Teet Toome
Keegi ilmselt ei väida, et puhkus ja jõudeaeg pole olulised. Küsimus on ainult selles, kuidas neid määratleda või tarvitada. Tänapäeva korralikule ühiskonnaliikmele on puhkus ja jõude olek vajalikud selleks, et pärast saaks veelgi suurema hooga tööd rügada. Kiidetakse ka neid, kes oma vaba aega n-ö kasulikult veedavad, näiteks ennast mingil alal täiendades. Eriti uhkelt väidetakse mõni kord ka seda, et puhkus peab olema aktiivne ehk taastutakse uueks tööks kõige paremini rahmeldades või oma aju pingutades. See viimane, oma mõtlemisvõime kurnamine igal hetkel, on justkui ülim tippsaavutus. Harv pole ka inimese eriliseks logardiks pidamine põhjusel, et too kasutab ainult kümmet protsenti oma aju potentsiaalist. Seega võib ideaaliks pidada igal hetkel ja igal rindel täistuuridel töötamist.
Kuna rahmeldav ja igipüüdlev eluviis on kõikjal esil, siis tekib küsimus, kas saab ka teisiti? Lihtne vastus on, et saab. Aga see, kes valib teise tee, võib sattuda ühiskonnas põlu alla, olla n-ö läbikukkunu. Millise eluvaliku keegi teeb, on maitseasi.
Hiina 20. sajandi mõtleja Lin Yutang räägib jõudeajast ja laiskusest hoopis teistmoodi.[1] Lini järgi on kultuur võimalik vaid jõude olles. Kõige kultuursem on targalt laisklev inimene. See on taoismist aga ka zen-budismist tuge leidev arusaam. Selleks, et midagi hästi näha, on vaja distantsi, on vaja ruumi. Just see vaba ruum on mittemidagitegemine. Tuleb peatuda. Aga et peatuda, peab olema, millest peatuda. Zen-budistid ülistavad äkilist, spontaanset virgumist, milleni jõudmiseks ei pea midagi tegema – ometi on täheldatud, et zen-budistidel on kõige suuremad raamatukogud. Seega on nad enne palju lugenud ja siis lugemise lõpetanud, peatanud. Lasknud kõigel minna, andnud ruumi – nii tuli justnagu iseenesest see, mille poole oli püüeldud.
Lin Yutang selgitab, et jõudeaja kultus ei olnud Hiinas jõuka klassi pärisosa, seda viljelesid hoopis vaesed ja edutud õpetlased: „Nad armastasid kirglikult elu, mis avaldus nende jälestuses igasuguse ametnikukarjääri vastu ja kindlas keeldumises teha hingest keha ori.“ (Lin Yutang, 2006: 179) Lin võrdleb seda hiina ideaali lääne kultuurist pärit hulkuri väärikusega, „kes on liiga uhke, et paluda armuande, liiga sõltumatu, et minna tööle ja liiga tark, et maailma edupürgimusi liiga tõsiselt võtta“ (Lin Yutang, 2006: 179). See jõudeelu nautimine ei maksa raha, seda oskavad vaid inimesed, kes jõukust põlgavad. Raha teenimiseks ja säilitamiseks kulub lihtsalt liiga palju aega ja vaeva, mida saaks kasutada elu nautimiseks.
Hiina arusaamad jõudeaja tähtsusest ja teatud mõttes ka laiskusest on suuresti mõjutatud Laozist, kes vastandub teise suure hiina targa Konfutsiuse propageeritud edukultuse, riigikesksuse ning ametnikukarjääriga. Hiina eluvaate aluseks on yin’i ja yang’i ühtsus, mäe varjus olev ja päikeseline pool, üks ei saa ilma teiseta. Laozi rõhutab varju poolt ehk yin’i: tumedat, passiivset, naiselikku. Talle on oluline ema, maa, orud, jõed, allavoolamine ja toimimatus – just see juhis – „toimi toimimata“ – on taoismi kese.[2] See ei ole tegevusetus ega lodevus, see on toimimine nii, nagu teevad seda eelpoolnimetud tumedad nähtused – kuhugi pürgimata on neil ometi suur mõju. Nii edust loobunud õpetlane ometi toimib.
Budistlik munk ei tohtinud samuti tööd teha ega püsivat eluaset omada, ta oli hulkuv kerjus – jah, kerjamine eristab teda hiina ideaalist. Kuulsuse ja rikkuse kiusatusi aga oskas ta ehk veelgi paremine läbi näha. Samas pole budistid jõukust põlanud, ka põlgus seoks põlgajat oma objekti külge, seetõttu on nad sellest lihtsalt üle.
Kui taoistlike kunstnike puhul võis ehk tõesti rääkida loomingulisest laisklemisest, siis budismi puhul seda sõna otseselt kasutada ei saa, aga omamoodi mittemidagitegemine on see siiski. Kõrvaltvaataja võib budiste pidada jõude elavateks laisklejateks. Nad ei tee ju midagi, on ainult süüvinud meeleharjutustesse.
Budistlike meeleharjutuste esimene aste on meele keskendumine ühele objektile, et meel rahuneks. Inimesed tahavad enamasti midagi, mida neil ei ole. Seetõttu meel rabeleb siia ja sinna, meel soovib olukorda paremaks teha, seetõttu midagi saada või midagi eemale lükata. Tavaliselt otsib ta minevikust, mida tulevikus paremini teha, või siis veel paremini korrata, või hoopis kinni hoida millestki, mis tundub hea olevat. Me mõtleme ainult mineviku või tuleviku peale. Seetõttu ei ole meel kohal praeguses hetkes ja kuna pole praeguses hetkes, ei suuda ta tegelikult midagi nautida, ja kuna ei suuda nautida, on rahulolematu ja kannatab.
Praegune hetk pole iseenesest midagi olulist, kuid ainult kohal olles suudab meel rahuneda, sest kohal olles ja nautides ei saa tahta midagi muud. Kui keskenduda ühele asjale, siis meel rahuneb. Ometi pole see sama, kui suunatus eesmärgi saavutamisele tööl. See on mittemidagitegemine, lihtsalt istumine. See on erksa laisklemise tipp, sest siin ei naudita isegi mitte ilusat loodust. Loodust, ja nüüd juba igasugust, nii ilusat kui koledat, saab budist nautida pärast seda, kui meel on puhastunud kirkas mittemidagitegemises.
Seega on meil lihtne vastandus: tegemine versus olemine. Moodne inimene arvab, et ta on väärtuslik ainult siis, kui ta teeb midagi. Olemisest ei piisa. Kuid laiskus on teatud mõttes vajalik selleks, et leida uuesti üles olemine. Tuleb lihtsalt olla, mitte midagi tehes – anda ruumi ja avarust oma pilgule, et avastada ja näha.
Kasutatud allikad
[1] Lin Yutang, „Elamise tähtsus“, 2006.
[2] Vaata Laozi „Daodejing“, tõlkinud Linnart Mäll 1979.
Kaanepildi autor on Eesti kunstnik Maria Evestus.
