Vaimne kultuuripärand – kas ja kuidas see minuga seostub?

Kui kohtad mõistet „vaimne kultuuripärand“, siis mis mõtted sul tekivad? Võib-olla mõtled, et oleks nagu kuulnud, aga mis see täpsemalt on? Oleks nagu tuttav mõiste, aga päris ei ole ka. Teaks nagu selle tähendust, aga päris täpselt ei tea ka. Miks vaimne kultuuripärand, mitte lihtsalt pärand? Mis tegelane see selline on? Selgitan alustuseks mõiste tähendust.

Vaimse kultuuripärandi mõiste võeti kokkuleppeliselt kasutusele koos UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsiooni vastuvõtmisega 2003. aastal. Ingliskeelne vaste intangible cultural heritage on pärast seda maailmas laialdaselt kasutusel olnud. Eesti keelde tõlgiti see Eesti liitumisel konventsiooniga 2006. aastal kui vaimne kultuuripärand. Konventsiooni on saatnud suur edu ja sellega on liitunud enamik maailma riike. See näitab, et meie traditsioonid on tähtsad ja väärtuslikud, iseäranis praeguses ebastabiilses kiirete muutuste maailmas.

Meie kultuuriline identiteet ja traditsioonid on need, mille kaudu oleme seotud inimestega meie ümber – meie kogukonnaga, meie sootsiumiga – kas kohapõhiselt või sarnaste huvide ja tegevuste kaudu, kuni ühise rahva ja juurte tunnetuseni välja. Kuuluvustunde määraja ongi just sageli meie vaimne kultuuripärand, mille kandjad ja kasutajad oleme, olenemata sellest, kas teadvustame seda või mitte.

Aiapidajana soovin õppida ja jagada aiandusnippe teiste aiapidajatega, linnuvaatlejad jagavad vaatlustulemusi linnuvaatlusgruppides, palkmajade ehitajad jagavad oskusi ja teadmisi meistritega, tätoveerijad jagavad kogemusi oma gruppides, tervisemurede korral kasutame rahvameditsiini, jutustame noortele lugusid ja omandame koos erinevaid oskusi, nagu näiteks pesakastide valmistamine. Kui ostame maamaja ja meil on vaja vikatit, kas teame, kust hankida head vikatit ja kuidas seda käsitseda? Kui hakkame maja ehitama, kas teame, kuidas teha sarikapärga ja millised on sarikapeo traditsioonid – liigud? Kui meid kutsutakse katsikule, kas teame, mida perele ja lapsele kinkida? Kui läheme suitsusauna, kas teame, kuidas seal käituda? Või millal ja kuidas valmistada saunavihta? Neid tegevusi tehes elame oma igapäevast elu koos vaimse pärandiga. Kõiki neid teadmisi, oskusi, kombeid, traditsioone, uskumusi ja nende kaudu väärtusi väljendabki vaimne kultuuripärand. Vaimne kultuuripärand võib olla ainulaadne, nagu seto leelo või ühepuulootsiku ehitamine ja kasutamine Soomaal, või laialt levinud, nagu lõkke tegemine või marjul käimine.

Vaimne kultuuripärand väljendab nii ajatuid väärtusi kui ka väärtusi siin ja praegu. Tegemist on päritud, meieni eri teid pidi kandunud teadmiste, oskuste, kommete, tavade, traditsioonide ja uskumustega, mis on meile meie elus olulised ka tänapäeval. Kasutame neid praktikaid kas praktilistel või emotsionaalsetel põhjustel. Nende praktikate kasutamise viis võib ajas ja ruumis muutuda, samuti võime meie neid vajadust mööda muuta. Kõik see on eluline ja loomulik protsess ning tagab ühtlasi traditsioonide elujõulisuse ja edasikestmise. Hea näide on keel. Kui keelt kasutatakse, siis see muutub pidevalt. Vahel need muutused sobivad meile, kuid mõnikord ei taha me nende muutustega leppida ega kaasa minna. Soovimatuid muutusi aitab meil ennetada ning ka ära hoida teadlikkus ja traditsioonide tundmine. Selleks on vaja märgata, teada ja ära tunda meie vaimse kultuuripärandi nähtusi. Paraku on nii, et mida Kati ei õpi, seda Katrin ei tea.

Vaimset kultuuripärandit iseloomustavad markerid on kelleltki päritud praktikad, nende kasutamine tänapäeval kas iga päev või erilistel puhkudel ning ajas ja ruumis muutumine ehk loominguline kasutamine.

Vaimne kultuuripärand ehk elav pärand on üks võimalus meie kultuurist ja identiteedist mõelda. Eriti hästi annab selle tähendust edasi sõnapaar „elav pärand“. Elavat pärandit üha taasluuakse inimeste ja kogukondade poolt, kes seda kasutavad. Nemad ka määratlevad ja ütlevad, millised meile olulised elava pärandi ilmingud on. Elav pärand on läbi väärtuste ja tähenduste sotsiaalne ühendaja, mis inimesed rühmadeks ja kogukondadeks kokku liidab ja kokku toob. Elava pärandi kaudu kogeme ühtekuuluvustunnet ja nii-öelda meietunnet. Elav pärand seob meid kokku meie kaasaegsetega ajas ja ruumis, luues silla minevikust läbi meie enda kui pärandi kasutajate tulevikku. Selle kaudu me räägime oma lugu nii isiklikult, oma pere- ja kogukonnaliikmena kui ka rahvana. Oluline on teadvustada, millist lugu me räägime. Kas me oleme selle üle uhked kõige paremas mõttes? Elava pärandi kaudu on väga hea ka noortega meie kultuuri olemuse üle arutleda. Noortega võib mõtiskleda elava pärandi ilmingute kujunemisloo, tulevikuvaate ja jätkusuutlikkuse üle, käsitledes selliseid elava pärandi ilminguid nagu ellujäämisoskused, mis on praegu selles muutlikus maailmas, kus me elame, väga aktuaalsed. Näiteks asjade parandamise oskus, metsas hakkama saamise oskus, lõkke tegemine, marjul ja seenel käimine ning hoidiste tegemine, taimede tundmine.

Me oleme uhked siis, kui tajume ennast olulise lülina elava pärandi ajalisel teljel minevik/eelkäijad – olevik/mina – tulevik/järeltulijad. Kui otsime väärtusi ja teadmisi mitte ainult meist väljastpoolt, vaid ka iseendas, kui näeme ja tajume iseennast meie elava pärandi kaudu väärtuste kandjana, kasutaja, looja ja edasiandjana, siis meie sisemine kultuuriline telg on paigas ning annab meile väärikuse ja uhkustunde oma kultuuri üle. Sellele tasub mõelda nii endasse vaadates kui ka koos noortega selle üle mõtteid vahetades. Selle kohta on üks armas vana lugu.

Noor sepp nägi unes inglit, kes tõi talle võtme ja ütles: „Sinu õnn on seal, kus on uks, mille see võti avab.“ Noor sepp ärkas üles ja nägi võtit sepikoja põrandal. Ta mõtles järele, pakkis oma seljakoti kokku ja läks laia maailma õnne otsima – ingli kutsel, võti taskus. Ta käis läbi palju maid ja paiku, koges palju. Aastad möödusid ja sepast oli saanud valge habemega vana mees. Ust, mida kaasasolev võti avaks, ei olnud ta aga leidnud. Mees otsustas koju tagasi pöörduda. Kui ta oli jõudnud oma vana sepikoja juurde, puhastas ta selle, tegi katuse korda ja varsti oli kuulda ka alasi rõõmsaid kõlksatusi. Sepikoja ust parandades avastas mees, et ingli saadetud võti oli tema enda sepikoja ukse võti.

Sel aastal pööratakse teadlikult tähelepanu kultuurilisele mitmekesisusele. Elava pärandi kontekstis on kultuuriline mitmekesisus väga oluline. Tähtis on tunda nii enda kultuuri kui ka teiste rahvaste kultuuri meie kõrval. Külastades teisi maid, soovime tutvuda teiste rahvaste kultuuriga ehk just elava pärandiga – toidust ja lauatraditsioonidest kuni mitmesuguste tähistamiste ja lugudeni välja. Meie oma elava pärandi tundmine ja teadlik kasutamine just argipäevas aitab märgata ja väärtustada nii meie enda kui ka meie kõrval elavate rahvaste elava pärandi nähtusi. Kas teame, millised on sarnasused meie suvise pööripäeva traditsioonides ja kommetes näiteks maride või ukrainlaste traditsioonidega?

Kultuurilist mitmekesisust toetab ja toob esile ka UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon. Kultuuriline identiteet on haridussüsteemis riikliku õppekava alusel aineülene teema, mida käsitletakse kogu haridustee jooksul. Eri ainetes õpivad õpilased tundma ja väärtustama oma ja teiste kultuuride vaimset pärandit ja eripära, väärtustama ning nägema ennast kultuuri kandja, vahendaja ja edasiandjana. Oma kultuuri ja juurte tundmine tugevdab identiteeti ja sidet kodukohaga.

Kas tunneme ära meie igapäevaeluga seotud elava pärandi ilminguid? Kes teeb kodus hommikusöögiks putru, kes käib loodust tervitamas ja hommikusuplust tegemas, kes küpsetab ise leiba, kes kütab ahju, kes peab loomi, kes armastab õhtuti taimeteed juua, kes peab videvikku, kes mängib pere või sõpradega lauamänge jne. Neid tegevusi märgates, hoides ja edasi andes hoiame suurt osa meie vaimsest pärandist elavas kasutuses.

Eesti riik toetab mitmekülgselt meie kogukondade elava pärandi jätkusuutlikkust eri tegevuste kaudu. Nii näiteks on olemas võimalus oma kogukonna pärandit tutvustada ja nähtavaks teha Eesti vaimse kultuuripärandi nimistus. Nimistut haldab Eesti Rahvakultuuri Keskus. Seal on praeguseks kirjeldatud umbes 130 meie inimeste elava pärandi ilmingut eri paigust üle Eesti. Nimistus on oodatud kõigi eestimaalaste elava pärandi tutvustus, olenemata etnilisest kuuluvusest, suurusest ja elukohast. Nimistu eesmärk on eeskätt toetada kogukondade elava pärandi nähtuste edasipüsimist ning tutvustada meie rikkalikku ja kirevat elava pärandi paletti. Nimistust leiad meie kogukondade väga mitmekesiseid elava pärandi nähtusi, nagu sokujooksmine Saaremaal, kuuritsaga kalapüük Vana-Võromaal, ukrainlaste lihavõttemunade kaunistamise ehk põssanka traditsioon ja palju muud põnevat. Soovitus on nimistus ka ise ringi vaadata ja lasta end üllatada, kui kirevat ja mitmekülgset elavat pärandit meil Eestis leidub. Kas sinu kogukonna elav pärand on ka nimistus olemas? Kui ei ole, siis mõtle, millist sulle armsat traditsiooni, oskust, kommet, teadmist või tava võiks nimistus tutvustada ja kes on see kogukond, kes seda traditsiooni kannab?

Vaimne kultuuripärand loob hea võimaluse arutada noortega ja miks mitte teha ka uurimis- või loovtöö koolis õpilaste enda eluga seotud elava pärandi teemal. Selleks võiks valida päritud oskuse, teadmise või tava, mis on kasutusel ja oluline noore enda elus, mis on omane noore perekonnale, sõpruskonnale ja kodupaigale. Näiteks tähtpäevakombed, pühadekombed, toidukultuur, laadatraditsioon, uskumused, traditsioonilised töövõtted, rahvameditsiin, kohapärimusega seotud lood, pärimusmuusikaga seotud teemad, põllumajanduse ja loodusega seotud traditsioonid, lugude jutustamine, koolitraditsioonid.

Töös noortega on hea võimalus kasutada ka Eesti aineõpetajate kokku pandud elava pärandi töölehti, mis aitavad käsitelda traditsioonilisi teadmisi ja oskusi ainetundides alates kunstiõpetusest geograafiani. Need õpetavad märkama ja väärtustama põlvest põlve edasi antud teadmisi ja oskusi, nagu metsataimede kasutamine, videvikupidamine või kohapärimus. Töölehed on leitavad Eesti Rahvakultuuri Keskuse kodulehel www.rahvakultuur.ee õppematerjalide all ning need aitavad tugevdada noorte sidemeid oma kodupaiga ja perekonna tavadega. Nende materjalide kasutamine on ühtlasi hea võimalus tuua noorte tegevustesse vaheldust ja käsitleda kooli õppekava läbivat kultuurilise identiteedi teemat.

Mõnusat elava pärandi avastamist oma elus, enda ümber ja koos noortega!

• Sissejuhatus
• „Sallivuse ajastu on saabunud! Maha kõik, kes nii ei arva!“, Kristina Masen
• Noorsootöö varjatud mitmekesisus: mõtteid Eesti ja Iirimaa noorsootöö praktikast, Saskia Rosentau ja Merilin Miks
  • kommentaar Eve Aasa
• Radikaliseerumisest tänapäeva maailmas, Ringo Ringvee
• MÕTISKLUSI KAASAVAST RUUMIST, Kai Raku
• Südametarkus – oluline osa tundemaailma mitmekesisusest, Pille Murrik
• Vene emakeelega noored tahavad osaleda, kuid vajavad selleks rohkem tuge, Triin Roos
• Inimene looduse mitmekesisuse võrgustikus: mida iga noor teada võiks?, Tuul Sepp
• Mida pakkida noorele kaasa keerulisse, muutuvasse ja mitmekesisesse maailma?, Marit Kannelmäe-Geerts
• Rahvusvahelised noorteprojektid vaid valitutele? RAY MONi ja RAY SOCi Eesti uuringute tulemustest, Elisabeth Kendrali
  • kommentaar Anett Männiste
• Trimmis demokraatiamusklitega ühiselu kujundama!, Maiu Lauring ja Teele Pehk
• Nutikalt erinevate noorteni, Marleen Alleman
  • kommentaarid Kerttu Brandmeister ja Moonika Tsilk
• Vaimne kultuuripärand – kas ja kuidas see minuga seostub?, Leelo Viita
• Peaasi ajab naerma ehk kuidas huumoriga oma vaimset tervist toetada?, Sandra Liiv

Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.