Marit Kannelmäe-Geerts
Mõni nädal tagasi jalutasin koos kahe Harvardi ülikooli teadlase Stephanie Jonesi ja Sophie Barnesiga, kes olid Eesti haridusvaldkonnaga tutvuma tulnud, Mahtra põhikoolis. Olime uudistamas ühe Eesti kooli kogemust, kuidas seista igapäevastele raskustele vastu uute tänapäevaste tõenduspõhiste lahendustega. Ka külaliste igapäevatöö on seotud uute teadmiste ja käsituste loomisega sotsiaal-emotsionaalse pädevuse õppimisel. Need on teadmised, oskused ja hoiakud, mis annavad meile inimestena võime mõista ennast ja teisi, luua ja hoida suhteid, tulla ennast ja teisi säästvalt toime keeruliste olukordadega, ehk kõik see vajalik, mis võimaldab meil tunda valmisolekut saada hakkama tuleviku teadmatus ja mitmekesises maailmas.
Olime just koolijuhi kabinetist välja astunud, kui möödusime meie presidentide piltidest. Rääkisime nende tugevustest ja erisustest ning mõtetest, mida nad on Eestis elavatele inimestele aastate jooksul jaganud. Kõik nad on kandnud omal moel olulist sõnumit, olenevalt ajastust ning enda teadmistele ja kogemusele tuginedes. Mulle meenus Lennart Meri teemakohane mõte „Haridus on see, mis jääb järele pärast seda, kui kõik õpitu on unustatud“.
Mis on tänapäeval see, mis on tulevikuks vajalik, et meie noored saaksid parimal moel hakkama ja tunneksid end õnnelikuna? Noored võtavad koolist ja noorsootööst kaasa tohutu hulga teadmisi ja kogemusi. Lisaks on neil kaasas tunded ja mälestused, kuidas nende jaoks olulised täiskasvanud neid tundma panid ning kuidas neid toetati. Kõik see on tähtis kogemustepagas tulevikuks. Ja aina rohkem uuringuid kinnitavad tugevate sotsiaal-emotsionaalsete oskuste vajalikkust, et tänapäeva ja tuleviku töökohtade ning laiemalt maailma keerukustega tõhusalt toime tulla. Uuringud näitavad, et tulevikus võib akadeemiliste teadmiste otsene mõju tööturule ja toimetulekule väheneda. McKinsey Global Institute’i uuringutest on selgunud, et sotsiaal-emotsionaalsed oskused ja tehnoloogilised teadmised muutuvad akadeemiliste teadmiste kõrval üha tähtsamaks, kuna need võimaldavad inimestel kiiresti muutuvas keskkonnas kohaneda ja uuendustega kaasa minna. Küll aga rõhutaksin siin tasakaalu vajalikkust – akadeemiliste teadmiste õppimine ei tohi tähtsust minetada ning seda mitmel põhjusel: kindlasti üldise harituse, kriitilise mõtlemise ja informeeritud kodanikuks olemise aspektist ning veel enam selleks, et me mõistaksime tehnoloogia arengut, oleksime inimestena jätkuvalt uuenduslikud ja lahenduskesksed kõikides tippteadmisi vajavates valdkondades. Lisaks on äärmiselt oluline mõista ühiskondlikke struktuure, ajalugu ja kultuuri ning seda just aina enam meie mitmekesises ja globaalses maailmas toimimiseks. Seega, tasakaal on peaasi.
Sotsiaal-emotsionaalne pädevus – mis see täpselt on?
Sotsiaal-emotsionaalne pädevus on indiviidi teadmised, oskused ja hoiakud, mis võimaldavad iseennast, oma emotsioone ja suhteid (st teiste mõistmist) teadlikult ja paindlikult juhtida (Bailey & Jones, 2019). See pädevus aitab meil endast ja teistest paremini aru saada ning valida olukorrale sobiv käitumine. Head suhted ja oskuslik emotsioonide juhtimine toetavad õppimise kontekstis ka keskendumist, vastastikust toetust ja seda, et hästi tunnevad ennast nii õpetaja kui ka õpilased. Kõik see omakorda aitab tagada parema vaimse tervise ja kvaliteetsed suhted ka täiskasvanueas (Jones & Bouffard, 2012).
Kui võtta see pädevus osadeks, siis saame öelda, et me räägime:
- eneseteadlikkusest ehk oskusest ära tunda oma emotsioone, mõtteid ja väärtusi ning mõista, kuidas need mõjutavad käitumist; võimet oma tugevusi ja nõrkusi õigesti hinnata; põhjendatud enesekindlust, optimismi ja usku oma võimesse areneda;
- sotsiaalsest teadlikkusest ehk oskusest näha teise inimese vaatenurka, olla empaatiline ka teistsuguse taustaga ja teisest kultuurist inimese suhtes; võimest mõista sotsiaalseid ja eetilisi norme;
- enesejuhtimisest ehk oskusest oma emotsioone, mõtteid ja käitumist reguleerida; end motiveerida; isiklike ja akadeemiliste sihtide poole püüelda;
- suhteoskustest ehk oskusest luua ja hoida terveid ja rahuldust pakkuvaid suhteid erinevate inimeste ja rühmadega;
- vastutustundlike otsuste tegemisest ehk oskusest käitudes ja suheldes teha konstruktiivseid valikuid; hinnata võimalikke tagajärgi; arvestada enda ja teiste heaoluga.
Me räägimegi üsna suurel määral sellest, mis jääb alles siis, kui õpitu on ununenud. Sellest, mis kujundab meist teistega koos toimiva kodaniku, ja ka sellest, mis hoiab meid arengus. Uued olukorrad, uued suhted, uued ülesanded annavad meile võimaluse kõiki neid oskusi ja võimeid omandada. Oluline on see, et me saame võimalikult vara algust teha.
Mida saame öelda inimesele, kes veel kõhkleb, kas me nendele „pehmetele ja inimkesksetele“ oskustele ehk liigselt ruumi ei anna? Juhin tähelepanu järgmistele punktidele:
- Sotsiaal-emotsionaalse õppe mõju akadeemilistele tulemustele
Uuringud näitavad, et sotsiaal-emotsionaalse õppe programmid ja tõenduspõhised tegevused võivad parandada akadeemilisi tulemusi. Näiteks aitab sotsiaal-emotsionaalse pädevuse õpe õpilastel arendada kriitilise mõtlemise oskusi, mis on olulised keerukate probleemide lahendamisel ja õppimisel. Loe lähemalt.
- Vaimse tervise ja heaolu seos sotsiaal-emotsionaalse pädevusega
Teadustööd toetavad väidet, et tugev sotsiaal-emotsionaalne pädevus aitab kaasa paremale vaimsele tervisele ja heaolule, vähendades ärevust ja depressiooni ning suurendades eluga rahulolu. Loe lähemalt.
- Mitmekultuurilisus ja empaatia arendamine
Sotsiaal-emotsionaalse õppe kaudu saab edendada empaatia ja kultuuridevahelise suhtluse oskusi, mis on tänapäeva globaliseeruvas maailmas üha tähtsamad. Empaatia võimaldab paremini mõista ja hinnata erinevaid perspektiive ja kogemusi. Loe lähemalt.
Ja sarnaseid väärtuslikke seoseid saab luua veel ja veel.
Tuleviku oskuste ebakindlus
Võib tekkida küsimus, miks me nüüd sellest pädevusest nõnda palju räägime. Esmalt võib öelda, et haridust, nii formaalset kui ka veel enam mitteformaalset, on nähtud noorte sotsialiseerimise ja eluks ettevalmistamise valdkonnana juba pikalt. Samas ei ole nende oskuste õpe nõnda tugevalt kanda kinnitanud, kui peaks, arvestades seda, kui kiirelt toimuvad maailmas muutused ning kui vähe me teame nende noorte tuleviku tööst ja elukeskkonnast, kes praegu kooliteed alustavad ja end ametlikult nooreks saavad pidada.
Tulevikus võivad töömaailmas üha olulisemaks muutuda oskused, mis on seotud nii tehnoloogilise kirjaoskuse kui ka sotsiaal-emotsionaalsete võimetega. Teadusuuringud ja majandusfoorumid, nagu World Economic Forum, on rõhutanud, et kriitiline mõtlemine, loovus, koostöövõime ja emotsionaalne intelligentsus moodustavad need oskused, mis aitavad tulevikuväljakutsetega toime tulla. Samuti peetakse oluliseks paindlikkust ja kohanemisvõimet, mis võimaldavad inimestel kiiresti muutuvates oludes edukalt hakkama saada.
Praegune haridussüsteem üle maailma püüab neile nõudmistele vastata, kuid on näha, et me ei pruugi olla piisavalt paindlikud (ehk on siinkohal vajalik ka eneseanalüüs, kas vajame meiegi tõuget kohanemisvõimet toetavate oskuste poole) nii õppekavades kui ka -meetodites, et toetada õpilaste arengut vajalikus suunas. Koolides ja ka huvihariduses on järjest enam rõhku pandud STEM-ainete (teadus, tehnoloogia, inseneriteadused ja matemaatika) õpetamisele (sealhulgas ka näiteks tütarlastele), kuid sotsiaal-emotsionaalse õppe ja pehmete oskuste arendamine vajab veel suuremat tähelepanu.
Tuleviku haridus peab suutma pakkuda õppijatele ning ka õpetajatele ja noorsootöötajatele vajalikku tuge, et nad saaksid kiiresti muutuvas maailmas areneda ja töötada.
Sotsiaal-emotsionaalse pädevuse roll noorte ettevalmistamisel
Reisime nüüd ajas tagasi meie artikli algusesse ja paari nädala taguse külaskäigu juurde. Me olime Mahtra põhikoolis, mis sellest sügisest seisab vapralt võrdselt paljude teiste koolidega silmitsi ülesandega muutuda samm-sammult eesti õppekeelega kooliks. Meie külaliste suureks üllatuseks ja imetluseks paneb kool just rõhku laste, õpetajate ja vanemate sotsiaal-emotsionaalsele pädevusele. Esimestes klassides on loodud lastele päevad, kus on põimitud akadeemiliste teadmiste ja sotsiaal-emotsionaalse pädevuse omandamine ning huvitegevus. Vanemaid kaasatakse samuti sotsiaal-emotsionaalse õppe ringidesse. Õpetajad on toetatud ja väärtustatud, kuna ainult hoitud ja märgatud inimesed on valmis muutuseid ellu viima ja kohanema. Harvardi teadlased kinnitavad, et see valik on parim, mida saab teha, sest just nende oskuste toetamine vähendab koolist puudumist, seob kogukonda, loob hoidvaid suhteid ja panustab selle kaudu ka õppeedukuse paranemisse.
Samaväärselt oluliseks võib pidada näiteid noortevaldkonnast, mis kaasab noori rahvusvahelistesse tegevustesse. Erinevate uute kultuuride ja suhtlusolukordade kaudu anname noortele võimaluse neid oskuseid praktiseerida. Lisaks saavad noored väga hea kogemuse, milliseks võib nende tulevane töökeskkond kujuneda. Aina rohkem tuuakse välja, et väärtuslikud on meeskonnad, kus töötavad eri tausta ja pädevusega inimesed, peitub see erinevus siis sügavamates valdkonnateadmistes või erialases kogemuses. Uuringud ja organisatsioonide kogemused näitavad, et mitmekesisus ei ole ainult moraalne või eetiline valik, vaid see on ka strateegiline eelis, mis aitab organisatsioonidel saavutada paremaid tulemusi ja olla konkurentsivõimelisemad. See on ka näide, miks aina enam on vaja õppida oskust suhelda, väärtustada ja hinnata endast erinevaid inimesi.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et sotsiaal-emotsionaalsed oskused on meie noorte elus kriitilise tähtsusega. Saame endalt küsida, mis on see, mida ma tahan, et noored mäletavad, kui nad enam minu tundides või noorsootöö tegevustes ei osale. Ma loodan, et esimesena mõtlete sellele, et nad mäletaks, kuidas nad end minu juures tundsid, et nad teaksid, et nad olid väärtuslikud ja olulised. Ja seejärel, et nad omandasid teiste inimeste ja endaga olemiseks olulised oskused, mis kannavad nad läbi õnneliku ja toetatud elu.
Tulevikku on keeruline ennustada, kuid meil on teadmised, kuidas end ette valmistada. Sotsiaal-emotsionaalse õppe tihedam lõimimine haridusse on investeering, mis tasub end ära, kuna see mitte ainult ei paranda akadeemilisi tulemusi, vaid toetab ka noorte üldist heaolu ja aitab neil kujuneda terviklikeks, kaastundlikeks ja kohanemisvõimelisteks täiskasvanuteks. Just sellised oskused aitavad noortel edukalt ja õnnelikult toime tulla meie pidevalt muutuvas maailmas.
Kõik noorsootöötajad, kes nüüd tundisid enda igapäevatöö selles artiklis ära, siis teadke, et väga suur osa teadmisest ja praktikast on valdkonnas olemas, tuleb vaid tugevdada koostööd kooli ja noorsootöö vahel.
Harvardi ülikooli teadlaste visiiti toetasid Haridus- ja Teadusministeerium ning BAFF ehk Balti-Ameerika Vabaduse Fond.
- Sissejuhatus
- „Sallivuse ajastu on saabunud! Maha kõik, kes nii ei arva!“, Kristina Masen
- Noorsootöö varjatud mitmekesisus: mõtteid Eesti ja Iirimaa noorsootöö praktikast, Saskia Rosentau ja Merilin Miks
- kommentaar Eve Aasa
- Radikaliseerumisest tänapäeva maailmas, Ringo Ringvee
- MÕTISKLUSI KAASAVAST RUUMIST, Kai Raku
- Südametarkus – oluline osa tundemaailma mitmekesisusest, Pille Murrik
- Vene emakeelega noored tahavad osaleda, kuid vajavad selleks rohkem tuge, Triin Roos
- Inimene looduse mitmekesisuse võrgustikus: mida iga noor teada võiks?, Tuul Sepp
- Mida pakkida noorele kaasa keerulisse, muutuvasse ja mitmekesisesse maailma?, Marit Kannelmäe-Geerts
- Rahvusvahelised noorteprojektid vaid valitutele? RAY MONi ja RAY SOCi Eesti uuringute tulemustest, Elisabeth Kendrali
- kommentaar Anett Männiste
- Trimmis demokraatiamusklitega ühiselu kujundama!, Maiu Lauring ja Teele Pehk
- Nutikalt erinevate noorteni, Marleen Alleman
- kommentaarid Kerttu Brandmeister ja Moonika Tsilk
- Vaimne kultuuripärand – kas ja kuidas see minuga seostub?, Leelo Viita
- Peaasi ajab naerma ehk kuidas huumoriga oma vaimset tervist toetada?, Sandra Liiv
Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.
