fbpx

Noorsootöö varjatud mitmekesisus: mõtteid Eesti ja Iirimaa noorsootöö praktikast

Saskia Rosentau ja Merilin Miks, TÜ Narva kolledži noorsootöö õppekava vilistlased

30. oktoober 2024

Saskia Rosentau

Olles mõlemad viibinud ligi kolm kuud Iirimaal noorsootöö praktikal ja näinud, kuidas nii seal kui ka Eestis noorsootööd tehakse, ning kummagi riigi noorsootöö praktikat lõputööde raames uurinud, tõdesime, et vähene teadlikkus noorsootööst kui ühiskonna mitmekesisuse toetajast ja seega ka noorsootöö väärtustamine on probleem mõlemas ühiskonnas. Töö keerukus, läbipõlemine, töömotivatsiooni hoidmine ja väike palk tekitavad noorsootöötajatele sageli muret. Võib öelda, et probleem on nii valdkonna suur mitmekesisus (erineva tausta ja väärtustega noored ja noorsootöötajad) kui ka samal ajal piisava mitmekesisuse puudumine (nt liiga vähe pädevaid inimesi, kes mitmekesisusega toime tuleksid). Selle mõistmisele aitas kaasa välispraktika Iirimaal organisatsioonis KDYS.

Meie lõputöödest tuli noorte ja noorsootöötajate mitmekesisust arvesse võttes välja kolm olulist punkti: alustavate noorsootöötajate sisseelamise toetamine ja toetuse mitmekesistamine (pädevaid inimesi (koolitajad, omavalitsusjuhid jne), kes oskaks alustavaid noorsootöötajaid toetada, ei ole piisavalt), noorsootöötajate valmisolek ja teadmised erinevate noortega (erinev vanus, erinev taust jms) töötamiseks ning noorte lähikeskkonna kaasamine ja mitmekesistamine inimeste, tutvuste ja muu suhtluse kujul, et nende toimetulekut toetada.

Merilin Miks

Alustavatel noorsootöötajatel ei ole praegu tööellu sisseelamisel piisavalt tuge (Miks, 2024, lk 20–21). Noorsootöötajad puutuvad paratamatult kokku erineva vanuse ja taustaga noortega (alustades kas või ATHst ja lõpetades erineva kultuuritaustaga noortega). Töö mitmekesise taustaga noortega paneb noorsootöötaja proovile ja kui noorsootöötaja ei saa kohe alguses ega edaspidi piisavalt mitmekesist toetust (nt mitmekesisusteemalised koolitused, kuid ka erineva taustaga kolleegidega suhtlemine Eestis ja välismaal), siis võib see mõjuda demoraliseerivalt. Kuigi Eesti noorsootöötajad on sisemiselt väga motiveeritud, võivad just mitmesugused välised tegurid (sh palk, koolitustel osalemise võimalused) vähendada nende töömotivatsiooni (Miks, 2024). Seega võib töömotivatsiooni puudus tabada neid juba esimestel töönädalatel või kuudel, samuti ähvardab neid toeta jäämisel varane läbipõlemisoht. Valdkonnale omase kaadrivoolavuse üks tegur ongi ebapiisav toetus alustavatele noorsootöötajatele (Miks, 2024, lk 16, 19, 21). Näiteks ei ole Eesti omavalitsustes alustavatele noorsootöötajatele piisavalt abimaterjale (nt noorsootöö standardjuhend, mis oleks avalikuks kasutamiseks alati olemas) ja koolitustel osalemine sõltub tööandjast. Tihti on koolitused ka oma aja ära elanud ning noorsootöötajad vajavad ajakohaselt kasulikke ja huvipakkuvaid koolitusi. Üks toetusmeede võiks olla ka valdkonnasisene (soovituslik) mentorlusprogramm, kus alustavaid noorsootöötajaid nõustavad valdkonnas kauem töötanud kolleegid. Noorsootöötajal, keda kolleegid toetavad, on väiksem oht läbi põleda ja seega ka suurem võimekus iga noore jaoks olemas olla. Noorsootöö haridust andvad asutused peaksid noorsootöötajaid rohkem ette valmistama reaalseteks olukordadeks, sealhulgas erivajadustega noortega toimetulekuks ning mitmekultuuriliste ja -keeleliste noortega suhtlemiseks ning nende kaasamiseks.

Iirimaal on alustavate noorsootöötajate toetussüsteem rohkem välja arenenud ehk noorsootöötajatele mõeldud koolitused toimuvad sagedamini. Iirimaal olles võtsime koolitustest osa peaaegu iga nädal, sest see oli kõikidele noorsootöötajatele ja vabatahtlikele kohustuslik. Iirimaal on ka enesehoiutavad paremad kui Eestis (nt on koolitused sisult mitmekesised ja tihedamad ja noorsootöötajale antakse võimalus nendel ka osaleda). Reaalne tugisüsteem on tuntavam ja rohkem tähelepanu on pööratud mitmekesisuse teemale (Rosentau, 2024). Kõik algab ikkagi sellest, et noorsootöötajad peavad oma vajadused veel rohkem kuuldavaks tegema, et omavalitsused ja riik tajuks nende olulisust (Miks, 2024). Kui noorsootöötajad (või teised noortega töötavad spetsialistid) pole ise piisavalt hästi toetatud, ei suuda nad ka noori vajalikul määral toetada.

Kui noorte mitmekesisusega ei olda kursis (nt keelelised uuendused, stiililised uuendused, mida noored kasutavad, aga ka näiteks see, kas noortekeskusesse jõuavad ka liikumispuudega või kuulmisvaegusega noored), siis ei saa noori piisavalt toetada. Saame siinkohal näiteks tuua Iirimaa koolituse „Transforming Hate“, kus meieni jõudis sügavam arusaam sallivusest ja erineva taustaga noorte kaasamisest sallivamasse ja mitmekesisemasse noorsootöö keskkonda. Eestis on selliseid koolitusi vähe, kui üldse. Niisugused koolitused oleksid noorsootöötajate jaoks märkimisväärne algus, et tagada parem arusaamine mitmekesisusest ja olla noortele järjest kiiremini muutuvas maailmas suuremaks toeks. Iirimaal korraldab selliseid koolitusi National Youth Council of Ireland. Eestis võiks seda teha nii Eesti Noorsootöötajate Kogu kui ka Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendus.

Mitmekesiste noorte toetamiseks peab toetama mitmekesisuse tunnustamist ja hindamist noorsootöös. Seda kõike saaks alustada turvalise ja avatud keskkonna loomisest ning seda peaks tegema just noorsootöötaja ise, kes tunneb enda omavalitsuse noori kõige paremini. Turvaline keskkond on kõnealuses kontekstis nii füüsiline kui ka vaimne keskkond, näiteks turvalised ja ligipääsetavad ruumid kõikidele noortele, igasuguste erinevustega arvestamine ja erineva taustaga noorte maksimaalne kaasamine noorsootöösse. Sellist keskkonda loovad esmalt noorsootöötajad oma avatud suhtumisega, mis peaks väljenduma ka füüsilises keskkonnas. Samas tunnetavad mõtetele, tunnetele ja käitumisele avalduvat mõju kõik noored, keda tegevustesse on kaasatud. (Mitmekesisus …, lk 15)

Iirimaal tehakse noorsootööd enamasti sihtrühmade kaupa, mis puutuvad omavahel kokku pigem vähe. Raha noorsootöö tegevuste jaoks eraldatakse erinevatele noorterühmadele, näiteks on eraldi LGBTQ+ noored, pagulased, romade kogukond (ingl traveller community), käitumisprobleemide ja õigusrikkumise taustaga noored. Selline süsteem võib olla tõhus konfliktide ennetamiseks ja võimaldab noortele läheneda individuaalsemalt, arvestades nende erinevusi (Rosentau, 2024). Individuaalsemat, iga noore eripäradest lähtuvat lähenemist toetab ka Iirimaal kasutusel olev 1 : 8 süsteem, mis tähendab, et kaheksa noore kohta on üks noorsootöötaja. Kui noori on üheksa, peab olema ka teine noorsootöötaja. Tekib küsimus, kas ja kuidas on Eesti noorsootöötaja valmis avatud noorsootöö ja Eesti noorsootöö tavade kontekstis kõikide nende erinevate noortega töötama. 

Kuigi avatud noorsootöös, mis on üks põhilisi noorsootöö meetodeid Eestis, puutuvad omavahel kokku väga erinevas vanuses ja taustaga noored, mis omakorda võib viia konfliktideni, on avatud noorsootöö siiski hea võimalus arendamaks noortes juba varakult sallivust ja arusaamist mitmekesisusest, sest puututakse kokku erineva taustaga eakaaslastega, kellega koos tuleb midagi teha, näiteks projekti kirjutada. Noortele tegevusi pakkudes tuleb erinevate noorterühmade vahel leida sarnasusi, neid ühendavaid tegevusi ja väärtuseid. Kokku tuleb tulla sarnasuste põhjal ja sealt saame edasi liikuda noorte erinevuste poole. (Mitmekesisus …, lk 7) Näiteks noored, kellel on suur huvi lauatennise vastu, saavad noorsootöötaja abiga korraldada turniire. Nii on noortel võimalik omavahel rohkem sarnaseid huvisid jagada, mis omakorda aitab kaasa nende sotsialiseerumisoskusele. Seda tunnetasime tugevalt ka Iirimaal. Eestis võib noorsootöösse suhtuda kui olulisse mitmekesistajasse nii Eesti noorte kui ka ühiskonna jaoks. Seda potentsiaali tuleks nii riigil, omavalitsustel kui ka formaalharidusel rohkem märgata ja ära kasutada. Noortevaldkonda on vaja eraldi lobitöö tegijaid, kes tuletaksid noorsootöö teemasid otsustajatele pidevalt meelde (Miks, 2024).

Kuna noorte käitumist koolis ja noortekeskuses mõjutab kodune olukord, kaasatakse Iirimaal noorsootöösse ka noore pere ja tema lähikondlased. On noorsootöötajaid, kes tegelevadki perede toetamisega ja noorsootöösse kaasamisega. Oleme ise näinud, kuidas süsteem toimib näiteks Iirimaa noorteklubides (ingl youth clubs). Noorteklubi tegevus sarnaneb Eesti avatud noortekeskuste omaga, aga noorsootöötaja rollis on tihti vabatahtlike koolituse läbinud samas noorteklubis käivate noorte vanemad, kes korraldavad noortele arendavaid tegevusi. See mängib noore isiklikus arengus suurt rolli (Rosentau, 2024). Lisaks mitmekesistab selline süsteem noore kokkupuudet erinevate täiskasvanutega. Niisugune süsteem aitab vähendada noorsootöötajate töökoormust, muuta kogukonda lähedasemaks, toob noorte ellu rohkem usaldusväärseid täiskasvanuid ning võib aidata parandada suhteid vanemate ja teiste täiskasvanutega väljaspool kooli ja noortekeskust. Eestis ei vaevu lapsevanemad sageli noorsootöö tegevustesse süvenema. Noorsootöö pole aga tasuta lapsehoiuteenus ega mängimine, nagu tihti arvatakse. (Miks, 2024) Noorsootöö seaduse järgi on noorsootöö tingimuste loomine noore isiksuse mitmekülgseks arenguks, mis võimaldab noortel vaba tahte alusel perekonna-, tasemeharidus- ja tööväliselt tegutseda (Noorsootöö seadus, 2010, § 4).

Noorsootööl on palju mitmekesiseid väljundeid erineva tausta ja väärtustega inimeste kujul. Noorsootöö pakub noortele võimaluse kohtuda ja suhestuda erinevustega – nii inimeste kui ka nende kultuuridega –, mis avardab nende silmaringi ja maailmavaadet. See omakorda annab neile uusi lahendusviise elus ettetulevate probleemide jaoks. Õppides nägema elu mitmekülgsetest vaatepunktidest, muutuvad noored loovamaks. Eestis vajavad alustavad noorsootöötajad paremat ja järjepidevamat toetust ning mitmekesisemat koolitussüsteemi, et vältida motivatsioonipuudust ja läbipõlemist. Iirimaal on see süsteem paremini välja arenenud. Seal korraldatakse põhjalikke koolitusi, mis suurendavad töötajate arusaamist sallivusest ja mitmekesisusest. Eestis kasutatav avatud noorsootöö on imehea võimalus arendada noortes sallivust ja pakkuda neile mitmekesisemat kasvukeskkonda. Noorsootöösse tuleks rohkem kaasata noorte pered ja lähikondlased. See praktika võib aidata suurendada noorsootöö väärtustamist ja sellest arusaamist. Samuti mitmekesistaks see noorte suhtlusringkonda usaldusväärsete täiskasvanutega ja parandaks lapsevanemate arusaamist noorsootööst.

Kuna mitmekesisus on ühiskonna lahutamatu osa, on oluline, et noored oskaksid sellega toime tulla ja näeksid seda kui väärtust. Siin tulebki appi noorsootöö.

  1. Miks, M. (2024). Noorsootöötajate ja nende töö väärtustamise taju mõju nende töömotivatsioonile Tartumaa näitel. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool.
  2. Mitmekesisus noorsootöös. Koolitusraport. https://mitteformaalne.ee/wp-content/uploads/2020/01/mitmekesisus_noorsootoos_2.pdf (vaadatud juuli 2024).
  3. Rosentau, S. (2024). Eesti ja Iirimaa noorsootöö võrdlus praktika näitel. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool.
  4. Noorsootöö seadus. (2010). RT I 2010, 44, 262. https://www.riigiteataja.ee/akt/116062020010

Meie blogid:

Kommentaar

Eve Aasa, Saaremaa Noorsootöö Keskus, noorsootöötaja

Eve Aasa

Avatud noorsootöö loob suurepärased võimalused noorte elu mitmekesistamiseks. Vaadates, kuidas mujal maailmas noorsootööd korraldatakse, siis on ka minul tekkinud mõtteid, kuidas avatud noorsootöö võimalusi veel tõhusamalt kasutada, et noori paremini toetada ja võimestada.

Minu kogemus näitab, et noorsootöötajad tahavad teha palju, kohe ja korraga. Tegevused ja eesmärgid saavad justkui täidetud, aga sisuline pool on segane ning valdkonnas mitte töötaval inimesel on seda ilma kontekstita keeruline mõista. Loomulikult on meil Eestis väga palju edulugusid, kus suudetakse avatud noorsootöö kaudu erinevatele noorterühmadele pakkuda kvaliteetset avatud noorsootöö teenust. Olen ka ise Iirimaal õppevisiidil käinud ja sealseid noortekeskusi (ingl youth clubs) külastanud. Ka mind kõnetas sealne süsteem, kus pakuti tegevust olenevalt sihtrühmast ja ühe noorsootöötaja kohta on määratud kindel arv noori.

Eestis selline süsteem praegu kahjuks ei toimi. Meil on liiga palju keskusi, kus töötab üks noorsootöötaja, ja ka kõige parema tahtmise juures ei jõua üks noorsootöötaja korraga erinevate noorteni. Ta peab tegema karmi valiku, kellele enda tähelepanu suunata. Seetõttu ongi omakorda tekkinud arusaam, et noortekeskus on nagu lastehoid, kus üks inimene lihtsalt tagab noortele ruumid ja vaatab, et kõik jõuaksid eluga huviringidesse, bussidele ja koju.

Olen täiesti nõus, et lobitöö on vajalik, aga alati põrkume kokku küsimusega, kes seda peaks tegema. Kas meie valdkonna katusorganisatsioonid või ülikoolid, kes harivad tulevasi noorsootöötajaid või hoopis riik? Mina leian, et meie ise olemegi enda ameti ja valdkonna kujundajad, kajastajad ning lobistid.

Ikka ja jälle märkan, et noortekeskusi kajastades keskendutakse sellele, mis tehti, kus tehti ja palju noori osales, sest kohalikule omavalitsusele on oluline statistika ning noorsootööjuhile on tähtis olla nii-öelda pildis. Pigem võiks ja peaks keskenduma sellele, et kirjeldame miks, kellele ja kuidas me tegevusi loome ning mis on selle suurem eesmärk ja mõju.

Kui vaadeldagi suuremat pilti, siis Eestis jääb justkui puudu organisatsioonidepoolsest noorsootöötaja julgustamisest, võimestamisest ja toetamisest. Motiveeritus noorsootööd teha ja oskus noortega usalduslikke suhteid luua algab juba noorsootöötaja ja tööandja suhtest. Noorsootöötajal, kellel on tööandjaga (noortekeskuse juht, noorsootööjuht, kohaliku omavalitsuse spetsialist) usalduslik ja läbipaistev suhe, kasvab professionaalsus, mis omakorda aitab kaasa noorsootöö kvaliteedi paranemisele, mille oluline komponent on järjepidevus (Pitsner, 2024).

Olen täiesti nõus Rosentau ja Miksiga, et alustavale noorsootöötajale on vaja Eestis luua rohkem koolitusi, mille üks teema võiks olla lapsevanemate kaasamine noorsootöösse ning teine mentorluse tähtsus ja vajalikkus. Mina tunnen, et Eesti mõnes väiksemas piirkonnas ja kogukonnas on lapsevanemad juba kaasatud ning organisatsioonides olemas ka uutele töötajatele mentorid.

Tänu õppevisiitidele ja välispraktikale on võimalik meie avatud noorsootöö kontseptsiooni täiendada ning uute käsituste ja meetoditega rikastada. Samas on hea tõdeda, et meil Eestis on loodud riiklik raamistik ja strateegia, mis aitab valdkonna eesmärke saavutada. Paljud Euroopa riigid alles loovad strateegiaid ja raamistikku, mille alusel noorsootööd reguleerida.

  1. Pitsner, M. (2024). Noorsootöötaja pädevused usalduslike suhete loomiseks noorte vaates. [Magistritöö. Tallinna Ülikool]. ETERA. https://www.etera.ee/zoom/201846/view?page=1&p=separate&tool=info&view=0,292,2481,3217

Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.

Print Friendly, PDF & Email

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga