Koroonakriisi keerises: kiiresti muutuvas ja kaootilises keskkonnas tuli mõtestatud noorsootöö nimel ühiselt pingutada

Eestit järsult tabanud koroonakriis ja sellega kaasnenud eriolukord pani proovile kõigi noortevaldkonnas tegutsejate koostöövõime, luues samas võimalusi põnevateks avastusteks ja õppetundideks.

„Millel oli enne väga suur väärtus – aga millest ei saanud enne aru, kui tekkis see olukord –, oli seesama Eesti ANKi liikmete võrgustik ja selle Facebooki-grupi olemasolu, mis muutus ühel päeval niivõrd tänuväärseks ja aitas palju kiireid asju lahendada,” kirjeldab Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse (Eesti ANK) juhatuse esimees Kerli Kõiv ühte töövahendit, mis muutus talle kevadise eriolukorra ajal asendamatuks.

Haridus- ja Noorteameti (HARNO) nutika noorsootöö suunajuht Ülly Enn ütleb, et tema koges samal ajal seda, kuidas riik toimis nagu start-up. „Sinu ees olid probleemid – neid oli kole palju – ja niipea, kui ühe ära lahendasid, kerkis kohe kolm uut lohepead ning kõike tuli lahendada väga kiirelt,“ räägib ta.

Samas leiab Enn, et võrdluses teiste Euroopa riikidega tuli Eesti võrdlemisi hästi toime – Eesti kogemused kriisijuhtimisest noortevaldkonnas äratasid suurt huvi ka rahvusvahelisel tasandil –, kuigi üksikisiku tasandil võis uus olukord parajalt väljakutseid esitada.

OLUKORRAGA KOHANETI PÄEV PÄEVA HAAVAL

Nii nagu Covid-19-st põhjustatud kriis tuli ootamatuna Eesti riigile ja maailmale, sama ootamatu oli see noortevaldkonna professionaalidele nii nende isikliku kui ka tööelu seisukohalt. „Sellega saadi hakkama, aga mitte nii täiuslikult, kui oleks oodanud – selle, mis kohalikul tasandil tuli teha, tegid noorsootöö tegijad ikkagi ära ja said üksteiselt tuge. Olukorraga liiguti päeva kaupa edasi,” tunnistab Eesti ANKi juht Kerli Kõiv.

Olukorras, kus kogu Eesti ühiskond läks 13. märtsist täielikult lukku, tuli ka noorsootöötajatel oma tööd ja rolli ümber mõtestada. Juba enne kriisi palju veebis noortega tööd teinud Tugila programmi noorsootöötajate töö muutus intensiivsemaks, teemad ja küsimused keerulisemaks. Ühel hetkel tuli valmis olla ka selleks, et noored hakkasid esitama leinaga seotud küsimusi. Eesti ANK ise hakkas noorsootöötajatele korraldama iganädalasi veebikohtumisi, kus osalejate arv küündis alati üle saja.

Avatud noortekeskustele kujunes parajaks väljakutseks ka see, kuidas mõtestada avatud noorsootööd kõigi riiklikult kehtestatud piirangute keskel nii, et selle põhimõtetest saaks jätkuvalt oma tegevuses lähtuda. „Avatud noorsootöö puhul sa ei saa ju teha valikuid ega panna piiranguid peale,” põhjendab Kõiv. Kui lõpuks lubati kuni 10-liikmelistes gruppides tegevusi läbi viia, viisid paljud noortekeskused oma tegevused majast välja.

„Mulle tundub, et noortevaldkond on harjunud pidevalt olema sellises õrnas ärevas olekus teatud aja tagant, mil hakkab üks rahastusperiood läbi saama ja tuleb põhjendada, miks noortevaldkond on ikkagi oluline. Ma näen, et see eriolukord pani meid sarnasesse olukorda,“ leiab Eesti Noorteühenduste Liidu (ENL) juhatuse esimees Roger Tibar.

Noorteühenduste esindusorganisatsioon oli üsna kriisi algusest peale kaasatud erinevatesse valdkondlikesse aruteludesse, muuhulgas ka Töötukassa ning Politsei- ja Piirivalveametiga. „Meil oli väga hea meel, sest me nägime, et aastatepikkune töö on vilja kandnud ja tegelikult riigi allasutused võtavad seda kui väärtust omaette, kaasates valdkondlikke erialaühinguid,“ kiidab Tibar.

Tema hinnangul oligi Covid-19-st põhjustatud kriisi suurim õppetund kiire olukorrale reageerimine. Samas tõi see teatud valdkondades kaasa ka ohtralt dubleerimist, mida kindlasti tuleks edaspidi vältida, keskenduda tuleks pigem katusorganisatsioonide kaudu informatsiooni edastamisele ning tegevuste koordineerimisele.

„Me kõik väsitasime noored kevadel üsna ära – kuigi tahtsime valdkonnana head ja parimat, pingutasime kollektiivselt üle ja koormasime noored üle, haridussüsteemiga eesotsas. Arvestades, et distantsõppest põhjustatud vaimse tervise mured noortele on kustumatud,“ põhjendab Tibar, pidades viimase all silmas keeruliste, just vaimse tervisega seotud juhtumite süvenemist eriolukorra ajal, mil ei suudetud neile piisavalt operatiivselt reageerida.

Ka oleks kriisis saanud kindlasti mõelda rohkem nii alla 13-aastaste noorte kui ka mitteaktiivsete noorteni jõudmisele, kuna just nendega kadus nii noortekeskustel kui ka noorteühendustel side eriolukorra ajal ära, tõdevad nii ENL kui Eesti ANK.

NOORTE KAASATUS OLEKS VÕINUD OLLA SUUREM

„Peamise indikatsiooni sellest, kuidas noortevaldkond kriisis hakkama sai, peakski andma just see, kui vaadata seda noorte vaatest,” rõhutab Ülly Enn. „Kas ja kust said noored infot selle kõige kohta, kas noored said aru, kus me täna oleme ja miks on vaja näiteks mingitest reeglitest kinni pidada,” põhjendab HARNO suunajuht.

Ta ise leiab, et ehkki riigi tasandil olid noorte esindusühingud väga head partnerid, jäi üldiselt kogu kevadise segaduse keskel noorte kaasatus nõrgaks. „Ega väga palju noorte käest ei küsitud ka, mis need lahendused olla võiks – nii distantsõppe korraldamisel või muus, mis noorte head toimetulekut puudutab,” tõdeb Enn. „Võtmeküsimuseks on, kui palju tuge suutsime pakkuda kõige haavatamatele noortele ja just selles osas, mis oli kõige raskem – vaimne tervis ja muutunud olustikuga toimetulek.”

„Paljudes KOV-ides juhtus esmareaktsioonina see, et elutähtsad teenused vaadati kiirelt üle ja noorsootöötajatel paluti näiteks minna appi kohalikku supikööki või patrullima pangaautomaadi juurde, et seal ei tekiks teatud kuupäevadel rüselust,” põhjendab ta. Küsimus, mis aga selle baasil tekib, on see, kas usaldussuhe ja vaimse tervise tugi – mida noorsootöötajad noortele pakuvad – ei olegi Eesti ühiskonnas kriisihetkedel sama tähtis kui esmavajaduste tagamine. „Ma julgen väita, et on,” ütleb Enn.

Ka tõi kevadine eriolukord selgelt välja, et kuigi Eesti on e-riik ja uhke selle kuvandi üle, on meil siiski noori, kel puudub ligipääs internetile ja nutiseadmetele. „Ma mäletan ühe avatud noortekeskuse töötaja tõdemust, kes ütles, et temal seal väikeses kogukonnas ei ole paljudel noortel nutiseadmeid või kodus arvuteid ja nad käisidki noortekeskuses arvutis oma koolitöid tegemas, mistõttu, kui keskus sulgeda tuli, kadus tal esialgu nendega igasugune kontakt,” kirjeldab HARNO esindaja.

Kui vaadata aga noorsootöö korralduse tasandit ja seda, kuidas riigi tasandil reageeriti noortevaldkonnale sisendi ja toe andmisel, siis tegutseti tõesti kiiresti – vähem kui nädalaga ehk juba 19. märtsil korraldas Haridus- ja Teadusministeerium üle 40 noorsootöö osalise kokku toonud veebikohtumise. „Tegelikult pandi pead kiirelt kokku ja esindusorganisatsioonid hakkasid kärmelt oma tugitegevusi pakkuma,” kiidab Enn.

Ka otsustati, et peamine noorteinfo kanal, mida kriisi ajal noorte teavitamiseks kasutatakse, on teeviit.ee, kuhu ruttu lisati ka venekeelne info. „See on üks asi, mida me näeme, et on vaja jätkata ka peale kriisi,” ütleb ENTK suunajuht.

Noortevaldkonnal läks Covid-19 kriisi keskel hästi ka selles osas, et riigilt tulid kaks täiendavat erimeedet selle toetamiseks. Üks oli suunatud erahuvihariduse ja -huvitegevuse pakkujatele ning teine lühilaagrite ja malevate läbiviimiseks. „Nägime noortevaldkonnas kõige kiiremini majanduslanguse mõju erasektori huvihariduse ja -tegevuste pakkujate seas,” selgitab Enn, viidates sellele, et Eestis tegutsevast 734 huvikoolist üle 500 on erakoolid.

ÜMBERKORRALDUSED TÕID KA STRESSI

Kahe erimeetmega toetati valdkonda 8,4 miljoni euroga ning nendest projektidest peaks kasu saama üle 150 000 noore. Riik korraldas kiiresti ümber ka avatud noortekeskuste meetme. Viimane tekitas küll noortekeskustes endis mõneti kahetisi tundeid, kuna algne konkurss oli kriisi lahvatades äsja toimunud ja palju tööd selle kallal juba ära tehtud. Selle sammuga kujundati ANK konkurss sisuliselt ümber kriisiabimeetmeks, mille eesmärgiks olid suvised tegevused ja avatud noorsootöö taastamine.

„Me tegelikult pöördusime Eesti ANK-ist ka ENTK (HARNO varasem nimetus – S. L.) poole palvega, et ärge tehke seda, sest seda ümbermängimise stressi oli nii palju, aga see ikkagi juhtus,” ütleb Eesti ANKi juht Kerli Kõiv. Küll aga ei vaidlusta ta vajadust seda teha. Ka lükati edasi Varaaida programm, millega huvikoolid ja noortekeskused olid juba arvestanud, ning selle kohta pole tänaseni infot.

Ülly Enn märgib, et selle meetme ümberkorraldamisel arvestati tegelikult noortekeskustelt endilt tulnud tagasisidega. „Kokku esitati kahes taotlusvoorus 166 taotlust, millest rahuldada oli paraku võimalik vaid 56, mis on ilmselge kinnitus sellele, et muutus õigustas end,” sõnab ta.

Ühtlasi pöördus noortekeskuste katusorganisatsioon riigi poole, et saada lisarahastust mobiilse noorsootöö koolitustele – kuna kriis näitas taas selgelt selle valdkonna olulisust –, kuid selleks raha ei saadud. Koolitused ise siiski toimusid. „Tegime seda oma vahendeid ümber mängides,“ märgib Kõiv.

„Kindlasti tuli aga just avatud noorsootööst kriisi ajal palju häid näiteid, mida Eestil on jagada ülejäänud Euroopaga, iseäranis nutika noorsootöö vallas, kuna mujal Euroopas ei ole e-lahendused nii levinud kui Eestis,“ sõnab Ülly Enn. Siin kiidab ta ka Eesti Skautide Ühingut, kes korraldas suure igakevadise matka ja lõkkeõhtu virtuaalselt.

Samas üks noorsootöö valdkond, mis veel tänaseni väga tugevalt uue reaalsusega kohaneb, on rahvusvaheline noorsootöö – olgu need siis erinevatesse riikidesse saadetud välisvabatahtlikud või üle-euroopalised mobiilsusprojektid, kus ainult Zoomi koosolekutest ei piisa. „See küsimus tuleb Euroopa Komisjonil ja riiklikel agentuuridel alles lahendada,” tõdeb Enn.

Eestis valitseb suurim teadmatus tänaseni aga riigi rahakotist sõltuvate noorteorganisatsioonide senise rahastuse jätkumises. „Mis saab kasutamata rahadest, kui paindlik süsteem üldse on,” põhjendab ENLi juht Roger Tibar, viidates paljudes organisatsioonides aset leidnud viivitustele plaanitud projektide tegevuskavas.

„Kuigi sealt edasi on ka teatav turvatunne antud, aga kuna valdkonnas on suured muutused käsil ja me ei tea kunagi, mis poliitiline otsus endaga kaasa toob, siis pikka plaani järgmise aasta alguseks kindlasti ei ole. Kuna me ei oska ennustada ka hasartmängumaksu laekumisi, siis on mõnetine segadus ka täiesti arusaadav,“ lisab ta.

NOORSOOTÖÖ SATTUS TAVAPÄRASEST ENAM PILTI

Peamine, mille osas on kõik noorsootöö osalised üht meelt, on see, et valdkonda ei jäetud koroonakriisi ajal tähelepanuta. „Mulle tundub, et noorsootööd märgati rohkem, kui seda tavaliselt märgatakse,” leiab Kerli Kõiv Eesti ANKist.

„Ehk mitte nii intensiivset kriisi, kuid mingit ühiskondlikku kriisi vajame me iga kahe-kolme aasta tagant. See toob meid a) mugavustsoonist välja, b) paneb meid olukordadesse, milles me pole ammu olnud, ja c) ta nõuab, et me teeks tööprotsesse lihtsamaks,“ ütleb ENLi juht Roger Tibar. Tema märgib, et kevadine kriis õpetas ka aega ümber mõtestama, sellega parmini ringi käima.

„See kriis oli meile kõigile erineval moel ja erinevatel põhjustel raske, aga selline empaatia ja üksteise parema märkamise ja hoolimise õppetund võiks sellest ka olla – nii inimestele kui organisatsioonidele,” usub Ülly Enn HARNO-st.

Kommentaarid

Esialgu rahastusleppeid muuta ei plaani.

Haridus- ja teadusministeerium on oma strateegiliste partneritega teinud kuni 3-aastased kokkulepped, mida hetkel plaanis muuta ei ole. Küll aga sõltub kogu valitsemisala rahastamine majandusolukorrast ning Riigikogu kinnitatud eelarvest.

Kriisiaeg huvihariduses oli valdkonna mitmekihiline lakmuspaber.

Esimene kiht: huvikoolide õpetajate kohanemisvõime, mis tõestas, et seda tööd teevad tõelised spetsialistid. Nagu muu ühiskond pidi hetkega ümber orienteeruma, nii oli ka huvihariduses. Tõeliselt imetlusväärne oli, kuidas kohe leiti viise minna üle distantsõppele. Loodi (kui juba varem polnud loodud) Facebooki-gruppe, kus jagati oskusi ja kogemusi.

Kui huvihariduse põhitegevus on nii nagu üldhariduseski planeeritud õppekavade ja eesmärkidega, siis kriisisituatsioonis mõtestati ka need ümber. Enam ei olnud olulisim saavutada õppekavas olevad eesmärgid, vaid pigem olla partneriks peredele, et hoida laste vaimset tervist ning säilitada huvi ja side valdkonna vastu.

Teine kiht: huvihariduse katusorganisatsioonide vajalikkus tuli väga hästi esile. Korraldati tihedalt konsultatsioone-koosolekuid, et liikmeskonda toetada. Hea oli tunda, et katusorganisatsioon seadis sisse korrapärase rütmi, millal on veebis juturing, kus said kuulda üle Eesti, kuidas su kolleegidel läheb ja kuidas nad on oma elu ümber korraldanud. Kindlasti andis see turvatunnet ja kindlust.

Lisaks seisis katusorganisatsioonide ümarlaud HUVE oma liikmete eest. Esimestest hetkedest peale koostati pöördumisi küll omavalitsuste, aga ka Haridus- ja Teadusministeeriumi poole, et seista nõrgemate eest. Suure toetuse said erahuvikoolid, mis olid esimesena löögi all ja otseses sõltuvusest lapsevanemate rahakotist.

Kolmas kiht oli koostöö üldhariduskoolidega. Väga hea näide tuli Pärnust, kus need huvikoolide õpetajad, kelle töökoormus langes, läksid appi üldhariduskoolidesse tugiõpetajateks, saades koolitust ja kogemusi. Eksperiment õnnestus väga hästi. Õpetajad said hindamatu kogemuse, üldhariduskoolid sellel hetkel väga vajalikud abikäed ja õpilased vajalikku tuge.

Neljas kiht olid pered ja lapsevanemad. Oli tõeliselt hea näha, et oli vanemaid, kes olid seisukohal, et kui ka distantsõppel saadav huviharidus ei ole sada protsenti see, mida nad tulid huvikooli saama, siis sellest hoolimata toetavad nad oma kooli, sest oluline on, et kriisi möödudes oleks see koos õpetajatega alles. Mõisteti, et distantsilt tehtav on teistusugune, et olukord on kõigile uus ja ootamatu. Pigem püüti võtta olukorrast parimat ja nii mõneski peres harjutas ekraani taga kitarri koos lapsega ka lapsevanem. Kuna pered olid kodus, siis said ka lapsevanemad teadlikumaks sellest, millega nende laps huvikoolis tegeleb.

Kindlasti saaks neid kihte veel lahti harutada, kuid oluline on see, et huvihariduse valdkond sai hindamatu kogemuse osaliseks. Uue laine ootuses on parem ettevalmistus ja valmisolek korraldada õpet ka siis, kui ei ole võimalik silmast silma kohtuda.

Kokkuvõttes võib öelda, et oli väga võimas kogemus! Mõnus oli see õlg õla tunne, mis tekkis, ja kindlasti kasvas kogu valdkond tugevamaks ja teadlikumaks oma rollist ühiskonnas.

Üks osa haridusest on huviharidus, mis annab lastele ja noortele nii teoreetilisi teadmisi kui ka praktilisi ja sotsiaalseid oskusi kogu eluks. Huvikoolid tegutsevad väga erinevates valdkondades, nagu muusika, sport, kunst, keeled, tants, loodus- või tehnikateadused jne. Kriisi ajal on huviharidusel ka nn lõõgastav eesmärk ning distantsõppe ajal püütigi säilitada õpilastes juba tekkinud harjutamiste-treenimiste järjepidevust.

Huvikoolides toimus kiire üleminek distantsõppele tänu õpetajate leidlikkusele ja valmisolekule muutusteks. Kasuks tuli lapsevanemate valmisolek ja positiivne hoiak, et lapsed saavad koos perega teha uurimisi, loodusvaatlusi, tantsutunde, matku, katseid ja meisterdusi jne. Huvikoolides pigem paranes side lapsevanematega – tekkis tihedam omavaheline kontakt, üksteise toetus. Huvikooli digitundi sai tulla pingevabamalt, hoiti ülal ja tugevdati sotsiaalset suhtlust huviringi õpilaste vahel.

Eesti Huvikoolide Liit toetas oma liikmeid iganädalastel Zoomi-kohtumistel, kus sai jagada kogemusi ning küsida üksteiselt nõu. Teiseks korraldati kiiresti huvikoolide õpetajatele digipädevuste arendamise koolitusi. Samuti nõustati huvikoolides õpetajaid selles, kuidas toetada õpilasi ja lapsevanemaid.

Mai keskel alustas osa huvikoole kontaktõpet, et toetada õpilasi ja aidata neil tekkinud sotsiaalse ärevusega kiiremini toime tulla. Tavapärased tunniplaani järgi toimunud tunnid andsid õpilastele turvatunde, paljud huviringide rühmad said tunde läbi viia rohkem õuesõppena. Eriti olulised olid sel perioodil spordikoolid, kes viisid läbi treeninguid vabas õhus väiksemates rühmades. Täname Haridus- ja Teadusministeeriumit ning Vabariigi Valitsust selle eest, et erahuvikoolid said tegevustoetust ning peredele oli väga oluline teisest HTMi meetmest saadud toetus laagrikulude katmiseks.

Kaanepildi autor on Eesti kunstnik Martin Märss.