„Sallivuse ajastu on saabunud! Maha kõik, kes nii ei arva!“

Nõnda ütleb komöödiaseriaalis „Riigimehed“ sotsiaalse sidususe minister (Taavi Teplenkov). Kas mitmekesisuse põhimõttest on noorsootöös saamas samasugune kõlav, kuid tokenistlik loosung? Kas noorsootöötajad ise elavad oma põhimõtteid järgides?

Mitmekesisusest rääkides kipume keskenduma ikka ja jälle suurematele ja ilmsematele kontrastidele: sugu, rahvus, rass, usk, seksuaalne sättumus ning füüsiline (või muul moel selgelt märgatav) puue. Nende väliste tunnustega inimeste kontrast tajutava arusaamaga tavalisest teeb nad silmapaistvaks, reljeefseks. Ühetaoliste inimeste keskel uusi ühetaolisi inimesi kohates ei mõtle me ilmselt kuigi sageli esimesena sellele, kuidas me neisse suhtuma peaks. Aga ühiskonnas, kus suuremas osas Eestis on tänavapildis veel tegeliku mitmekesisuseni pikk tee minna, käivitub teistsuguseid inimesi nähes sageli meie sisemine andur, mis justkui käsiks meil seisukoht võtta. On nad ohtlikud? Või peaksime neid ohu eest kaitsma? Kui noorsootöötaja isiklikud põhiväärtused ühtivad noorsootöö väärtuste ja eetikaga, kipub vaimse ja füüsilise turvalisuse küsimus pigem esimesena pähe hüppama. Ja põhjendatult.

Rahuldustpakkuv linnuke aruandes?

Meie valdkonnas räägitakse palju sellest, et nähtava erisusega noortel on oht saada marginaliseeritud. Vähem on räägitud tokenistlikust ja dekoratiivsest kaasamisest, mille keskmes on noore kui erilise isendi eksponeerimine osana kohalikust noorsootööst, et tõendada selle kõrget taset ja avatust. Usutavasti ei tehta seda enamasti tahtlikult ega ebaausatel kaalutlustel. Ilmselt võib juhtuda, et noorsootöötaja ise ei märkagi, mil elevus eduloost mõõdukuse piirid ületas. On minulgi õnnestunud kuulda noorsootöötajaid silmanähtava uhkusega rääkimas sellest, kuidas neil on oma piirkonnas mitmekesisusega kõik hästi, sest noorsootöös osaleb iga päev üks teistest erinev noor, keda kõikidesse tegevustesse alati kaasatakse. Loomulikult on see tore, aga kas piirkonnas on teisigi erisustega noori, kes sarnast pühendumist vääriks? Mäletan isegi oma tööst noortekeskuste juhina väikest sisemist võiduhüüdu, kui meie suurimas noortekeskuses hakkas käima esimene liitpuudega noor. Tegelikkuses oli ta vaid üks paljudest, kelleni me minu ametiaja jooksul tegelikult jõuda ei suutnud. Enda vastu rangelt aus olles oli see näiline mitmekesisus juhus, mitte suurepärase mõtestatud strateegilise töö vili. Aga aruannet täites on ju nõnda rahuldustpakkuv seada linnuke kasti, mis märgib, et su noortekeskuses käivad erivajadustega noored!

Ka võib tekkida olukord, kus kõiki noore muresid ja raskusi seostatakse ainult tema nähtava erisusega, pööramata tähelepanu universaalsetele arengulistele põhjustele, erisusest sõltumatutele elusündmustele või teistele teguritele, mille teadvustamine aitaks noort paremini toetada. Nii nagu vihkav suhtumine erisustega inimestesse on marginaliseeriv, on seda ka sildistav toetamine, sest taandab isiku inimlikkuse ikkagi nendele selgelt nähtavatele erisustele. Just hiljuti kuulsin ühelt kutsehariduses töötavalt tuttavalt, kuidas tema kolleeg nõnda ägeda kirega erivajadusega õpilaste eest seisvat, et ei märkavat, kuidas ta sellega kohati noortele karuteene teeb. Näiteks olevat ta kolleegidele selgeks teinud, millistelt õpilastelt ei tohi nõuda ise oma praktikaaruannete koostamist, sest nad ei olevat selleks oma vaimsete erivajaduste tõttu võimelised. Töö käigus olevat selgunud, et päris mitu neist oskab ja saab küll, aga kuna neile polnud selleks kunagi varem võimalust antud ega juhendamist pakutud, oli tegemist lihtsalt eeldusega, mille taga olid küll head kavatsused, kuid mis tõi kasu asemel pigem potentsiaalset kahju. See püüd ja tahe neid noori kõige keerulise eest igaks juhuks kaitsta, näitab teda rohkem saamatu lapsena, mitte täisväärtusliku inimesena, kes oma erivajadusest hoolimata võib siiski areneda ja saada paremaks. See süvendab jäävusmõtteviisi, marginaliseerides noort veel enamgi.

Noorsootöötajatena peame olema ettevaatlikud ja enesekriitilised, sest igapäevarutiini varjus on lihtne mitte märgata enda (sageli ajapuudusest või kohustuste rohkusest tingitud) mugavusmustreid või jätta tähelepanuta teisigi olulisi aspekte.

Aga mis siis, kui noore erisus ei paiguta teda nii ilmselgelt vähemusse? Kas me oskame olla sama tundlikud ja toetavad ka siis?

Diagnoos templiga otsaette?

Kevadel Tallinna Ülikooli loengusaalis istudes ja teiste haridusteaduste instituudi sessioonõppe tudengitega erivajadusi käsitlevat ainet tudeerides kerisid pinged auditooriumis haripunkti. Selle kirjatüki fookuse selguse mõttes jätan kõrvale pikema analüüsi ja arutluse sellest, kas tänapäeva haridussüsteemi inimressurss on piisav, et kaasava hariduse eesmärke täita ning õpilastele vajalikku tuge tagada, vaid keskendun hoiakutele ja uskumustele, mis empaatiat ja noorte toetamist pidurdavad.

Kui seda arutelu pisut utreerida, siis võib öelda, et diagnoosi on saanud lapsed, kel seda ei peaks olema, ja diagnoosimata on need, kellel erivajadused tegelikult on. Tekkis palju erinevaid arvamusi selle kohta, kas kõik need erisused, diagnoosid ja probleemid on päriselt olemas või on tegemist lihtsalt õigustuste ja vabanduste, moehaiguste ja meediast põhjustatud paanikaga. Mõned arvamusavaldustest olid empaatilised ja analüütilisemad, mõned üsna järsud, sildistavad ning pahakspanevad. Konsensust ei leitud ka selles, kes ja kui palju peaks laste diagnoosidest teadma. Kas noorel ja tema vanematel on õigus hoida terviseandmeid saladuses? Või peaks vanematel olema kohustus kooli diagnoosist teavitada? Aga noortekeskust? Kas on normaalne, et noortekeskusesse võib sisse astuda autistlik noor, ilma et tal oleks diagnoos piltlikult öeldes otsaette kirjutatud? Aga aktiivsus- ja tähelepanuhäirega (ATH) noor? Piirialase isiksusehäirega? Bipolaarse häirega?

Kuulates ühiskonnas kõlavaid negatiivseid arvamusavaldusi vaimse tervise probleemide või neuroerinevuste kohta, polegi imekspandav, kui lapsevanem või noor diagnoosi avaldada ei soovi. Või et arsti juurde ei minda ja diagnoosini ei jõuta, sest stigma ja häbi takistavad. Et need probleemid on sageli teiste eest peidetavad või seletatavad (paha)tahtlikkuse, ebaviisakuse ning laiskusega, on ka võimalik end ja teisi veenda, et polegi mingit haigust ega häiret, mida oleks vaja diagnoosida. Käituda tuleb normaalselt, küll siis lähevad asjad üle!

Loomulikult on lapsi ja noori, kelle erivajadusest tingitud probleemid on sedavõrd keerukad, et ilma diagnoosi teadmata ongi väga raske neid toetada ning turvalist keskkonda tagada. Palju on aga ka neid noori, keda aitaks lihtsalt see, kui me noorsootöötajatena oleks teadlikumad, et meie kõigi ajud ei ole ühetaolistena loodud. Inimesed mõtlevad, tajuvad, toimivad, õpivad, puhkavad erinevalt, sest pole olemas kahte identset aju.

Appi, zombirünnak!

Nähtamatu erivajaduse suurim probleem on teiste inimeste skepsis. Ühtpidi tahaks me tõendeid. On erisusi, mida näed või märkad kiirelt ning suudad ka oma peas teha kiire analüüsi, mida võiks see inimesele tähendada. Üldiselt on kõigile mõistetav, et pime ei näe ja jalutu ei kõnni, isegi kui tegelikku empaatiat nende inimeste suhtes ei jagu. Aga kui ma ei näe teise inimese migreeni või autismispektri häiret või depressiooni, kuidas ma tean, et ta seda välja ei mõelnud? Mis mulle seda tõendab?

Mõnikord näib piisavaks tõendusmaterjaliks olevat teiste ebamugavus erivajadusega noorega koos viibides. Hea näide on stereotüüp rahutust poisist, kes pudeliski paigal ei püsi. Kuigi ka siin on kõvasti eriarvamusi küsimuses, kas tegemist on hoopiski kasvatamatusega, mida ehk korralik vanakooli keretäis ravida suudaks, on selliselt väljenduv ATH paljudele usutav. Kui õpilase käitumine klassi ja õpetajat segab, kodustel on pidevatest probleemidest villand ja ka naabrid vaatavad juba viltu ning kõikidest ponnistustest hoolimata tundub, et ükski asi ei toimi, võiks ju kaaluda küll, et ehk tal on midagi viga. Ilmselt peitub selles veendumuses vahel ka asjaosaliste soov leida kinnitust, et probleem pole neis: tegemist pole õpetaja ebapädevuse või vanema kehvade kasvatusoskustega, vaid mängus on force majeure! Vääramatu jõud! Mina polegi küündimatu!

Ehk ongi seesama mõtteviis, mille kohaselt on neuroerinevused, vaimsed haigused ja teised käitumisega seotud erisused vääramatu jõud, mille suhtes suurt midagi teha ei saa, üks põhjus, miks inimesed on nii umbusklikud. Nii nagu ühtedel on võimalik tunda end mittevastutavana selle eest, et kasvatus- ja õpetustöö pole andnud soovitud tulemust, on ju teoreetiliselt võimalik teistel seda ettekäändena kasutada, et oma käitumist mitte parandada. Ja kuidas me seda kontrollime, kui me inimese erisuse olemasolu kontrollida ei saa? Kui seda kontrollida ei saa, tekib tunne, et kontroll on kadunud. Aga kontroll tekitab turvatunnet.

Pannes end sellise mõtteviisiga inimese vaatenurka, võib mõista, miks jutt sellest, et erinevate vaimse tervise probleemide diagnoosimine on tõusuteel, tekitab paanikat. Kui uskuda, et vaimse tervisega seotud probleemid on kontrollimatud, taltsutamatud, võib näida, et järsku on meie seas hirmutavalt suur hulk inimesi, kelle käitumine on potentsiaalselt ettearvamatu ning kellele on justkui kõik lubatud. Ilmselt mõjubki see nii mõnelegi umbes sama hirmutavalt kui epideemia, mis inimestest zombid teeb. On ju ka zombid vääramatu jõud, mida kasvatuse ja reeglitega allutada ei saa.

Nurjatuid matemaatilisi tekstülesandeid erivajadustest

Samas on siin huvitav dissonants. Kuigi vaimse tervise diagnoose nähakse murettekitava moeröögatuse või suisa epideemiana, näib inimestele sageli tunduvat, et need „teistsugused“ inimesed on kuskil mujal. Selle illustreerimiseks viin teid tagasi loengusaali, kus erivajaduste teema tuliseid arutelusid tekitas. Siin on teile üks nurjatu matemaatiline tekstülesanne. Selles loengusaalis viibis umbes sada täiskasvanud inimest. Statistiliselt¹ oli vähemalt üks saalis viibijatest autismispektri häirega, üks bipolaarse meeleoluhäirega, üks piirialase isiksusehäirega ning keskmiselt viis aktiivsus- ja tähelepanuhäirega. Samuti on teada, et igal viiendal Eesti inimesel on ärevushäire risk ja rohkem kui veerandil depressiooni risk. Mitu nimetatud erivajadustega inimest viibis ruumis kokku?²

Vastus: piisavalt palju, et teised oleksid võinud neist erivajadustest lugupidavamalt rääkida. Meie ümber on iga päev palju inimesi, kes pistavad rinda oma erisustest tulenevate raskustega hoolimata sellest, kas teised sellest teavad või mitte. Avalikud sõnavõtud, mis on tugevalt hinnangulised ja sildistavad, vaid võimendavad tunnet, et oma erisustest avalikult rääkimine pole turvaline, sest see võib tugevalt muuta inimeste suhtumist sinusse. Ometi on meil vaja neist asjust rohkem ja avatumalt rääkida, et teha nähtamatu nähtavamaks ning muuta diskussioon konstruktiivseks kõikide osaliste jaoks.

Meil on vaja rääkida neist erivajadustest viisil, mis ei võta indiviidilt tema inimlikkust. Inimlikkus ei tähenda seda, et kellessegi tuleb suhtuda piiramatu aupaklikuse ja andestusega, õigustades tema käitumist tema erisusega. See ei tähenda, et inimesel puudub vastutus oma elus toimuva üle ning et ta ei peaks oma tegude ja nende tagajärgede eest vastutama. Erivajaduse nägemine kõike halvava vääramatu jõuna võtab temalt inimlikkuse, sest eeldab enesekontrolli, teovõime ja -tahte puudumist. Erivajaduse nägemine millenagi, mis lubab inimesel käed vastutusest puhtaks pühkida, soodustabki teatud inimestel ohvrirolli omaks võtmist, kuid tekitab teistele meeletu surve iga hinna eest oma erivajadust varjata, näida „normaalne“, oma raskustest mitte kunagi rääkida ning seada endale tunduvalt rangemad standardid kui teistele, sest ei taheta olla abitud ja vastutustundetud. See on omakorda „suurepärane“ viis, kuidas inimene viimaks end vaimselt läbi põletab.

Erivajaduse peitmine või eitamine ei muuda seda olematuks. Nii nagu amputeeritud jalg tagasi ei kasva – sisenda sinna positiivsust ja usku, palju tahad –, ei lõppe paljude täiskasvanute jaoks nende erisus automaatselt siis, kui kehtivas haridusseaduses sätestatud nooruse lõpp, 27. eluaasta, ette tiksub. Vahet pole, kui palju neil rohkem pingutada paluti, end kokku võtta kästi või normaalseks hakata soovitati. See tähendab, et arvestatav hulk praeguseid noorsootöötajaid, huviringide juhendajaid, huvikooliõpetajaid, üldhariduskoolide õpetajaid ja teisigi on ka ise mõne nähtamatu erivajadusega. Julgen spekuleerida, et eriti noorsootöösse on kogunenud tunduvalt suurem protsent neuroerinevustega inimesi, sest valdkond oma mitmekülgsuses lihtsalt on neile sobilik töökeskkond. Seda teooriat kinnistab ka minu subjektiivne kogemus, et järjest enam noorsootöötajaid räägib oma erisustest avalikult.

„Mis mõttes te viimasel hetkel jõuate või pidevalt hilinete? See on ju oskamatus aega planeerida,“ imestas üks noorsootöötaja valdkondlikul koosviibimisel, kui õhtuse lõbusa küsimustemängu käigus mõned noorsootöötajad oma ATHga seonduvate erisuste üle nalja heitsid. Keegi ei öelnud, et tööle jõutakse suvalisel ajal või kohustustega hakkama ei saada. Mainiti lihtsalt, et asjad kipuvad jääma viimasele minutile ka siis, kui oled teisiti proovinud, sest ATH mõjutab ajataju ja prioriseerimist. Viimase hetke adrenaliin on sageli see, mis tegutsema paneb. See on vaid üks näide ühe häire ühest väikesest erisusest, millega tänapäeva maailmas kohaneda ja toime tulla. Jah, neurotüüpilistel (ehk neil, kellel on nn tavapäraselt toimiv aju) inimestel ongi ilmselt keeruline mõista, kuidas on võimalik, et kellegi teise jaoks on kohutavalt raske miski, mis on talle suisa triviaalne. Aga samuti on neuroerinevatel raske mõista, kuidas oleks elada neurotüüpilise ajuga. Üks mu lähedane avaldas hiljuti täie tõsidusega arvamust, et tema meelest teevad kõik inimesed asju viimasel minutil ja need, kes teisiti väidavad, valetavad. Ta on varajases keskeas naisterahvas, kes on laste diagnooside kontekstis endale tunnistama hakanud, et ilmselt on tema pidevate eluraskuste põhjuseks diagnoosimata ATH (mis naistel hormonaalsete muutuste tõttu keskeas süveneb). See, et viimasel minutil asjade tegemine pole tegelikult kõigile tavaline, vaid ATH üks tunnuseid, tuli talle üllatusena. See on olnud tema normaalsus.

Erisustest rääkimise tuum ja eesmärk pole selles, et anda kellelegi vabastus vastutusest. Enamik erisustega inimesi on pädevad, andekad ja võimekad teistes aspektides, sageli suisa keskmist tugevalt ületades. Oma erisuse aktsepteerimine, tundma õppimine, sellele asjakohase toe ja/või ravi saamine aitab tal leida viise, kuidas enda eluga paremini toime tulla, leida teismoodi võimalusi edukas olla ja hakkama saada, ning ennetab seda, et inimene teeb endale liiga, püüdes vägisi teha midagi, mis on tema jaoks väga raske. Meie ühiskonnal, süsteemidel ja töökohtadel on ootuseid ja norme, mis ei ole tingimata vajalikud hea töö tegemiseks, kuid harjumus, et asjad nii käivad, on sageli see, mis paneb teistsugust tööviisi või lähenemist võõristama.

Peidetud vastuolud paistavad välja

Noorsootöötaja peab juhtima eeskujuga. Noorsootöö eetika ja aluspõhimõtted on sellised, et on väga raske teha oma tööd hästi, kui sa neisse põhimõtetesse ise siiralt ei usu. Me räägime erinevusest, mis rikastavad, vaimse tervise tähtsusest, kuid … kas me juhime eeskujuga? Kas me suhtume sama avatult kolleegi ülestunnistusse, et ta vaevleb juba pikemat aega vaimse tervise probleemide käes ja tahaks haiguslehte võtta, aga ei julge, sest pealtnäha pole tal ju midagi viga? Kas me pisendame avalikult teiste täiskasvanute probleeme, mis meile totakad tunduvad? Kas me alavääristame läbipõlenud kolleegi, öeldes, et kuna enesehoid on osa professionaalsusest, pole ta järelikult professionaalne, et sellisel olukorral juhtuda lasi? Kas me aktsepteerime, kui meie kolleeg on introvert, kes ei ole valmis avalikult suure rühma noortega mänge korraldama, kuid saab suurepärase klapi seni kaasamata noortega?

Ei tasu unustada ka seda, et need vastuolud, väikesed vihjed ja žestid, mida me enda meelest ehk väga peenelt ja noortele märkamatult teeme, on tegelikult noortele palju ilmsemad. Kui me ise neid põhimõtteid eeskujuna ei näita, nende järgi ei ela, paistab see tegelikult ka noortele välja ning mõjub halvimal juhul kahepalgeliselt.

Jõustavalt mõjuvad aga noorsootöötajad, kes annavad mõista, et erisustega on võimalik toime tulla, elada edukat ja ägedat elu. Et on võimalik olla vastutustundlik, kuid samal ajal korraldada oma elu selliselt, et see sind võimalikult vähe lõhuks.

Noorsootöötajad ei pea olema justkui piparkoogivormiga lõigatud magusa kuuega mehikesed, kes ühetaolise armeena rividrilli sammuvad. Nii nagu noorele, peab olema ka noorsootöötajale lubatud olla erinev. Ühesugused noorsootöötajad tõmbavad ühesuguseid noori. Aga tarvis oleks tõmmata erinevaid.

See, et me anname võimaluse ka noorsootöötajatele rohkem oma erisusi väljendada ilma hirmuta, et nad kaotavad oma tõsiseltvõetavuse, muudab noorsootöö neid inimesi võimestades atraktiivsemaks ja vaimselt turvalisemaks oma erisustega üksi ja imelikuna tundvatele noortele, sest neil on keegi, kellega samastuda. Seega, peale selle, et me oleme noorte suhtes avatud, sallivad ja toetavad, algab tegelik tolerantsus sellest, kuidas me suhtume erisustesse ka noorsootööst väljaspool, olgu siis loengusaalis teoretiseerides, sõpradega arutades, meediakajastusi kommenteerides või kolleegidega suheldes.

---

1. Tegemist on lõdva tõlgenduse ja üldistusega keskmistest näitajatest, mida on esitatud peamiselt  meedias. Et loo autor ei ole psühholoog ega psühhiaater, jääb kõige asjakohasema teadusliku allika hindamine valdkonna spetsialistide ülesandeks. ↩︎
2. Rääkimata teistest erinevatest meditsiinilistest või muudest põhjustest, mis teistele nähtavad pole, kuid inimese igapäevaelu, toimetulekut ja elukvaliteeti tuntavalt mõjutavad. ↩︎

• Sissejuhatus
• „Sallivuse ajastu on saabunud! Maha kõik, kes nii ei arva!“, Kristina Masen
• Noorsootöö varjatud mitmekesisus: mõtteid Eesti ja Iirimaa noorsootöö praktikast, Saskia Rosentau ja Merilin Miks
  • kommentaar Eve Aasa
• Radikaliseerumisest tänapäeva maailmas, Ringo Ringvee
• MÕTISKLUSI KAASAVAST RUUMIST, Kai Raku
• Südametarkus – oluline osa tundemaailma mitmekesisusest, Pille Murrik
• Vene emakeelega noored tahavad osaleda, kuid vajavad selleks rohkem tuge, Triin Roos
• Inimene looduse mitmekesisuse võrgustikus: mida iga noor teada võiks?, Tuul Sepp
• Mida pakkida noorele kaasa keerulisse, muutuvasse ja mitmekesisesse maailma?, Marit Kannelmäe-Geerts
• Rahvusvahelised noorteprojektid vaid valitutele? RAY MONi ja RAY SOCi Eesti uuringute tulemustest, Elisabeth Kendrali
  • kommentaar Anett Männiste
• Trimmis demokraatiamusklitega ühiselu kujundama!, Maiu Lauring ja Teele Pehk
• Nutikalt erinevate noorteni, Marleen Alleman
  • kommentaarid Kerttu Brandmeister ja Moonika Tsilk
• Vaimne kultuuripärand – kas ja kuidas see minuga seostub?, Leelo Viita
• Peaasi ajab naerma ehk kuidas huumoriga oma vaimset tervist toetada?, Sandra Liiv

Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.