Asendusõpetajate programm noorsootöö võtmes

Enesearengu ja noorsootöötaja kui reflekteeriva praktiku teema avamisele pühendatud MIHUS jätkub üllatuslooga uue aasta alguses!

Detsembrikuu MIHUSes tuli juttu erinevatest enesearengu meetoditest, kuid tõdesime ka seda, et ühiskonna kiires töötempos võib siiski olla keeruline enesearenguga tegelemiseks aega leida. Viimastel aastatel on sagenenud olukorrad, kus noorsootöötajatel ei ole alati võimalik osaleda koolitustel, mis ometi oleksid kasulikud nii enesearengu kui ka erialase arengu seisukohast – kui töö juures puudub koolituse ajaks asendaja, kipub valik koolituse ja töö tegemise vahel langema ikkagi igapäevase töö kasuks. Noorsootöötaja, kel on võimalust tegeleda enese arendamisega, saab pakkuda noortele aga hoopis teadlikumat tuge ning inspiratsiooni maailmast ja iseenese avastamisrõõmude sügavustest.

MTÜ ASÕP on sotsiaalne ettevõte, mis viib kokku koolid ja asendusõpetajad, et pakkuda ainetundide asendust õpetaja haigestumise, kuid miks ka mitte enesearengu või erialase arenguga tegelemise ajal! Et uurida, kuidas on MTÜ ASÕP tegevus toetanud õpetajaid ning kuidas võiks sarnane lahendus toetada ka noorsootöötajaid, pöördusime küsimustega MTÜ ASÕP programmi tegevjuhi Gerli Neppi poole. Kui Gerli istus autosse ja asus koduteele, võttis ta ette ka MIHUSe küsimused.

Kuidas MTÜ ASÕP sündis? Millisele vajadusele vastamiseks?

ASÕPi asutaja on Teibi Torm. Idee sai alguse, kui ta kuulis sõpruskonnas mitmelt poolt, et õpetaja on puudu, tunnid jäävad ära, või sellest , kuidas mõned lapsevanemad käivad ise asendustunde andmas, et tunnid ära ei jääks. Seda kuulis ta nii koolilaste kui ka lasteaialaste vanematelt. Teibi oli kuulnud ka, et Soomes on Seure, mis tegeleb nii õpetajate kui ka nt hooldustöötajate vahendusega ja sealt kasvas idee proovida sarnast lähenemist Eestiski.

Eelmise aasta lõpus saime kaheaastaseks. Tookord kirjutasime NULAsse projekt, mis oli pool aastat NULA inkubaatoris ning sai seejärel positiivse rahastusotsuse. Esimene rahastus oli KÜSKi starditoetus, millega toimetasime esimese aasta. Selle aasta jooksul sai igati õigustatud asendusõpetajate programmi vajadus.

Suur rõõm oli, et saime 2019. aasta märtsis Heateo Mõjufondi toetuse ja juunikuus Heateo Haridusfondi toetuse. Mõjufond toetas eeskätt mõju kasvatamist ja võimalust laieneda esialgu Tallinna, Tartumaa piirkonnas ning järgneval aastal juba ülejäänud Eestisse. Haridusfondi toel oleme loomas IT-platvormi, mis peaks võimaldama teenust pakkuda kiiremini ja kaugemale – et jõuda kõikidesse koolidesse ja hallata ühes platvormis kõiki sooviavaldusi ja asendusõpetajaid. ASÕP sai eeskätt ellu kutsutud selleks, et pakkuda asendusõpetajaid üldhariduskoolidele, ent ka potentsiaaliga laieneda lasteaedadesse.

Kes on asendusõpetajad? Mis motiveerib asendusõpetajaks hakkama?

Igal teisel asendusõpetajal on olemas pedagoogiline haridus või on see omandamisel. Enamusel neist on juhtimise või noortega töötamise kogemus. Asendusõpetajalt ei ole pedagoogiline haridus nõutud, küll aga on see soovituslik, sest näeme, et suur pädevus on küll pedagoogiline haridus, aga veel suurem pädevus on klassiruumi juhtimine ja õpilasega hea kontakti loomine. Eriti olukorras, kus ei ole võimalust seda kontakti pikalt luua. Olles nt tegevõpetaja, on võimalik kontakt luua aja jooksul, asendusõpetaja peaks saama õpilastega kontakti aga võimalikult kiiresti. See eeldab temalt paindlikkust, head suhtlemisoskust, vahetut kontakti loomist. Saavutanud õpilasega hea kontakti, on see hea eeldus ka õppeaine edasiandmiseks.

Asendusõpetaja ongi õpetaja. Ta täidab õpetaja rolli, lähtudes õppetöö läbiviimisel tegevõpetaja juhistest ja õppekavast.

Üldisemas plaanis võib meie asendusõpetajaid liigitada ka gruppidesse. On tudengid, pensionärid. Pensionäride seas on palju vanemaid pedagooge, kes ei näe enam endid täistööajaga õpetamas, aga õpetaja kirg ja olemus on neis endiselt alles. ASÕP annab neile võimaluse seda oma igapäevaeluga kombineerida ja vastavalt soovile ning võimalusele asendamas käia. Tudengite jaoks on see hea viis juba õppeperioodi jooksul proovida ametit erinevates koolides – olgu selleks siis linnakool, erakool, maakool – või saada kogemusi erinevate vanuseastmete, ainete, kooliõpetajate ja -juhtidega. Tudengeid ja pensionäre motiveerib see, et tegu on tasustatud erialase tööga.

On spetsialiste, tippjuhte, kes tahavad anda tagasi ehk siis neid motiveerib võimalus kombineerida oma põhitöö asendusõpetamisega. Ütlen ikka, et hobisid on võimalik edukalt kombineerida igapäevaeluga, kui selleks on soovi ja tööandja on mõistlik. Asendusõpetaja valib ise, millal, mis vanuseastmes ja kuidas ta õpetamas käib ning saab anda märku, et vot nüüd ma saan või et see tellimus mulle sobib ja hea meelega läheksin.

Siis on lapsevanemad, kes näevad seda kitsaskohta oma lapse kõrvalt ja tunnevad, et ka neil oleks võimalik panustada.

Lisaks on ülikoolis töötavad inimesed, teadurid ja õppejõud, nemad käivad asendamas, tuues tihtipeale motivatsiooniks soovi ühiskonnale midagi tagasi anda, kuid ka soovi näha, kuidas viia õppetööd läbi õpilastega ehk n-ö rohujuure tasandil.

Viimasena tooksin välja asendusõpetajad, kes on õppinud õpetajaks, aga täna mingil põhjusel õpetajana ei tööta. Asendusõpetajaks olemine annab võimaluse hoida oma praegust töökohta, aga samas käia vahepeal ka õpetamas. Näen, et see annab neile palju juurde. Tänu sellele on osad teinud ka karjääripöörde ja tulnud tagasi õpetamise juurde. Aga on ka täiesti teistelt erialadelt tulnud inimesi, kes on hakanud nautima õpetajaametit ja teinud karjääripöörde selle kasuks.

Kokkuvõtteks võib öelda, et motivatsioon põhineb enamasti ikkagi missioonitundel, nähakse õpetajate puudust, kuid ka rahaline pool on oluline. Täna saab asendusõpetaja ühe 45 minutilise asendustunni eest 12 eurot/bruto.

Asendusõpetajate jaoks on väga oluline ka tagasiside – mis tal hästi läks, kas midagi saab teha veel paremini. Tagasisidet küsime pärast esimest asendust nii koolilt kui ka asendusõpetajalt ning näen, et ka kooli jaoks on tagasiside väga oluline – selline kõrvalt isiku vaade on koolile kasulik. On olnud olukordi, kus asendusõpetaja oskabki juhtida tähelepanu aspektidele, mis tegevõpetajatel on jäänud märkamata, sest nad on kogu aeg selles keskkonnas. Tal puudub võrdlus sellega, mis on asendusõpetajal oma hoopis teistsuguse kogemuse ja selle tõttu, et puudub eelnev kogemus selles koolis.

Asendusõpetajad ise toovad välja, et loodavad, et õpilased midagi õppisid, aga tunnistavad, et ise õppisid vaat et kõige rohkem – klass ja noor on väga vahetu peegeldus ja kui need ära tajuda, siis tegelikult õpitakse ise selle protsessi juures täpselt sama palju kui õpilased.

Millised on olnud ASÕPi rakendamisel senised edukohad, kuid ka raskused? Kuidas ühiskond, koolid, õpetajad on vastu võtnud?

Vajadus on suur. Just vajadus, et asendusele lähenetaks süsteemselt. See omakorda nõuab koolidelt aga ka teatavat harjumist. Varasemalt on harjutud leidma lahendusi koolisiseselt, igaüks oma võimaluste piires. Lähenedes õpetajate asendamisele süsteemselt, on aga võimalik ressurssi paremini jagada ja tänu sellele ka paremaid lahendusi leida – ideaalis läheb asendust tegema inimene, kes ainet valdab, on sellelt erialalt või tugeva erialase huviga. See loob eelduse, et ta suudab anda tundi põnevalt ning tuua uut kogemust ja hingamist ka õpilastele. Kohtusin just ühe õppejuhiga, kes tõi välja, et ta hindab variatsiooni, mida asendusõpetajad kooli toovad. Nad tulevad oma kogemusega, oma teistsuguste lähenemistega ja see annab väga paljudele õpilastele juurde. Kui õpilased on harjunud ainult ühe õpetaja ja tema lähenemisega, siis koolist väljaspool põrkuvad nad kokku teistsuguse maailmaga – on väga palju erinevaid inimesi. See annab õpilastele võimaluse ennast proovile panna, et oskus kohaneda oleks ka nende jaoks harjumuspärane. Mulle tundub, et tänasel tööturul ongi üks olulisemaid oskusi kiire kohanemis- ja õpivõime.

Näen, et koolid on meid väga hästi omaks võtnud. Käisin täna Emili koolis, kus õppejuht tõi välja, et ei kujutagi enam ette elu ilma ASÕPita või kuidas see üldse enne käis. Näen, et õpetajad on samuti hästi vastu võtnud. Nad on sõbralikud, toetavad. Üldjuhul tellivad koolid meilt asendusi siis, kui on pikaajalisem asendus ja majasiseselt seda katta ei õnnestu. See loob võimaluse tekitada teatav stabiilsus ja samas vähendada nende õpetajate stressi, kes on samal ajal koolis olemas.

Kaks aastat tööd on olnud suur töö, sest koolide jaoks on uudne lähenemine, et nad saavad kuskilt küsida asendusõpetajat. Samas on enamus nendest koolidest, kes on täna meieni jõudnud, jõudnud ka teise tellimuseni, sest nad on saanud proovida ja jõudnud arusaamiseni, et see lähenemine toimibki. Ja, et on olemas motiveeritud asendusõpetajad, kes tulevad hea meelega võimalusel appi. Edukohana näengi seda, et meid usaldatakse. Sellest võib järeldada, et meie asendusõpetajad teevad head tööd. Seda näitab ka tagasiside, kus üheksal juhul kümnest on öeldud, et hea meelega kutsuks sama asendusõpetaja uuesti appi. Igale teisele asendusõpetajale on tehtud tegevõpetaja tööpakkumine ja iga kümnes on selle ka vastu võtnud.

Probleemiks on ikkagi see, kuidas jõuda kõikidesse koolidesse, ka väiksematesse, kus küsimus on eeskätt tasus, aga mitte vajaduse puudumises. Vajadus on olemas, aga kuna õpilasi on vähem, siis on ka n-ö pearaha vähem. Seetõttu leiavad väiksemad koolid täna, et neil ei ole tihti võimalik asendusõpetajat tellida.

Kas ja kuidas mõjutab ASÕP nägemust õpetajaametist kui professioonist, mis nõuab pikaajalist spetsialiseerumist?

Igal teisel asendusõpetajal on tegelikult pedagoogiline haridus olemas või omandamisel. Valdaval enamusel aga kogemus, mis soodustab aine või eriala õpetamist.

Kindlasti mõjutab ASÕP mingil määral nägemust õpetajaametist. Oleme täna jõudnud olukorda, kus kuni aastase lepinguga õpetaja, kellel ei ole pedagoogilist haridust, on koolis lubatud ja oodatud. Näen, et see igapäevaelu kogemuse kooli viimine asendusõpetajate abil, loob tegelikult pigem lisaväärtust. Tuues siia juurde ka töötamiskultuuri muutuse, kus inimesed ongi liikuvamad, annab ASÕPi lähenemine võimaluse õpetajaametit proovida ja soovi korral ka seda karjäärivõimalusena kaaluda.

Tegelikult võivad inimesed saada meie kaudu mõjutuse minna õpetajaks – asudes kas kohe osa- või täisajaga tööle või õpetajaametit õppima ning seejärel tööle.

Kes seisavad ASÕPi taga, on käivitavateks ja programmi edasiviivateks jõududeks?

Nagu eelnevalt mainisin, on väga hea meel, et saime KÜSKist toetuse ning et tänast tegevust aitavad ellu viia Heateo Mõjufond ja Heateo Haridusfond. Teibi Torm, kes oli asutaja, panustab väga aktiivselt pikaajaliste arengute planeerimisel. Mina, Gerli, olen eeskätt kontaktisik koolidele ja tegelen igapäevase asendusõpetajate juhtimise, koolidele teenuse tutvustamise, lepingute ja muuga. Töömesilane Laura tegeleb värbamise ja turundusega, aitab leida iga tellimuse jaoks sobiva asendusõpetaja.

Milline võiks olla ASÕPi tulevik?

Arvame, et ASÕP võiks olla üks osa õpiprotsessist ja üleüldiselt peaks looma uutviisi mõttelaadi ka õpetajaametist. Oleme ilmselt kõik kasvanud üles ajal, mil õpetajad ei olnud kunagi haiged ning kui õpetaja puudus koolist, siis pidi midagi ikka väga korrast ära olema. Aga õpetaja on samamoodi inimene. Näen, et tänu meile on õpetajal võimalik olla haige, kui ta on haige. Või võtta puhkust ka vaheaja välisel ajal, osaleda koolitusel, sest ta teab, et õppetöö toimub samamoodi nagu siis, kui tema oleks kohal. Tal on võimalik võtta aega enesearenguks, et olla veelgi parem õpetaja. Näen võimalusi.

Meie väga suur soov on jõuda igasse Eesti üldhariduskooli, samamoodi lasteaeda. Tuleviku mõttes meeldiks mulle, kui oleksime kättesaadavad kõigile ja takistuseks ei oleks nt asukoht või ressurss, mõtlen siin nii inimressurssi asendusõpetajatena kui ka rahalisi vahendeid, et koolidel ja lasteaedadel oleks võimalik seda teenust rakendada. See eeldab kindlasti meie poolt suurt koostööd kohalike omavalitsustega, aga ka Haridus- ja Teadusministeeriumiga.

Omalt poolt tahaksime kindlasti jõuda ka selleni, et suudaksime asendusõpetajatele veelgi rohkem koolitusi pakkuda. Täna on meil selleks videokoolitus, mis valmistab ette kooli minemiseks ja tunni andmiseks, aga kindlasti saaks asendusõpetajatele veel suuremaid arenguvõimalusi pakkuda.

Kas ASÕPi mudel on rakendatav ka teistes valdkondades?

Arvan, et kindlasti on. See on mõnes mõttes suhteliselt universaalne lähenemine, lihtsalt peaks jälgima, missugused on kvalifikatsiooninõuded teistes valdkondades – kas need kattuvad ASÕPi ja asendusõpetaja profiiliga. Asendusõpetajal peaks olema kõrgharidus ja juhtimise või noortega töötamise kogemus või läbitud õpetajakoolitus. Ka suhtlusoskus ja info edasiandmise oskus on olulised. Need on meie miinimumnõuded. Peabki vaatama valdkonnapõhiselt, kui hästi need nõuded teiste valdkondadega võiksid sobituda, aga süsteemi või lähenemist on kindlasti võimalik edasi kanda erinevatesse valdkondadesse.

Näeme, et sarnase lähenemisega oleks võimalik pakkude koolidele ka tugispetsialistide, nagu logopeed või psühholoog, asendust.

Kuidas võiks ASÕP mudel sobituda noorsootöö (sh huvihariduse) valdkonda? Millised võiksid olla noorsootöö eriilmelisema maastiku väljakutsed, võimalused?

Arvan, et võiks sobituda väga hästi. Võin öelda, et huvihariduskoolid on meid juba ise üles leidnud. Meil on üle 900 asendusõpetaja, kes on erineva profiili ja võimekusega. Võttes arvesse, et asendusõpetaja läheb asendama siis, kui talle sobib – ehk peaks talle sobima see aine, koht ja periood – ja pidades silmas ka seda, et koolis on üle 20 aine, näeme, et asendusõpetajaid on kindlasti juurde vaja. Valik peabki olema lai, et leida just parim konkreetseks asenduseks, ka näiteks huvihariduskoolis.

Noorsootöö valdkonnas peaks ilmselt täpselt vaatama nõudeid noorsootöötajatele, kuidas need kaks valdkonda – noorsootöö ja õpetamine – ühilduvad. Kiire hinnangu põhjal arvan, et on lihtsasti ühildatavad. Meil on täna juba noorsootöö profiili või taustaga inimesi. Seejärel peaks aga vaatama tasude süsteemi, töönõudeid ja ootusi töötajale. Ja vaatama, kas need langevad kokku ootustega õpetajale. Või on vaja järgida teatud lisakriteeriumeid ning selles võtmes kohaneda.

Oleme ise võtnud täna selle suuna, et liigume edasi pigem kitsalt ja kindlalt ehk pakkudes asendusõpetajaid koolidele ja lasteaedadele. Ent tulevikus, kui kõik toimib ja meil on tekkinud ka toetav infosüsteem, saab kindlasti kaaluda laienemist teistesse valdkondadesse ja miks ka mitte noorsootöö valdkonda.

Kokkuvõtteks tahaksin öelda, et asendusõpetaja saab minu meelest täna olla peaaegu igaüks, kes on kiire kohaneja, hea suhtleja, kerge kontaktilooja ning võimekusega kuulata õpilast ja motiveeritud andma edasi oma teadmisi.

Meiega on tänaseks liitunud 68 kooli, asendusõpetajaid on üle 900. Oleme kahe tegutsemisaasta jooksul asendanud üle 7600 tunni. Asendusõpetaja oleme leidnud kümne minuti kuni mitme päeva jooksul, olenevalt tellimusest. Igatahes julgustan inimesi proovima tulema – mine tea, äkki hakkabki meeldima.

Kui Gerli tegi kokkuvõtteks noorsootöötajatele üleskutse katsetada kätt asendusõpetajana, siis meie MIHUSes nõustume – miks mitte koguda võimaluse korral noorsootöö kõrvale kogemusi ka klassiruumis! Formaalne ja mitteformaalne haridus võivad koostööst leida ainult jõudu ja uusi ideid! Ühtlasi on rõõm tõdeda, et huvihariduse valdkond on juba leidnud tee asendusõpetajate programmini ning võimaluse toetada selle rakendamisega ka oma õpetajaid. Ehk on siin võimalus – ennekõike aga mõtlemiskoht – ka noorsootöö valdkonna töökoormuse ressursimõistlikumalt juhtimiseks ning noorsootöötajate toetamiseks?