Öko-öko: säästev ja soodne

Kristjan Piirimäe

Keskkonnasõbralik eluviis võib olla kulukas. Mahekaubad on kallimad kui tavatooted. Energiasäästlik auto või külmkapp on kallid. Seetõttu võib ökoloogiline elustiil tunduda elitaarne. Kas üldse keegi, kellel raha üle ei jää, saab säästvat elu võimaldada?

Õnneks leidub tarbimises niisuguseid aspekte, kus säästev on ühtlasi rahaliselt soodne. Sõnadest ökoloogiline ja ökonoomne võiks moodustada uue võtmesõna öko-öko.

Õpetlikuks näiteks on kulubarjäärist läbimurdmine. Selleks, et auto oleks kütuse- ja materjalisäästlik ning jalakäijatele ohutum, peaks see olema kerge. Kui auto on aga väga kerge, siis võib loobuda käigukastist, sidurist, roolivõimendist ja isegi akust. Mida vähem on autol komponente, seda madalam on selle omahind. Ökoloogiline ja ökonoomne kattuvad. Teiseks huvitavaks näiteks on hoone soojustus, mis on teadupärast kulukas. Kui aga hoone on juba nii hästi soojustatud, et võib küttesüsteemi oluliselt lihtsustada ja soojal maal küttekehast suisa loobuda, siis on kulubarjäärist läbi murtud.

Enamikel juhtudel tuleb öko-öko-lahendused leida teisiti. Auto või külmkapi kulu väljaarvutamiseks tuleks lihtsalt ühiku hinna asemel arvutada kuu- või aastakulu. Lisaks soetushinnale osutuvad olulisteks ekspluatatsioonikulud ja toote eluiga. Juhul kui ökotoode kestab võrreldes tavatootega kaks korda kauem ja selle aastane ülalpidamiskulu on poole väiksem, siis on rahaliselt soodne kuni neli korda kallim ostuhind. Tõsi, lahendamist vajab finantseerimisküsimus ehk siis võimalik probleem, et ostu hetkel ei ole võimalik mitme aasta hüve eest ette maksta.

Toote ökonoomsuse analüüsil võiks mõõta lisaks kulule saadavat hüve. Toidu puhul on kahtlemata oluline selle mass ehk küsimus, kui palju süüa saab. Mängu tuleb aga ka küsimus toidu kvaliteedist, sh ühest küljest selles sisalduvatest toksiinidest, teisalt aga vitamiinide, valkude, mikroelementide, antioksüdantide jm väärtusliku sisaldus. Arvestades, et mahetoit pakub kõike väärtuslikku suuremas ja toksilist väiksemas kontsentratsioonis, võib olla ratsionaalne seda osta, isegi kui see on kallim.

Ökotoodete tarbimine võib niisiis lähemal analüüsil osutuda ootamatult soodsaks. Sellest veelgi öko-ökom strateegia võib aga olla hoopis tarbimise minimeerimine. Kui vähendada eluks vajalikke asju, siis välditakse ühtaegu nii kulusid kui ka keskkonnasurvet. Kas auto või külmkapi ostmisest võiks hoopis loobuda? Uut autot võib asendada jalgratas, takso või ühissõiduk ning külmkapi asemel saaks ehk toitu säilitada passiivmeetodil. Kui niisugused alternatiivsed lahendused pole võimalikud, siis võiks ehk loobuda teise auto ja teise külmkapi ostust.

Sinine elustiil

Teine küsimus on, kust kaubad ja teenused ostetakse. Gunther Pauli sinimajanduse kontseptsiooni järgi on keskkonnaprobleemide juureks globaalkaubandus ning lahenduseks oleks väiksemamahuline tootmine kohalikule turule. Tarbija poolt vaadatuna on autot või külmkappi kohalikult tootjalt keeruline osta, küll aga toidukaupu ja riideid. Sellega välditakse transpordi-, pakendamise- ja turunduskulusid. Toote hind on enamasti soodsam, kuigi mitte alati, sest väiketootja ei saa mastaabiefektiga omahinda alla suruda. Komistuskiviks võib olla hoopis logistika, sest kaubanduskeskuse külastamine võib olla lihtsam kui erinevate naabritega kauplemine. Küsimus on muuhulgas elustiilis: kas eelistatakse ajada asju anonüümselt või kogukondlikult.

Öko-öko-elustiiliga veelgi edasi minnes jõuame soovituseni varustada end võimalikult palju ise. Isegi kortermajas elaval linnaelanikul võib olla võimalik köögiviljapeenart harida. Kellel on aed, saab küllap kasvatada kartuleid, puuvilju, kanu, mesilasi jne. Igaühel on võimalus valmistada riideid, mööblit ja paljusid kodutarbeid. Küsimusele, kui ökonoomne see kõik on, tuleb vastata iga juhtu eraldi analüüsides.

Millised on planeedi Maa tulevikku mõjutavad kriitilised tarbimisotsused? Suur osa tarbimisvalikutest on keskkonnakaitselises mõttes teisejärgulise tähtsusega. On üsna ükskõik, kas malenupud on valmistatud puidust või plastist, sest nendega seotud aine- ja energiavood on marginaalsed. Keskkonnakaitseliselt olulised valikud on eelkõige küsimused peavarju, igapäevase transpordi ja toidu ning puhkusereisi kohta. Näiteks, mida avaram on peavari, seda suuremad on nii ehitus- kui ka ekspluatatsioonikulud, sh nii ökonoomsuse kui ka ökoloogilisuse vaatepunktist.

Ühiskonna tarbimiskäitumist ja -hoiakuid on keeruline muuta, vanemad inimesed on võrdlemisi vähe valmis seda tegema. Paljud püüavad enamasti välja kujunenud harjumustest kinni hoida. Samal ajal annavad täiskasvanud eeskuju lastele, taastootes vanu käitumismustreid.

Uut moraali ja väärtushinnanguid loovad küllap eelkõige noored, kes julgevad sageli mõelda ja käituda vanadest erinevalt. Staatuse sümboliks olev eraauto võib linnakeskkonnas üleöö muutuda liiga kohmakaks ja kulukaks ning naeruväärselt anakronistlikuks liiklusvahendiks.

Sinise või rohelise elustiili viljelemine võib anda kaudset materiaalset kasu. Asi on selles, et puhas keskkond on ühishüve. Reostaja pälvib kaaskodanike halvakspanu, samas kui loodushoidlik käitumine tõstab sotsiaalset reputatsiooni. See aga on konverteeritav materiaalseteks hüvedeks. Tublile inimesele tehakse kingitusi, järeleandmisi ja pakutakse krediiti ning võimaldatakse juurdepääs ressurssidele. Religioosses plaanis võiks seda kirjeldada nii, et Jumal hoiab neid, kes teevad teistele head. Reputatsiooni ignoreerimine majanduslikes kalkulatsioonides võib olla viga, mis viib mõttetult keskkonnavaenulike otsusteni. Samal ajal on ärijuhtimise mudelid tänapäeval liiga primitiivsed ja piiratud arvutusvõimsustega, et reputatsioonifaktoriga arvestada. Seetõttu aitavad mõistlikke otsuseid teha pigem usk ja intuitsioon. Lihtsa mudeli järgi on kõige odavam enda prügi lihtsalt maha visata. Tegelikult on küllap odavam seda korrektselt käidelda, eriti kui naabrid näevad.

Noorte elustiili ja väärtushinnangute kujundajatena võivad olulist rolli mängida noortekeskused ja noortele suunatud huvitegevused. Kui üritused on nii säästvad, soodsad kui ka populaarsed, siis võivad öko-öko-lahendused ühiskonda juurduda.

Jaanipäeva juhtumiuuring

Kuidas tegelikkuses säästev ja soodne kokku viia, nii et see oleks veenev? Teooria kontrollimiseks analüüsisin koostöös Koosa Noortekeskusega jaanipäeva korraldamise kulusid ja keskkonnaaspekte. Minu eesmärk oli kaardistada, kui kaugel öko-öko-lahendustega ollakse ja mida võiks edaspidi paremini teha.

Eelmisel aastal oli peamiseks kuluks ansambli honorar. Kuna bänd telliti Pärnust, kulus transpordile edasi-tagasi kokku 422 km ja viis tundi sõiduaega. Kui tänavu tellida bänd lähemalt, näiteks Tartust, siis oleks läbitav distants 76 km ja ajakulu sõidule 72 min. Sellega võiks vähendada autosõidu vajadust 346 km võrra ehk 82%. Samal määral võiks vähendada transpordiga seotud keskkonnakahju. Veelgi keskkonnasõbralikum oleks aga, kui peomuusikat teeksid Koosa pidulised ise ning nii hästi, et see rahva kohale meelitab.

Ideaalne öko-öko jaanipäev oleks niisugune, et sentigi raha ei liigu kogukonnast välja. Lisaks bändile võiks ise pakkuda kogu muu meelelahutuse, toitlustuse ja muud teenused.

Analüüsides eelmise aasta jaanipidu, siis paljuski oligi see korraldatud kohaliku ressursiga. Koosa noored tegid pidulistele näomaalingud, jaanitule, rahvamängud ja töötoad. Väljastpoolt telliti aga välikäimla, batuut ja catering banketi jaoks. Ühisel analüüsil leidsime, et kaugemalt tellitud teenuste ja isetegemise vahel peab küllap valitsema teatud tasakaal, sest eksootilised meelelahutused on iseenesest atraktiivsed. Järgmisel jaanipäeval võiks aga catering’i tellimise asendada kohalike tootjate kaetud lauaga. Osad neist pakuvad oma roogasid küllap tasuta. Kokkamisega saaksid tegeleda või vähemalt selles osaleda kohalikud noored.

Catering kasutas ühekordseid plastnõusid, samas kui noortekeskusel on pestavate nõude varu. Need võiks järgmisel jaanipäeval pidulistele kätte jagada. Need on plastnõudest pidulikumad, kvaliteetsemad ja öko-ökomad.

Mis puudutab jaanituld ennast, siis see oli niigi keskkonnasõbralik, sest põletati vaid oksi ja immutamata puidujäätmeid. Kõik muud jäätmed tuleb aga jaanitulest eemale hoida, et säästa õhkkeskkonda ja võimaldada väärtusliku materjali taaskasutust.

Rahvaüritustel on kaudsed keskkonnamõjud, mis tekivad korraldajate vaimsusest ja suhtumisest. Töötubade temaatiline ülesehitus, ansambli repertuaar ja rahvamängude valikud annavad kõik võimaluse keskkonnateadlikkust suurendada.

Kokkuvõttes leidsime, et kuna noortekeskuse eelarve on piiratud, on ökonoomsusega asjad juba niigi head. Samal ajal ollakse juba üpris keskkonnateadlikud. Kui aga nuputada, siis saab veel paremini.

Koosa noortekeskuse korraldatava jaanipeo öko-öko-eelarve

Kommentaar

Anett Männiste, 
Euroopa Solidaarsuskorpuse programmijuht

Üks lihtsamaid viise, kuidas muuta sündmus kliimasõbralikumaks, on pakkuda taimetoitu. Ürituste korraldajatena näeme aina rohkem, kuidas noored eelistavad taimetoitu ja oleme SA Archimedese noorteagentuuriga otsustanud mitmel suuremal sündmusel pakkuda neile just sellist toitu. Taimetoidul on ka teine eelis – korraldaja ei pea kokku lugema, kui palju inimesi ei söö liha või kala, vaid saab ühe toiduga kõigi vajadused katta. Lisaks on taimetoit tavaliselt odavam. Muidugi tuleb meeles pidada, et taimne toit on soodsam siis, kui see on läbimõeldud ega kujuta endast liigset toetumist kallimatele nišitoodetele.

Üldiselt on väga suurel hulgal catering’i pakkujatel selleks juba võimekus olemas, kuid kõige toredam on muidugi see, kui saab taimetoidu kohalike tootjate käest. Kui lisada juurde taaskasutatavast või loodussõbralikust materjalist nõud, siis ongi suur samm loodussõbralikuma lähenemise poole tehtud. Omast kogemusest võin öelda, et eriti ühepäevaste sündmuste puhul on üleminek taimetoidule väga lihtne ja positiivset tagasisidet ei jõudnud pärast kokku lugedagi.

Kaanepildi autor on Eesti kunstnik Martin Märss.