Miks keskkonnahoid on iga noortega töötava inimese vastutus?

Paljude noorte elus on keskkonnahoid üks peamiseid eesmärke ja suurimaid murekohti. Praeguses keskkonnakriisis ootavad teismelised täiskasvanutelt vastutuse võtmist. Üksikisikute vastutuse üle arutletakse sellel teemal pidevalt, kuid valdkonnaülene vastutus paistab olevat jäänud ideetasandile.

Kelle ülesanne on keskkonnahoid? Miks on see jäänud noortega töötavate spetsialistide seas seni pigem üksikisikute vabatahtlikuks pingutuseks või teemaürituste ettevõtmiseks? Kuidas keskkonnahoidu kui valdkondlikku vastutust ikkagi rakendada?

Just nendest küsimustest innustatuna toimus traditsiooniline MIHUSe aruteluring, milles seekord osalesid Asso Viiding (Nõmme Vaba Aja Keskuse laste ja noortetöö juht), Evely Pajula (Valdeku noortekeskuse noorsootöötaja), Heiki Viisimaa (Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse agentuuri noortevaldkonna arendusprojektide koordinaator) ja Heili Griffith (Eesti Noorsootöötajate Kogu tegevjuht). Arutelu juhtis Stories For Impacti juht ja Changemakers Academy käivitaja Jaan Aps. Arutelu on võimalik järele vaadata siit.

Arutelu läks liikuma krutskiga küsimusest ehk mis põhjustel peaks noortega tegelevas valdkonnas panema üldse nii palju rõhku ühele teisele valdkonnale ehk keskkonnahoiule. Kohe alguses aga selgus, et kõik arutelus osalejad olid selle teema enda jaoks juba pikema aja jooksul sügavalt läbi mõtestanud.

Asso tõi esile, et keskkond ongi valdkond, mis seob noored, täiskasvanud ja kogu ühiskonna tervikuks. Ta lisas, et noortekeskuses tegutsevate noorsootöötajate põhiline vastutus seisneb noorte jaoks turvalise, arendava ja puhta keskkonna tagamises. Taolisest keskkonnast hoolimine ja selle hoidmine ongi Asso meelest üks noortevaldkonna aluseesmärkidest. Kui keskkonnahoiu baasvajadus on täidetud, saavad sellest esile kerkida noorte loovad ideed ja omaalgatus.

Heiki tuletas meelde, et loodushoiu seadmine esmatähtsaks vastab ka noortevaldkonna aluspõhimõttele ehk noorte huvidest ja vajadustest lähtumisele. Just selle printsiibi tõttu pole noortevaldkonnas fikseeritud nimekirja nii-öelda kohustuslikest valdkondadest. Küll aga näitab Heiki endagi varasem kogemus näiteks Eesti Noorteühenduste Liidu esindajana üle riigi noortele töötubasid korraldades, et vähemalt 90 protsenti noortest toovad kõige olulisemate küsimuste hulgas nii kohalikul kui ka üleilmsel tasandil esile just keskkonnatemaatika. Seega ei tulene keskkonnahoiuga tegelemine ainult täiskasvanute moraalsest vastutusest, vaid vastab otseselt ka noorte endi nõudlusele. Heili täiendas, et nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt on noorte suurim mure just keskkonnakriis ning seetõttu peab see teema olema ka noorsootöötajate fookuses.

Evely märkis oma kogemuse põhjal, et seoses keskkonnahoiuga on noorsootöötajate roll mitmekülgne. Ühelt poolt aitavad nad noortel mõista valdkonna tähtsust ning aidata omandada keskkonnahoiuks vajalikke teadmisi ja oskuseid. Teisalt vastutavad noorsootöötajad teadlikuks saanud noorte võimestamise eest, et nood saaksid keskkonnateemadel kaasa rääkida ja julgeksid teisigi noori aktiivsusele üles kutsuda näiteks protestiaktsioonide näol.

Seoses noorte võimestamisega tõi Heiki välja noortevaldkonna projektide mitmekesistumise vajaduse: „Keskkonnateemalised projektid on praegu eelkõige seda tüüpi, kus eksperdid töötavad välja materjali, nii-öelda puistavad noortele tarkust ja muudavad niimoodi keskkonda paremaks. Mingi maani on see õige lähenemine, sest eriti kui vaadata üle Euroopa, siis kõigil noorsootöötajatel ja noortel ei ole praegu piisavalt palju teadmisi. Samas loodan, et üha enam jõutakse pelgalt teadmiste jagamise asemel pigem noorte võimestamiseni, sest paljud noored on tänapäeval keskkonnateemades suuremad eksperdid kui keskmine täiskasvanu. Võimestamine võiks keskenduda näiteks protestidele või valimistel edukaks keskkonnateemade survegrupiks muutumisele. Praegu on keskkonnaprojektid liiga rahulikud.“

Seoses keskkonnaprobleeme puudutava teadlikkuse suurenemisega mainis Heili noorsootöötajate olulist rolli noorte toetamisel olukordades, kus mure keskkonna pärast hakkab negatiivselt mõjutama vaimset tervist ja teovõimet: „Noorsootöötajal peaks olema oskused noort toetada, kuidas ise selle kõige sees terveks jääda.“ Heiki lisas, et ehkki osa noorsootöötajaid võivad end keskkonnaärevuse maandamisel ebakindlalt tunda, on siinjuures suur potentsiaal koostööl keskkonna- ja vaimse tervise edendamise organisatsioonidega, kes on selle teemaga tegelemisest väga huvitatud.

Asso tõi teisalt välja, et loodushoiu tähtsustamine noortekeskuses võib juba iseenesest noori toetada: „Keskkonnaärevuse üks suuri komponente on ka abituse või ängi tunne, sest täiskasvanud ei võta midagi ette, ja noortena tuntakse, et neist endist jääb väheks. Miks on nii, et täiskasvanud midagi ei tee? Noortekeskus on suurepärane koht näitamaks, et on sellest teemast vägagi hoolivaid täiskasvanuid, kes suudavad, saavad ja tahavad noortele pakkuda sellist keskkonda, kus need teemad on üleval, ning mitte lihtsalt üleval, vaid keskmesse tõstetud.“

Kui roheline on noortevaldkond Eestis praegu? Ja kui ollakse roheline, siis kas looduskaitse värvi roheline või kogenematu algaja tooni roheline?

Heili vastas: „Kahetsusväärselt on noortevaldkond ühiskondlike muutuste käsitlemisel pigem järel lonkinud. Alles siis, kui noored hakkavad teatud olulistest teemadest rääkima, on teemaga tegelemise vajalikkusest aru saadud.“ Ühe strateegilise keerukusena tõi Heili välja ühiskondlike probleemide arvukuse, mis on noorsootöös tervikuna raskendanud fookuse seadmist just loodushoiule. Seetõttu on keskkonnateemade käsitlemise aktiivsus seni sõltunud konkreetse noorsootöötaja huvist või veendumustest. Evely kinnitas, et fookuse seadmine just keskkonnahoiule pole noorsootöös olnud iseenesestmõistetav. Tervikliku maailmapildi kujundamise asemel kiputakse panema omavahel konkureerima üksikteemasid: „Noorsootöö on selline valdkond, mis võiks tegeleda kõigega, aga kõigega korraga tegeleda ei saa.“

Organisatsioonidel, nagu Eesti Noorsootöötajate Kogu, on seega tähtis roll teema nähtavaks muutmisel ka nende noortega töötavate inimeste jaoks, kes sellele seni mõelnud pole. Üheks praktiliseks viisiks on tutvustada mõtet noortekeskuse keskkonnahoiu plaani loomisest, mille elluviimine aitab tutvustada ja harjutada igapäevaseid põhimõtteid, nagu ressursside kokkuhoid, asjade taaskasutus ja jäätmete vähendamine. Keskselt saab välja pakkuda kergesti mõistetavaid mõistlikke põhimõtteid ning ideid positiivse mõjuga tegevusteks, millega alustamine on igale noortekeskusele jõukohane. Sealjuures on olulised arutelud, mis ühelt poolt harivad inimesi ja aitavad vältida rohepesu ning teisalt aitavad juba välja kujunenud isiksustel harjuda samm-sammult muutustega, nagu näiteks täistaimse toidu pakkumine noortevaldkonna üritustel.

Evely ütles oma kogemuse põhjal ka seda, et parima tulemuse annab selge sihi seadmine koos esimeste jõukohaste sammudega: „Rääkisime noortekeskuses paar aastat tagasi läbi, et tahame olla keskkonda hoidev noortekeskus. See ei alanud kohe nii, et meil oli 101 tegevust ja üritust ning olime sealjuures täiuslikud. Igal aastal tuleb midagi juurde, just igapäevaellu, ja ma näen, et need väikesed sammud ajas kasvavad. Nendest sammudest tuleb lihtsalt hoolida ja neid jätkata.“

Valdeku noortekeskuse esimesed sammud peale töötajatega väärtusruumis kokku leppimist tulenesid tiimi enda teadmistest aktuaalsete loodushoiu teemade kohta ja olid väga praktilised: „Kirjutasime pakendikeskusesse, et saada prügi sorteerimiseks kõik vajalikud prügikastid. Sealt edasi näiteks otsustasime, et me ei kasuta ühekorranõusid, sest meil on noortekeskuses ju nõud olemas. Edasi vaatasime oma varad üle – kas kõik asjad täidavad mingisugust eesmärki ja kas saame neid korduvalt kasutada, et vältida igasugust prügi tekkimist.“

Sealjuures tõi Asso esile, et üksikutest aktsioonidest kaalukamadki on väärtuskokkulepped, millest lähtutakse noortekeskuse kõigi igapäevategevuste planeerimisel ja elluviimisel: „Kui meil on vaja korraldada järjekordne noortekeskuse sünnipäev, siis selle planeerimise faasis käime läbi kõik punktid, et oleksime võimalikult truud oma keskkonnaväärtustele. Kas meil on vaja osta ühekordseid lipukesi ja õhupalle, mis leiavad hiljem tee prügikasti? Oleme juba mitu aastat taaskasutanud ise käsitsi tehtud, sealhulgas vanapaberist valmistatud kaunistusi. Minu arust on uute asjade ostmisest palju ägedam, kui võtad viis aastat hiljem välja need samad vanad asjad – tuletad meelde loo, kuidas need kõik on valminud ja mis väärtust need kannavad.“

Ka rahastajad, nagu Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse agentuur, on hakanud keskkonnateemasid just kliimamuutustega võitlemise näitel esmatähtsaks seadma. Sealjuures innustatakse noorte- ja keskkonnaorganisatsioone koostööd tegema, sest esimestel võib nappida valdkondlikku kompetentsi sisukate tegevuste plaanimiseks ning teistel jääda puudu aktiivsetest elluviijatest, kelleks võivad olla just noorteühenduste liikmed. Lisaks annab taoline kokkutoomine keskkonnaorganisatsioonidele võimaluse kujundada järgmise põlvkonna hoiakuid.

Heiki märkis, et sarnaselt noorsootöötajate esindusorganisatsiooni tegevusega on ka rahastaja töös mustvalgete reeglite seadmisest tähtsam argumenteeritud arutelude algatamine olukordades, kus tuleb leida tasakaal mitme olulise sihi vahel. Näiteks keskendub üks osa Erasmus+ programmist rahvusvaheliste õpirännete toetamisele, millega kaasneb reisimine, sealhulgas lennukiga lendamine. Ilma füüsiliste kohtumisteta väheneks aga teatud eesmärkidega õpitegevuste väärtus märkimisväärselt. Seetõttu rahastaja küll põhimõtteliselt võimaldab reisimist ja lendamist, kuid paneb üha suuremat rõhku toetusesaajate harimisele projektide keskkonnamõju vähendamisel, nagu Heiki seda järgnevalt näitlikustas: „Praegu on olukord selline, et kui keskkonnamõju kohta küsitakse, siis vastavad kõigi projektide elluviijad väga triviaalselt. Stampvastus on, et me prindime vähem materjali paberile. Kindlasti teeb see natukene keskkonda paremaks. Aga võib-olla ei peaks sellele keskenduma, kui näiteks projekti toimumiskohaks on valitud mõni Kariibi mere saar, kuhu lennukiga lendamise mõju on tuhat korda suurem kui selle kahe paberilehe printimata jätmine. Paberi ja prügi sorteerimise peale mõtlemine on kahtlemata mingisugune edusamm, aga tahaks, et sealt jõutaks ka teiste asjade juurde.“

Kokkuvõttes noppisime arutelust välja järgmised nipid noortevaldkonna potentsiaali paremaks avamiseks keskkonnahoiu toetamisel.

1. Vähim, mida noortega töötavad inimesed teha saavad, on see, et lepitakse kokku ühised väärtused, millele tuginedes tehakse kõiki igapäevategevusi võimalikult keskkonnahoidlikult, seda näiteks noortekeskuse töö korraldamisel või rahvusvahelise projekti elluviimisel. Noortevaldkonna katus- ja arendusorganisatsioonid ning keskkonnaühendused saavad siinjuures toetada teema esile tõstmisega, aga kindlasti ka algajatele oskusteabe jagamisega, et viimased saaksid astuda esimesed jõukohased sammud, ning kogenumate tegijate kokkutoomisega ambitsioonikate koostöötegevuste soodustamiseks. Keskkonnateemadega tegelemine võiks toetada ka noorsootöötajate professionaalse enesehinnangu tõusu ja nende nähtavust ühiskonnas, aidates noorsootöötajatel endile ja teistele teadvustada, kui tähtis on see amet ühiskonna tuleviku seisukohast.

2. Kui eelnevas punktis oli juttu miinimumprogrammist seoses teadmiste jagamise ja teadlike valikute tegemisega igapäevatöös, siis järgmiseks sihiks peaks olema noorte võimestamine keskkonnahoius aktiivse ühiskondliku rolli võtmisel, sealhulgas mõjusate survegruppidena. Taoline arengusuund nõuab mugavustsoonist väljatulekut nii noorsootöötajate, projektide eestvedajate kui ka rahastajate jaoks ning vajab julget eestvedamist.

3. Noortega töötavatel inimestel ja asutustel, nagu noortekeskustel on suur potentsiaal nii teadmiste andmisel kui ka võimestamisel. Kuna noorte keskkonnahoiuga seonduvad teadmised ja motivatsioon võivad olla väga erinevad, tasub sealjuures toetada juba teadlikke noori (kes võivad olla teatud teemadel noorsootöötajatest kompetentsemadki), et nad oskaksid innustajate ja selgitajatena tulemuslikult kaasata neid noori, kes on keskkonnateemadel seni passiivsemad olnud.

Kommentaar

Ketlin Sults, noor loodus- ja keskkonnakaitsja, 10. klassi õpilane

Keskkonnahoid ja terviklik noorus

Keskkond, kus elame ning millega iga päev kokku puutume, mõjutab meie tervist ja tulevikku. Kui meid ümbritsevad päevast päeva jutud keskkonnakriisist, metsapõlengutest, õhusaastest ning paljust muust negatiivsest, siis ei tekita see just väga turvalist tunnet. Eriti kui räägitakse probleemidest, kuid mitte nende lahendamisest. See kõik hoiab inimesi, iseäranis noori, kes on maailma suhtes tundlikumad, pideva stressi all. Stress teeb meid haigeks ja võtab ära motivatsiooni.

Keskkonna terviklikkus on ääretult lai mõiste. See võib tähendada nii tasakaalu linnade ja rohealade vahel, puhtaid randu kui ka suduvaba õhku. Minu jaoks on keskkonna tasakaal seda kõike. See on kogu maailma rikkumatu ilu meie ümber. Näitena võiks tuua metsas jalutamise – lehekohin, linnulaul, värvid, värske õhk, rahu. Võib väita, et saastamata mets on terviklik. Seal on kõik tasakaalus: midagi pole puudu ega üle. Sama võib väita ka tervikliku noore kohta: tal pole midagi liiga vähe ega midagi liiga palju. Ta on tasakaalus.

Keskkonna terviklikkuse hoidmiseks tuleb seda kõigepealt tundma õppida. Õppida, mida see vajab ja millega sellele liiga tehakse. Seejärel oskame seda parandada, isegi tervendada, ning tulevikus hoida. Selleks et noor, kes alles maailma avastab, saaks tunda end turvaliselt ja kindlalt, on tal vaja turvalist keskkonda. Teisiti öeldes – terviklik noor vajab terviklikku keskkonda. Ma usun, et noored, kes õpivad keskkonda tundma ning seda hoidma, leiavad samal ajal ka iseennast. Nad muutuvad nõnda koos keskkonnaga terviklikumaks ja õpivad tulevikus ka seda tasakaalu endas hoidma.

Sisukord

• Sissejuhatus – terviklikkuse mõtestamise mäng
• Terviklikkuse taotlusest, Kalevi Kull
• MIHUSe väljakutse: essee teemal „Terviklik noor“
• Kuidas noortega „Surmatantsu“ mõtestada?, Kerttu Palginõmm
  • kommentaar Annika Laats
• Nooruslikkus tuleb luua noorelt! Aga saab ka hiljem, Hillar Käsper ja Laura Välik
• Miks keskkonnahoid on iga noortega töötava inimese vastutus? veebiarutelu kokkuvõte, Jaan Aps
  • kommentaar Ketlin Sults
• Noored taastavas õiguses – mitmekülgne kogemus, Annegrete Johanson
  • kommentaar Reelika Ender
• Noorsootöötajaks kujunemise ja olemise teekonnad, Ilona Rannala
  • kommentaar Marit Kannelmäe-Geerts
• Noorsootöö ja jagatud suutlikkus, Kristi Jüristo
  • kommentaar Asso Viiding
• Tantsuhuvihariduse mõju noore kujunemisele, Inna Sulg
  • kommentaar Alo Lõoke 
• Noore arengut toetab terviklik lähenemine, Tiina Saar-Veelmaa
• Noorte omaalgatus kui HOOG tulevikutegijatele, Riin Luks ja Kristiina Valk
  • kommentaar Karoliine Aus
• Uus pagulaskriis ja noorsootöö: ülemaailmsed väljakutsed ja globaalne solidaarsus, Julia Dem 
• Deepfake ehk süvavõltsingud, Eneli Kindsiko
  • kommentaar Avar Pentel

Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Luisa Harjak.