Südametarkus – oluline osa tundemaailma mitmekesisusest

„Sa pead ise olema see muutus, mida maailmas näha tahad.“ Mahatma Gandhi

Oleme jõudnud 21. sajandi teise neljandiku künnisele ning varem tulevikuoskusteks nimetatud kriitilisest mõtlemisest, probleemide lahendamise oskusest, loovusest, ettevõtlikkusest, enesejuhtimisest, väärtushoiakutest, suhtlus- ja koostööoskustest on saanud justkui märkamatult 21. sajandi oskused. Tõesti, kogesin hiljuti midagi uskumatut: kõigest kolmeaastane laps tuli toime oma tunnete juhtimisega viisil, mis oleks au teinud igale täiskasvanule. Ta eemaldus mõneks minutiks olukorrast, seedis endaga toimuvat ja ütles siis täiskasvanule, kes tundis huvi, mis lapsega juhtus: „Ma sain pahaseks, sest sa ei lubanud mul panna neid mänguasju sinna, kuhu ma tahtsin.“ Täiskasvanu, kelle käitumisega seoses lapsel pahameel tekkis, kuulas lapse ära, aktsepteeris tema reaktsiooni (ei hakanud oma nõudmisi õigustama, vaid peegeldas lapse solvumist ja soovi iseseisvalt otsustada, kuhu mida panna) ning tunnustas last selle eest, et too sai aru, mis tunne tal on, ja oskas seda ka sõnadesse panna, mis võimaldas täiskasvanul last mõista. Lapsel, keda mõisteti, läks solvumine üle ning kontakt lapse ja täiskasvanu vahel oli taastunud vähem kui kümne minutiga. Selline arusaamine endast, suutlikkus oma tundeid reguleerida ja sõnades väljendada saab lapsel tekkida vaid turvalises kasvukeskkonnas läbi mõistetud olemise kogemuse – siis, kui vanemad on tema jaoks kohal, märkavad ja rahuldavad mitte ainult tema füüsilisi, vaid ka emotsionaalseid vajadusi, suhtlevad temaga palju, kuulavad teda, peegeldavad tema tundeid, toetavad ja tunnustavad. Tänu peegelneuronitele areneb imiteerimise kaudu lapse arusaam endast ja maailmast. Ka empaatia saab areneda ainult läbi isikliku mõistetud olemise kogemuse. Itaalia teadlased on uuringutega tõendanud peegelneuronitele tuginevat teise inimesse sisse elamise võimet juba mõneaastastel lastel (Ennet, 2024).

Südametargad inimesed on oma äratundmisvõimega olnud neuroteaduse arengust üle poolesaja aasta ees. Juba 1955. aastal kirjutas Ameerika kirjanik ja perenõustaja Dorothy Law Nolte oma poeemis „Children Learn What They Live“ („Lapsed õpivad seda, mida läbi elavad“):

„Kui lapsed elavad julgustavas õhkkonnas, õpivad nad enesekindlad olema.

Kui lapsed elavad sallivuse õhkkonnas, õpivad nad olema kannatlikud.

Kui lapsed elavad kiituse õhkkonnas, õpivad nad väärtustama ennast ja teisi.

Kui lapsed elavad aktsepteerimise õhkkonnas, õpivad nad maailmas armastust nägema.

Kui lapsed elavad heakskiidu õhkkonnas, õpivad nad ennast armastama.

Kui lapsed elavad tunnustuse õhkkonnas, õpivad nad sihte seadma.

Kui lapsed elavad jagavas õhkkonnas, õpivad nad olema helded.

Kui lapsed elavad aususe õhkkonnas, õpivad nad ausad olema.

Kui lapsed elavad erapooletuse õhkkonnas, õpivad nad olema õiglased.

Kui lapsed elavad lahkuse ja arvestamise õhkkonnas, õpivad nad olema lugupidavad.

Kui lapsed elavad turvalisuse õhkkonnas, õpivad nad uskuma iseendasse ja teistesse nende ümber.

Kui lapsed elavad sõbralikkuse õhkkonnas, õpivad nad, et maailm on tore paik, kus elada.“

(Nolte & Harris, 1998.)

Et toetada 21. sajandi oskuste arengut noortel, tuleb meil endal olla see muutus, mida me maailmas näha tahame. Inimeseks kasvab laps inimeste hulgas – minapilt, vaimsus, emotsionaalsus ja sotsiaalsed oskused arenevad igapäevastes inimsuhetes. Seega on kõigil lapsi ja noori ümbritsevatel täiskasvanutel tohutu võimalus ning ühtlasi suur vastutus oma suhtumise ja käitumise ning selle mõju eest lastele ja noortele, sest „nii nagu me kohtleme oma lapsi, nii kohtlevad nemad maailma,“ ütleb Ameerika ajakirjanik ja koolitaja Esther Wojcicki (2021, 273). Tähtis on meeles pidada, et laste eluterve enesehinnangu ja oma eluga toimetuleku võtmed on meie, täiskasvanute käes (Cacciatore, 2021). Kui me oskame vaadata maailma läbi ühe-, viie- või 13-aastase silmade, saame mõista nende käitumise põhjuseid (Durrant, 2010, 2016) ning olla lapsele inimeseks kasvamise protsessis tõhusamad teekaaslased, olenemata sellest, kas oleme lapsevanemad, õpetajad või noorsootöötajad. Kui soov lapse tundemaailma mõista on olemas, saab selleks vajalikke oskusi arendada. Oskust mõista laste käitumise taga olevaid tundeid ja vajadusi saab arendada näiteks Gordoni perekoolis (Eestis juba aastast 1994) ja õpetajate koolis (Eestis aastast 2006). Noorsootöötaja Mehis Peegli jaoks oli praktiline suhtluskoolitus elumuutev kogemus, mis andis paljudele olemasolevatele oskustele uue perspektiivi. Ta soovib, et oskus süsteemselt mõelda (vt Murrik, 2019) ja tõhusalt suhelda oleks mistahes Eesti nurgas kõigil laste ja noortega tegelevatel inimestel, ning oli lahkelt nõus oma mõtteid ja kogemusi jagama ka selles artiklis.

Meie käitumist peaks suunama pikaajalised eesmärgid – teadlikkus sellest, milliseid väärtuseid, hoiakuid, omadusi ja oskuseid tahame lastes ja noortes kujundada. Houston Kraft (2022, 15) kirjutab raamatus „Sügav headus“ soovist elada maailmas, mille lähtepunktiks on headus – „maailmas, mis usub headusesse kui kõige olulisemasse oskusesse, mille abil luua sisukamat elu ning rikkamaid, hoolivamaid ja enam ühendatud kogukondi“. Kraft soovib, et headust peetaks normaalseks, sest iga inimene vajab tähelepanu, lootust ja hoolivust. Seepärast peaks igaüks meist olema suuteline rahuldama neid kaasinimeste põhivajadusi. Samas ta mõistab, et headuse kasvamine meie olemusse (et „Ole lahke“ ei jääks vaid hüüdlauseks) nõuab palju tööd. Soovides elada maailmas, mis on vähem lõhestatud ja kus on rohkem kaastunnet, on oluline arendada oskusi, mis toetavad sügava headuse kujunemist. Sügav headus eeldab empaatiat ja eesmärgi seadmist, vastupidavust ja julgust ning andestamist. Kraft usub, et inimesed sünnivad eelsoodumusega avatuseks, loovuseks, õppimisvõimeks, hoolivuseks ja oma kutsumusele pühendumiseks, kuid maailmas, kus teadlikult ei pühenduta nende omaduste arendamisele, kasvatakse nendest välja, sest meie kultuur sunnib meid neid unustama.

Just noorsootöötajal on võimalus toetada õpitud õnnelikkuse (Seligman, 2012) kujunemist noortel, olles teadlikult positiivse kasvatuse põhimõtteid järgiv teekaaslane, kelle igapäevases käitumises avaldub lahkus, headus ja tänulikkus. Kui noorsootöötaja käitumine ei ole juhuslik ega sõltu näiteks tema enda tujust, vaid on teadlik, enda ja olukorraga kooskõlas, arenevad noorte sotsiaalsed oskused läbi isikliku suhtluskogemuse ühiskonnas soovitud suunas. Noortel, kel ei ole õnne kodust või koolist saada 21. sajandi oskusi kujundavaid suhtlusmudeleid, saavad neid kujundada, suheldes noorsootöötajatega – nende hoiakute, väärtuste ja suhtlusoskuste eeskujul.

Prensky (2016, viidanud Wojcicki, 2021) peab tähtsaks, et praegustest lastest ja noortest kujuneks võimestunud kodanikud, kes suudavad tegelikult leida lahendusi pärismaailma probleemidele. Et praegused lapsed tuleks täiskasvanuna toime kiiresti muutuvas ja ettearvamatus maailmas, on oluline juba lapseeas arendada nende iseseisvust. Et „tegeleda projektidega, mis on nende jaoks tähtsad, õppida oma kogukonna ja maailma probleemide kohta“, vajavad lapsed, et neisse usutaks ja neid austataks sellisena, nagu nad on. (Wojcicki 2021, 271) Sel juhul tunnevad lapsed end kompetentsena ja võimekalt. Täiskasvanute peamine ülesanne on kaitsta laste iseseisvust, nii et neil säiliks kontakt iseendaga ning lapsed „juhiks oma otsuseid ja elu enda sisemistest vajadustest lähtuvalt“ (Gaigg & Syllaba, 2021, 18).

Kuigi ma koolitan noorsootöötajaid, ei ole ma ise noorsootöötaja, vaid pereterapeut, koolitaja, coach ja superviisor. Kuna pean praktikuna väga oluliseks iga päev tegutsevate ja valdkonda süvitsi tundvate noorsootöötajate kogemust, siis kasutan nende loal selles kirjutises ka nende mõtteid.

Ühiskonna empaatilisemaks muutumisele ja maailma tajumisele läbi lapsesilmade aitab võluval moel kaasa ka lastemuuseumis Miiamilla 2024. aastal avatud uus püsinäitus „Laste maailmaruumid“, mis pakub ohtralt aktiivset tegevust kogu perele, et toetada laste sotsiaalsete oskuste arengut, oskust tulla toime enda tunnetega ja mõista teiste tundeid, tajuda nii sise- kui ka välismaailma, olla loov ja mänguline. Koos uue püsiekspositsiooni avamisega valmis ka trükis „Teekond laste maailmaruumi. Väike tundetarkuse kogumik suurtele“, mis aitab täiskasvanuil lapsi mõista ning olla nende arengut toetav teekaaslane.

Kanada teadlane Joan Durrant (2010, 2016) peab kõige olulisemaks, et see, mille keskel lapsed elavad ja mida nad õpivad, aitaks neil olla oma elus edukad ja hakkama saada. Laste arengut toetavaid põhimõtteid väljendab Durrant positiivse kasvatuse püramiidina. Olen rõõmus, et Tuuli Järmut kujundas täiskasvanutele mõeldud tundetarkuse kogumiku jaoks positiivse kasvatuse püramiidist nii-öelda lapse eluhoone, tuginedes kunstnik Gertu Kallase vahvatele joonistustele näituseruumides (vt joonis). Olen tänulik neile ja lastemuuseumile Miiamilla loa eest seda joonist siin kasutada ja lahti kirjutada.

Noorsootöötaja ei ole kasvataja, kuid positiivse kasvatuse põhimõtete järgmine oma töös toetab igati noorte kujunemist iseseisvateks, endaga kontaktis olevateks, vastutustundlikeks ja üksteisest hoolivateks inimesteks.

Positiivse kasvatuse vundament (vt joonis) on inimõigused, mitmekülgsed teadmised laste arengust ja tulemuslikest suhtluspõhimõtetest (joonisel kasvatuspõhimõtetest) ning pikaajalised eesmärgid: laste ja noorte enesedistsipliini ja elukestvate oskuste arendamine empaatia, eneseaustuse, teistest lugupidamise, inimõiguste ning vägivallatu käitumise kaudu. Neid põhimõtteid järgivad täiskasvanud püüavad igas olukorras mõista noorte käitumise põhjuseid ning käituda ise mitte reaktiivselt, vaid teadlikult – viisil, mis toetab pikaajaliste eesmärkide saavutamist, rakendades strateegiaid ja mudeleid, millel on eeldused toetada noorte adekvaatse minapildi ja eluoskuste kujunemist. Nii kujunevad noortel üksteist arvestavad suhtlusmudelid vahetu isikliku suhtluskogemuse kaudu.

Inimeseks kujunemise protsessis vajab noor täiskasvanu teekaaslastelt, sealhulgas noorsootöötajatelt soojust (mõistmist ja kokkukuuluvustunnet) ning toetust ja struktuuri (infot, turvalisi ning põhjendatud piire ja kokkuleppeid), mis loovad justkui olemasolevale vundamendile toetuvad seinad (vt joonis) ning ruumi võrdväärseks suhteks. Noorsootöötaja sisemine hoiak ning oskus olla kohal täie tähelepanu ja pühendumusega, avatud ja hinnanguvaba suhtumine, et näha ja avastada noort sellena, kes ta tõeliselt on, ning mõista, millised on ta tunded ja vajadused, loovad eelduse PÄRIS kontaktiks. Vaid nii saab luua noorega TÕELISE suhte.

Oskused, mille abil luua soojust ja kuuluvustunnet, on samad, mille abil mõista laste mõtte- ja tundemaailma ning individuaalsust (vt aknad joonisel) – aktiivne kuulamine ja peegeldamine ning positiivse märkamine ja positiivsete minasõnumite kasutamine suhtlemisel. Noored, keda on kuulatud nii, et kuuldut on neile tagasi peegeldatud, õpivad nii endast aru saama kui ka teisi kuulama. Noored, keda on tunnustatud hinnanguvabalt, kirjeldades nende käitumist ja selle mõju, väärtustavad ennast ja teisi, õpivad mõistma oma käitumise mõju teistele ning tunnustavad ka ise teisi. Noored, kellele täiskasvanud ausalt oma piire väljendavad ja neid põhjendavad, olles valmis kuulama ja peegeldama ka noorte frustratsiooni ja vastuseisu ning otsima ühiselt mõlemaid rahuldavaid vajadusi, õpivad teiste piiridega arvestama, oma käitumise eest vastutust võtma, oma frustratsiooniga toime tulema ning probleeme koostöiselt lahendama – leidma koos täiskasvanutega lahendusi, mis rahuldavad nii tema kui ka täiskasvanu vajadusi. Ühtlasi õpivad nad ka enda eest seisma ja väljendama oma piire sõnade, mitte rusikatega.

Käitudes positiivse rollimudelina (pikaajalisi eesmärke silmas pidades), selgitades reeglite põhjuseid, kuulates noorte vaatenurka, aidates neil leida lahendusi ja parandada eksimusi viisil, mis võimaldab oma kogemustest õppida, olles seejuures õiglane, kontrollides oma emotsioone ja vältides ähvardusi, on täiskasvanu oma käitumisega noortele eeskujuks ja mentoriks. Küsides noorte arvamusi, kuulates, täpsustades, peegeldades ning juhtides vestlust oskuslike küsimustega, julgustab noorsootöötaja noori iseseisvalt mõtlema, oma vajadusi ja ideid väljendama. Nii loob ta noorele struktuuri ka probleemolukordadega toimetulekuks. Nii õpivad noored arvestama enda ja teistega, tulema toime frustratsiooniga, tegema õigeid otsuseid ning lahendama konflikte vägivallata ka täiskasvanu juuresolekuta. Probleemide lahendamine on nagu uks (vt joonis) tulevikku – tähtis on, et meie, täiskasvanud, lahendaks noortega probleeme viisil, mis viib pikaaegsete kasvatuseesmärkide suunas ning arendab nende sotsiaalseid oskusi.

Noortega tegelemisel tekkivad probleemid on suurepärane võimalus arendada noorte probleemilahendus- ja koostööoskusi (vt joonisel uks), kui hoiduda suhtlustõketest ning kaasata noori lahenduste leidmisesse viisil, mis arvestab seatud pikaajalisi eesmärke. Suhtlustõkked (loe Thomas Gordonit ja/või Boltonit, vt allikad) piiravad noore võimalust iseendana nähtavale tulla, tekitavad frustratsiooni ja protesti ning käivitavad võimuvõitluse, sest noor tajub neid kasutavat täiskasvanut üleoleva moraalimajakana (Gaigg & Syllaba, 2021). Kui täiskasvanu ei kohtle last võrdväärsena, on noorel kolm võimalust: võidelda (vastu hakata või tekkiv pinge kellegi teise, temast väiksema ja nõrgema, või looma pea välja elada), põgeneda (ärajooksmine, endassesulgumine, nutiseadmed, sõltuvusained, ebaterved ja mitte eakohased suhted, sektid jms) või alla anda ja leppida (Gaigg & Syllaba, 2021, Gordon, 2003, 2006). Gaigg ja Syllaba (2021) hoiatavad, et kui olla noore või tema käitumise suhtes hinnanguline, kaob kontakt temaga. Side noorega katkeb samal hetkel, kui oma peas hinnang antakse. Neurobioloog Gerald Hütheri sõnul muutuvad lapsed, kes sellisele suhtumisele vastu ei hakka, vaid alla annavad, täiskasvanute ootustele vastajaks ning jäävadki sõltuma teiste inimeste hinnangutest. Nad ei lase end kunagi päriselt vabaks ja seetõttu ei saa ka kunagi päris õnnelikult elada (samas, 2021). Noor, kes ei koge austavat suhtumist enda suhtes, ei tunne ennast täiskasvanuga kokkukuuluvana ning nendevahelises suhtes puudub või kaob usaldus.

Lapse eluhoone katus (vt joonis) peab vett, kui lapse ja vanema suhted ning suhted vanemate vahel on avatud ja usalduslikud. Mida vanemaks laps saab, seda olulisemaks muutuvad ka suhted väljaspool peret – sõprade, kooli- ja trennikaaslastega, õpetajate, treenerite ning teiste täiskasvanutega. Noortekeskuses aega veetva noore jaoks võib eelarvamustevaba ning oskuslikult suhtlev noorsootöötaja olla inimene, kellelt saadud peegelduste toel iseennast avastada ja tervislikku enesehinnangut üles ehitada.

Tervise Arengu Instituudi laste ja noorte valdkonna juht Tiia Pertel peab lastega töötavate spetsialistide sotsiaal-emotsionaalse pädevuse arendamist väga tähtsaks nii emotsionaalse läbipõlemise ennetamisel kui ka stressiga toimetuleku toetamisel ja (kooli)keskkonna tajutava heaolu suurendamisel.

Balti Uuringute Instituudi 2023.–2024. aastal Eestis (Tervise Arengu Instituudi tellimusel) tehtud uuring näitas, et praktilise õppe tulemusena kasvas õpetajate sotsiaal-emotsionaalne pädevus. See toetab õpetajate toimetulekut stressiga ning suurendab rahulolu tööga, millel on omakorda positiivne mõju õpilaste heaolule. Uuringu tulemused näitasid, et osalemine Gordoni koolitusel ja Vaikuseminutite programmides on aidanud õpetajatel arendada suhtlusoskusi, eneseteadlikkust ja enesejuhtimist, samuti parandada suhteid õpilastega ja suurendada rahulolu tööga.

Kokkuvõte

Meil on viimane aeg teadvustada, et kuulekus, mida sajandeid kasvatuses kultiveeriti, et ühiskondlikud hierarhiad püsiksid, ei kasvata demokraatiat ega kodanikuühiskonda, vaid õõnestab seda. Kontrollile allutatud suhted ei arenda lastes vastutustunnet ega sisemist distsipliini, vaid vastupidi: mida rohkem võimu ja kontrolli kasutada, seda väiksem mõju on sellel lapse käitumisele ja väärtustele (Murrik, 2017). Lapsele lahendusi ette öeldes pidurdame lapse aju arengut, sest pärsime neuronaalsete ühenduste loomist, mis toimub siis, kui laps otsib täiskasvanu toel ise oma probleemidele lahendusi. Lapsel, kellele täiskasvanu ütleb, mida ja kuidas teha, võib kergesti kujuneda õpitud abitus, sest ta ei koge piisavalt autonoomiat ega tunne end kompetentsena. Ka Wojcicki (2021, 26) on veendunud, et „21. sajandil dikteerimine enam ei toimi“. Selle asemel et öelda lastele, mida nad peaks tegema, tuleb küsida ja kuulata nende mõtteid ning leida lahendusi koostöös. „Keegi ei ole dikteeritud elu elades õnnelik … igas vanuses lapsed vajavad iseseisvust,“ on Wojcicki (2021, 121) kindel.

Iga täiskasvanu igas käitumises peaks avalduma austus laste suhtes. „Igal lapsel on anne, laps ise on kingitus kogu maailmale ja meie kohustus … on toetada selle ande arendamist, ükskõik, mis see ka ei oleks“ (Wojcicki 2021, 27). Selle asemel et lapsi kamandada ja öelda neile, mida nad peavad tegema, tuleb neid toetada avastama oma eesmärke ja nende saavutamise nimel pingutama. Wojcicki peab kõige olulisemaks, et täiskasvanud näitaks üles austust lapse autonoomsuse ja individuaalsuse vastu. Laste usaldamine ja austav kohtlemine on nende iseseisvuse arengu eeldus ja vundament. Ebaõnnestumised, tagasilöögid ja igavus on paratamatu osa elust, millega tõeliselt iseseisvad lapsed saavad suurepäraselt hakkama. Lapsed, kellel on võimaldatud õppida enesekontrolli ja vastutustunnet, on iseseisvad ning oskavad mõelda loovalt, olles seeläbi paremini valmistunud katsumustega toimetulekuks ka täiskasvanueas. Isegi kui ümberringi valitseb kaos, on iseseisvatel inimestel tunne, et neil on olukorra üle kontroll. (Wojcicki, 2021) „Lastele on oluline näidata, et üks kõige põnevamaid ja rahuldustpakkuvamaid asju maailmas on kellegi teise elu paremaks muutmine“ (Wojcicki, 2021, 27). Tõeline lahkus tähendabki Wojcicki arvates „tänulikkust ja andestamist, teiste aitamist ja teadlikkust ümbritsevast maailmast“ (samas).

Kõige tõhusamad kollektiivid põhinevad Wojcicki (2021) sõnul usaldusel ja austusel, julgustades lapsi iseseisvalt mõtlema ning kasutades õppimiseks projektipõhist koostööd. 2020. aasta sügisel Rae valla haridusteo auhinna võitnud Aruheina lasteaia mudilasnõukogu, mis loodi laste kaasamiseks ja nende suhtlusoskuste arendamiseks, võimaldab lastel õppida demokraatiat ning osaleda lasteaia juhtimises ja otsustusprotsessides (Toompark, 2021). Näiteks küsiti lastelt, milline on nende meelest hea õpetaja, ning mudilasnõukogu liige aitas laste vastuseid arvesse võttes õppejuhil koostada assistendi otsimise töökuulutust. Liikmed mudilasnõukogusse valisid lapsed ise. Pärast seda, kui õpetaja oli lastele nõukogu eesmärgid ja liikmete ülesanded ära seletanud, said soovijad oma kandidatuuri üles seada ning toimus hääletamine. Mudilasnõukogus osalesid isegi 3–4-aastased lapsed. Nende seast küll ei valitud liikmeid, vaid jälgiti, et kõik saaksid nõukogus käimise kogemuse. Nii oli lastel järgmisel aastal võimalik juba teadlikumalt otsustada, kes soovib osaleda.

Õpetajad märkasid, et pärast seda, kui lastelt hakati küsima nende soove ja arvamusi, muutus lasteaiaelu palju põnevamaks. Äkki tahtsid ka need lapsed, kes seni meelsasti lasteaeda ei tulnud, palju rohkem lasteaias käia. Ning üllatusega täheldati, et nii mõnelgi seni rühmas vaiksena tundunud lapsel oli palju ideid, mida nad nõukogus asjalikut väljendasid. (Aprill 2023, erakirjavahetus meili teel.)Koostöövalmidust võib eeldada vaid võrdväärsuse põhimõtete järgi kasvanud lastelt, sest allasurutud või ülekoormatud lastel kaob ka koostöövalmidus (Gaigg & Syllaba, 2021). Paindlik ja uuenduslik mõtlemine ning probleemilahendusoskus kasvavad välja tugevast iseseisvustundest, mille aluseks on usaldus ja austus. Teiste suhtes lahke olemine eeldab eneseaustust. Koostöövalmidus eeldab valmisolekut arvestada teiste inimeste arvamuste ja ideedega. Ilma lahkuse ja koostöövalmiduseta ei toimi ka meeskonnatöö ja omavaheline suhtlus. (Wojcicki, 2021)  Wojcicki rõhutab, et me lihtsalt ei kasvata lapsi, vaid „ehitame vundamenti inimkonna tuleviku jaoks“. „Me arendame inimeste teadlikkust ja me teeme seda kiiremini kui eales varem,“ kirjutab ta. Meie peamine eesmärk on „luua ise vastutavad inimesed ise vastutavas maailmas“. „Maailmas, kus info hulk kahekordistub 2,5 aastaga, on vaja kriitilisi mõtlejaid, loovaid innovaatoreid ning lapsi, kel on eneseusaldust oma vigadest õppida ja endale kindlaks jääda, et luua uusi asju,“ kinnitab ka psühholoogiaprofessor Kathy Hirsh-Pasek filmis „Mängu vägi“ (McLean, 2019).

Et luua praegustele lastele ja noortele eeldused küpseda emotsionaalselt intelligentseteks, hoolivateks ja vastutustundlikeks kodanikeks, on tähtis lubada lastel olla lapsed ja kasvada iseendaks. Seejuures on vaja jääda ise armastavaks ja lahkeks ka probleemolukordades. Kogedes maast madalast enda ümber lahkust, sätestuvad laste peegelneuronid lahkusele ning lahke olemisest saab nende maailma loomulik osa.

Skoglundile ja Nelsonile (2023) toetudes võib positiivse kasvatuse mõju lapsele/noorele kokku võtta järgnevalt.

Kui laps/noor tunneb end väärtuslikuna ja on endaga kontaktis,	areneb tema identiteet ja eneseaustus.
Kui laps/noor tunneb, et ootused talle on kooskõlas tema endaga ja sellega, mis on talle oluline ja tähendusrikas,	tunneb ta end kompetentsena ning tema elu on mõtestatud.
Kui laps/noor tunneb end turvaliselt ja kogeb kuuluvustunnet ilma tingimusteta, tajudes, et teda nähakse tema endana olenemata tema saavutustest,	on rahuldatud tema kaks baasvajadust: kuuluvus- ja turvatunne, mis on eeldused võimete rakendamiseks ja eneseteostuseks.
Kui laps/noor tajub, et teda võetakse omaks sellisena, nagu ta on, ning see, kes ta on ja mida teeb, läheb korda ka teistele ning ta saab teistega jagada oma mõtteid, tundeid ja kogemusi,	tunneb ta end kaasatuna ja kogeb kokkukuuluvust.

Lõpetan noorsootöötaja Mehis Peegli mõtetega: „Suhtlemine ja väärtuste tõlgendamine on noorsootöötaja jaoks ülioluline tööriist, kuna vestlustesse on vaja tuua eri aspekte ja perspektiive, mida noor inimene ei pruugi olla veel avastanud ja kogenud. Noorsootöötajana leian, et pean olema täiesti avatud ning neutraalne igasuguste teemade arutlemisel – kuigi vanemal inimesel on see raske, sest mingid seisukohad on juba kujunenud. Noortega suhtlemisel tuleb kõik need enda vaated kuhugi laekasse panna ja väga pragmaatiliselt arutleda – ja ikka ja jälle – jääda selle juures rahulikuks, viisakaks, vaoshoituks :)“

---

1. Bolton, R. (2002/2006). Igapäevaoskused. Väike Vanker.
2. Cacciatore, R., Korteniemi-Poikela, E. (2021). Jonn, tahe, enesehinnang. Lapse nutu-raevuhoogudest agressiivsuse talitsemiseni. Varrak
3. Durrant, J. E. (2016). Positive Discipline in Everday Parenting. Save the Children 
4. Durrant, J., E. (2010). Positive Discipline in Everyday Teaching: Guidelines for Educator. Save the Children
5. Ennet, P. (2024). Koolieelikute peegelneuronid toimivad juba päris tõhusalt. Novaator. ERR 17.07.2024 https://novaator.err.ee/1609398742/koolieelikute-peegelneuronid-toimivad-juba-paris-tohusalt
6. Gaigg, D., Syllaba, L. (2021). Õiendamispaast. Seitse sammu tasakaalustatud suhteni lapse ja vanema vahel. Pegasus
7. Gordon, T. (2003). Tark lapsevanem. Kuidas luua ja säilitada oma lapsega terviklik suhe. Väike Vanker
8. Gordon, T. (2006). Õpetajate kool. Kuidas tunda ennast õpetajana paremini. Väike Vanker
9. Kraft, H. (2022). Sügav headus. Uus lähenemine viisile, kuidas mõelda, rääkida ja tegutseda lahkelt. Vesta
10. Lastemuuseum Miiamilla https://linnamuuseum.ee/cat-lastemuuseum-miiamilla/lastemuuseum-miiamilla-uus-aasta-uus-pusiekspositsioon/
11. McLean, C. (Director). (2019). Power of Play. [Film]. Canadian Broadcasting Corporation. https://jupiter.err.ee/1608902594/mangu-vagi. Vaadatud 28.04.2023.
12. Murrik, P. (2017). Suhted ja suhtlemine lasteaiarühmas. Rmt. K. Nugin & T. Õun. (Koost.). Õppe- ja kasvatustegevus lasteaias. Tartu: Atlex. 319–343.
13. Murrik, P. (2019). Süsteemne mõtlemine – võti enese ja teiste mõistmiseks. MIHUS. https://mihus.mitteformaalne.ee/susteemne-motlemine-voti-enese-ja-teiste-moistmiseks/
14. Nolte, D. L., Harris, R. (1998). Children Learn What They Live: Parenting to Inspire Values. Workman Publishing Company.
15. Gordoni perekooli koolituse (Parent Effectiveness Training P.E.T.) ja õpetajate kooli (Teachers Effectiveness Training T.E.T.) maaletooja ning ametlik litsentsihoidja Eestis on Perekoolitusühing Sina ja Mina (https://www.sinamina.ee/).
16. Seligman, M. E. P. (2012). Flourish. A Visionary New Understanding of Happyness and Well-being. John Murray Press
17. Skoglund, L. B., Nelson, M. (2023). Must vöö lapsevanemaks olemise kunstis. Igapäevaeluga toimetulek perekondades, kus esineb neurobioloogilisi arenguhäireid. Kirjastus Tänapäev
18. Teekond laste maailmaruumi. Väike tundetarkuse kogumik suurtele. (2024). Koost. K. Toomsalu. Tallinna Linnamuuseum – lastemuuseum Miiamilla
19. Õpetajate sotsiaal-emotsionaalse pädevuse arengut toetavate koolituste hindamise uuring. Aruanne. (2024). Koost K. Kivistik, M. Pesti, L. Juuse, M. Jurman, M. Käger. Balti Uuringute Instituut. https://tai.ee/et/valjaanded/opetajate-sotsiaal-emotsionaalse-padevuse-arengut-toetavate-koolituste-hindamise-uuring
20. Toompark. M. (2021). Mudilasnõukogu tegemistest Aruheina lasteaias. H. Voolaid (toim). Ülevaade haridussüsteemi välishindamisest 2020/2021. õppeaastal. Tartu. Haridus- ja Teadusministeerium, 165–168. https://www.hm.ee/sites/default/files/documents/2022-10/ulevaade_haridussusteemi_valishindamisest_2020-2021_oa_0.pdf
21. Wojcicki, E. (2021). Kuidas kasvatada edukaid inimesi. Lihtsad õppetunnid märkimisväärsete tulemuste saavutamiseks. Tallinna Raamatutrükikoda.

• Sissejuhatus
• „Sallivuse ajastu on saabunud! Maha kõik, kes nii ei arva!“, Kristina Masen
• Noorsootöö varjatud mitmekesisus: mõtteid Eesti ja Iirimaa noorsootöö praktikast, Saskia Rosentau ja Merilin Miks
  • kommentaar Eve Aasa
• Radikaliseerumisest tänapäeva maailmas, Ringo Ringvee
• MÕTISKLUSI KAASAVAST RUUMIST, Kai Raku
• Südametarkus – oluline osa tundemaailma mitmekesisusest, Pille Murrik
• Vene emakeelega noored tahavad osaleda, kuid vajavad selleks rohkem tuge, Triin Roos
• Inimene looduse mitmekesisuse võrgustikus: mida iga noor teada võiks?, Tuul Sepp
• Mida pakkida noorele kaasa keerulisse, muutuvasse ja mitmekesisesse maailma?, Marit Kannelmäe-Geerts
• Rahvusvahelised noorteprojektid vaid valitutele? RAY MONi ja RAY SOCi Eesti uuringute tulemustest, Elisabeth Kendrali
  • kommentaar Anett Männiste
• Trimmis demokraatiamusklitega ühiselu kujundama!, Maiu Lauring ja Teele Pehk
• Nutikalt erinevate noorteni, Marleen Alleman
  • kommentaarid Kerttu Brandmeister ja Moonika Tsilk
• Vaimne kultuuripärand – kas ja kuidas see minuga seostub?, Leelo Viita
• Peaasi ajab naerma ehk kuidas huumoriga oma vaimset tervist toetada?, Sandra Liiv

Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.