Ants Tull
Tänapäeva kapitalistlikus maailmas on paratamatult välja kujunenud olukord, kus elusale ja eluta loodusele on külge kleebitud teatud väärtus või on asjal oma hind. Me tarbime kaupu ja teenuseid, millest enamik on pärit piiratud ressurssidega loodusest.
1970ndatel tutvustati ühes aruandes mõistet keskkonnateenused, mille alla kuulusid näiteks putuktolmeldamine, looduslik veeringe, ookeanide kalavarud, kliima, märgalade kaitse üleujutuste eest. Aastatel 2001–2005 osales üle 1300 teadlase millenniumi ökosüsteemide hindamise aruande koostamisel, mille kohaselt on ökosüsteemiteenused väga mitmesugused keskkonnakaitselised, sotsiaalsed ja majanduslikud hüved, mida ökosüsteemid inimkonnale pakuvad. Ökosüsteemi teenuste loetelu on väga pikk, alustades mullatekkest ja fotosünteesi käigus tekkinud hapnikust kuni puhta põhjavee ning seene- ja marjametsadeni. Seega ei sõltu inimese heaolu mitte ainult materiaalsest poolest, vaid ka looduse pakutavatest hüvedest. Näiteks on inimese tervis seotud suuresti elukeskkonna kvaliteediga. Mitmed uuringud on näidanud, et mida rohkem esineb linnades rasketööstust (õli-, nikli- ja söetehased, maardlad), seda kehvem on õhukvaliteet, mille tõttu haigestuvad inimesed tihti erinevatesse hingamisteede haigustesse (astma, kopsuvähk).
Inimene on ainsa liigina võimeline looma tehiskeskkondi, milles end turvaliselt tunda. Olgu selleks ebakvaliteetse õhuga tööstuslinn või mõni rohelust täis aedlinn. Tõenäoliselt otsustaks enamik inimesi aedlinna kasuks, kui saaks valida, kummas linnatüübis elada. Vabadus teha iseseisvalt valikuid iseloomustab demokraatlikke ühiskondi, ning just tänapäeva noortel tuleb langetada väga palju eluliselt olulisi otsuseid, mis hakkavad mõjutama planeedi Maa tulevikku.
Inimkond on jõudnud märgilisse antropotseeni – geoloogilisse ajastikku, mille vältel on inimene oluliselt mõjutamas planeedi geoloogiat ja ökosüsteeme. Antropotseenis on inimeste arv küündimas rekordilise 8 miljardini. Alates 19. sajandi algusest oleme paisanud õhku kasvuhoonegaase, mille mõjusid hakkame alles nüüd mõistma (võimsamad orkaanid, maailmamere tõus liustike sulamise tõttu, ookeanide hapestumine, palavamad suved jne). Ookeanisetetesse on ladestunud mürgised naftaühendid, mille ohutuks muutumine võtab aega sajandeid. Üheks kõige praktilisemaks materjaliks on saanud plast, mis aga loodusjõudude (tuul, vesi, Päike) käes mureneb mikroplastiks ja ohustab elustikku, sh lõpuks ka inimest läbi toiduahela.
Inimene on algatanud kuuenda liikide massilise väljasuremise laine, kuna üha kasvavate vajaduste rahuldamiseks on vaja võtta kasutusele uusi maardlaid ja hõivata uusi maa-alasid, mis asuvad puutumata ökosüsteemides. See omakorda on toonud kaasa olukorra, kus osad liigid surevad välja ja teised on võimelised kohanema linnastuvas maailmas. Need väga head kohanejatest liigid toovad aga tahes-tahtmata endaga kaasa uusi patogeene: viiruseid, baktereid, soolenugilisi, seentõbesid ja algloomi. Maailmas on teada üle 1400 tõvestava patogeeni, kellest ligikaudu 680 võivad loomadelt kanduda inimesele ehk tegemist on zoonoosidega.
Kui me ei mõista, millist väärtust looduslikud ökosüsteemid meile pakuvad ja jätkame nende hävitamist, võime saada ootamatuid tagasilööke seni veel teadmata nakkushaigustelt. Metsikust loodusest pärit haigused nagu AIDS, Ebola, marutaud, Zika, SARS-1, SARS-2 (tuntud ka kui COVID-19) ja puukborrelioos on vaid kriim jäämäel zoonooside loetelus, kuid on põhjustanud miljonite inimeste enneaegset surma või eluaegseid tüsistusi. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) hinnangul sureb aastas ainuüksi marutaudi 59 000 inimest ning 2018. aasta seisuga on 37,9 miljonit inimest nakatunud HI-viirusega. Selliseid haiguseid võib pidada ühelt poolt looduse märguandeks sellest, mis ootab inimkonda ees, kui jätkub sarnane tendents looduslike elupaikade hävitamisel. Kuid teisalt on inimene ühe kõige levinuma liigina maakeral sobiv peremees väga paljudele patogeenidele, kelles mingil viisil paljuneda või sigida ja niiviisi ennast levitada.
Ehkki patogeenidele leidub inimesi pea kõikjal, pole siiski kõik patogeenid meie õnneks kohastunud inimeses elama. Patogeenide elu pole sugugi nii lihtne, kui esmapilgul tunduda võib, sest vaja on leida sobiv peremees ja temasse jõuda, kinnituda või kusagil rakus talletuda ning tõrjuda peremehe immuunsüsteemi kaitsereaktsioone ja edukalt paljuneda. Seega on patogeenidel väga palju erinevaid elukäigustrateegiaid, kuidas tagada iseenda efektiivne levik. Näiteks marutaudi põhjustava lüssaviiruse üks eesmärkidest on muuta peremehe käitumist oluliselt agressiivsemaks, et viirus saaks hammustuse tagajärjel sülje kaudu efektiivsemalt levida. Üks võimalus on veel olla väga edukas sigija, mitmetel parasiitsetel ümarussidel nagu solkmetel on võime toota sadu tuhandeid mune päevas, mis kõik väljutatakse keskkonda. Nii on tagatud, et mõni munadest areneb nakkusvõimeliseks ja suudab leida mõne uue imetaja (nt koera või kassi), kelles sigida.
Aga kuidas üldse uurida haiguse ökoloogiat? Selleks on vaja mitmete erialaekspertide nagu looduskaitsebioloogide, veterinaaride, parasitoloogide, arstide ja epidemioloogide koostööd. Spetsialistide ülesanne on välja selgitada, kuidas maastiku muutmisega (näiteks, kui mets võetakse maha ja asemele rajatakse tee või põllumaa) mõjutatakse haiguste ülekandumist inimesele. Samuti on oluline avastada haiguse ilmumine õigel ajal, enne kui patogeenid levida saavad. Teadlaste ülesanne on koguda erinevate loomade vere-, sülje- ning väljaheidete proove, tuvastamaks kõrgema riskiga loomaliike, et luua patogeenidest geneetilisi andmebaase, mis aitaksid võimaliku inimnakkuse puhul patogeeni kiiresti tuvastada ja raviga võimalikult varakult alustada. Mainitud ekspertide suurim ülesanne on ennetustöö, et vältida haiguste puhangut metsast. Selleks uuritakse, kuidas tagada metsade jätkusuutlikkust, aga ka mets- ja koduloomade vahelisi suhteid. Kui suudetakse hoida ökosüsteemid elujõulised koos võimalikult suure elurikkusega, on suurema tõenäosusega ohtlikud haigused metsas loomadega, kes on kohastunud elama koos patogeenidega pika aja jooksul.
Zoonoosidel pole suur mõju pelgalt rahva tervisele, vaid ka majandusele. Aastatel 1997–2009 võis Maailmapanga konservatiivsel hinnangul kuue suhteliselt lokaalse pandeemia (Nipah’ viirus, Lääne-Niiluse viirus, SARS-1, linnugripp, Creutzfeldt-Jakobi tõbi ehk hullu lehma tõbi ja Rift Valley palavik) majanduskahju kokku ulatuda 80 miljardi dollarini (6,7 miljardit dollarit aasta kohta). Maailmapank on andnud teada ka 145 miljardi suurusest abipaketist arengumaadele, et leevendada koroonaviiruse mõjusid. Lisaks ei mõju majandusele soodustavalt inimeste (tervena) elamata jäänud eluaastad, mis tähendab täiendavaid väljaminekuid riikide majandustele. Aga ka kehvem majanduslik seis mõjutab ainuüksi arengumaades 1,5 miljardit inimest, kes on nakatunud seedekulgla nugiussidega, kes otseselt ei tapa, vaid nugivad inimestelt vajalikke mikro- ja makrotoitaineid (sh vitamiine), põhjustades näiteks aneemiat. Tüüpiliselt on tegemist nii-öelda „mustade käte haigusega“, mille riskirühmadeks on eelkõige lapsed ja absoluutses vaesus elavad inimesed.
Tegelikult võiks arvata, et haigused on inimkonda räsinud sajandeid, näiteks on leitud juba Vana-Egiptuse muumiatest (nii inimeste kui ka lemmikloomade omadest) parasiidiliike. Keskajal laastas inimkonda katkubakter, mida levitasid kulutulena rottidel parasiteerinud kirbud. Kuid ilmuvad haigused on viimase poole sajandiga mitmekordistunud, sest inimene on sisse tunginud looduslikesse elupaikadesse. Eriti probleemsed on nn ohualad (nt troopilised alad), kuhu on koondunud suurem osa maakera bioloogilisest mitmekesisusest ehk elurikkusest ning seega erinevate haiguste kontsentratsioon on kõrgem.
Vaatame näitena Hiina märga turgu, kus võib leida terve liikide müriaadi, keda hoitakse üksteise peal puurides või mitmekesi koos ning müüakse delikatesside või lemmikloomadena. Mida rohkem on seal erinevaid loomaliike, seda enam levib erinevaid viiruseid, parasiite ja baktereid. Praktiliselt kõik loomad on sellisel turul stressis ja haigustele vastuvõtlikumad. Ülemaailmselt transporditakse loomi meditsiini ja toidu tarbeks, aga ka lemmikloomadena sellises mahus, mida kunagi varem pole tehtud. Kui keegi neist liikidest juhtub kandma mõnd ülinakkavat zoonoosi, võib pandeemia tekkida mõne nädala või kuuga.
Uurime järgnevalt veel, kuidas inimtegevus mõjutab zoonooside levikut. Ühest uuringust, mis viidi läbi Amazonase vihmametsades, leiti, et kui metsalaamas suurenes lageraie neli protsenti, tõusis malaaria juhtude arv 50% võrra. Nimelt hakkasid lageraie tagajärjel massiliselt levima malaaria tekitajat (algloomad perekonnast Plasmodium) kandvad sääsed, sest Päike soojendas intensiivsemalt veekogusid, mida varem kattis tihe vihmametsa võra, ning seejärel said optimaalsetes keskkonnatingimustes areneda sääsevastsed. Metsade majandamine valede võtetega on justkui Pandora laegas, mille avanedes pääsevad sealt välja erinevad haigusetekitajad.
Kuidas on aga inimene mõjutanud Lyme’i tõve ehk puukborrelioosi levikut? Ütleme, et meil on üks täisväärtuslik metsaökosüsteem, mida inimtegevus hakkab kujundama. Läbi metsa ehitatakse neljarealine maantee, mõned metsaosad raadatakse ja rajatakse põllumaad, teise metsanurka rajatakse mõned elumajad. Kõige selle tulemusena loomade elupaigad metsas killustuvad ehk fragmenteeruvad – tippkiskjad nagu hundid, rebased, kakud ja kotkad surevad välja või põgenevad suure häiringurežiimiga metsast. Hüppeliselt tõuseb näriliste, aga ka kodukasside arvukus, kes on suurepärased puugimagnetid. Hiired ja eelkõige pikakarvalised kassid pole võimelised puuke karvastikust kätte saama ning puugid saavad korraliku kõhutäie ja lisaks nakatavad kõhutäitja borrelioosi või entsefaliiti. Seejärel kukutab puuk ennast inimese õuel või toas maha ja muneb põrandeprakku või pinnasesse oma munad, millest arenevad väikesed kuuejalgsed vastsed, kes peavad toituma verest mitu korda, enne kui arenevad täiskasvanud kaheksajalgseks puugiks. Ent just tippkiskjad toituvad närilistest ja suudavad nende populatsioone ohjata, tarbides ühtlasi ära ohtliku puugi, kes maomahlas ellu ei suuda jääda.
Nipah’ ja Hendra viirus on eksootilised, sest on pärit Kagu-Aasiast. Mõlemad viirused on omavahel lähedaselt suguluses (kuuluvad henipah’ viiruste perekonda) ning pärinevad lendkoeralt ehk kalongilt (Pteropus vampyrus) – suurelt nahkhiirelt, kes armastab magada kõrgel puu otsas mähituna nahkjatesse tiibadesse, meenutades krahv Draculat. Ehkki nende ladinakeelne liigiepiteet – vampyrus – kõlab kurjakuulutavalt, on siiski tegemist puuviljast toituva nahkhiireliigiga. Nad toituvad troopilistest puuviljadest, tehes seda suure naudinguga – seemned sülitatakse välja ja viljamahlgi niriseb suust välja puulehtedele, -tüvedele ja maapinnale. Kui juhtumisi peaks taoline pidusöök toimuma mõne talu läheduses, mille puude all toituvad vabakasvatusel olevad sead, võib õudusfilmilaadne süžee siiski lahti rulluda, nagu juhtus 1999. aastal ühes Malaisia maakohas. Tõenäoliselt kukkus ühes metsatukas lendkoera mälutud viljalihatükike maapinnale otse kodusigade keskele. Nipah’ viirus nakatas sea, kelles see võimendus ja kandus üle inimesele. Sel haiguspuhangul oli väga kõrge suremusmäär, sest 276 nakatunust suri 106 ning paljudel tekkisid entsefaliidi läbipõdemisel neuroloogilised tüsistused. Lääne-Austraalias oli Hendra viiruse võimendajaks hobune, kellelt viirus kandus inimesele. Kui Nipah kandus üle suhteliselt metsikus looduses, siis Hendra epidemioloogia oli teistsugune, kuna valglinnastumine meelitab nahkhiired metsadest tagaaedadesse, parkidesse ja rohumaadele. Niisiis on henipah’ viiruste ülekandumise tõenäosus loomadelt inimesele üpriski suur. Võib olla vaid aja küsimus, mil henipah’ viirus muteerub piisavalt ja tekib sobiv viirusetüvi, mis hakkab inimeselt inimesele levima.
Koroonaviiruse valguses püüab tähelepanu tänavune Eesti aastaloom – nahkhiir. Just nahkhiirtest on tavapäratult palju viirushaigusi ja -puhanguid alguse saanud. Marutaud, Ebola, Hendra, Nipah, SARS-1 ja SARS-2 on zoonootilised viirushaigused, millest osad on võimelised nahkhiirtelt otse inimesele levima või on läbi mõne vaheperemehe (tsiibetkass või soomusloom) võimendunud ja inimesele hüpanud.
Käsitiivalised on ainsad imetajad, kes on kohastunud, sarnaselt lindudega, lendama, kuna neil on evolutsiooni käigus esijäsemetest arenenud lennus. Taoline kohastumus võimaldab ühel nahkhiirekoloonial läbida pikki vahemaid. See omakorda võimaldab patogeenidel punktist a punkti b levida. Lendamine nõuab nahkhiirelt suurt kehalist aktiivsust, mistõttu võib nahkhiire kehatemperatuur küündida 40 °C piiresse. Kõrge kehatemperatuur nõuab spetsiifilist immuunsüsteemi, mis suudaks palavikutaolist seisundit kompenseerida. Kehaline aktiivsus tõuseb nahkhiirtel oluliselt vähemalt kaks korda päevas – toituma lennates ja pesapaika naastes. Nõnda on ka nahkhiirte patogeenid kohastunud taluma kõrgeid kehatemperatuure. Kuna viirused on nahkhiirtega koevolutsioneerunud miljoneid aastaid, võib haigus, mis nahkhiirtele mõjub kerge külmetusena, inimesele tähendada surma. Kindlasti ei lasu süü nahkhiirtel kui potentsiaalsetel koroonaviiruse peremeestel, vaid liigil, kes on maakeral domineeriv ja hävitab (nt eespool mainitud lageraied vihmametsas, valglinnastumine looduskeskkonna arvelt või tippkiskjate kadumine elupaikade killustumisel) järjepidevalt ohtlikke parasiite levitavate liikide elukeskkonda. Koroonaviirus on märk sellest, et inimene ei suuda loodust endale allutada, vaid peab eksisteerima jätkusuutlikus elukeskkonnas, mis on suunatud säästvale arengule.
„Mõtle globaalselt, tegutse lokaalselt,“ on öelnud Rene Jules Dubos, kes oli prantsuse-ameerika mikrobioloog ja rohelise ideoloogia arendaja. Iga inimese otsused ja teod jätavad keskkonda oma jälje. Tegelikkuses on igaüks meist võimeline panustama keskkonna- ja loodushoidu, millel võib olla lumepalliefekt. Võtame näiteks üleilmseks paisunud Teeme Ära! talgud ehk maailmakoristuspäeva. Väike Eesti suutis koos oma inimestega algatada globaalse liikumise, et koristada planeeti prügist. Meil on valikuvõimalus, kas tarbida palmiõli sisaldavaid tooteid, mille tulemusena võetakse maha loodusmetsi ja asendatakse need monokultuuriga, mis on sisuliselt elurikkusest vaesunud, või kas eelistada bensiinimootori asemel kondimootorit või ühistransporti. Meie inimestel – nii lastel kui ka täiskasvanutel on võimalik osaleda looduslike elupaikade taastamisel. Näiteks korraldab Eestimaa Looduse Fond talguid, kus igaüks saab kaasa lüüa, et taastada Eestimaa ohustatud liikidele elupaiku (rannaniidud, rabad, loopealsed, puisniidud, luhad jne). Miks mitte anda oma panus ja aidata kaasa elurikkuse hoidmisele ja suurenemisele meie riigis?
Arvestades noorsootöö eripärasid, on sageli noorsootöötaja noorte eeskuju ja suunaja ning mitmete projektide algataja. Kuna praegused noored määravad planeedi Maa tuleviku, on oluline juba võimalikult varases staadiumis panna noori mõtlema keskkonnaprobleemidele, sest tänased noored peavad tõenäoliselt kohanema ja leevendama tulevikus veelgi võimenduvaid kliimamuutusi, leidma lahendusi nii fossiilsete kütuste kui ka nendest saadava plasti asendamiseks ning hakkama veelgi mastaapsemalt taastama hävinud või rikutud elupaiku väljasuremisohus olevatele liikidele ning tagama seeläbi zoonooside püsimise metsades, mitte aga linnadžunglites.
Kommentaar
Mari Sisask,
Pernova Hariduskeskuse Loodusmaja õpetaja ja Pernova Hariduskeskuse üldhariduskooli loodusainete õppeprogrammide õpetaja
Ühiskonnana võiksime areneda edasi ja teha kvanthüppe arutult tarbimiselt targale tootmisele. Kuidas on see võimalik? Ilmselgelt tuleks panustada kolme valdkonda – noored, haridus ja teadus. Miks need kolm valdkonda? Aga sellepärast, et noored on meie tulevik, haridus on võti, mis avab uksed, ja teadus on midagi, tänu millele inimkond on võimeline arenema. Ja kui mõelda, mis on see valdkond, kus need kõik kolm kohtuvad, siis on see loodus-, täppisteaduste ja tehnoloogia valdkond (LTT). Majanduslik kasu sellise valdkonna arendamisel on mõõtmatu, kuid kaudselt võib oletada, et see kasu on väga suur. Maailm vajab juurde miljon ja rohkem LTT-valdkonna teadlast, nagu näitab ka eelmisel aastal tellitud Teadusagentuuri uuring (Kivistik et al., 2019). Kahjuks ei toimu selles vallas tormilist arengut ja pigem ollakse vaeslapse kingades. Palju toimub projektipõhiselt ja tugineb suurel entusiasmil. Koolide panustamise võimalused valdkonda on erinevad. Eriti kurb on näha, et riiklikust õppekavast on loodusainete tunde vähemaks võetud ja täppisteaduste rakendamine on väheste privileeg.
Looduse praktiline tundmine on väärtus, mis annab inimesele palju ja ei võta midagi. Keskkonnaharidus on osa LTT-valdkonnast, mis tutvustab lastele ja noortele loodust ja keskkonda aktiivõppemeetodite abil. Looduse tundmine võiks olla baasharidus. Kui me tunneme loodust enda ümber ning selles toimetavaid organisme ja nende vahelisi seoseid, siis ei saa me kunagi teha otsuseid, mis kahjustavad meid ennast ja teisi meie ümber, sest me teame. Teadmistepõhine maailm on laia silmaringiga. Teadmistepõhine ühiskond ei ole nagu ettevõte, mille eesmärk on teenida kasumit. Teadmistepõhine ühiskond ei ole manipuleeritav, vaid tugineb faktidele ja kogemusele. Noorelt, kellele ei ole kaksteist aastat näidatud mikroskoopi ega seal avanevat maailma, kes ei ole saanud võtta keskkonnast mitte ühtegi proovi ega teha mitte ainumastki katset, ega osaleda looduses üheski uurimistegevuses – sellelt noorelt ei saa me oodata, et ta tunneks huvi maailma vastu, mida talle ei ole tutvustatud. Kuidas saaksime väärtustada seda, mida me ei tunne ega tea? Kui laps või noor on saanud osa keskkonnahariduslikest tegevustest, mis on pakkunud positiivset kogemust, kus ta on saanud teadma ja märkama seda, mida enne ei teadnud ega osanud märgata – seejuures on olnud äärmiselt huvitav, sest ollakse väljaspool rutiinset koolikeskkonda –, siis ei ole enam võimalik, et selline inimene võtaks mõtlematult maha metsa, kuivendaks soid, saastaks keskkonda mürkidega ja risustaks prügiga. Aru on saadud, et inimene ei ole eraldiseisev, vaid üks osa loodusest, mille elurikkusest ja puhtusest sõltume kõik.
Praegusel ajal on eriti hästi näha, kuidas inimestel puuduvad loodusteaduslikud teadmised sellest, mis on viirus, kuidas ta levib ja paljuneb, kuidas temast hoiduda ja miks ta loomadelt inimestele on tulnud. Keskkonnaharidus annab võimaluse tutvustada noortele neid eluvorme, kellega jagame sama maailmaruumi, ja teadmist, kuidas saame nendega koos eksisteerida nii, et nad ei kujutaks meile ohtu. Noorte informeerimine maailmas toimuvast on äärmiselt vajalik. See on praegusel ajal halenaljakas, kuidas meil on info üleküllus, aga vajalikke teadmisi ja teadmispõhist infot napib. Noorte teadlikkuse tõstmiseks – ka selleks, et noored oskaksid valida tulevikku vaatavat ja tööjõudu vajavat eriala – tuleb noori suunata keskkonnahariduslikele õppeprogrammidele või muule keskkonnahariduslikule huvitegevusele, mis on välja toodud ka „Keskkonnahariduse ja -teadlikkuse tegevuskava 2019–2022“ eesmärkides. Eestis on päris palju keskkonnahariduse pakkujaid (151) ja sadu õppeprogramme erinevatel loodus- ja keskkonnateemadel üle Eesti (keskkonnaharidus.ee). Palju on noori, kellele ei istu koolis klassikaline õpe, aga keskkonnahariduslikes tegevustes on nende tegutsemis- ja osalemisvõime suurepärane. Teadus ja noored võiksid omavahel rohkem infot vahetada. Olgu selleks vahendajaks siis õppeprogramm või huviring. Noorteinfo liikumine loob meile kindlasti palju parema maailma. Noored on need, kes võimaldavad meile tulevikus innovaatiliste lahenduste abil kapitalismi ekspluateerimata loodust.
Asja kurbloolisus on selles, et enamasti tegeletakse mitmetes valdkondades tagajärgede, mitte ennetamisega. Keskkonnaharidus tegeleb informeerimise ja ennetamisega, aga kuna silmaga nähtavat tagajärge ei ole, siis ei tajuta otsest vajadust sellesse valdkonda panustada. Teisalt on inimlik, et ei osata hinnata seda, mida meil veel on – ja õnneks meil loodust veel on. Oleme kui Euroopa loodusreservuaar oma märgalade, metsade, puisniitude, huntide, karude ja ilvestega, kuid kauaks, seda näitavad praegused otsused. Eestis on mitmeid pakkujaid keskkonnahariduse vallas, kes kuuluvad erasektorisse ja kelle tegutsemine eriolukorras jäi suure küsimärgi alla, teistel pakkujatel on riik või kohalik omavalitsus seljataga, seega on neil kindlust jätkamiseks natuke rohkem. Õnneks on Vabariigi Valitsus vastu võtnud määruse, millega toetatakse erasektorisse jäävaid (keskkonna)hariduse andjaid. Me kõik loodame, et keskkonnaharidus jääb püsima ja nõudlus ajas aina suureneb. Keskkonnaministeerium on hiljutises küsitluses uurinud, kuidas soovivad õpetajad ja teised noorsootöötajad tulla noortega eriolukorra ajal ärajäänud õppeprogrammidele. Selgus, et enamik noortega töötavaid inimesi hindavad eelkõige võimalust, kui saavad noortega minna koolist välja loodusesse, keskkonnahariduse keskusesse või laborisse ja praktiseerida õpitud teadmisi ning saada praktilisi kogemusi. Seega ainult digilahendused keskkonnahariduses ei päde, küll aga soovitakse praktilisust ja elamusi. Selgus, et enamus soovib õppeprogrammides osaleda sügisel või aasta pärast kevadel, ära jätta otsustas ainult mõni üksik. Seni peame keskkonnahariduse valdkonnas olema loovad. Kuid kindlasti oleks toeks riigipoolne püsiv ja pikemaajalisem rahastus, kui ainult ühekordsed projektid, mida valdkonnas palju tehakse. See, et ennast tõestanud tegevused ja organisatsioonid võiksid saada püsiva või pikemaajalise toetuse, märgiti ära ka Teadusagentuuri tellitud uuringus (Kivistik et al., 2019).
Rääkides teaduskommunikatsioonist (Teaduskommunikatsiooni strateegia 2021–2035), siis on teadmiste vahendamine olulise tähendusega. Mäletan, kui käisin kunagi Indias ning märkasin, et tervest osariigist oli mets maha võetud ja asemele rajatud põllud või elamud ning nahkhiirtele olidki jäänud ainult inimeste keskel linnas puud, mis olid paksult neid täis. Ühel päeval puu alt läbi jalutades, kukkus mulle käe peale suur lärakas. Tol hetkel ma ei saanud aru, mis asi see oli. Meil Eestis võib mõnel õnnelikul juhtuda, et lind laseb pähe, aga siis on see ollus valkjashall, aga too oli mul täitsa läbipaistev. Kohalikud inimesed käskisid see viivitamatult maha pesta. Ega ma aru ei saanud, miks on vaja tulla mulle seda ütlema, sest igaüks peseks kahtlaselt suure limase läraka oma käelt maha. Sellel hetkel ma ei teadnud, et see kujutab endast ohtu ja ma võin saada Nipah’ viiruse ning kõige hullemal juhul veel ära surra. Nüüd, peale Ants Tulli teksti lugemist, tean. Istusin aastaid tagasi bioloogialoengus ja õppejõud ütles midagi sellist, et taandareng algab, kui informatsioon enam ei levi. Tänaseks olen mõistnud neid sõnu ja nõustun täielikult.
Kaanepildi autor on Eesti kunstnik Martin Märss.
