Selle kohta, kuidas panustab noorsootöö noorte ja laiemalt ühiskonna arengusse, on Euroopas hulganisti erinevaid seisukohti. Minu meelest iseloomustavad noorsootöö rolli ja mõju tänases Euroopas kõige laiemalt eeskätt järgmised tahud:
- noorsootöö on ühiskonnas demokraatia ning moraalsete ja sotsiaalsete väärtuste hoidmise ja arendamise kasvulava, mis suurendab ühiskonna lõimitust ning hoolivust ümbritseva elukeskkonna suhtes;
- noorsootöö aitab noorel ühiskondlikku ja isiklikku elu puudutavate muutuste ja ebamäärasustega tegeleda, võimaldades sellega edukaks toimetulekuks vajalike pädevuste arengut ning on seeläbi nende positiivse enesemääratluse, kuuluvustunde ja iseseisvuse tugevdaja.
Juba 2015. aastal peetud teisel Euroopa noorsootöö konvendil tõdeti, et noorsootöö on absoluutselt hädavajalik ja mitte liigne luksus selleks, et ebakindlas olukorras Euroopa suudaks tõhusalt lahendada sotsiaalse kaasatuse, sidususe ja võrdsete võimalustega, samuti demokraatlike väärtuste ja inimõiguste tunnustamisega seotud küsimusi.
Täna, kolm aastat hiljem, näeme, et sellele kogunemisele ja ilmselt ka paljudele toona deklaratiivsena tundunud mõttearendustele on järgnenud noortepoliitika arengus ja ühiskonnas noorsootöö positsiooni tugevdamiseks väga konkreetsed sammud. Esimeseks selliseks on Euroopa Liidu noortestrateegia, sealhulgas Euroopa noorte dialoogi uuendamine aastateks 2019−2027. Teiseks, Euroopa Liidu noorte solidaarsusprogrammi „Euroopa Solidaarsuskorpus” ellukutsumine, ja kolmandaks, Euroopa Liidu noortepoliitika eesmärkide elluviimise peamiste meetmetega – „Erasmus+” ja „Euroopa Solidaarsuskorpus” – jätkamine vähemalt kuni aastani 2028, nende arendamine ning nende eelarve märkimisväärne suurendamine.
Seeläbi tähtsustatakse veelgi enam noorsootöö põhimõtteid: olla noorte arengut, väljendusvabadust ja aktiivset osalust toetav, neid jõustav ja kaasav, et aidata kaasa sellele, kuidas noored tajuvad oma kohta ümbritsevas kogukonnas, ühiskonnas ja maailmas ning osalemist selles. Samuti selleks, et arendada nende võimekust, langetada enda ja ühiskonna arenguks õigeid valikuid ja tulla toime üha keerukamas sotsiaalses, kultuurilises ja poliitilises keskkonnas.
Euroopa Liidu noortepoliitikas peetakse oluliseks asetada kesksele kohale noored, nende arengu, mobiilsuse ja omaalgatusliku panuse toetamine ning nende kohalikul, piirkondlikul, riiklikul ja Euroopa tasandil toimuvatesse otsustusprotsessidesse kaasamise tugevdamine.
Selle saavutamisel on nähtud olulist rolli noorsootööl ja selle reflektiivse praktika arendamisel, õigusliku ja siduva raamistiku loomist kvaliteetseks noorsootööks tingimuste loomisel ning noorsootöö formaalsel ja sotsiaalsel tunnustamisel. See tähendab, et ootused noorsootööle kui olulisele noortepoliitika toimealale Euroopas järjest kasvavad. Noorsootöö peaks looma võrdseid võimalusi, toetama kultuuridevahelist dialoogi, toetama noorte sotsiaalset lõimingut, konkurentsivõimet tööturul ja kodanikuaktiivsust ning võtmepädevuste omandamist. Kokkuvõttes muudab see noorsootöö strateegiliseks vahendiks poliitikaeesmärkide saavutamisel.
Kõige selle juures, ja jäädes kindlaks noorsootöö aluspõhimõtetele, on oluline kohaneda nii muutuvate tingimustega noorsootöös kui ka muutustega ühiskonnas ning inimeste hoiakutes ja käitumises.
Kõige enam mõjutab noorsootööd täna tehnoloogia ja sotsiaalmeedia areng, mis tähendab nii uute noorsootöö kanalite sihipärast sisseseadmist ja kasutamist, meediakirjaoskuse ja digipädevuse toetamist kui ka kaasnevate riskide ja piiride ähmastumise tajumist ja sellega tegelemist. Noorsootöötajate jaoks tähendab see uute pädevuste omandamist ja mugavustsoonist väljatulemist.
Teiseks väljakutseks on Euroopa migratsiooniga kaasnev kasvav kultuuriline mitmekesisus, mis tähendab, et noorsootöö peab keskenduma üha enam väärtushoiakute teadvustamisele ja kujundamisele, noorte lõimumisele ja kultuuridevahelise õppimise toetamisele. Siin on noorsootöö põhiülesanded muu hulgas võimaldada noortel oma identiteeti avastada ja kujundada, samuti sobitada kommunikatsioon ja informatsioon noorte kultuurilise ja perekondliku kontekstiga ning soodustada noorte kaasamist samal ajal nende kultuurilisi traditsioone ja erinevusi austades. Vähem tähtis ei ole siinkohal ka noorsootöö roll noorte seas tasakaalustatud kestliku arengu eesmärkide teadvustamisel ja noorte kaasamisel nende eesmärkide saavutamisega tegelemisse. Noorsootöötajatele toob see kaasa pideva enesetäiendamise vajaduse teadmiste omandamiseks migratsioonist, arengukoostööst ja kestlikust arengust, inimõigustest ja nendega seotud probleemidest. See tähendab ka kultuuridevahelise kommunikatsiooni pädevuste arendamise vajadust ja senisest suuremat aktiivsust osaleda rahvusvahelises noorsootöös, aga ka radikaliseerumise ja äärmusluse ennetamisega tegelemist, mis nõuab väga suurt julgust.
Kolmandaks suureks väljakutseks, millega minu hinnangul ka noorsootöös palju teadlikumalt ja rohkem tegeleda tuleks, on sotsiaalse kapitali arendamine ühiskonnas, mis on tähtis eeskätt demokraatia toimimiseks, kuid mis mõjutab ka jätkusuutlikku majandus- ja inimarengut ning sotsiaalse sidususe suurenemist. Räägin noorsootöö rollist noorte kodanikutunnetuse suurendamisel, kodanikuhariduse arendamisel ja noorte kodanikuühiskonda kaasamisel.
Noorsootöö igapäevareaalsuseks on seega mitmete personaalsete, sotsiaalsete ja ühiskondlike probleemidega tegelemine, mis loob kasulikku lisaväärtust ja eeldab teiste noorte elu puudutavate ja toetavate valdkondadega seoste ja kontaktide loomist ning avatust ja aktiivset hoiakut koostööks. Siingi on oluline teada noorsootöö väärtust, jääda kindlaks noorsootöö aluspõhimõtetele, leida sekkumisel õige tasakaal, koostöövorm ja tööjaotus jne.
Selle kõigega seoses tasub Eesti noorsootöö edasisel arendamisel endilt küsida, kumb on olulisem – noorsootöö kui teadliku, aktiivse, hooliva ja kaasarääkiva kodanikkonna võimestaja ehk demokraatliku ja kestliku ühiskonna kujundamise kasvulava või lapsevanematele ja KOVidele noorte vaba aja sisustamise teenusepakkuja? Ja mis on kaalul ning mida tuleks teha, kui valida esimene või teine?
Trackbacks/Pingbacks