Ringo Ringvee
Tänapäeva maailma iseloomustab ühiskondade polariseerumine maailmavaadete põhjal ja/või üksikküsimustes.
Inimkonna või kitsamalt mõne ühiskonna ees seisvate ja eksistentsiaalsetena kogetud probleemide ring näib iga päevaga laienevat. Seniste vastanduvate arusaamade kõrvale, nagu erakondlike eelistuste, ajaloo mõistmise või rassi ja rahvuse alusel vastandumine, on kerkinud uued polarisatsiooni võimaldavad punktid. Need võivad puudutada kliimamuutust ja teisi keskkonnateemasid, samuti mitmesuguseid inimese identiteediga seotud küsimusi, kui nimetada mõnda võimalust vastandumiseks „meie“ ja „nende“ vahel.
Ühiskonna polariseerumine on seotud radikaliseerumisega. See on protsess, mille käigus võetakse omaks äärmuslikud vaated, mille järgi oma elu ja tegevust hakatakse seadma. Radikaliseerumine võib toimuda nii üksikisiku kui ka kollektiivi tasandil. Mõnikord võib riikliku poliitika eesmärk olla elanikkonna radikaliseerumine äärmuslikku ideoloogiasse. See leiab tavaliselt aset selleks, et mobiliseerida elanikkond riigi agressiivse poliitika toetuseks. Selliseks näiteks ajaloost on Natsi-Saksamaa, aga samuti praegune Venemaa, kus riiklik propaganda süvendab vastandumist lääne demokraatiale, mida kujutatakse globaalse kurjuse kehastusena ning mille vastu peetakse sõda Ukrainas.
Miks radikaliseerutakse? Sellele küsimusele ei ole ühest vastust. Arie W. Kruglanski, Jocelyn J. Bélanger ja Rohan Gunaratna on oma radikaliseerumise käsitluses „Radikaliseerumise kolm sammast“ (2019) nimetanud kolm plokki või sammast, millele radikaliseerumine toetub: vajadused, võrgustikud ja narratiivid. Nii võib üks radikaliseeruda vajaduste (psühholoogiliste, majanduslike jne) tõttu, millele ideoloogia pakub lahendusi; teine radikaliseeruda, sest viibib keskkonnas, kus äärmuslikud maailmavaated on normaalsus; kolmas aga hoopis seepärast, et äärmuslik ideoloogia, narratiiv, on köitev. Sageli leiab radikaliseerumine aset nende kolme samba koosmõjus.
Vastuse leidmiseks sellele igavikulisele küsimusele, miks radikaliseerutakse, on pööratud tähelepanu muu hulgas radikaliseerunud inimeste sotsiaalsele ja virtuaalsele elukeskkonnale ning võrgustikele, samuti nende sotsiaal-majanduslikule taustale, psühholoogilisele profiilile või näiteks vaimsele olukorrale. Valdav osa radikaliseerumisprotsesse käsitlevatest teooriatest näeb ühe radikaliseerumise käivitajana rahulolematust valitseva olukorraga. See rahulolematus võib olla seotud isikliku elu küsimustega, aga ka sellega, kas oma kogukonda tuntakse piisavalt väärtustatuna. Mingis mõttes võib öelda, et radikaliseerumise taustal on inimese jaoks eksistentsiaalsed küsimused ning soov panustada sellesse võitlusse, mida inimese polariseerunud maailmapildis peetakse „hea“ ja „kurja“ vahel ning olla osa sellest võitlusest heade poolel kurjuse vastu.
Oluline komponent radikaliseerumises äärmuslikku maailmavaatesse on aga sellise ideoloogia või maailmavaate kättesaadavus, mis inimesi kõnetab. Vägivalda õigustava ideoloogiata pole ka võimalik sellesse radikaliseeruda. Nagu mainitud, võib radikaliseerumine saada alguse eksistentsiaalsetest küsimustest, tunnetatud ebaõiglusest enda või oma kogukonna vastu, aga ka juhuslikust kokkupuutest äärmusliku materjaliga veebikeskkonnas.
Euroopaliku väärtusruumiga vastanduvad ideoloogiad ning läänega vastanduvad autoritaarsed režiimid ja terroristlikud ühendused on varmad toetama lääne ühiskondade sidususe nõrgestamist. Vastandlike ideoloogiate ja üldisemalt erinevate riigivastaste hoiakute samaaegne toetamine kuulub Venemaa tööriistakasti. Viimastel aastakümnetel globaalset muret valmistanud islamistlik ideoloogia on suunanud oma vägivalda toetava propaganda islami kogukondadesse. Sellise usuäärmusliku propaganda levitamine ei ole probleem mitte ainult läänemaailmas, vaid ka islami enamusega riikides. Eurooplasi, kes tunnevad end peavoolu erakondade poolt hüljatuna, kõnetab paremäärmuslus ning globaalsete korporatsioonide mõjuvõimu ja paremäärmusluse kasvava populaarsuse vastu leiab võitluskaaslased ja ideoloogia vasakäärmuslaste seast.
Lahendused, mida eri ideoloogiad pakuvad nii inimkonna kui ka üksikisiku ees seisvatele uutele eksistentsiaalsetena tajutavatele olukordadele, on äärmiselt erinevad. Kui enamik pakutavaid lahendusi on ratsionaalsed ning arvestavad erinevate lahendusvõimalustega, siis emotsioonidele rõhuvad lahendused pakuvad sageli lihtsaid, kuid äärmuslikke teid, mis tegelikke lahendusi ei too. Küll aga rõhutavad need vajadust vastanduda aktiivselt „vaenlasele“, nendele, kes ei kuulu „meie“ hulka.
Mõnikord võivad pakutavad lahendused kujutada ohtu kaasinimestele, teinekord võivad lahendused kujutada ohtu äärmusliku ideoloogia omaks võtnud üksikisikule. Või ka näiteks keskkonnale või kultuuripärandile, mille vastu pannakse toime rünnakuid, et tõmmata tähelepanu valupunktidena kogetule. Kas aga muuseumis või näitusesaalis kunstiteoste ründamine tomatisupi või värviga ning nende potentsiaalne rikkumine toob kaasa muutusi fossiilkütuste globaalses kasutamises, kliimapoliitika muutusi, kliimamuutuste pidurdamist või mure laiemat teadvustamist, on äärmiselt kaheldav.
Kuigi kõik äärmuslikud maailmavaated või ideoloogiad ei kujuta tingimata (vahetut) ohtu ümbritsevale ühiskonnale, siis tänapäeva maailmas on kujunemas üha suuremaks probleemiks radikaliseerumine vägivaldsesse äärmuslusse.
Traditsiooniliselt on polariseerumine toimunud poliitilisel maastikul parem- ja vasakäärmusluses, samuti usuäärmusluses. Kõigis neis äärmusluse vormides leidub ka vägivalda toetavaid keskkondi ja inimesi, kes on valmis toime panema vägivallategusid, muu hulgas terrorikuritegusid. Vägivaldsed maailmavaated ja ideoloogiad kujutavad ohtu kogu maailmale.
Viimastel aastatel on äärmuslike ideoloogiate, samuti vägivalda õigustavate maailmavaadete hulk mitmekesistunud. Internet annab maailmavaadetele tohutu auditooriumi ja teeb ruumi erinevatele vandenõuteooriatele.
Viimase kümnendi tehnoloogilised lahendused on teinud võimalikuks erinevate äärmuslike ideoloogiate ja maailmavaateliste äärmusvormide piiramatu levitamise ja leviku. Kuigi nende levikut on tõkestatud riiklike ja rahvusvaheliste õiguslike piirangute ja muude meetmetega, on vägivalda või muid õigusrikkumisi õigustavad ideoloogiad püsiv probleem. Samas on riiklikud radikaliseerumisvastased meetmed kutsunud esile kriitikat, et need võivad piirata sõna- või väljendusvabadust.
Viimastel aastatel on kiire muutus toimunud vägivaldsete äärmuslike ideoloogiate levikul üha nooremate vanuserühmade seas ja radikaliseerunud õigusrikkujate vanuse alampiir on nihkunud varateismeliste sekka. Samal ajal on äärmuslikke ideoloogiaid levitatud ning äärmusvõrgustikesse uusi järgijaid värvatud online-mängukeskkondade kaudu. Kuigi ühelt poolt võib väita, et radikaliseerumine mõnes küsimuses või mustvalged arusaamad maailmast on osa täiskasvanuks saamisest ning kuuluvad mööduva nähtusena paljude teismeliste ellu, on olukord teine, kui sellega kaasneb vägivald või muu ühiskonnaohtlik käitumine.
Augustis 2024 vahistati Austrias islamiäärmusliku terroriorganisatsiooni ISISe propagandast innustunud 18- ja 19aastased noorukid, kes kavandasid terrorirünnakut Taylor Swifti kontserdikülastajate vastu Viinis. Sel aastal mõisteti Suurbritannias vanglakaristust kandma terrorirünnaku ettevalmistamise eest 16aastane noormees, kes oli kinni peetud 14aastasena ning kes oli samuti saanud õhutust oma teoks ISISe propagandast. 2023. aastal mõisteti samuti Suurbritannias süüdi 16aastane noormees paremäärmusliku motiiviga terrorirünnaku kavandamise eest. Samal aastal vahistati 15- ja 16aastased ISISe vägivaldsesse äärmusideoloogiasse radikaliseerunud noorukid, kes kavandasid lõhkekehadega rünnakut Leverkuseni jõuluturul Saksamaal.
Teismelised ja varateismelised ehk vanuserühmad, kes on sirgunud veebikeskkondades(t), on üks haavatav sihtrühm. Kriitilise meediatarbimise puuduv või lühikene kogemus ja oskused muudavad nad kergeks saagiks elukutselistele värbajatele, radikaliseerijatele. Uus väljakutse radikaliseerumise ennetamises ja maandamises on võimalused, mida vägivalda õhutavate ideoloogiate levitamisel pakub tehisaru.
Radikaliseerumise juures tuleb pidada meeles, et see võib kujutada ohtu nii ümbritsevatele inimestele kui ka radikaliseerunud isikule endale. Radikaliseerumisega vägivaldsesse äärmuslusse võivad kaasneda erinevad süüteod ja õigusrikkumised, millele leitakse põhjendus äärmuslikust ideoloogiast. Kõige raskemad kuriteod, mida sageli radikaliseerumisega seostatakse, on terrorikuriteod. Eesti karistusseadustiku kohaselt ei ole karistatav ainult terrorikuritegu, mille käigus pannakse toime terroristlik rünnak, vaid ka erinevad terrorismi toetavad kuriteod, nagu üleskutsed terrorirünnakuteks, nende läbiviimise rahastamine või toetamine, samuti terrorismi eesmärgil reisimine, selle rahastamine või selle toetamine. Siinkohal on oluline juhtida tähelepanu tõigale, et erinevad vägivaldsed või vägivalda toetavad ühendused kasutavad oma tegevuse rahastamiseks muu hulgas ühisrahastusplatvorme. Nii võib juhtuda, et pahaaimamatult enda arvates head eesmärki toetades toetatakse hoopis terroristlikku või muud ühiskonnavaenulikku tegevust. Tähelepanuta ei tasu jätta ka seda, millistel meeleavaldustel osaletakse ning milliseid hüüdlauseid hõigutakse.
Teismeliste ja varateismeliste radikaliseerumine tekitab suurt muret seetõttu, et emotsioonipõhistel valedel valikutel ning otsustel võivad olla kahjuks tagajärjed, mis mõjutavad edasist elu. Nende riskide vähendamiseks on oluline mitte jätta riskirühma kuuluvaid inimesi oma muredega üksi, anda teadmisi internetiturvalisusest ja sotsiaalmeedia ohtudest, aga ka suurendada üldist radikaliseerumisega seotud teadlikkust, et osata ohumärke märgata ning omada teadmisi esmase reageerimise võimalustest. Seda teemaderingi avab 2019. aastal Sisekaitseakadeemia ning Politsei- ja Piirivalveameti koostatud „Radikaliseerumise varajane märkamine ja võrgustikutöö. Käsiraamat kohalikele omavalitsustele“.
Käsiraamat on mõeldud eelkõige kohalike omavalitsuste töötajatele, kuid on kõigile teistele hea abivahend ja sissejuhatus äärmusluse mitmekesisesse maailma. Käsiraamatus leidub muu hulgas radikaliseerumise võimalike ohumärkide tabel ja esmased juhtnöörid selle kohta, kuidas ohumärkide tuvastamisel toimida.
Koolikonteksti sobib Helina Maasingu ja Sander Salveti koostatud „Äärmuslik vägivald ja radikaliseerumine koolis – 10 vastust, mida õpetaja peab teadma“. Helina Maasingu koostatud „Polariseerumise ja radikaliseerumise ennetamine – kohaliku omavalitsuse koostöö kogukondadega ja kooliga“ on kasulik lugemine koostöövõimalustest erinevate osapooltega.
Radikaliseerumine on üks paljudest riskikäitumise vormidest, mis eri vanuses ja maailmavaatelistel positsioonidel olevaid inimesi ohustab.
- Sissejuhatus
- „Sallivuse ajastu on saabunud! Maha kõik, kes nii ei arva!“, Kristina Masen
- Noorsootöö varjatud mitmekesisus: mõtteid Eesti ja Iirimaa noorsootöö praktikast, Saskia Rosentau ja Merilin Miks
- kommentaar Eve Aasa
- Radikaliseerumisest tänapäeva maailmas, Ringo Ringvee
- MÕTISKLUSI KAASAVAST RUUMIST, Kai Raku
- Südametarkus – oluline osa tundemaailma mitmekesisusest, Pille Murrik
- Vene emakeelega noored tahavad osaleda, kuid vajavad selleks rohkem tuge, Triin Roos
- Inimene looduse mitmekesisuse võrgustikus: mida iga noor teada võiks?, Tuul Sepp
- Mida pakkida noorele kaasa keerulisse, muutuvasse ja mitmekesisesse maailma?, Marit Kannelmäe-Geerts
- Rahvusvahelised noorteprojektid vaid valitutele? RAY MONi ja RAY SOCi Eesti uuringute tulemustest, Elisabeth Kendrali
- kommentaar Anett Männiste
- Trimmis demokraatiamusklitega ühiselu kujundama!, Maiu Lauring ja Teele Pehk
- Nutikalt erinevate noorteni, Marleen Alleman
- kommentaarid Kerttu Brandmeister ja Moonika Tsilk
- Vaimne kultuuripärand – kas ja kuidas see minuga seostub?, Leelo Viita
- Peaasi ajab naerma ehk kuidas huumoriga oma vaimset tervist toetada?, Sandra Liiv
Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.
