Kui viskaks kiire pilgu eelmisele sajandile, siis tuleks silme ette kohe mitu tähtsat, kogu inimkonda mõjutavat momenti. (Siin märgin, et piirdun ainult teaduse ja tehnoloogia arengul ja seda ka küllalt kitsalt.)
Esiteks kaks maailmasõda. Otsekohe võib tekkida küsimus, kuidas on sõjad seotud teaduse ja tehnoloogia arenguga? Kahjuks väga tugevasti, sest suurriigid peavad oma kohustuseks olla suured ja võimsad, et näidata kõikidele teistele oma vägevust. Väikesed, lootuses ennast kaitsta, on valmis samuti panustama riigikaitsesse väga suuri ressursse. Vaevalt, et kuulsad tuumaprojektid nii Ameerikas kui ka Nõukogude Liidus oleksid saanud poliitikutelt nii suurt toetust, kui nende eesmärk oleks olnud rajada tuumakütusel töötav elektrijaam. Sama võib öelda ka raketitööstuse arengu kohta mõlemas suurriigis.
Alles hiljaaegu sai teatavaks uus fakt: kuulus vesinikupommi isa ja üks tuntumaid hilisemaid dissidente Nõukogude Liidus, akadeemik Saharov olevat eksinud vesinikupommi kaalu määramisega, mis oli tunduvalt suurem, kui tollel ajal oleks rakett võinud orbiidile viia. See sundiski väga andekat konstruktorit Koroljovi looma uut raketikonstruktsiooni, mis võimaldas palju suurema kaaluga asju või kosmonaute orbiidile viia. Kuid neid mõlemat projekti võib iseloomustada kahe väga tähtsa faktoriga: 1) väga hea finantseerimine; 2) noored inimesed, kes sel ajal töötasid nende probleemide kallal, olid tõelised fanaatikud ja väga andekad! Ja kui 1969. aastal toimus esimene edukas kosmoselend Maa kaaslasele ja esimene inimene astus Kuu pinnale, siis see realiseerus tänu ameeriklaste suurele soovile venelastele ära teha (muide sellist omavahelist konkurentsi mina isiklikult väga toetan, aga mitte uute relvade loomisel).
Kahekümnenda sajandi teiseks väga tähtsaks märgusõnaks oli arvutite võidukäik. Kui alul tundus, et arvutitemaailm kuulub samuti teadlaste ja sõjameeste pärusmaailma, siis sülearvutite võimas pealetung muutis meie arusaama arvutite kasutuse võimalustest. Me astusime infoajastusse või nagu mulle meeldib öelda – me läksime Newtoni maailmast Einsteini maailma. Miks siis nii? Põhiline on siin seotud info liikumise kiirusega ja selle kättesaadavusega. Kas oleks isegi kahekümnenda sajandi keskel olnud võimalik nn Taani moslemite pilapiltide skandaal? Aga kahekümnenda sajandi lõpus viis internet selle skandaali pea igasse kodusse. Kuidas oleks kulgenud juba kahekümne esimese sajandi ülemaailmne finantskatastroof ilma arvutiteta, kui kahekümnendal sajandil toimunud suurim pangakrahh New Yorgi börsil jõudis Euroopasse pea kaks aastat hiljem. Tänu sellele, et arvutid muutusid taskukohaseks pea igaühele, tekkisid ka uued teenused, mida hakati edukalt kasutama tavaeluski.
Mäletan hästi oma esimest võimalust kasutada e-maili. Kui Nõukogude ajal jõudis kiri Ameerikasse tihti pea pool aastat hiljem (vedeledes suurema osa sellest ajast loomulikult kusagil KGB panipaikades), siis esimesele e-kirjale, mille saatsin Princetoni, oma heale poola kolleegile, ülikooli professorile Paczynskile, oli mul tema vastus paari minuti pärast juba olemas. Praeguse aja noored suudavad vaevu uskuda, et see nii oli! Arvutid muutusid meie elu loomulikuks osaks.
Aga siiski rääkisin alati oma tudengitele, et ei tasu arvata, et arvuti sinu eest mõtleb. Igasugune lollus, mida arvutile sisse söödetakse, võimendub arvuti abil lihtsalt veel enam. Ja seetõttu on alati vaja ülesanne, mida tahetakse arvuti abil lahendada, väga hästi läbi mõelda. Ja ei tasu loota IT-poiste peale, sest nemad teavad arvuteid, aga mitte probleeme, millega sina tegeled. Miks ma seda räägin? Marsipõlvkonna laste ees seisavad palju keerulisemad probleemid, kui olid omal ajal meie põlvkonnal. Kuid Marsipõlvkonna lapsed seisavad ka palju kõrgemal tasemel, sest meie ja eelnevad põlvkonnad on teinud palju, et neil oleks tugev jalgealune, et edasi minna.
Kui mina möödunud sajandi kuuekümnendatel, ise pärit väikesest armsast Viljandist, otsustasin Moskvasse plasmafüüsikat õppima minna, siis paljudele tundus see sama utoopilisena kui lennud teistele planeetidele. Ei teadnud ma isegi tegelikult midagi sellest kummalisest sõnast „plasmafüüsika“ ega olnud ka tuumafüüsika veel nii meie igapäeva ellu tulnud. Elu keeras mind kosmiliste asjade juurde, kus tuumafüüsika mängib meie enda tähe – Päikese – jaoks väga tähtsat roll ja siit ka muidugi peame tänulikud olema, et Päike on olnud küllalt tore haldjas meie inimeste jaoks. Mida ma selle näitega tahan öelda? Ka provintsist ja väikestest kohtadest on võimalik julgelt laia maailma astuda. Ole ainult ise tubli ja tee kõvasti tööd.
Papad-mammad – nende armastus on väga vajalik, kuid mida varem tõmmatakse nabanöörist lahti, seda parem – kõigile.
Ei tasu mõelda, et kõik huvitav on juba ära tehtud. Nii mõtleb iga põlvkond, miks ma küll ei sündinud varem, siis… Olen lugenud, et isegi Venemaa üks väljapaistvamaid füüsikuid-teoreetikuid, Nobeli preemia laureaat Landau kahetses, et ta ei olnud sündinud kümme aastat varem, et oleks saanud olla kvantmehaanika esimeste loojate seas.
Midagi uut saab alati luua. Mitte alati ei pärjata seda autasudega, kuid see uus on jällegi üks kivike teadmiste seinas. Luua saab kultuurivallas. On möödunud 150 aastat Eesti laulupidudest ja võiks ju mõelda, milleks neid pidusid vaja on. Terve maailm on ju täis erinevaid muusikastiile ja tänu võimsale kommunikatsioonile on neid võimalik endale koju tuua. Aga ikka astume teele neil juulikuupäevadel, et tunda, et ka meie väike rahvas võib hetkeks olla väga suur. Et see kõik toimuks, ei saa loota nostalgilistele vanainimestele, kellel need laulupäevad olid üheks vähesteks hetketeks, mil tundsime, et oleme eestlased. Selleks on vaja ka Marsipõlvkonna lapsi, sest nende entusiasm ja teotahe viib seda kaunist hetke edasi. Vaadake Tarkovski suurepärast filmi „Solaris“, kus peategelane meenutab, kuidas sajab vihm Maal. Marsipõlvkondade laste ees seisab suur ülesanne hoida meie armast Maad, mida eelnevad põlved kas oma rumalusest või kasuahnusest on viinud hävimise piiri peale.
Head noorsootöötajad, Teie käes on Marsipõlvkonna laste tulevik. Teie sädeinimestena (mulle meeldib see termin väga veel aegadest, kui olin toredas kontaktis kodukandi inimestega) olete suuresti mentoriteks noortele, et nad leiaksid oma tee selles keerulises maailmas. Jah, tehnoloogiatega tegelemiseks on vaja palju teadmisi, aga noored ajud nõuavadki sellist tegevust, sest nooruses on ajud kõige vastuvõtlikumad.
Kommentaar
Anu Reinart Tartu Ülikool, Tartu observatooriumi direktor
Marsipõlvkonna lapsed – teile on kõik võimalused avatud ja ootavad tegusid!
Jagan Ene Ergma veendumust, et meie seas on sädeinimesed! Noorsootöötaja ongi nagu hea võlur, kelle võlukunsti allikaks on tema enda elukogemused ja oskused ning kes ammutab oma tegevuseks energiat nii enda sisemaailmast kui ka ühiskonnast enda ümber. Kuid usun, et ka nii kauged ja kõrged valdkonnad, nagu kosmoseteadus ja -tehnoloogia, võivad samuti aidata noorsootöötajal oma eesmärke saavutada.
On teada, et inimene saab tavaliselt oma eluga rahul ja õnnelik olla siis, kui tal on rahuldatud esmased vajadused, elu tundub turvaline ja inimene tunnetab ennast osana suuremast grupist. Lisaks veel piisavalt tunnustust ja eneseteostust – ning ongi olemas kõik, mida õnneks tarvis. Kui aga mõnega neist komponentidest on halvasti, siis tunneb inimene ennast õnnetu või vähemalt rahutuna. Eesti kosmoseteadusest võib aga igas olukorras otseselt või kaudselt kasu saada!
Füsioloogiliste vajaduste seos kosmoseteaduse tulemustega on väga otsene: Maa kaugseire satelliitidelt aitab kaasa, et loodus oleks puhtam ja õhk värskem, aitab jälgida, et inimesed loodust vähem saastaksid. Puhas õhk hingamiseks ja puhas vesi joomiseks on aga füsioloogiliste vajaduste ühed olulisemad osad.
Turvalisust aitab tõsta igapäevaselt asukoha tuvastamine ehk positsioneerimine. Tänu satelliitidele töötavad meie telefonides kaardid ja me leiame tee seenemetsast välja. Satelliidid aitavad üleujutusi ja metsatulekahjusid jälgida ning inimesi ohtudest varakult hoiatada. Kuid tulevikus peab kosmosetehnoloogia päästma kogu inimkonna, kui tekib vajadus juhtida kõrvale mõnda Maa suunas kihutavat asteroidi.
Kuuluvustunnet aitab suurendada see, kui me saame pidada sidet sõpradega või kui tänu rahvusvahelistele telekanalitele õpime tundma teisi riike ja rahvaid. Kas olete mõelnud, et sõidame igapäevaselt suurimal mehitatud kosmosesõidukil, milleks on kosmoselaev Maa? Me oleme kõik, ka kõige väiksema küla kõige üleannetum noor, kosmoselaev Maa meeskonnaliikmed. See paneb mõtlema, sest meie ees on ühised globaalsed mured ja ainult üheskoos, üle maailma, saame neid lahendada.
Võib-olla teeb meile rõõmu seegi, kui loeme uudiseid Eesti tudengitest, kes ehitavad kosmoselaevu, ning seega meie eestlastena oleme ka andnud oma panuse inimkonna teel kosmoseavastuste poole. Kui Euroopa Kosmoseagentuur või mõni tähtis välismaa teadlane kiidab tublisid Eesti noori, siis sellest lugemine aitab meil ka oma tunnustusvajadust veidi rahuldada.
Eneseteostuse osas on aga vähe valdkondi, mis kosmosele vastu saaksid. Paljude jaoks on kosmos üks kõige inspireerivamaid asju üldse. Kes ei oleks vaadanud öösel tähistaevast ning mõelnud teistest planeetidest ja tähtedevahelistest lendudest. Nüüd on aeg, kus ka siinsamas, Eestis, saavad noored töötada kosmoseprojektide kallal nii üldhariduskoolides kui ka ülikoolides. Eesti ettevõtted ja teadusasutused töötavad koos Euroopa Kosmoseagentuuriga suurte projektide kallal ning võib-olla mõtted põnevast tööst kosmoseettevõtja või -teadlasena aitavad noortel koolis veidi rohkem õppimise nimel pingutada?! Millist rolli tahaksid meie noored täita kosmoselaeva Maa meeskonnas?
Jah, koolikiusu või pereprobleemide puhul on kindlasti otsesemaid meetodeid kui kosmosest rääkimine, kuid noorte motivatsiooniprobleemidest võib küll kosmosele mõeldes üle saada. Ja kui mõtlemisest ei piisa, siis võtke noored kokku ja tulge külla Eesti kosmoseteaduse keskusesse, Tartu observatooriumisse Tõraveres. Siit leiate energiat, mis aitab kõigil tugevdada usku enda võimetesse, oma võimalustesse ning Eesti vastutusrikkasse rolli inimkonna tuleviku kujundamisel. Lisaks on meie juures lihtsalt põnev!
Kaanepildi autor on noor eesti digikunstnik Estookin Andreen
