Sotsiaal-emotsionaalne pädevus noorsootöö perspektiivist

Noortevaldkonna arengukavas 2021–2035 tuuakse välja, et noorsootööl on oluline roll noore jaoks mitmekülgsete teadmiste, oskuste ja hoiakute arendamisel, noore võimestamisel ja eelduste loomisel sujuvaks iseseisvumiseks, aga ka töökogemuse saamisel, teadlikkuse suurendamisel tööturu muutustest ning noorte kui väärtuskandjate ja väärtuste eestkõnelejate võimestamisel. Noorsootöötajatel on seega suur vastutus ja privileeg olla noori puudutavate muutuste keskel ning oma positiivse eeskuju ja teadlikult muutusi soodustava suhtlemise kaudu neid julgustada, toetada ning vajaduse korral aidata. Selleks et keerulistes olukordades toime tulla, peab erialaspetsialistidel olema suur tööriistakohver (teadmiste, oskuste ja hoiakute pagas) kiireks reageerimiseks ja kohanemiseks. Praeguste kriisiolukordadega seoses (koroonaviiruse aegajaline levik ja Ukraina sõda) tasub taas üle vaadata meetodid, mis aitavad meil endil ootamatutes olukordades toime tulla ning oma oskusi noorsootöötajatena arendada.

Kuidas väljendub sotsiaal-emotsionaalne pädevus noorsootöötaja igapäevatöös?

Kujutage ette olukorda, kus noorsootöötaja soovib noortega alustada arutelu teemal, kuidas nad saaksid enda keskusega panustada praeguse kriisi leevendamisse. Milliseid teadmisi, oskusi, uskumusi noorsootöötaja selleks vajab? Mida vajab noor, et selles arutelus osaleda ja tunda end agentsena? Tõenäoliselt kuulub see kõik ühel või teisel moel katusmõiste „sotsiaal-emotsionaalne pädevus“ alla. Näiteks aitab noortega suhte loomisele kaasa see, kui osata ennast ning oma mõtlemist ja tegutsemist kõrvalt vaadata. Niisugune eneseteadlikkus võimaldab iseenda käitumises teha muudatusi, mis kutsuvad esile muudatused ka noortes. Samuti tuleb olla teadlik oma emotsioonidest ning osata neid juhtida nii, et jääda rahulikuks, toimunut aktsepteerida ja leida ka kehvematest olukordadest õppimisvõimalusi. Kuidas noorsootöötaja end tunneb, kui ta on näiteks korraldanud kohtumise, et üritust arutada, kuid ühtegi noort kohale ei ilmu? Kas ta hakkab arvama, et see oligi nõme mõte ja keegi niikuinii ei tahagi sellega tegeleda, või heidab hoopis noortele ette, et nad ei ole üldse aktiivsed ja kuidas on see võimalik, et nad seda teemat tähtsaks ei pea? Või võtab ta olukorda nii, nagu see on, ning püüab mõelda, kuidas sellest saaks noorte jaoks tekitada võimaluse õppida suhete loomise ja hoidmise kohta, ning teeb plaani, kuidas nendest teemadest rääkida. Loogiliselt võttes aitaks just viimane lahendus kõige paremini nii enda emotsioone taltsutada kui ka noortega suhet hoida, kuid kas suudame nii käituda olukorras, kus meid valdab sügav pettumus. Kas me pigem arvame, et olemegi need, kes reageerivad olukordades alati ühtemoodi, või suudame ka emotsioonide juhtimise oskusest mõelda kui millestki, mis on arendatav? Millist tagasisidet anname noortele, kes on ühes või teises olukorras oma emotsioonidega kimpus? Ehk kinnitame enda suhtlemisega hoopis uskumust, et sa oledki selline, või püüame neid oma tunnetega toimetulemise oskuste parandamisel toetada, juhtides tähelepanu sellele, et jah, praegu on keeruline, kuid mida saaks veel harjutada?

Lisaks vajame teistega suheldes kindlasti ka oskust vaadata asju nende perspektiivist ja pidurdada enda soovi pakkuda kiireid lahendusi. Samuti peaks meis tekkima äratundmine, kui näeme pealt, et kellelegi tehakse liiga, ning peaksime oskama sellest lähtudes midagi ette võtta. Mil määral tuleb see iseenesest ja mil määral on seda vaja millegi toel teadlikult õppida? Kuivõrd me mõtleme noorterühmadega tegutsedes sellele, mis aitaks meid koos lahenduseni jõuda, või sellele, et anda sõna kellelegi, kes pole seda ehk pikalt saanud? Kas me lendame kohe hooga oma mõtetega peale ja pärast imestame, miks teised kaasa ei tule, või hakkame noori teadlikult kaasama ning ühiseid mõttevahetusi ja eesmärgi leidmist soodustama? Ja nii edasi ja nii edasi … Neid näiteid on tõesti väga palju ning kõik see ongi sotsiaal-emotsionaalne pädevus ehk komplekt teadmisi, oskusi ja uskumusi, mis võimaldavad indiviididel (nii noorsootöötajal endal kui ka noorel, kellega ta töötab) mõista, väljendada ja juhtida oma mõtteid, emotsioone ja käitumist erinevates igapäevaelulistes koostöistes situatsioonides ning tulla paindlikult toime pidevalt muutuvate suhtlusolukordadega.

Kuidas aitab noorsootöötaja enda tasakaalukus ja paindlikkus kaasa erinevate olukordadega toimetulekule?

Tõenäoliselt kõik, kes noortega töötavad, teavad, kui paindlik on tarvis suhtlemises olla. Suhtlemises tähendab paindlikkuseni jõudmine aga väga selgelt iseenda mõtete ja tunnete ning enda suhete teadliku juhtimise oskusega tegelemist. Selleks et olla noorele toeks, tuleb oma vaimne tervis hoida teadlikult tasakaalus ning just sellesse panustavad ka paremad sotsiaal-emotsionaalsed oskused. Praegu meid ümbritsev olukord, kus liigume kriisist kriisi, paneb kindlasti just need oskused proovile. Tahaks me ju kõik väga aidata kaasa olukorra leevendamisele, kuid tõenäoliselt ei ole aitajast palju kasu, kui ta on olnud mitu ööd magamata ning muutub väsinuna veelgi tõrksamaks nende suhtes, kellega ta kontaktis olema peab. Seetõttu on tasakaalu leidmine enda vaimse tervise vitamiinide ja teistele toe pakkumise vahel väga oluline.

Selge on see, et noorsootöös osalemine aitab noorel erinevates kriisiolukordades paremini toime tulla, sest valdkonnas kasutatavad meetodid väärtustavad iga noort eraldi ning eesmärk on pakkuda tuge ja lahendusi, lähtudes iga indiviidi vajadustest. Kriisidele reageeritakse valdkonnas kiiresti ning vajadust mööda töötatakse välja ka uuenduslikud lahendused ja meetodid. See omakorda toob kaasa suurema vajaduse toetada noorsootöötajaid, sest kriisidega toimetulek ja sellisel tasemel paindlikkus võib olla suur proovikivi. Just sel põhjusel on noorsootöös oluline meeskonnatöö oskus, tugev tugivõrgustik erialaspetsialistide kujul ning eneseanalüüsi ja enesehoidmise oskus. Kriisides peame ka ise oma sisemiste küsimuste, valikute kaalumise ja vajadustega toime tulema ning sageli vajame selleks teiste abi. Väga väärtuslik on ühine kogemuste vahetamine, üksteise toetamine meeskonnas ning pidev enda töö mõtestamine. Miks ma seda teen? Mis väärtust see kannab? Kui tihti me noorsootöötajatena võtame aega, et oma tööd mõtestada?

Teise perspektiivi võtmine ja noore aktsepteerimine on samuti väga selgelt noorsootöö valdkonnaga seotud. Noorsootöötaja lähtub oma töös noorsootöötaja kutsestandardist ja kutse-eetikast, kus rõhutatakse selgelt ka teise mõistmise vajadust. Noorsootöö on väärtuspõhine praktika, milles on põhirõhk võrdväärsel partnerlusel, sallivusel, võrdsel kohtlemisel, inimõigustel ning üksteise aktsepteerimisel. Kõigele sellele tugineb noortega usaldusliku suhte loomine, mis on noorsootöö põhialus. Ometi nõuab teise perspektiivi võtmine väga tugevat kognitiivset pingutust, enda perspektiivi pidurdamist ja teise mõtetele teadlikku tähelepanu suunamist. Sellest lähtudes võime aeg-ajalt end ka teise perspektiivi nii-öelda ära kaotada ning tema toetamise asemel hoopis tema tundeid ja mõtteid läbi elada. See on samuti hetk, kus mõistame, et tõenäoliselt ei aita see meil enam oma tööd väga hästi teha ning meil on vaja kellegagi edasise tegutsemise võimalused läbi arutada. Empaatia on väärtus, kuid ainult siis, kui suudame selle abil noorele paremini toeks olla.

Kuidas oled Sina noorsootöötajana oma sotsiaal-emotsionaalseid oskusi (sh suhtlusoskusi) arendanud?

Alexander Arabkin: „Kindlasti on mind kõvasti aidanud motiveeriv intervjueerimine. Läbisin selle koolituse siis, kui alustasin 2015. aastal mobiilse noorsootööga. Samuti on minu jaoks olulisel kohal jooga ja mediteerimine ning hingamistehnikad, mis aitavad palju kaasa. Olen muutunud rahulikumaks ja aktsepteerivamaks. Inimeste iseloomujooned, mis mind varem häirisid, enam ei häiri. Rahulikumana muutud meeldivamaks inimeseks ja ka noored tunnevad seda 🙂 Ja muidugi praktika, praktika, praktika. Rohkem noortega otse suhelda ning püüda mõista nende vajadusi ja muresid.“

Mida saab noorsootöötaja teha, et aidata kaasa noorte sotsiaal-emotsionaalse pädevuse arengule?

Esimeseks oluliseks eelduseks sotsiaal-emotsionaalse pädevuse arengu toetamisel on noore ja noorterühmaga loodud turvaline õhkkond ehk suhe. Just see on ka kriisi ajal midagi, millest alustada. Tihtipeale ei vaja me mitte meeletut abi ühe või teise tegevusega, vaid hoopis seda, et on keegi, kes meiega vestleb ja meie mõtted jaksab ära kuulata, enne kui oma lahendusi hakkab pakkuma. See eeldab noorsootöötajalt endalt väga head sotsiaal-emotsionaalset pädevust, kuid ta peab ka teadma, mis aitab luua keskkonda, kus püsib soov muutusi luua ja ise tegutsedes katsetada. Siinkohal sobib taas rõhutada erinevate psühholoogiliste vajaduste märkamist ja toetamist noortega suheldes (Ryan & Deci, 2000). Nimelt on seotusvajadus oluline element selles, et me sooviks teistega koos tegutseda. Kui ei tunta ennast mõne mõtte, tegevuse või nendega seotud inimestega koos hästi, siis ei soovita ka nendega koos olla. Oluline on mõelda, mil määral noore mõtteid kuulda võetakse ning kuivõrd on grupis võimalik kõikidel liikmetel ennast ilma kriitikat sisaldavate pilkude-sõnadeta väljendada. Sellele aitavad kaasa näiteks ühised kokkulepped, mida sõlmides on läbi arutatud koos tegutsemise stiil ja leitud põhjendus, miks on oluline ennast tagasi hoida, kui teise mõte näiteks kohe meeldiv ei tundu. Kindlasti esineb praegusel ajal ka näiteks olukordi, kus erineva koduse keelega noorukid ei soovi üksteisega koostööd teha ega jäta seda enda teada. See ongi koht, kus noorsootöötaja saab vahendajana kokkulepete täitmist soodustada. Nimelt tuleb ühiselt tegutsemist kokku lepitu alusel ka mõtestada ja kindlasti eraldi harjutada ning selleks sobivad näiteks erinevaid situatsioone käsitlevad tegevuskaardid vms, mille alusel saab arutleda, miks üks või teine ebamugavus aeg-ajalt ilmneb. Samuti aitab enda käitumise teadlik märkamine, kus lisaks meeskonnaga seotud eesmärkidele saab iga noor võtta endale mõne eneseteadlikkuse suurendamise eesmärgi, mille täitmist ta püüab harjutada ja sellekohaseid märkmeid teha (nt panna kirja emotsioonid, mis tekivad, kui meeskonnaaruteludes kellegi mõtted ei meeldi, vms). Arutleda saab ka selliste muutuste väärtuse üle.

Soovis millegi nimel edasi tegutseda mängib olulist rolli ka kompetentsusvajadus ehk tunne, et plaanitav on midagi sellist, millega toimetamisega saadakse hakkama, ning see on ka piisav pingutus, et seda soovitaks ette võtta. Just noorukitel võib väga paljude mõtete-tegevuste puhul olla rohkelt kõhklusi-kahtlusi ning tõenäoliselt on sellel tasandil toe pakkumine erinevate tegevuste kavandamisel ka üks noorsootöötaja olulisemaid rolle noortega vesteldes. Näiteks arutleda selle üle, kuidas on neil varem õnnestunud sarnases olukorras toime tulla, kuidas nad saavad tegutsemist võtta piisavalt väikesteks juppideks, mis neid tegutsedes aitaks, ning kelle poole vajaduse korral pöörduda jms. Kindlasti on see vältimatu praegusel keerulisel ajal oma tunnetega toimetuleku õppimisel, kuid miks mitte pakkuda meeskonnana üksteisele tuge ka erinevate koolielu probleemidega toimetulemisel, kus noored saavad üksteisega koos lahendada keerukamaid ülesandeid, mis koolis arusaamatuks jäid vms. Oluline on noori julgustada oma muredest rääkima, et neid saaks koos lahendada ja luua seega ka hea pinnas õppetööga seotud motivatsiooni kasvamiseks. Noorsootöötajal on oluline ülesanne vahendada kogemuste jagamist just sellest perspektiivist, et noored ei saaks oma murede jagamisel halvakspanu osaliseks. Kui kaaslane hüüatab „See on ju nii lihtne!“, võib samuti tekkida tunne, et ei soovita enam edasi toimetada. See on hea võimalus teise perspektiivi võtmise mõtestamiseks, kus ka liigsed positiivsed tunded võivad tekitada teistes aeg-ajalt ebamugavust. Noorsootöötaja saab noortega vesteldes olla justkui erinevate olukordade vahelüli. Kui mõne teemaga on juba pikalt hädas oldud, siis ei aita tõenäoliselt palju kaasa see, kui kõrvalt pidevalt julgustada, et sa oled tõeline ellujääja ja saad hakkama küll. Rohkem on vaja just sisukat arutelu selle kohta, mida teha saaks (sh toimetulekul kriisiolukordadega). Eelnevale tuginedes võib öelda, et noorsootöötaja teadmistepagas peab olema lai ja mitmekülgne ning sisaldama teadmisi noore arenguetappidest, noorte kaasamisest, turvalise keskkonna loomisest, noorsootöös olulistest teoreetilistest lähenemistest ja paljust muust. Samuti on vaja oskust oma tegevusi ja noortekeskuses toimuvat reflekteerida. Kuna keskkond meie ümber muutub ja areneb pidevalt, siis noortega tegeledes ei ole võimalik mugavustsooni jääda, vaid tuleb ennast kogu aeg erinevate teemadega kursis hoida.

Heaolutunde tekkimises mängib kolmanda komponendina olulist rolli ka autonoomiatunne ehk võimalus ise otsuseid teha ja kaasa mõelda. Ka sellega puutub noorsootöötaja tõenäoliselt iga päev kokku, kui vestleb noorega nii, et ei suru talle otseselt oma mõtteid ja arvamust peale, vaid pigem püüab noores endas esile kutsuda talle kõige sobivamad lahendused. Tõepoolest on sellel aeg-ajalt ka piirid ja alati ei ole valikut, kuid siis aitab kaasa kasvõi selge põhjendus, miks on praegu vaja just nii toimetada. Näiteks kui selgub, et ühes või teises olukorras on teatud nõudmised ja reeglid, siis tuleb kasuks nende selgitamine ja põhjendamine ning veelgi rohkem see, kui noor saab arutelu kaudu leida neile iseenda perspektiivist põhjendused. Kõik see vahetu noore mõtteid aktsepteeriv suhtlus aitab kaasa ka turvatunde tekkimisele ja soovile teha koostööd ning mudeldab sotsiaal-emotsionaalse pädevuse rakendumise võimalusi.

Noorte soov ise otsuseid teha ja ühiskonnaprotsessides kaasa lüüa on tähtis valdkond, millega noorsootöötajad noorte omaalgatusi toetades iga päev tegelevad. Selleks et noor saaks eduelamuse oma ideede elluviimisel ning julguse ka edaspidi ühiskonnaelus aktiivselt kaasa rääkida, on oluline, et tema ümber oleks toetavad täiskasvanud, kes nõustaks ja abistaks, kui noor seda soovib või vajab. Sellised positiivsed õpikogemused annavad noorele juurde enesekindlust, mõistmist, et tema arvamus on oluline, ning julgust ka edaspidi kogukonnaellu panustada. Noorte omaalgatuse toetamiseks on noorsootöös palju võimalusi: seda saab teha osaluskogude, noortele mõeldud projektikonkursside, noortekeskuste tegevuste, noorte organisatsiooni kuulumise jms kaudu. Siinkohal tuleb mainida veel üht tähtsat aspekti, milleks on tegevuste tagasisidestamine ja noorsootöötaja roll selles. Noore õppimiskogemuse ning edaspidiste arenguvajaduste mõistmiseks on oluline temaga koos varem omandatud teadmisi ja õpikogemust analüüsida ning arutada, milliseid arenguvõimalusi need edaspidiseks annavad.

Lisaks noore või noorterühmaga loodud suhtele on sotsiaal-emotsionaalse pädevuse arendamiseks võimalik teha ka süsteemseid ja oskusi arendavaid tegevusi. Nii näiteks võib noorsootöötaja otsustada, et noortega koos korraldatakse „stop-mõtle-tegutse“ aasta vms tegevus, kus juhitakse tähelepanu sellele, et enda emotsioonide juhtimist on vaja harjutada, ning koos uuritakse erinevate emotsioonide juhtimise viiside kohta, neid hakatakse praktiseerima ja selgitatakse välja nendega seotud muudatused. Praegusel ajal on võib-olla vaja korraldada erinevaid vestlusringe, kus noored saavad olukorra kohta enda perspektiive avada ning meediakirjaoskuse arendamiseks uurida üheskoos erinevaid väljaandeid.

Mis on Sinu nipp või nipid noortega kontakti loomiseks ja hoidmiseks?

Alexander Arabkin: „Selleks et luua noorega kontakt, on vaja olla temaga samal tasemel ehk luua võrdne suhe. Tihti on noorega kokku puutuval täiskasvanul (politseinikul, õpetajal, lapsevanemal) arvamus enda rollist kui millestki, mis ei luba võrdselt suhelda. Noorsootöö annab just selle võimaluse, sest noortele ei esitata otseselt mingeid tingimusi ning saab ehk isegi lihtsamalt neid aktsepteerida nii, nagu nad on.

Konkreetsed nipid kontakti loomiseks noorega:

• Kõigepealt peaks olema SOOV noort mõista ja siis leiab juba ka vahendeid.
• Tasub teada mõnda slängisõna, mida aeg-ajalt sisse pikkida.
• Võiks olla teadmisi sellest, mis noortele praegu oluline on (mõni bränd, esineja, TikToki video vms), kuid seda saab neilt kindlasti jutu sees ka uurida.
• Kasuks tuleb huumor, kuid selle kasutamisel tasub jälgida, et nalja ei tehtaks otseselt kellegi üle, kes võiks sellest end puudutatuna tunda.
• Ole loomulik. Noored on palju sallivamad, aktsepteerivamad ja julgemad, kui me võime arvata. Olen töötanud seitse aastat noortega tänaval, loonud tuhandeid kontakte ja ma ei mäleta ühtegi juhtumit, kus mind oleks pikalt saadetud.
• Jäta meelde noore nimi! Sellest on palju abi, kui seda teadlikult harjutad.
• Loo järjepidevus ja mingi viis, kuidas üksteisega vajaduse korral ühendust saadakse (FB chat, e-kiri, telefon vms kokkulepe). Ole ise ka püsiva kontakti looja. Uuri, kuidas läheb.
• Võta ette ühiseid tegevusi: matk, lauamängud vms. Ühised emotsioonid ja mälestused on liim, mis suhteid koos hoiab.“

Kokkuvõtvalt võib öelda, et selleks, et noorsootöötajal oleks oskused noorsootöö tegevuste läbiviimiseks, on oluline ennast pidevalt arendada ja oma tööd analüüsida. Enesearengu väärtustamine on oskus, mida peaks endas kandma kogu organisatsioon – igast üksikust noorsootöö valdkonnas tegutsejast kuni noorsootöö juhtideni. Valdkonnas on enda arendamiseks väga erinevaid võimalusi: noorsootööalane kõrgharidus, noorsootöötaja kutse taotlemine, erialased koolitused või osalemine noorsootöö katusorganisatsioonide töös. Noorsootöötajaid ühendavad erialaorganisatsioonid annavad inimestele võimaluse ühiselt kogemusi vahetada, teineteiselt õppida ning leida uusi lahendusi ka esmapilgul väga keerulistele olukordadele. Samuti on noorsootöötajaid ühendavas Eesti Noorsootöötajate Kogus väga hea võimalus kasutada individuaalset ja meeskondlikku arengut toetavat coaching’ut, mentorlust, kovisiooni. Selleks et noorte jaoks maksimaalselt olemas olla, tuleb ennekõike hoolt kanda enda vaimse tervise ja heaolu eest ning mitte üksi jääda. Selles osas on suur vastutus ka noorsootöö valdkonna juhtidel, kelle ülesanne on oma töötajate jaoks luua turvaline ja toetav keskkond. Praegu on enesehoidmise teema väga aktuaalne Ukrainas toimuva sõja tõttu. Kuidas toetada noori, kui oled ise suures ärevuses ja teadmatuses, üritad toime tulla infomüraga ning muretsed ka enda pere ja lähedaste pärast? Vestlustest noorsootöötajatega tuli välja, et nendes olukordades annavad turvatunde kindel rutiin, stabiilsus, positiivsete tegevuste väärtustamine ning usaldusväärsete infokanalite jälgimine, samuti töökaaslaste tugi, ühised arutelud ja vestlused noortega.

Sisukord

• Sissejuhatus – kas maailmarahul on juured?
• Noorsootöö ja sõda – sotsiaalpedagoogiline käsitlus, Filip Coussée
• “Euroopa noorte eesmärgid kunstis“, veebiarutelu kokkuvõte, Jaan Aps
• Maailmaharidus aitab tulevikukriisidele vastu astuda, Kelli Eek ja Mari Jõgiste
• Iga tegu, mis suurendab positiivset suhtlust, on samm rahu suunas, Mikko Mäkipää
  • kommentaarid Eneli Meresmaa, Liis Auväärt ja Liis Märdin
• Rahuharidus – noortevaldkonna vastuskirjad, Heili Griffith ja Lina Soboleva
• Sotsiaal-emotsionaalne pädevus noorsootöö perspektiivist, Elina Malleus-Kotšegarov ja Liisa Lints
• Infosõjas saab noorsootöötaja olla verbaalse ja visuaalse info analüüsi süda, Maria Murumaa-Mengel
• Tagasiside võimalused mõtestamise ja enesejuhtimise arendamises, Helena Pihel
  • kommentaar Kristel Kallau
• Eesti noorsootöö on multikultuurne, Veera Jegorova
• Lõimumine – väljakutsete väljakutse?, Anni Tetsmann, Anna-Liisa Nurgamaa 
  • kommentaar Deniss Jeršov
• Teadlik vabatahtlikkus ka kriisiajal – noorsootöös ja noortega, Lauri Luide 
  • Anett Männiste
• Kriisiaegne tööturg – noorte mõjud ja mõjud noortele, Olav Kersen

Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Luisa Harjak.