fbpx

Inimene looduse mitmekesisuse võrgustikus: mida iga noor teada võiks?

Tuul Sepp, Tartu Ülikooli loomaökoloogia professor

30. oktoober 2024

Tuul Sepp

Tänapäeval on täiesti võimalik elada oma elu nii, et loodust ja selle mitmekesisust ei märka ega teadvustagi. Kõnnid mööda tänavaid, vahel pilk telefonis, kuuled loodusest uudistes ja mäletad ehk midagi ka õpikulehekülgedelt või viibid hoopiski kodus arvuti taga oma maailmas. Mõnikord satud korra metsa või mõnele matkarajale, kuid seal on sääsed ja kuidagi ebamugav. Nii võib jääda tunne, et ega seda loodust eriti vaja polegi.

Selline loodusest kaugenemine on ohtlik nii inimese kui ka looduse vaatepunktist. Kui me ei ole harjunud loodust märkama, siis ei oska me elurikkust väärtustada ja käitume nii oma igapäevavalikutes kui ka poliitilistes otsustes hoolimatult. Teisalt on loodusest kaugenemine seotud ka kõikvõimalike tervisemuredega alates vaimse tervise häiretest kuni mikrobioomi vaesustumiseni.

Inimene on üks looduslikest liikidest ja tihedalt põimitud looduse mitmekesisuse võrgustikku. Meie organism töötab kõige paremini siis, kui ta on piisavalt kontaktis oma loomuliku elukeskkonna ehk loodusega. Ilma looduse mitmekesisuseta ei ole kestlik ka inimühiskond. Heas seisus ökosüsteemid puhverdavad muu hulgas kliimamuutusi, puhastavad joogivett, kaitsevad haiguste leviku eest, hoiavad mullad viljakana toidu tootmiseks ja pakuvad tolmeldamisteenust.

Aga loodusel on kahtlemata ka väärtus iseeneses. Meie kohalikud kooslused on täis imelisi liike, asurkondi ja isendeid, keda saame hoida ja kaitsta vaid siin, Eestis. Pelgalt õpikute kaudu loodust avastades võime jääda sellise inimkeskse maailma lõksu, kus loomad jagunevad kasulikeks ja kahjulikeks ning taimed kultuurtaimedeks ja umbrohuks. Õppides lähemalt tundma looduslikke liike, nende omavahelisi seoseid, looduse miljoneid imelisi lugusid, meie vaatenurk muutub. Inimkesksest maailmatajust saab imetluskeskne maailmataju. Oskus märgata ja väärtustada loodust mitte selle eest, mida see inimesele pakub, vaid nähes ennast kõigest ühe väikse osana sellest imepärasest miljardite aastatega kujunenud suurest eluvõrgustikust.

Lisame ka mõned silmi avavad arvud. Inimmõju on tänapäeval jõudnud 95% Maa elupaikadest. Metsad, niidud, jõed ja mered on suures osas elupaikadena rikutud. Imetajate biomassist on 60% koduloomad (peamiselt veised), 36% inimesed ja vaid 4% metsikud loomad. Seda tasub meeles pidada, kui tuleb juttu koduloomade või inimestega konflikti minevatest karudest või huntidest. Neid on koduloomade ja inimestega võrreldes maailmas imevähe. Oleme jätnud neile väga vähe ruumi. Me peame neid hoidma.

Lindude biomassist on 70% kodulinnud, peamiselt kanad. Kõik haned ja kormoranid ja hakid ja kajakad, kes meile tülikad tunduvad, jäävad kaugelt alla sellele kodulindude armeele, keda me toidame omakorda vabast loodusest pärit ressurssidega. Näiteks kalajahuga, mis toetab Läänemere kalastiku kokkukuivamist kriitilise, populatsioonide säilimist ohtu seadva piirini.

Putukate arvukus on vähenenud pea kõigis liigirühmades, aga eriti suures languses on tolmeldajad (viimase kümnendiga on mesilaste arvukus langenud 41% ja liblikate oma 53%) ning veeputukad (näiteks veekogude toiduahelates ülitähtsate ehmestiivaliste arvukus on vähenenud pea 70%). Eesti liikidest on halvas seisus umbes viiendik, ohustatud on kõik kahepaiksed ja enamik samblikuliike, järsult on kahanemas põllu- ja metsalindude arvukus.

Võti looduse paremaks hoidmiseks on oskus teadlikult loodust märgata. Praegu on see oskus ühiskonnas arenenud üsna madalal tasemel, aga see on täiesti arendatav. Kuidas selleni jõuda?

Esiteks võib muidugi lugeda loodusest rääkivaid ajakirju ja raamatuid. Eesti Loodus võiks olla noorele inimesele hästi kättesaadav. Pange Eesti Looduse vanemaid numbreid noortekeskuses või huvikooli sööklas lauanurkadele või (natuke intrigeerin) kasvõi tualettruumidesse lugemisvaraks.

Ühe looduse lugusid rääkiva raamatu avaldasin sel kevadel ka ise. Raamatu pealkiri on „Loovad loomad muutuvas maailmas“. Selles olevad imelised joonistused on loonud kunstnik Mark Antonius Puhkan, kes oskab loodust detailideni märgata. Raamatus on lood inimese poolt muudetud maailmast ja loomadest, kes selles maailmas püüavad toime tulla. Raamatus on ka lahendused – teaduspõhised suunised selle kohta, kuidas me saaksime inimühiskonnana loodusele vähem kahju teha.

Selle raamatu eesmärk on rääkida keskkonnaprobleemidest nii, nagu asi on, püüdes samas anda ka lootust. Sest lootusetus paneb meid käsi rippu laskma ja tegutsemisest loobuma ning seda me ei saa endale praeguses ökoloogilises kriisis lubada. Me peame lootma. Ja me peame nägema, teadlikult märkama looduse ilu, kohanemisvõimet ja mitmekesisust ka inimese poolt muudetud maailmas, et võtta sealt jõudu maailma parandamiseks.

Ma räägin teile kolm lugu teadmatusest. Sellisest teadmatusest, mis viib loodusele tahtmatult kahju tegemiseni. Kahjuni, mida me saaksime teadlikke valikuid tehes ära hoida.

Esimene lugu pärineb koosviibimiselt, kus söögiks pakuti angerjasuppi. „Väljasurevate liikide söömine on halb mõte,“ avaldasin ma (mõnevõrra ebaviisakalt ürituse korraldajate suhtes) arvamust. Angerjas on maailmast kadumas ning kuna ta paljuneb ainult Atlandi ookeani keskel asuvas salapärases Sargasso meres ja mitte kuskil mujal, ei ole teda võimalik ärieesmärgil kasvatada.

„Aga Eestis on ju angerjakasvandusi,“ olid üritusel osalejad segaduses. Jah, on. Aga sinna tuuakse angerjamaimud loodusest. Ja nad kasvatatakse seal suureks ja süüakse ära, nõrgendades niimoodi looduslikku väljasurevat populatsiooni veelgi. Aga inimesed ei tea seda ning angerjas on poes ja restoranides endiselt müügil. Ma olen üsna kindel, et enamik inimesi ei taha väljasurevat liiki süüa. Teadlikkus (samamoodi nagu teadmatus) mõjutab meie valikuid.

Teine lugu tuleb loengust, mille pidasin möödunud kevadel lennutäiele gümnaasiumiõpilastele. Palusin igal ühel neist nimetada üks Eesti ohustatud liik. Minu üllatuseks ei osanud kaks kolmandikku lastest nimetada ühtegi liiki. Võib-olla nad kartsid eksida, aga tegelikult on õiget vastust anda palju lihtsam kui valet, sest enamik looduslikke liike on Eestis rohkemal või vähemal määral inimtegevuse poolt ohustatud, isegi kui nad ei kuulu ühtegi kaitsekategooriasse. Kui me isegi ei tea kodumaiseid ohustatud liike, siis kuidas peaksime oskama neid kaitsta? Teadmatus tekitab ükskõiksust, teadlikkus aga hoolimist.

Kolmas lugu tuleb soost. Eesti on rabade maa ja me oleme selle üle kaunis uhked. Me kutsume oma külalised laudteedele matkama ning naudime rabalaugastes ujumist ja jõhvikate korjamist pehmelt turbapadjalt. Aga samal ajal oleme ka riik, mis on üks maailma suurimaid soode hävitajaid. Meie soodest kooritakse turvast, et see saata (enamasti) Eestist välja, kus see pakendatakse ja müüakse kasvusubstraadina aiandussektorisse. Osa sellest jõuab tagasi ka meie poodidesse, meie peenardele, kasvuhoonetesse ja taimepottidesse. Ja klientideks on rohenäpud, inimesed, kes tegelikult loodusest hoolivad ja kerge südamega sellele kahju ei teeks. Kui ma küsin oma loengutes noortelt: „Kas te teate, milleks Eesti turvast kasutatakse?“, järgneb vaikus. Mõnikord ütleb keegi ettevaatlikult: „… kütteks?“

On väga kurb, et me tihtipeale oma igapäevaelu valikuid tehes kobame pilkases pimeduses. Looduslikud liigid ja elupaigad kaovad enneolematu kiirusega ja see läheb enamikule meist korda, aga kuna meil puudub see, mida botaanikaprofessor Meelis Pärtel nimetas oma hiljutises kirjatöös ökoloogiliseks kirjaoskuseks, siis ei oska me selle ärahoidmiseks midagi teha.

Ökoloogiline kirjaoskus on praegu aga inimestele kättesaadavam kui kunagi varem. See on siinsamas, meie taskus. Nutitelefon annab ligipääsu teadmistele loodusest. Võimaluse looduslikke liike vaid sekunditega määrata (kasutades kasvõi Google Lensi rakendust). Võimaluse igaühel panustada ka andmekogumisse looduslike liikide kohta, laadides oma vaatlused üles elurikkuse andmebaasidesse (näiteks rakenduse PlutoF GO abil). Võimaluse mõista, millised valikud igapäevaelus loodust hoiavad ja millised kahjustavad (nagu Eestimaa Looduse Fondi Toidufoori ja Kalafoori veebilehed). Noorsootöötajad, õpetajad ja ka teised noortega töötavad inimesed võiksid noortele need võimalused kätte näidata ning aidata need mängulisel viisil igapäevaellu põimida.

Väljasuremiskõvera „painutamiseks“ ehk languse peatamiseks ja elurikkuse taastumisteele viimiseks on meil peale looduskaitselise maakasutuse vaja, et igaüks oleks oma hinges looduskaitsja ning teadlik oma tarbimisvalikutes. Praegu me oleme sellest veel päris kaugel.

Kas loodust ja inimest saab aga vastandada? Ei saa. See rada viib rappa, ja mitte ilusasse liigirikkasse jõhvikarappa, vaid sellisesse, kust turvas on tööstuslikel eesmärkidel ära kooritud ja kus surnud pinnasest õhkub veel aastakümneid kasvuhoonegaase. Inimesele on heaks hakkamasaamiseks vaja heas seisus looduslikke ökosüsteeme. Katkine loodus läheb meile varem või hiljem väga kalliks maksma, olgu siis kliimamuutuste, kaotatud ökosüsteemi teenuste või siis negatiivse tervisemõjuna. Looduse poolt olles oleme ka inimese poolt.

Kahjuks on väga palju meie kultuuri ja ka ühiskonnakorraldust viinud meid selleni, et me õpetame lapsi ja noori loodust pelgama. Teaduskirjanduses nimetatakse seda biofoobia nõiaringiks. Lapsed viibivad üha vähem looduses. Paljud lapsed ei mängi enam õues. Mõned ei tahagi õue minna, ei taha saada märjaks ega mustaks, sest neid on nii kasvatatud. On lapsi ja noori, kes ei oska looduses toime tulla ega loodust märgata. Nad tunnevad ennast loodusest lahti ühendatuna. Ja siis lisandub kultuurikeskkonna poolt veel loodusega hirmutamine, mis lahti ühendatust veelgi võimendab.

Kas olete märganud, et laste multikates ja muinasjuttudes on looduslikud liigid sageli ohtlikud ja pahad? Haid, ämblikud, hundid … Punamütsike pannakse nahka, Frodo mässitakse vastikusse kleepuvasse võrku, Hagrid kasvatab metsas õudseid hiidämblikke, õudusfilmis krõbistavad haid inimesi nagu küpsiseid. Tegelikult on aga kõik nimetatud elukad kenad ja põnevad loomakesed – osa looduse mitmekesisusest–, kellel on looduses täita oma kindel ülesanne. Me võiksime neid tundma õppida ja osata neid paremini hinnata.

Me võiksime noortega koos kriitilise pilguga läbi arutada lastele ja noortele pakutava kultuuriruumi, kus headeks tegelasteks on sageli autod, traktorid, rongid ja muud masinad. Tegelikult sureb ja saab tänapäeval viga palju rohkem lapsi liikluses kui huntide või haide tõttu. Mitme suurusjärgu võrra rohkem. Ometi kasvatame lapsi pelgama hunti ja ämblikku, kuigi ökoloogiline kriis vajaks kriitilisemat suhtumist masinatesse ja arvestavamat suhtumist metsikusse loodusesse.

Võttes oma igapäevases tegutsemises aluseks ökoloogilise kirjaoskuse, eesmärgi valida alati see alternatiiv, mis biosfääri kõige vähem kahjustab, aitame kaasa mitte ainult looduse taastumisele, vaid ka tervemale inimühiskonnale ja jätkusuutlikumale majandustegevusele. Loodus on kõige alus.

Üks soovitus minu poolt on treenida endas looduse märkamise oskust. Selleks on mul teile välja pakkuda väljakutse „hetk loodust päevas“. Tee kokkulepe mõne oma sõbra ja miks ka mitte noorega saata üksteisele iga päev üks pisike looduse märkamise hetk. Võib-olla nägite toredat mardikat (ja püüdsite teda ehk ka mõne rakenduse, näiteks Google Lensi abil määrata). Võib-olla tundsite head heinamaa lõhna või nägite ilusat vahtralehte. Kaitsmine algab väärtustamisest ja väärtustamine algab oskusest loodust märgata.

Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.

Print Friendly, PDF & Email

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga