Noorsootöötaja ameti juurde sattusin pea 11 aastat tagasi täiesti juhuslikult ning naeran ikka, et ju see oligi mulle ette määratud.
Esimesed viis aastat tegin oma tööd vastavalt seadusandlusele, sisetundele, noorte vajadustele ja täiendades ennast erinevate koolituste toel ning arvasin, et selline see töö ongi. Tundsin, et olen nn „tegija” ja kuidagi raamides ning tegin asju harjumuspäraselt kuni ühe päevani… Olen siiralt tänulik Ülle Roometsale, kes raputas mind ja avas mu silmad, et tegelikult on noorsootöötaja palju enamat kui see, mis mina tollal olin – inimene tänavalt, kes toimetas noortega, toetas neid, teadvustamata endale, et ka noorsootöötaja vajab arengut, motivatsiooni ja tunnustust. Tegelikult on muidugi ka noorsootöötajad n-ö inimesed tänavalt, kes tegelevad noortega, sest ega ainult kutse ei tee noorsootöötajaks, vaid siiski inimene ise – tema väärtushinnangud, hoiakud, sest noored on noorsootöötaja peeglid.
Tänu oma kolleegi Klaire Leigri toetusele hakkasin uurima kutsete kohta ning tema soovitusel tegingi otsuse taotleda endale 4. taseme noorsootöötaja kutse. Esialgu ehmatas portfoolio ära, kuid soovitan siiralt alustada portfoolio täitmist juba kuu enne esitamise tähtaega, sest siis saab vahepeal selle täitmise kõrvale jätta ja alustada hiljem uuesti uute mõtetega.
Portfoolio on väga hea eneseanalüüsivahend, kus saab analüüsida selliseid tegevusi, mida teed iseenesest mõistetavalt.
Kiidan ENTK nõustajat, kes oli väga otsekohene ja aus ning andis kõik vajalikud vastused. Kutsekomisjoni liikmed on oma ala spetsialistid ja nende eesmärk ei ole mitte kuidagi takistada kutse saamist, vaid just erinevate küsimustega saada vastuseid küsimustele, mis on jäänud halvasti vastatuks ja siiski leida võimalus taotlejale kutse anda.
Oma kogemusest võin öelda, et hindasin toona oma oskuseid madalamaks, kui need on, ja komisjon küsis, miks ma taotlen 4. taset, kui mul on juba olemas 6. taseme pädevused ja teadmised. Peale 4. taseme noorsootöötaja kutse saamist otsustasin astuda Tallinna Ülikooli noorsootöö erialale, mille ma ka tänavu juunis lõpetasin. Ülikooli esimesel kursusel taotlesin 6. taseme kutset, mille ka sain.
Mina tõepoolest kasutan portfooliot eneseanalüüsiks, sest seal tulevad välja kõik tugevused ja nõrkused, sest, nagu me teame, on noorsootöötaja nagu „töökriim” ( sõna, mis tuli ühelt noorsootöökoolituselt ja kasutan seda pidevalt): ta peab olema laia silmaringiga, teadma ja oskama kõike, olenemata valdkonnast. Ülikooli viimasel kursusel oli meil eraldi aine, mille lõputööks oli kutseportfoolio täitmine, ja anti võimalus kutset taotleda. Meie õppejõud oli Birgit Rasmussen ning ta motiveeris ja julgustas mind taotlema 7. taseme kutset ja ma olen talle siiralt tänulik, et ta seda tegi. Tuligi välja, et mul on kõik vajalikud pädevused olemas ja tean kindlalt, et töö, mida ma teen, on kvaliteetne.
Soovitan kõigil tulevastel kutse taotlejatel kindlasti suhelda oma töökaaslastega, lasta neil läbi lugeda portfooliod, sest ka nemad oskavad vajadusel midagi lisada. Olge julged ennast kiitma ja uhked oma töö üle, sest portfoolio peegeldab teie tööd.
[lead]Kommentaar: Anneli Meisterson[/lead]
Hea noorsootöö tegemiseks on kindlasti vaja professionaalseid noorsootöötajaid, kelle väärtustamine on tööandja ehk üldjuhul kohaliku omavalitsuse pädevuses. Hetkeolukord on kahjuks kujunenud selliseks, et kvaliteetne noorsootöö on kohalikele omavalitustele tähtis, aga noorsootöötajad oma töö väärtustamist ise ei taju. Üheks põhjuseks on kindlasti see, et noorsootöötajale tajutavad väärtustamise tegurid on näiteks palk ja puhkus, tunnustamine, täiendkoolitustel osalemise võimaldamine ning transpordikulude hüvitamine.
Kui noorsootöötajate tegevusest ei saada aru ning avalikkus noorsootööd ei väärtusta, kaotavad noorsootöötajad enesekindluse oma professionaalsete oskuste ja teadmiste suhtes.
[lead]Kommentaar: Külli Salumäe[/lead]
Noorsootöötaja professioonist rääkides tuleb alustada kindlasti sellest, MIKS niisugune elukutse ühiskonnas vajalik on. Noortevaldkonna arengukavast 2014−2020 leiab vastuse: et noorel oleksid avarad võimalused arenguks, eneseteostuseks ja osalemiseks, rohkem valikuid oma loome- ja arengupotentsiaali avamiseks, väiksem risk olla tõrjutud jne.
MIKS ei piisa noorele võimalustest, mille loovad tema vanemad, teised kodused ning üldharidussüsteemis töötavad õpetajad? MIKS kasutab noor juba lapseeast alates meeleldi noorsootöö keskkondi väljaspool perekonda ja tasemekoolitust? Sest need teadmised, oskused ja kogemused saab ta ise, oma vabast tahtest lähtudes valida. MIKS on vaja noore valikuid toetama professionaalset noorsootöötajat? Et noor usaldusväärse ja oskaja täiskasvanu toel oma valikute põhjusi ja tagajärgi teadvustaks ning kogetust õpiks.
