Tagasiside võimalused mõtestamise ja enesejuhtimise arendamises

Huviharidus on viljakas pinnas hea tagasisidestamise praktika kujunemiseks, sest huviharidusest võtavad osa noored isiklikust huvist. Hariduses üldtuntud Ryani ja Deci isemääramisteooria, mis on kättesaadav olnud juba aastakümneid, väidab, et kui inimene teeb midagi isiklikust motivatsioonist lähtudes, siis on erinevate oskuste ja teadmiste omandamine tõhusam. Siit võib ka järeldada, et õppija kohalolu ning tagasiside mõju võib seeläbi olla ka efektiivsem. Seetõttu on huvihariduses antav ja saadav tagasiside äärmiselt mõjukas, sest kogetu isiklik tasand on suurem ning edastatud sisu võib suhtumist ja väärtusi väga jõudsalt kujundada.

See paneb huvihariduses tegutsevate juhendajate õlule suure vastutuse, et tagasiside toimiks toetava ja innustavana ning annaks samal ajal noortele ka selge sihi veel saavutamist vajavate eesmärkide poole püüdlemiseks. Ei saa alahinnata juhendajate kvalifikatsiooni ja tagasisidestamise oskuste tähtsust. Praeguses töömaailmas on tavaline, et haridustöötajad osalevad mitmesugustel mentorluse ning tagasisidestamise oskuse arendamise koolitustel. Sellise pädevuse pidev arendamine noortega töötavate juhendajate puhul võiks olla hea tööeetika osa.

Haridus on minu silmis haridus. Olgu ta üldharidus või spetsiifilise valdkonnaga seotud haridus. Mõlema lõppeesmärk on kaasaegse humanistlike vaadetega kodaniku kasvatamine. Kui unustada elluviivate protsesside piirid eri haridustasandite vahel ja otsida vastust küsimusele, millist kodanikku igasugune haridus peaks kujundama, siis võib aluseks võtta riikliku õppekava, mis juba mõnda aega suunab tänapäevase õpikäsituse rakendamisele. Selliselt sätestatakse, et hariduses toetatakse avatud, ennastjuhtiva ja koostöise õppija (miks mitte ka kodaniku?) kujundamist. Võin väita, et nendes põhimõtetes on näiteks tantsuhuviharidus kohati olnud üldharidusest umbes kümme aastat ees. Koostöine, avatud ja loominguline õppimine on tavaline olukord enamikus huviringides. Samuti on üldhariduses aina rohkem arutelu all õpistrateegiad, nagu seostamine ja info süstematiseerimine, mis on sageli huviringis põhiliseks kogemise viisiks. Ja väga oluline küsimus lisaks koostöistele meetoditele, loovate protsesside kujundamisele ja dialoogile on olnud tagasisidestamise kultuur.

Eesti Tantsuhuvihariduse Liidu veebilehelt leitavad tantsuhuvihariduse põhimõtted kajastavad eri tasanditel kogetu mõtestamise tähtsust. Kuidas aga noor mõtestamiseni jõuab? Siin on pidev tagasiside äärmiselt oluline. Isiklikust kogemusest võin väita, et keegi teine ei saa inimese eest mõtestada. Pidevas tagasisides on tähtsad kõik osalised ning dialoog peab tekkima nii noore-juhendaja, juhendaja-noore kui ka noore-noore tasandil.

Millised aga on tagasisidestamise tõhusad vormid ja millised on peened tagasiside allhoovused, mida peaksime endis ja noortes pidevalt kasvatama ja koostöös praktiseerima? Olen aastaid töötanud aktiivselt läbi Eesti Tantsuhuvihariduse Liidu, Eesti Noorte Tantsu Ühenduse, Eesti Tantsuagentuuri tantsukooli ja üldhariduskoolis õpetajana huvihariduses aktiivsete õpilaste ja õpetajatega. Need õpilased, kellega sellise praktika kaudu kokku olen puutunud, ei tegele ainult tantsuga. Nad käivad koolis. Nad tegelevad veel mõne huvialaga. Nad suhtlevad eakaaslaste ja vanemate eeskujudega. Nad loovad ja kogevad ning nende tajusid tagasisidestamise jõust kasvamise ja õppimise protsessis ei saa taandada ainult ühele huvialale.

Lepime lugejaga kokku, et koostöine ja enesejuhtimisele suunatud areng on meie jaoks normaalsus. Sellest lähtuvalt tuleb tunnistada, et tagasiside on põhiline vahend, mille kaudu areng toimuda saab ning millel on nii väga nähtavad väljundid kui ka igapäevased, pidevalt taustal toimuvad protsessid.

Mina kasvasin paljuski keskkonnas, kus tagasisidet eraldati teistest protsessi osadest väga nähtavalt. Näiteks oli selleks tunnis eraldatud aeg, mille algamisel ka väideti, et nüüd tegeletakse tagasisidega. Tihti jäi see õpetajate arutluseks selle üle, mida nad grupis tajuvad, millega kellelgi on vaja tööd teha ning mis tunnis õnnestus ja mis mitte. Selline protsess andis väga selge arusaama, millised on õpetaja tajud eesmärgini liikumisel ning ka otsesed kiired tööriistad, et soovitut saavutada. Kuid kas see oli alati ka kõige tulemuslikum?

Oleme Eesti Tantsuagentuuri tantsukooli põhiõpetajate kooskonnaga sõnastanud mõned olulised aspektid, mis aitavad tagada mõtestatud õppetöö ja tagasiside kujundamise. Tagasiside esimeseks reegliks peame asjaolu, et see toimub iga hetk. Kõik, mida ja kuidas noored või juhendajad protsessides ütlevad või väljendavad, mõjutab meie arusaama protsessi kulgemisest. Tantsu on lihtne õpetada ette näidates, öeldes kiireid vastuseid või andes lahenduse kätte ilma protsessi süübimata. Suhtluses pidevalt toimuva ja ehk teadvustamata tagasiside puhul on tihti olulised lauseehituslikud fookuse muutused. Selle asemel et öelda „teil ei tulnud see osa välja ja te peaksite saama selgemaks pöörlemise tehnika“, on teinekord efektiivsem küsida õpilastelt, kuidas nemad praegust olukorda tajuvad ja mida me teha saaksime, et keerukamad kohad paremini omandada. Siinkohal on hea võti sõna „meie“. On lihtne panna omandamise vastutus ainult õpilastele ja luua seeläbi võimusuhe, kus juhendaja on oskuslik spetsialist, kes loob kogu teekonna, ning õpilane on see, kes vastutab omandamise eest. „Meie“ jagab aga vastutust grupi ja juhendaja vahel ning tekib koostöine keskkond. Kui kuulda tunnis muudkui „te peate“, „te võiksite“, „ärge tehke“, „vaadake, et te …“, „te ei suutnud“, võib tekkida olukord, kus noor on alustanud millegi õppimist suurest huvist, kuid õpe kujuneb juhendaja positiivse tagasiside saavutamise vahendiks.

Oluline on siinkohal ka toon. Juhendaja võib kasutada peenelt ja toetavalt ülesehitatud lauseid otse coaching’u kuldvarast, kuid hääletoon ja rõhuasetused loovad kogu maagia. Kui öelda pahura tooniga, et „äkki te nüüd oskate mulle öelda, kuhu me peaksime edasi liikuma, et see materjal selgeks saaks“, oleme teinud juba suure vea toonis, sõnavalikus ja rõhuasetuses.

Sama oluline on mõista, et nii-öelda valele vastusele reageerimine on võti tagasiside avatult vastuvõtmiseks. „Ei, see on vale. Kes teab õiget vastust?“ võib olla kõige ruineerivam lause, mida noori juhendades öelda võime. Kui noor julgeb lahendusi pakkuda, kuid lahenduskäik ei tööta, siis see ei ole koht sulgevateks väljenditeks, vaid platvorm kaasamõtlemise tunnustamiseks ja loodud seoste põhjuste uurimiseks. See on alus julgele õppimisele. Kiitus on kindlasti oluline osa tagasisidest, sest ma ei ole veel kohanud õpilast, kes ei tahaks vahel kuulda, et tema pingutusi märgatakse. Ja kui kiita, siis ennekõike just selle pingutuse eest! Pingutuse eest kiitmine loob pinnase edasiseks motivatsiooniks ja aitab vältida nii-öelda vanalt rasvalt töötamise efekti.

Jah, see on peen enesekontroll igas hetkes. Kui arvame, et tagasiside on üks suur ja selge valem, mida vajalikul ajal välja võtta, siis ma kahtlustan, et me eksime. See toimub igas hetkes ja need väikesed hetked loovad tegelikult selle suure terviku.

Oleme tantsukooli kogemusest järeldanud, et eakaaslaste tagasiside protsessidele on mõjuvõimsam kui juhendaja oma. Kaasame oma tundidesse tagasisidestamise ringe, kus õpilased annavad endale ja teineteisele tagasisidet ning õpetaja toimetab selles protsessis kui moderaator. Tihti (ja ma ei liialda, kui ütlen tihti) on need tagasiside ringid ka erinevate gruppide vahel. Meie õpilaste jaoks on normaalne, et mõne tunni lõpus jälgitakse mõne teise grupi tööd ja antakse neile mõtteid edasiseks arenguks. Et noored oskaksid anda innustavat ja konstruktiivset tagasisidet ning et tagasiside ei muutuks kriitiliseks hindamiseks, peab olema juhendaja neis selle harjumuse loonud ja eeskuju andnud. Eksimused ei saa tagasisides olla negatiivse tooniga, vaid pigem head märgid sellest, et on veel, mida õppida. Isegi kui see, mida õppida on vaja, on suurema pingutuse saavutamine ja rakendamine.

Sellised tagasisideringid ei hakka aga tööle, kui neid rakendada kaks korda aastas. Need on tõhusad siis, kui neid kasutatakse pidevalt. Jah, tuleb leida tasakaal tegevuste ja vestlusringi vahel või luua olukord, kus tegevus ja tagasiside toimuvad samal ajal.

Lisaks kasutame vestlusringe nii eksamite, etenduste kui ka arenguvestluste analüüsimiseks ja nendes on juhtmõtlejad õpilased. Meil on kujunenud lihtne mudel, mida võib pidada coaching’u grow’ meetodi sarnaseks. Õpilastel palutakse kirjeldada hetkeolukorda, sõnastada protsessis tehtud valikud, analüüsida nende efektiivsust, sõnastada soovitud olukord ning tuua välja võimalused selle saavutamiseks. Kas juhendaja jääb siinkohal oma suure teadmiste ja oskuste pagasiga vaid koordinaatoriks? See ei pea sugugi nii olema. Juhendaja või õpetajaskonna tagasiside on oluline ja väga tõhus, kui see lähtub noore enda sõnastatud küsimusest või analüüsi kaudu selgunud keerukast punktist. Samuti kaasame valdkonnas aktiivseid kunstnikke, kes ei ole seotud otseselt igapäevase õpetamisega, et õpilaste loodud lahendustele sisulist tagasisidet anda. See õpetab võtma vastu erinevat tagasisidet ja mõistma, et tagasisidest tuleb ise luua tervik, mis aitab õppimises edasi liikuda. Loomulikult nõuab selline tagasiside vorm juhendajalt suuri oskusi, et suunata õpilased märkama asju, mida neil arengu soodustamiseks oleks vaja teha ning mida juhendaja kui valdkonna spetsialist näeb. Kui aga noor on ise jõudnud küsimusteni või järeldusteni, on juhendaja see, kes saab suunata abistava info, inimese või teadmiseni ja aidata kokku võtta senini tehtud pingutuste edukus. Nii luuaksegi taas „meie“ olukord, kus tagasiside on ühine vastutus ja motiveeriv vahend. Sellisel juhul ei muutu ka juhendaja märkamised ja soovitused lihtsalt juhisteks, vaid aitavad luua kaasatud ja autonoomset õppijat.

Tänapäeva noori juhendades ei ole oluline tagasisidestada ainult nende oskusi või teadmisi. Tihti võivad noored hariduse üldistest tavadest lähtudes seda küll oodata, aga kui me õpetame neid väärtustama protsessi analüüsi ja ühist tagasisidestamist, mõistavad nad üsna pea selle rikastavat mõju. Mõistsime tagasiside tähtsust eriti selgelt koroonapandeemia ajal. Maailmas toimuvad muutused kujundavad ümber paljuski ka noortevaldkonna tegevuste eesmärke. Protsesside ülesehitus, noorte vajadused, organisatsioonide võimekus ja võimalused muutuvad väga kiiresti. Selles olukorras on oluline saada kõikidelt osalistelt pidevat tagasisidet, et mõista, kuidas noored muutusi tajuvad, mis neid selles toetab ja kuhu nemad protsesse suunaksid. Nii suudame noorte jaoks kujundatud protsesse paremini hoida just nende jaoks kujundatud protsessidena. koroonapandeemia ajal toimunud õppes seadsime fookuse õpilaste vajaduste väljaselgitamisele. Küsisime aktiivselt, mida noored vajavad, ja meie õpetajad andsid endast parima, et õpet õpilaste vajadustest lähtudes ümber kujundada. Kriisis ei ole kõige olulisem, et õpilane omandaks suures mahus uusi oskusi, vaid see, et noort toetataks temale tähtsa tegevuse kaudu. Kõigi osaliste tagasiside annab ka pinnase erisuste mõistmiseks ja väärtustamiseks, mis on praegu toimuva juures muutunud väga oluliseks. Siinkohal leian, et juhendaja monoloog erisuste väärtustamise tähtsusest töötab palju vähem kui noorte omavaheline arutelu mõistmaks erisuste eri tasandeid. Seega on meie jaoks olnud oluline mõista, et tagasiside on igas olukorras toimuv protsess, milles on tähtis kõikide osaliste kaasatus ning pidev praktiseerimine.

Tagasiside on elav meetod, mis muutub ja kasvab, lähtudes noortest ja olukorrast, ajast ja vaimsusest. Aga see toimub igas hetkes. Ja selle mõju on üüratu.

Kommentaar

Kristel Kallau, EKKL juhatuse esimees, Pärnu Kunstide Kooli direktor

Tagasisidestamine on üks õppeprotsessi olulisi osasi. Kaasaegses õpikäsituses on õpetaja roll võrreldes varasemaga muutunud, mistõttu on teadmiste ja oskuste “pähe ja kätesse suunajast” saanud mentor ja õppija tugiisik, kes võtab vastutuse õppimisrännaku eest. Seetõttu on väga oluline, millisel viisil saab õppija tagasisidet, kus ta oma kujunemisteel asub.

Kunsti valdkonna huvikoolides toimub tagasisidestamine mitmel moel. Igapäevases töös on pidevad arutelud ja analüüsid, kuhu kaasatakse nii õppija, kaasõpilased kui õpetajad. See on väga individuaalne protsess, pidades silmas isiklikku õpiteed. Õpilane saab analüüsida õpiprotsessi, takistusi ja õnnestumisi. Kui selline analüüs toimub grupis, kuuleb ta ka teiste sarnaseid mõttekäike, omandades enam arutlemis- ja tähelepanemisoskusi.

Lisaks sellele on kunstikoolides paar korda aastas hindamised, kus esitletakse kõiki õppeperioodi jooksul valminud töid. Lisaks aruteludele, kujunevad hindamistest välja ka järgmise perioodi õppeplaanid.

Kunsti valdkonnas on üheks tagasisidestamise viisiks ka näituse või kunstiprojekti korraldamine, mille käigus toimub samuti protsessi ja tulemuste analüüs. Väga uhked on lõputööde näitused, mille raames kaasatakse hindamiskomisjonide töösse ka spetsialiste väljaspool oma kunstikooli.

Viimastel aastatel korraldab Eesti Kunstikoolide Liit kunstikoolide lõputööde ühisnäitusi, mille tulemusel on võimalik võrrelda erinevates kunstikoolides tehtavat.

Kunstikoolides on töö väga individuaalne ja kuna ei ole etteantud hindamismudelit, siis iga kool kehtestab selle oma õppekavas ja lähtub oma õppijate vajadustest.

Sisukord

• Sissejuhatus – kas maailmarahul on juured?
• Noorsootöö ja sõda – sotsiaalpedagoogiline käsitlus, Filip Coussée
• “Euroopa noorte eesmärgid kunstis“, veebiarutelu kokkuvõte, Jaan Aps
• Maailmaharidus aitab tulevikukriisidele vastu astuda, Kelli Eek ja Mari Jõgiste
• Iga tegu, mis suurendab positiivset suhtlust, on samm rahu suunas, Mikko Mäkipää
  • kommentaarid Eneli Meresmaa, Liis Auväärt ja Liis Märdin
• Rahuharidus – noortevaldkonna vastuskirjad, Heili Griffith ja Lina Soboleva
• Sotsiaal-emotsionaalne pädevus noorsootöö perspektiivist, Elina Malleus-Kotšegarov ja Liisa Lints
• Infosõjas saab noorsootöötaja olla verbaalse ja visuaalse info analüüsi süda, Maria Murumaa-Mengel
• Tagasiside võimalused mõtestamise ja enesejuhtimise arendamises, Helena Pihel
  • kommentaar Kristel Kallau
• Eesti noorsootöö on multikultuurne, Veera Jegorova
• Lõimumine – väljakutsete väljakutse?, Anni Tetsmann, Anna-Liisa Nurgamaa 
  • kommentaar Deniss Jeršov
• Teadlik vabatahtlikkus ka kriisiajal – noorsootöös ja noortega, Lauri Luide
  • Anett Männiste
• Kriisiaegne tööturg – noorte mõjud ja mõjud noortele, Olav Kersen

Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Luisa Harjak.