Kuidas mässata keskkonnast hooliva noorena õige asja eest?

Kui 2017. aastal otsustati noorte laulu- ja tantsupeol ilmaprognoosist lähtudes lõunane tantsuetendus ära jätta, siis korraldasid noored ise Vabaduse väljakul tantsupeo, näidates ühelt poolt oma ettevõtlikkust ning võimekust kiirelt ja otsustavalt tegutseda ning keskendudes samal ajal nende jaoks olulistele kultuurilistele ja sotsiaalsetele väärtustele. Seda tegid needsamad noored, keda eelnevad põlvkonnad on nimetanud lumehelbekesteks.

Nüüd räägitakse aga üha enam neist kui rohelisest põlvkonnast või ka Maa ja kliima põlvkonnast – põlvkonnast, kes muretseb Maa edasise saatuse pärast, kelle peamine sõnum on „Meil ei ole planeeti B!” ja kes julgevad seda sõnumit ka valju häälega välja öelda, streikida, otsustajatega debattidesse astuda ning ilmselt varsti ka kohtute poole pöörduda. Ja kui omajagu aega tagasi võis noor tunda ärevust oma edasise töise karjääri pärast, sattudes seetõttu musta masendussegi, siis nüüd ei valmista enam üllatust, kui mõni noor on depressioonis murest Maa tuleviku pärast. Eesmärk ei ole ju depressioon, ise haigeks jäämine, vaid tähelepanu pööramine keskkonnas valitsevale olukorrale, inimkonna tehtule ning nüüd juba tegemata jätmisele.

Kliimamuutuste rõhutamine on vaid üks murekoht paljudest. Kõneaineks on kõik suuremad ja omavahel seotud probleemid: elurikkuse kadu, muldade vaesestumine, puhta vee varude vähenemine ja nendega tihedalt seotud sotsiaal-majanduslikud probleemid. Kui inimkond on oma tegemistega siin Maal nii suure katastroofi lävele jõudnud (tunnistan, tegelikult juba selle katastroofi sees olles) ning tundub, et sellest väljasaamiseks ei tehtagi midagi, siis on seda vaja kuidagi väljendada.

Mässamine on selleks üks võimalus. Mäss on noorte aju arengusse omal moel isegi sisse kirjutatud. Maa generatsioon mässab selle nimel, et meie otsused, meie käitumismustrid oleksid keskkonnahoidlikud, panustades jätkusuutlikkusse arengusse – nii üksikisiku, kogukonna kui ka terve ühiskonna tasandil. Oma sõnumites astuvad noored oluliselt kaugemale kui pelgalt prügi sorteerimine, mida seadusest tulenevalt niikuinii tegema peab, tuues selgelt välja ebakõlad, kuidas me teadmised on määratult kõrged (vaadates kasvõi PISA testi tulemusi), kuid käitumine neile vastupidine.

Kuidas mässata, kust alustada?

Esmalt tuleb alustada iseendast. Olla ise keskkonnahoidlikult käituv noor. Olla eeskujuks. Ei ole ju aus, kui kõneled kliimamuutustest või bioloogilise mitmekesisuse hoiust, ent lased ennast vanematel autoga kooli viia, haarad bensukast kaasa ühekordselt kasutatava kohvitopsi või ei suuda alla vanduda allahindluse ahvatlustele kiirmoeketis ostelda.

Alles siis, kui sa ise oled keskkonnahoidlikkuse suunal teatava transformatsiooni läbi teinud – tead ja tegutsed ka vastavalt teadmistele -, on aus mässata. Eestiski on vanasõna „ära küla küürima mine, enne kui kodu koristamata on”. Selleks kõigeks aga kasuta esmalt ära parimat haridust, ammuta teadmisi, võta maksimum. Eesti haridussüsteem pakub selleks piisavalt palju häid võimalusi. Kuigi ülevaatamise kohti on siingi.

Gümnaasium on koht, kus enamus noori saavad õppida loodusteaduslike (keskkonnateadlikkusest kõneldes ilmselt olulisim suund) baasteadmiste kohta ilmselt viimast korda elus. Kogu elu toetub ülejäänud teadmus paljuski selle pinnale. Kõik oleneb nüüd sellest, kui tugev vundament sai varem alla laotud, millel pärastine otsuste tegemine rajaneb, kui rangelt kriitiline uurija edasi ollakse, sest argumenteerida saab vaid siis, kui püsitakse teadlaste poolt kinnitust leidnud teadmiste rajal. Kui mängu tulevad väärmõisted ja arvamused (mis keskkonnateadlikkust puudutavates teemades on äärmiselt sagedased), millel puudub teaduskriitiline alus, on võimalik kiiresti kogu arutelu tühiseks muuta.

Noorsootöötaja või huvijuht koolis saavad siin olla headeks partneriteks ja suunajateks, aidata leida vastuseid küsimustele, mis noortel tekivad, kutsuda kohtumistele teemavaldajaid ja kaasarääkijaid (aktivistid, teadlased, otsustajad), aidata suunata, luua katsetamiseks usalduslik keskkond. Selliste koolisiseste ühistegevuste ja noorteringide abil on võimalik, et teave keskkonnateadlikest valikutest levib edasi noortelt noortele ja ka noortelt vanematele. Tagasihoidlikult nügides saab nii endaga terve kogukonna kaasa – seegi on ju omamoodi mässamine. Näiteid sellistest koolidest alanud ja kogukonda välja jõudnud algatustest on pisitasa juba ilmumas.

Järgmisel aastal on taas kord kohalike omavalitsuste valimised. Aastast 2015 saavad valimas käia ka 16-aastased. Seega on riik arvestanud, et noor oskab otsustada, oskab valikuid teha – see on usaldus. See on üks äärmiselt oluline koht, kus noored saavad näidata, millist maailma nad soovivad, milline on nende Eesti. Samm edasi on Riigikogu valimised. Valimisprogrammid võivad esmapilgul näida tüütuna, aga kui soovite, et teie nimel keegi Toompeal nuppu vajutaks, siis tasub need programmid enne valiku tegemist läbi lugeda. Ja mitte ainult läbi lugeda, vaid ka märgata, mis puudu on, kus ebakõla esineb ning neid puudujääke omakorda tõstatada, nende kohta pärida. Mässamine ei ole valimistest mitteosavõtmine, mässamine on see, kui valite neid poliitikuid, kes suurema keskkonnakatastroofi suunal ei liigu.

Millegipärast levib väärarusaam, et konkurents on see, mis edasi viib, et muidu justkui jääb areng seisma. Looduses on levinuim suhtevorm kasulikult koostöine. Biosemiootik Kalevi Kull on öelnud: „Sümbioos on meid loonud, mitte võitlus.” Selle sümbioosi nimel tuleb nüüd palju tööd teha. Koondumine noorteorganisatsioonidesse on üks võimalus, sest annab parema eelduse oma hääl kuuldavaks teha, võimaluse kaasa rääkida. Meil on koolides õpilasomavalitsused, mis mängivad rolli koolieluliste otsuste juures; ülikoolides esindused, kelle liikmed ülikoolide otsustuskogudesse kuuluvad; lisaks organisatsioonid, mis koondavad noori lähtuvalt erialadest või huvidest. Kui organisatsioonis sees (nt kool või ülikool) või ka kohaliku kogukonna tasemel võib tajuda, et hääl on kuulda võetud, siis riiklikul tasemel on noorte kaasamine lapsekingades ning ei ole lihtne päriselt otsustajateni jõuda ja oma häält kuuldavaks teha – nii, et see ka kaasanoogutamisest kaugemale ulatuks. Jah, üks võimalus on see valjuhäälselt välja öelda ja streikida reedeti Toompeal. Ehk viib selline järjepidev sõnumiedastamine dialoogini, mitte ei jää arusaama juurde, et streikijate koht on koolis. Ilmselgelt on vaja sellist mässamist, mis tuletaks meelde, et probleemidega tuleb tegeleda ning lahenduste otsimine ja väljapakkumine ei tohiks jääda streikijate õlule, vaid tegutseda tuleb kohe.

Parima koostöö nimel tööd ka tehakse. Noorte- ja noorsootööorganisatsioone koondavad omakorda Eesti Noorteühenduste Liit, Eesti Noorsootöötajate Kogu, Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendus, lisaks on ühe „katuse” alla koondunud üliõpilasesindused ja õpilasomavalitsused, et häälel oleks tugevam kõla. Ühiseid nägemusi on ka erinevatel kohtumistel ministeeriumides ja Riigikogus esitatud. Nii on noori ennekõike kaasanud Haridus- ja Teadusministeerium ning nüüd ka Keskkonnaministeerium, mille juurde on loodud Noorte Keskkonnanõukogu, et anda noortele võimalus olla enam kaasatud keskkonnatemaatilistesse aruteludesse ja keskkonnapoliitika kujundamisse. Neist veel väikestest kaasamistavadest saab vaid paremuse suunas liikuda, et noored päriselt tunneksid, et nende mõtteid on arvesse võetud.

Peale selle, et noored saavad mässata ise, olla kaasatud kogukondadesse, panustada riiklikesse arengutesse, on üha enam rahvusvahelisi noorteorganisatsioone, kes moel või teisel mässavad. Erinevad võrgustikud on loonud või loomas noortekogusid, suured poliitilised kokkusaamised panustavad sellesse, et ka noored saaksid sõna (nt Conference of the Parties ehk COP juures).

Sel samal 2017. aasta noorte laulu- ja tantsupeol laulsid kümned tuhanded noored Rasmus Puuri laulu „Meie“ Anna Haava sõnadele, andes tõotuse, et nemad on valmis võtma vastutust ning olema selle maa ja kultuuri väärilised edasikandjad. Ka mässama.

 

„Meie ei taha olla, ei ole, vaikiv, ununev lehekülg aegade raamatus. [—] Meie sammume suure sihi poole: meie tahame elada ja kirjutada aegade raamatusse.”

Anna Haava

 

Millega tutvuda?

• https://www.gybn.org/
• https://www.voicesofyouth.org/
• https://www.generationearth.at/en/wwf-austria/
• https://climatesaustria.org/
• Nordic Youth As Sustainable Changemakers – https://www.norden.org/en/publication/nordic-youth-sustainable-changemakers
• jne

 

Kommentaar

Eelmise aasta külmal märtsihommikul lugesin Facebookist, et üleilmsed kliimastreigid jõuavad Eestisse. „Kas peaksin toetama?” küsisin endalt. Sisetunne ütles: „Millal siis veel kui mitte nüüd?”

Eesti esimene kliimastreik sai teoks just tänu meile, kel tekkis idee: Eestis peaks ka kliimastreikima, kuidas meil veel ühtegi streiki olnud ei ole? Keegi kaaskorraldajatest polnud üritusi korraldanud, veel vähem meeleavaldust. Me ei olnud valmis poliitikat mõjutavaks hääleks saama. Olenemata sellest nägime vajadust. Meid liitis arusaam, et see, mida teeme, on õige ja streigi õnnestumine on vajalik meile ja kaaslastele. Teadsime, et õnnestumine on meie teha.

Kohale ilmus 1500 inimest. Mitmed eksperdid on hiljem öelnud, et kliimastreigid aitasid kliimamuutuste teema Eesti poliitikas päevakorda tõsta, enne olevat aastakümneid sel teemal vaikus olnud. Võime öelda, et õnnestus.

Kui sul tuleb pähe huvitav idee, soovid midagi ära teha või uut ette võtta, olgu see kui väike või suur tahes, ja kahtled, kas see teoks teha, siis küsi endalt: kui mina seda ei tee, kas see jääb siis tegemata? See idee tekkis sinu peas, teised on teiste asjaajamistega hõivatud.

 

Vajame ka sind – täna rohkem kui kunagi varem!

Üleskutse kõigile noorsootöötajatele toetada meie võitlust õiglase kliima tegevuse (climate action) nimel.

Jah, võib paista, justkui meil oleks kõik selge.

Saades tõuke Rootsi kliimaaktivistilt Greta Thunbergilt, alustasid minu generatsioon ja minust oluliselt nooremad inimesed globaalset liikumist kliimaalase tegutsemise nimel. Inspireerisime enam kui kuut miljonit inimest koolist, oma kontoritest ja kodudest välja astuma ning ühiselt väljendama oma frustratsiooni ja viha poliitilise tegevusetuse ning meie juhtide käitumise vastu, mis jätkus viisil, justkui miskit ei oleks muutunud (business as usual). Mõnes riigis – nagu mu kodumaal Saksamaal – mõjutasime isegi poliitikat ning asetasime kliimaalase tegutsemise (climate action) poliitiliste eesmärkide tippu.

Ja ometigi ei ole me Pariisi kliimaleppe rakendamisele ehk 2015. aastal rahvusvahelise kogukonna poolt kehtestatud eesmärkidele isegi mitte lähedal. Eesmärk piirata globaalset soojenemist temperatuurini 1,5 °C ei paista olevat kuidagi saavutatav. Ka ei ole me noorte kliimaaktivistide liikumisena nii tugevad ega kaasavad, kui võiksime olla ning peaksime olema, et luua päris poliitilist muutust.

Seetõttu vajame teie kui noorsootöötajate toetust rohkem kui kunagi varem.

Sina oled meie aktivismi katalüsaator

Akadeemiline maailm ja mu enda magistritöö uuring näitavad seda, kui olulised on eeskujud noorte keskkonnaaktivismi jaoks. Eriti kliimamuutuse kui holistilise ja keerulise teema seisukohast, (noored) inimesed võivad hõlpsasti tajuda oma tegusid ebaolulistena ja uskuda, et ainult suurema mõjuvõimu ja ekspertteadmisega inimesed saavad luua tõelist muutust. Eeskuju, kelle käitumist noored tajuvad jäljendatavana, on nende aktivismiks pöördelise tähtsusega. Sedasorti eeskujud on tihti ise noored või tajutavad hingelt noortena ning kõige tähtsam on see, et nad võtavad noorte muresid tõsiselt.

Oma ligipääsuga noortele on sul võimalus inspireerida noorte keskkonnaaktivismi, meid nii emotsionaalselt kui ka praktiliste nõuannete ja ressurssidega toetades, näidates entusiasmi meie aktivismi suhtes ja julgustades meid oma häält kuuldavaks tegema.

On oluline, et oleksid sild minu ja vanemate põlvkondade vahel

Meie ainus võimalus kliimamuutusega edukalt võidelda on kaasata kõik põlvkonnad. Noorte inimestena ei suuda me eraldiseisvalt pakkuda tehnilisi, poliitilisi ega majanduslikke lahendusi kriisi adresseerimiseks. Ka ei ole me poliitilistel võimupositsioonidel, et luua muutuse algatamiseks reegleid – enamusel meist ei ole lubatud isegi veel hääletada.

Oled tõeliselt ainulaadsel positsioonil: sul on otsene ligipääs noortele, sa kõneled meie keelt ja mõistad meie muresid, mõistes samal ajal ka täiskasvanute maailma mängureegleid. Sina saad võimendada meie hääli kohtades, kus meid naeruvääristatakse meie vanuse ja väidetava kogemuse puudumise pärast. Tuues erinevad põlvkonnad arutelulaua äärde – sinu, minu, vanema ja noorema –, saad aidata meil põlvkondade vahelist lõhet ületada selle süvendamise asemel. Vajame sind selle sillana põlvkondade vahel.

Saad meil aidata muuta liikumise tõeliselt kaasavaks

Kliimaalane tegutsemine saab olla edukas ainult siis, kui kindlustame kliima õigluse nii riikide üleselt kui ka siseriiklikult. Peame tunnistama, et ühiskonna erinevad osad kannatavad kliimakriisi käes erinevalt ning kannavad erinevaid koormaid. Kahjuks ei peegeldu need erinevad reaalsused veel meie liikumises. Hääled, mida esindame, on ikka liiga valged ja priviligeeritud (vähemalt Euroopat vaadeldes). Paljudel vähem soodsas olukorras olevatel noortel ei ole võimalust aktiviseeruda, kuna neil puudub selleks aeg, ressursid või nad lihtsalt ei näe seda, kuidas kliimakriis nende isiklikku elu mõjutab.

Lõhe selle vahel, kelle häält kliima liikumises kuuldakse ja kelle oma ignoreeritakse, kahjuks ainult süveneb COVID-19 kriisi valguses. Peame tagama, et ehitame oma maailma pärast pandeemiat üles õiglase ja jätkusuutlikuna. Seetõttu peame kaasama kõikide noorte hääle ja esindama müriaadi noorte inimeste reaalsustest, mis eksisteerivad üle terve Euroopa. Noorsootöötajatena saate meil aidata julgustada kõiki noori osalema ja esindama nende häält, kel ei ole võimalust end kuuldavaks teha.

Me ei saa inimkonnana globaalse soojenemise peatamise vastutust alati tuleviku põlvkondadele edasi ulatada – peame tegutsema nüüd, et meile jääks tulevik, milles elada. Vajame su tuge selles võitluses – nii noorsootöötaja kui ka inimesena.

 

Kaanepildi autor on Eesti kunstnik Martin Märss.