Kristjan Tedremaa
Skaudiliikumiste algusest on maailmas ja Eestis möödunud üle saja aasta. Selle aja jooksul on toimunud mitmeid sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid muutusi, mille mõju inimestele ja ühiskondadele on raske alahinnata. Nagu iga saja-aastase liikumisega, on ka skautlusel olnud tõuse ja mõõnasid. Siiski on raskustest hoolimata suudetud liikumisena kanda kinnitada kõikidel mandritel ja enamuses maailma riikides on skautlik liikumine ühel või teisel moel jätkuvalt olemas. Sajandivahetusest alates on aina enam saanud tähelepanu uued väljakutsed. Nimelt on tulevad aastakümned ja 21. sajand üldiselt määrava tähtsusega looduskeskkonna seisukohast. Väljakutsed, mis riike ja ühiskondi ees ootavad, on unikaalsed ning nende mastaapi ja tegelikku mõju pole suudetud seni hästi hinnata. Ühes ollakse aga kindlad – muutused ei saa olla pelgalt poliitilised või majanduslikud, vaid peavad olema süsteemsed ja kõiki ühiskonnaliikmeid puudutama. Nagu ka mitmete teiste sotsiaalsete muutuste puhul, on siin suur roll noortel, noorsootöötajatel ja õpetajatel. Usun, et skautlusel on võimalik eesootavate muutustega paremini kohanemiseks pakkuda mitmeid lahendusi.
Skautliku liikumise keskmes on kuni üheksaliikmelised (ideaalis 5–7) noortegrupid ehk salgad. Salkadepõhine ülesehitus võimaldab noortel varasest peale harjuda meeskonnatööga, õppida arvestama teistega enda ümber ning tugevdada kogukonnatunnet. Kuigi salgakoondused, -matkad ja muud tegevused on skautluse põhiline selgroog, on skautlusel ennekõike mõju noorele tema individuaalse arengu mõttes. Salkades on enamasti igal noorel kindel roll ja ülesanne, mis tugevdab ühtekuuluvustunnet ning tekitab noortes mõistmist, et üheskoos töötamise tulemusena on võimalik väljakutsed edukalt ületada. Siiski on selle kõige eesmärk valmistada noori ette tulevasteks väljakutseteks ning tekitada igas noores vastutustunnet. Nagu on ka skautluse looja lord Baden-Powell öelnud: „Individuaalne samm loomuse kujundamisel on panna vastutus indiviidile.“ See tähendab, et kuigi töötatakse üheskoos väikeste gruppidena, põhineb kogu liikumine seal olevatel üksikisikutel. Nagu ei tööta salk ilma kõigi ühise panuseta, ei ole võimalik ka ühiskondlikke muudatusi ellu viia siis, kui osa ühiskonnast tunneb end kõrvalejäetuna või neil puudub vastutustunne ühise eesmärgi teostamisel.
Kuidas see kõik aga looduskeskkonnaga seotud on? Keskkonnasäästlikkus ning loodushoid on ühed skautluse kesksed põhimõtted, mille juurutamisega tegeletakse pidevalt väikeste tegevuste ja põhimõtete, igaühe arengu kaudu. Üks lähenemisi on põhimõte, et iga skaut jätab endast maha puhtama laagrikoha, matkaraja või lõkkeplatsi. Sedatüüpi suhtumine ja hoolimine kandub noortes üle ka teistesse valdkondadesse. Kuid keskkonnateadlikkus ei jää ainult praktika tasemele. Iganädalastel koosviibimistel on tihti üks õppevaldkondi „Inimene ja loodus“ ehk õpetus sellest, kuidas me enda igapäevategevustega ümbritsevat looduskeskkonda mõjutame ning, kuidas negatiivset mõju vähendada saame.
Omamoodi võib suuremaid skaudilaagreid, kus on sadu või tuhandeid osalejaid, vaadata kui väikeseid ühiskonnamudeleid, kus kehtivad omad kokkulepitud normid ja reeglid, mida kõik järgivad. Piiratud territooriumil ei ole võimalik tagada puhtust, jätkusuutlikkust ja kõikide heaolu, kui teatud hulk osalejaid kokkuleppeid eirab või teadlikult selle vastu tegutseb. Näiteks ehitatakse skautide sündmustel tihti enamus laagriplatsidel olevatest varjualustest, sildadest ja taristust, kasutades vaid looduslikke vahendeid ehk puitu ja nööri. See võimaldab vajaduse korral asju taaskasutada ning kerge vaevaga ühest kohast teise liigutada. Selline lähenemine nõuab noortelt leidlikkust ja oskust kasutada olemasolevaid väheseid ressursse maksimaalselt ära, olles teadlik nende piiratud olemusest. Juurutades vastutustunnet enda, teiste ja keskkonna suhtes, suudame tõsta noorte teadlikkust ning suunata neid enam mõtlema keskkonnamuutustega kaasnevale mõjule. Just noores eas ja praktiliste tegevuste abil saadud kogemused, millel on ka selgelt tajutavad tulemused, suudavad tekitada käitumuslikku muutust. Lisaks teadlikkusele ja vastutustundele on oluline, et noortel oleks julgust ning seda toetavad praktilised oskused ka muudatuste elluviimiseks. Just leidlikkuse ja loovuse õpetamine on see, millele paneb rõhku skautluse praktiline osa. Paljud tegevused, millega noor skautluses kokku puutub, on seotud ootamatutes olukordades toimetulekuga. Andes noorele vastutuse ja turvalise keskkonna, kus õppida, tekib ka julgus ootamatustega tegeleda ja haarata keerulistel aegadel ohjad enda kätte.
Kindlasti pole skautlus ainus võluvits, mis aitab noortes tõsta keskkonnateadlikkust või kujundada nende suhtumist looduskeskkonda, aga kindlasti on sel mõju noore tervikpildi või „mina“ kujundamisel. Kui lisada selle minapildi juurde vastutustunne enda sõprade, pere, iseenda ja meid ümbritseva suhtes ning julgus ja oskused tegeleda ootamatustega, suudame kasvatada uue põlvkonna, kes on teadlikumad ja suutlikumad, et astuda vastu ükskõik millistele väljakutsetele.
Kommentaar
Lianne Teder,
Tallinna Ülikooli noorsootöö- ja mitteformaalõppe õpetaja
Loodus on skautliku meetodi oluline osa, võrdselt artikliski viidatud tegutsemisele väikestes gruppides, aga ka näiteks tõotusele ja sümboolikale. Skautlikes liikumistes osalejad järgivad organisatsioonis kehtestatud seaduseid (Eesti organisatsioonides 8–10), mis annavad noortele juhised nii käitumiseks kui ka väärtushinnangute kujundamiseks. Näiteks skaudi kuues seadus ütleb, et skaut on looduse sõber, gaidi viienda seaduse koheselt on gaid looduse ja loomade sõber, noorkotka kuuenda seaduse ning kodutütre üheksanda seaduse kohaselt on nad looduse sõbrad ja kaitsjad.
Artiklis on nimetatud mitmeid õppimise seisukohalt olulisi noorsootöös levinud meetodeid, mh väärtushinnangute kujunemine, õppimine tegevuse kaudu, sidudes teooria ja praktika, õpitu mõtestamine, noortelt noortele meetod. 2000. aastate esimeses pooles uurisin oma ülikooliõpingute raames natuke lähemalt, kas ja kuidas skautlike organisatsioonide tegevuses osalenud tajuvad tuge oma arenguülesannete täitmisel. Selgus, et liikumises väljakujunenud väärtused ja tõekspidamised, sh seoses loodushoiuga, on kujundanud noorte igapäevast käitumist ka väljaspool organisatsiooni tegevusi. Õppimine tegevuse kaudu looduses on andnud võimaluse omandada nii uusi oskusi kui ka teadmisi looduse ja selles toimetuleku kohta. Selline teooria ja praktika sidumine tugineb John Dewey (1897) teoreetilistele alustele, mille kohaselt on haridus pidev kogemuste teisendamise protsess, ning tema sõnul on protsess ja eesmärk hariduses üks ja seesama. Deweyle tuginedes on palju edasi arendatud teoreetilisi lähenemisi, mida noorsootöös võib lisaks skautlikule liikumisele leida seikluskasvatuses, laagrites, noortekeskustes ja mujalgi. Enim teada on Kolbi õpiring, mille kohaselt õppimine saabki võimalikuks just pärast kogemuse peegeldamist. Muidugi noortelt noortele ehk omaealiste meetod on paljuski kasutuses eeskätt noore jaoks tundlike teemade käsitlemisel, kuna arengupsühholoogiliselt on teada, et just omasugustelt õpib inimene kõige paremini. Sellistelt, kellega ta saab samastuda ja kes saavad olla eeskujuks. Nii on noorte omavahelise sõpruse võimendamine tõhus vahend väärtuste kujundamiseks, eriti seadustega selgelt antud juhiste abil.
Inimene tunneb end turvaliselt, kui ta on informeeritud. Nii aitab looduse tundmine, sellega koos elamine tekitada austust ümbritseva suhtes. Nagu artikliski viidatud, on üle 100-aastase liikumise alustalad ehk samad, kuid ühiskondlikud olud on muutunud. Nii jääb ka keskkonnahoiu mõttes küsimus, kuivõrd peame aitama noortel (vastutustundlikult) kohaneda uute kliima- ja looduslike oludega, kuivõrd toetama nende initsiatiivi toimuvatele muutustele vastuhakkamiseks või hoopis uute (elustiili) muutuste algatamiseks. Võib-olla juba paarikümne aasta pärast on puit muutunud nii väärtuslikuks varaks või inimesed nii animistlikult kaastundlikeks, et skaudilaagrites ajutiselt püsitatud puidust väravate ja lipumastide, kõrgelt lõõmavate halu-lõkete asemel näeme loodusesse toodud hologramme.
Kaanepildi autor on Eesti kunstnik Martin Märss.
