Pille Murrik
Inimestega seotud protsessides kehtivad teatud seaduspärasused. Need on nagu loodusseadused, mis toimivad, olenemata sellest, kas oleme nendest teadlikud või mitte. Kuid teadlikkus süsteemsetest seaduspärasustest aitab paremini mõista nii ennast kui ka teisi inimesi ja protsesse ning saavutada väiksema ressursikuluga paremaid tulemusi.
Rahvusvaheliselt tunnustatud koolitaja ja coach, NLP (neurolingvistilise programmeerimise) arendaja ning paljude juhtimisraamatute autor Robert Dilts, kelle motoks on „Luua maailm, kuhu inimesed tahavad kuuluda“, väljendab arenguprotsesside sisemisi saladusi püramiidina.
Diltsi mudel
Robert Dilts lähtub Gregory Batesoni ideedest õppimise, muutumise ja kommunikatsiooni protsessidele iseloomuliku hierariha kohta. Reeglid, mis kehtivad muutuste kohta kõrgemal tasemel, erinevad reeglitest, mis kehtivad alumiste tasemete kohta. Muutus alumistel tasanditel ei pruugi mõjutada kõrgemaid tasemeid, kuid muutusega kõrgemal tasandil kaasneb alati muutus ka madalamatel tasemetel.
Diltsi mudel on universaalne, sest kehtib nii üksikisikute kui ka organisatsioonide kohta. Saladus seisneb mõistmises, et õnnestumine ei alga käitumise ega keskkonna muutmisest, isegi mitte uute oskuste omandamisest, vaid ülemiste tasandite teadvustamisest: Kes ma olen? Miks ma midagi teen/teha soovin? Mida ma selle tegevusega taotlen/mis on eesmärk, mille suunas liigun? Mis on mu missioon?
Just väärtuste ja uskumuste tasand määrab protsesside õnnestumise. Väärtustest tuleb meie jõud, energia, motivatsioon ja pühendumine. Uskumustest sõltub, kuidas tajume ennast ja teisi. Kasulikud uskumused vabastavaid meie sisemised ressursid ning aitavad ümbritsevas keskkonnas leida tegutsemisvõimalusi. Piiravad uskumused seevastu blokeerivad sisemised ressursid. Uskumuste mõju oma võimete rakendamisele ja käitumisele on väljendanud tabavalt Henry Ford: „Ükskõik, kas usud, et suudad või arvad, et ei suuda – mõlemal juhul on sul õigus.“ Inimene, kes usub iseendasse ja oma võimetesse, katsetab uusi viise millegi tegemiseks ning omandab uusi oskusi, õppides nii enda kui ka teiste kogemustest. Tema jaoks ei ole läbikukkumisi, on vaid õppetunnid. Inimene, kes kahtleb endas või arvab, et ei saa hakkama, ei proovigi uusi asju või annab esimeste raskuste puhul alla, sest „seda oligi arvata“.
Uskumused on kujunenud meid ümbritsevas keskkonnas ning juhivad meie käitumist nagu kapten laeva. Kuid reflekteerides mitte ainult oma käitumist ja tulemusi, vaid ka käitumise taha jäävaid uskumusi, saadakse nendest teadlikuks ja võib otsustada, kas senine mõtteviis on kasulik ja eesmärgipärane või lihtsalt harjumuslik. Uskumus ei ole paratamatus. Alati saab otsustada, kuidas edaspidi mõelda. „Alates hetkest, kui minu teadvusesse jõudis mõte, et ei ole läbikukkumisi, on vaid õppetunnid, on eneserefleksioon muutunud märkamatuks, loogiliseks osaks minu isiklikus elus ja igapäevatöös,“ tunnistab sotsiaalpedagoog Moonika Rander.
Ühes haridusasutuses osakonna juhatajaks valitud kolleeg andis loa kirjutada sellest, kuidas ta alustas muutusi osakonna töö tulemuslikkuse parandamiseks. Kuna ruumid olid ajast ja arust, korraldas ta euroremondi – alustas muutusi keskkonna tasandilt. Töötingimused muutusid töötajate jaoks oluliselt paremaks, tööle oli tore tulla ja seal oli hea olla. Inimesed tundsid end ilusates ruumides ja mugavates tugitoolides mõnusalt, kuid sellega ei kaasnenud muutusi nende tööalases käitumises. Järgmisena hakkas uus juht inimestega vestlema – rääkis neile, milles näeb vigu ja mida inimesed peaks teisiti tegema. Sellel perioodil vallandas juht hulga inimesi, kelle tööga ta rahul polnud, mis tekitas töötajate seas protesti ja vastuseisu. Paremaks ei läinud midagi. Kui juht hakkas inimesi koolitustele saatma, tekkis mõningane positiivne nihe käitumises, kuid mitte olulisi muutusi tulemuslikkuses. Alles siis, kui osakonna juhataja oli tutvunud Diltsi mudeliga, mõistis ta, et ei ole oma visiooni ja nägemust osakonna tööst alluvatega jaganud ega nende oma küsinud. Ta viis oma meeskonna kolmeks päevaks igapäevakeskkonnast välja – metsa. Seal sai igaüks jagada oma nägemust ja arusaama sellest, kuidas ta näeb iseennast ja oma organisatsiooni ning enda rolli meeskonnas; miks ja kuidas midagi teha; mida nad peavad iseenda ja organisatsiooni tegevuse eesmärgiks jm. Selles protsessis tekkis kollektiivil meie-tunne ja sünergia. Peale seda muutusid asutuse töötulemused kvalitatiivselt.
Süsteemne mõtlemine seisneb arusaamises, et kõigis inimestega seotud protsessides on alati kuus tasandit: see, kuidas me käitume, on seotud meie identiteedi ja eesmärkide, uskumuste ja väärtuste ning oskuste ja võimetega. Ja tegutseme alati mingis keskkonnas. Süsteemse seaduspärasuse kohaselt loob muutus ülemistel tasanditel alati muutuse ka alumistel tasanditel. Kadri Killing, pikaaegse kogemusega hariduslike erivajadustega laste õpetaja ütleb näiteks, et kui nii riik, kohalik omavalitsus kui ka kool järgiksid Diltsi püramiidi, oleks kogu kaasava hariduse rakendamise ja rakendumise protsess kergem ja samas tulemuslikum.
Marit Kannelmäe-Geerts, „Hooliva klassi“ programmijuht, kirjeldab kasu Diltsi püramiidist: „Süsteemse mõtlemise mudelini jõudsime 2016. aastal ehk 2 aastat peale programmi väljatöötamist. Ja ometi tundus, nagu oleks see programm just sellele mudelile toetudes loodud. Diltsi püramiid oli meie jaoks võti, mis andis võimaluse selgitada meie eesmärke, väärtusi, põhimõtteid ja tegevusi koolidele ühe mudeli alusel ja nägime, et see töötas. See oli üks nendest hetkedest, kui toimus programmi küpsemine, me olime astunud sammu edasi veelgi selgema raamistiku suunas. Viimastel aastatel oleme alati koolidele ühe koolituse osana seda skeemi tutvustanud ja see on hetk, kui märkame muutust ning mõistmist ja julgust tegutseda, sest see mudel puudutab inimesi.“
Nii õpetaja, sotsiaalpedagoogi kui ka noorsootöötaja ülesanne on noore inimese arengut toetada, tema adekvaatset minapilti ja positiivset enesehinnangut kujundada. Selleks vajalikud oskused on õpitavad, kuid oskustest olulisemgi on teadlikkus enda rollist ja eesmärkidest ning suhtumine, mis võimaldab noorel inimesel tulla nähtavale ja saada kuulatuks sellisena, nagu ta on, ilma hinnangute ja eelarvamusteta.
Probleemide puhul on oluline teadvustada, millisel tasandil probleem esineb ja seda, et muutuse loomiseks tuleb tegeleda sellest kõrgemal asuvate tasanditega. Kui probleem on käitumise tasandil, ei tule soovitud muutus noore käitumisega tegeledes, vaid siis, kui mõistetakse, mida see käitumine „räägib“ noore minapildist, identiteedist, uskumustest ja väärtustest, ning luues võimalusi, et muutus saaks tekkida ülemistel tasanditel. Kaire Pajanen, üle 20 aastase staažiga klassiõpetaja on märganud, et oskus süsteemselt mõelda on eriti oluline olukorras, kus õpetaja on väsinud või tööga ülekoormatud. Oskus määratleda, millisel tasandil on probleem, säästab õpetaja ressursse – ta ei ärritu ega reageeri üle, sest ei pea enam hakkama oletama. Nii kaovad ka eelarvamused ja väärtõlgendused. Kui probleem on käitumise tasandil ja õpetaja mõistab, et tema ootused õpilasele pole võimetekohased, korrigeerib ta oma ootusi; kui õpilasel jääb puudu oskustest, siis juhendab õpetaja, kuidas midagi teha. Kaire on märganud, et kui ta mõistab ja peegeldab õpilast, lahustub probleem justkui ära, õpilane rahuneb ja saavutab endaga kooskõla, sest saab õpetajalt enda kohta justkui tõese pildi, mitte hinnangu. Ja õpilase käitumine muutub selle protsessi tulemusena.
Kaheksandat aastat klassiõpetajana töötaval Riina Vainul on eesmärgi seadmine ja sellest kinnipidamine aidanud lapsevanematega keerulistel teemadel vesteldes rahulikuna püsida, vanemad rahulikult ära kuulata ning ühiselt parimaid lahendusi leida. Kui koolis oli probleemiks ühe õpilase käitumine, vestles Riina ka tolle õpilase vanematega. Süsteemselt mõtlev õpetaja ei keskendunud probleemsele käitumisele, vaid ütles vanematele, et õpilasel oleks kasulik õppida oma tundeid valitsema (eesmärgi tasand), mis omakorda tooks tulevikus talle vähem probleeme ja rohkem sõpru (eesmärgi saavutamise kaugemad positiivsed tagajärjed). Õpetaja sõnum aitas vanematel mõista, et selle eesmärgini jõudmiseks tuleb neil ka kodus pingutada: hoida rahulikku õhkkonda, tunnustada lapse positiivset käitumist ning veeta lapsega kvaliteetaega. Ka õpetaja seadis endale eesmärgi – toetada õpilase eneseregulatsioonioskuste kujundamist. Ta püüdis õpilast rohkem tunnustada, vahetas klassis istekohti, rääkis õpilasega, kuulas ja peegeldas teda, korraldas teemakohaseid vestlusringe, probleemide puhul kaasas ka teised õpilased ühistesse aruteludesse. Asjad hakkasid tasapisi laabuma ja praeguseks on olukord palju paremaks muutunud. Riina kinnitab, et eesmärk aitas tal sihti hoida isegi siis, kui asi mingil hetkel lootusetu näis.
Moonika Randeri jaoks on süsteemne mõtlemine „loomupärane, seda näitab kasvõi lapse ja peresituatsiooni märkamine probleemi taga nii oma lastega kui ka tööalaselt. Lahutamatu osa süsteemsest mõtlemisest on ka eneserefleksioon.“
Tallinna Ülikooli professor Katrin Poom-Valickise sõnul toimub areng ja muutus eneseteadvustamise toel. Refleksioon võimaldab mõtestada oma kogemust ning leida uusi viise tegutsemiseks. Teadlik tegelemine enda refleksioonioskuste, uskumuste, tõekspidamiste ja pädevuste analüüsiga võimaldab selgemalt suunata oma professionaalset arengut ja kujundada adekvaatsemat pilti endast oma töörollis.
Õpetajakoolituses nn sibulamudelina tuntud refleksioonimudeli loojad Korthagen ja Vasalos on Batesoni ja Diltsi muutuste süsteemsetele seaduspärasustele tuginedes jaganud refleksioonitasandid välimiseks (keskkond ja tegevus) ja sisemiseks (pädevused, uskumused, identiteet ja missioon). Nad peavad oluliseks teadlikkust kõigist tasanditest ning julgustavad reflekteerima ka identiteedi- ja missiooni tasandil (sügav refleksioon), sest mida sügavamal tasandil reflekteerida, seda suurem on võimalus oma kogemustest õppida.
Kui noorsootöötaja loeb kutsestandardit, võib tekkida tunne, et seda kõike, mille oskamist ja tegemist temalt nõutakse, on liiga palju. Kui aga sõnastada kutsestandardis määratletud pädevused noorsootöötaja rollidena, selgub, et noorsootöötajal on teatud rollid, millel on omakorda alarollid. Loomulikult on noorsootöötaja eelkõige inimene ja tema identiteet, inimlik olemus avaldub ka tema töörollides. Oluline on teadvustada, milles keegi näeb noorsootöö eesmärki ning kuidas enda olemasolevad uskumused ja väärtused toetavad nende eesmärkide poole liikumist ja noorsootöötaja rollide täitmist. Kui ülemistel tasanditel on selgus, avaldub see ka alumistel tasanditel: inimene kasutab oma võimeid ja oskusi ning arendab neid. Rohkem oskusi annab suurema valikuvõimaluse käitumise tasandil. Ja kui ise käitud teisiti, tekivad muutused ümbritsevas keskkonnas. Mahatma Gandhi ütlus: „Sa pead ise olema see muutus, mida maailmas näha tahad,“ hakkab sinu kaudu vilja kandma.
Ka piirangute teadvustamisel on oluline märgata, millisel tasandil see asub. Näiteks inimesel, kes ei ütle „ei“, ei pruugi puudu olla oskusest enda eest seista, vaid takistuseks võib osutuda uskumus: soov olla kena inimene ning mitte teistele pettumust valmistada. Mõistes, et selline käitumine võib viia läbipõlemiseni ning teadvustades eesmärgi – tunda iseendast ja oma elust rõõmu ning püsida terve ja töövõimelisena −, tuleb otsustada, milline mõtteviis sellist käitumist võimaldab. Nt, mul on õigus arvestada endaga samapalju kui teistega. Mul on õigus järele mõelda ja otsustada, kas vastan jaatavalt või eitavalt. Mul on õigus öelda ei.
Moonika Rander: „Minu jaoks on isiklik areng tööalase arengu eelduseks. Ma pean arenema inimesena, et olla parem spetsialist ja seda ka tööalastel koolitustel. Minu professionaalne identiteet kujuneb siiski minu isiklike väärtushinnangute põhjal, seega mina professionaalset ja isiklikku arengut eraldiseisvatena vaadelda ei saa. Koolitusi valides tutvun alati ka koolituse sisuga ja lähtun eelkõige siiski isiklikust kasust (ka arenemine tööalaselt on minu jaoks isiklik kasu).“
Süsteemselt mõtlev noorsootöötaja on endaga kooskõlas ning võtab vastutuse oma isiksusliku ja professionaalse arengu eest. Ta on endast teadlik igal tasandil: teab, kes ta ise on; milles seisneb tema roll; miks ta teeb just seda tööd; millised väärtused teda kannavad; mida ta oma tegevusega taotleb; millised hoiakud ja tõekspidamised aitavad oma võimeid rakendada ning milliste piiravate uskumustega on vaja tegeleda, et oma unistusi ellu viia; millised olemasolevad võimed ja oskused aitavad soovitud eesmärki saavutada; milliseid oskusi ja võimeid on vaja selleks veel arendada; millised tegevused on vajalikud plaanide realiseerimiseks ning kuidas luua eesmärkide saavutamist toetav keskkond. Raskuste ilmnemisel oskab ta määrata, millisel tasandil on probleem, ja teab, kuhu suunata energia soovitud muutuse loomiseks.
Kooskõla endaga on eelduseks teistega toimiva suhte loomisel. Süsteemselt mõeldes ja tegutsedes saab noorsootöötaja teadlikult toetada nii kolleegide kui ka noorte arengut: olles oma suhtumise ja väärtustega eeskujuks ning toetades oma tagasiside ja suhtlemisoskuste kaudu kaasteeliste minapildi, identiteedi ja positiivsete ensekohaste uskumuste kujunemist. Süsteemne eneserefleksioon on ühtaegu nii tagasiside endale kui ka järjepideva arengu alus. Endaga kooskõlas olevad süsteemselt mõtlevad inimesed on ka elukestvad õppijad, sest mõistavad, et elu on pidev areng. Kõlab nagu Robert Diltsi unistus maailmast, kuhu inimesed tahavad kuuluda?
Kaanepildi autor on Eesti kunstnik Maria Evestus.
