsetele sidemetele, mis koolimajja siirdudes uhiuue keskkonna turvalisemaks muudavad. Nagu hariduspsühholoog Grete Arro on rõhutanud, siis „[ä]rev aju ei õpi“. Seega võiks koolis, noortekeskustes ja ka tööl üha enam mõelda, millised võiksid olla organisatsioonis korraldatavad siirderiitused, mis paneksid aluse kogukonnatundele, võimaldades nii turvalises keskkonnas asendada hirmu võõra ees hoopis huviga uute teadmiste omandamise vastu.
Vastutus ja kaasav ruum – täiustumistahe
Kust võiks alguse saada vastutus selle eest, et meid ümbritsevad keskkonnad toimiksid kogukonnatunde põhjal – nii, et tunneksime neis kohtades, et meiega arvestatakse, et me oleme olulised? Kuidas vähendada mittekuuluvustundega kaasnevat ärevust? Kuidas teha nii, et kuulumine, millegi osaks saamine, ei jääks pelgalt uude keskkonda sattunud noore isiklikuks ponnistuseks?
MIHUSe 38. numbris kirjutab biosemiootik Kalevi Kull õppimistahtest kui täiustumistahtest – soovist teada rohkem temast, kellest ma veel mitte midagi ei tea. Selle mõtte juures meeldib mulle teatav vastutuse võtmine oma teadmiste täiendamise eest, sest kuidas ma muidu oskaksin uuega suhelda ja meie maailmasid liita viisil, mis oleks lammutamise asemel ülesehitav. Kaasamise puhul võiks samuti kesksel kohal olla meie igaühe siiras soov ise täiustuda, saada täiuslikumaks, kohtudes uute inimeste, sealhulgas noorte ja nende eriliste eluilmadega. Tõhus kaasamine toimubki ehk kõige paremini siis, kui inimese tasandil kohtuvad täiustumistahe, valmisolek end ja ümbritsevat tundma õppida ning nende kahe sümbioosis vormi võttev mõnus ruum, milles viibides on tunda, et meie peale on mõeldud.
Minu balletisuunaline täiustumistahe on nüüdseks kestnud seitse kuud. Ebakindlust ja pusimist on siiani palju ehk liminaalne etapp kestab. Mind toetavad aga teised, kes sarnaselt vaeva näevad, ning julgustav ja humoorikas juhendaja, samuti üks oluline komponent – see, et ma võtan vastutuse oma heaolu eest, sest väärtustan kehalist liikumist. Tean, et tänased füüsilised pingutused on mulle kasulikud juba praegu ja toetavad mind ka vanemas eas. Et kaasamine ei jääks näilisuse tasemele, on tähtis ka väärtustamine, sealhulgas kaasamise väärtustamine. Teisisõnu see, et me siiralt väärtustaksime mitmekesisust ja peaksime oluliseks erinevate häälte kajamist oma kogukondades.
Kai Raku on kaasava mõtteviisi entusiast. Ta disainib tööturuteenuseid neile, kes erinevatel põhjustel vajavad tööle liikumisel lisatuge. Keskne küsimus, mille üle Kai oma tegemistes mõtiskleb, on see, kuidas muuta võõras omaks nii, et kaasatud inimesed tunneksid uue olukorra tundmaõppimisel ära täiustumise ehk isiklikul tasandil kasvamise võimaluse.
- Sissejuhatus
- „Sallivuse ajastu on saabunud! Maha kõik, kes nii ei arva!“, Kristina Masen
- Noorsootöö varjatud mitmekesisus: mõtteid Eesti ja Iirimaa noorsootöö praktikast, Saskia Rosentau ja Merilin Miks
- kommentaar Eve Aasa
- Radikaliseerumisest tänapäeva maailmas, Ringo Ringvee
- MÕTISKLUSI KAASAVAST RUUMIST, Kai Raku
- Südametarkus – oluline osa tundemaailma mitmekesisusest, Pille Murrik
- Vene emakeelega noored tahavad osaleda, kuid vajavad selleks rohkem tuge, Triin Roos
- Inimene looduse mitmekesisuse võrgustikus: mida iga noor teada võiks?, Tuul Sepp
- Mida pakkida noorele kaasa keerulisse, muutuvasse ja mitmekesisesse maailma?, Marit Kannelmäe-Geerts
- Rahvusvahelised noorteprojektid vaid valitutele? RAY MONi ja RAY SOCi Eesti uuringute tulemustest, Elisabeth Kendrali
- kommentaar Anett Männiste
- Trimmis demokraatiamusklitega ühiselu kujundama!, Maiu Lauring ja Teele Pehk
- Nutikalt erinevate noorteni, Marleen Alleman
- kommentaarid Kerttu Brandmeister ja Moonika Tsilk
- Vaimne kultuuripärand – kas ja kuidas see minuga seostub?, Leelo Viita
- Peaasi ajab naerma ehk kuidas huumoriga oma vaimset tervist toetada?, Sandra Liiv
Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.
