fbpx

Küberturvalisus on praegusel nutiajastul omandamas kriitilisemat tähtsust kui kunagi varem. Noored puutuvad igapäevaselt kokku erinevate sotsiaalmeediakanalite ja voogedastusega ning ka koolitöid tehakse aina rohkem internetis nii üldisemalt kui ka maailmas tekkinud koroonakriisi tõttu. Küberturvalisus on valdkond, millest peaksid kõik inimesed baasteadmisi omama – sealhulgas noorsootöötajad, kes puutuvad noorte ning nende igapäevaelu ja probleemidega oma töös kokku. Noorsootöötaja on noorte jaoks sageli eeskujuks ning tema edastatav info läheb noorele korda, mistõttu on noorsootöötajatel eriti oluline ennast küberturvalisuse valdkonnas harida, et vältida sel teemal valeinfo levimist. 

Osa noorte probleeme algab internetist, kus võib esineda kiusamist erineval moel. Noorsootöötajad puutuvad sageli kokku ka noortega, kes on haavatavamad ja võivad kergemini kiusamise ohvriks sattuda. Üks leviv kiusamisviis on teha kiusatava nimel libakonto, kus avaldatakse pilte, tekste ja muid (tõenäoliselt häbistavaid ja solvavaid) materjale. Selleks, et noorsootöötaja saaks antud olukorras abiks olla, on noorsootöötajal vaja esmalt teadmisi, millistes kanalites ja mis viisidel noored internetis suhtlevad. Selleks, et noorsootöötaja oskaks sekkuda ja noort nõustada, vajab ta teadmisi erinevate laialdase kasutajaskonnaga sotsiaalmeediakanalite turvalisuse ja privaatsuspoliitika teemadel ning oskama soovitada adekvaatseid lahendusi (nt sotsiaalmeedia kasutajatoega ühenduse võtmine, et konto eemaldada või blokeerida, pöördumine veebikonstaabli poole jpm). 

Teine teema, mida on oluline silmas pidada, on noore käitumine internetis. Ka noori tuleb harida internetikäitumise vallas. Tihti pole noored teadlikud, kuidas võivad jäetud kommentaarid mõjutada teist inimest, sest sageli ollakse nendes kommentaarides vabamad kui tavapärases näost näkku suhtluses. Samuti ei mõelda, milliseid emotsioone ja reaktsioone see võib lugejas tekitada, sh võib loetud kommentaaride tõlgendamine olla eri inimeste vaatenurgast väga erinev ning panna veerema lumepalli, mida sageli võib näha erinevates sotsiaalmeediakanalites sõnalahinguna. Suurenenud sõnavabadust kiputakse valesti tõlgendama ning nägema selles võimalust sõna võtmiseks kellegi mahategemiseks, halvustamiseks ja kiusamiseks. Enamasti öeldakse halvasti anonüümse kasutaja alt. Kuid selline anonüümsus on vaid näiline, tegelikult on absoluutselt iga tavaline internetikasutaja ühel või teisel viisil jälgitav/jälitatav. Seda asjaolu kiputakse internetti kasutades unustama – kõik jääb alles, mitte miski ei kustu kunagi päriselt. Kui noored teaksid, et internetis anonüümselt öeldud sõnad võivad ringiga nendeni tagasi jõuda, kaoks väga suur osa sellest tegevusest ning õpitaks, et igaüks on sunnitud võtma vastutuse oma sõnade ja tegude eest ükskõik, mis olukorras need on öeldud ning millised need sõnad ja teod ka poleks. Advokaat Robert Sarv on aidanud kiusatavatel paljude anonüümsete netikommentaatorite isiku nende arvuti IP-aadressi alusel tuvastada ning laimu levitamise eest kohtu abil valuraha või sellest veelgi karmimat karistust nõuda. Anonüümsena solvavat sisu levitades ollakse ikkagi tuvastatavad ning sellele võib järgneda rahaline karistus või vabaduse kaotus.

Noorsootöötajad saavad abiks olla noori nõustades, mida oleks sobilik postitada internetti ja mida mitte. Tuleb teada, milline info on väärkasutatav. Nooruki aadress, pangaandmed, telefoninumber, pildid väärisasjadest (eriti sellised, mis on statsionaarsed ehk mis on tõenäoliselt kodus) ja isegi pildid lennupiletitest on kõik potentsiaalselt kuritarvitatav info, kui see juhtub valedesse kätesse sattuma. Piltide jagamine on levinud tegevus, kuid võib noore privaatsuse paratamatult ohtu seada. Samuti on kasulik nõustada noort selles vallas, milliseid turvasätteid kasutada, et privaatne info, mida nad ikkagi otsustavad avalikustada, vaid piiratud inimestele näha oleks. Kõige ilmekam näide sellest on Facebook, kus saab valida erinevaid sätteid, et kuvada sisu ainult enda siseringkonnale ning jätta välja need, kellele sa enda tegemisi näidata ei taha. 

Noored saavad aga õpetada täiskasvanuid ja ka noorsootöötajaid omakorda mitmetes küberturbe valdkondades. Tähtis osa küberturvalisusest on enda andmete kaitse. Suurel osal noortest on arvutitesse paigutatud viirusetõrje, mis kaitseb paljude erinevate rünnakute eest. Troojaviirused, petuskeemid, pahavaraga täidetud veebilehed ning väljapressimine on levinud viisid, kuidas saab pahaaimamatutelt arvutikasutajatelt raha või andmeid välja petta. Et ennast kaitsta, on tark installida enda arvutisse pahavaratõrje, mis hoiataks, kui mõni e-kirjaga kaasa tulnud manus, veebileht või programm võib arvutikasutaja tähtsad failid luku taha panna, nõudes selle vabastamise eest lunaraha. Just noorsootöötajatel on oluline paigaldada (enamasti tasuta) viirusetõrje, sest tihti hoiavad nad arvutites tundlikku infot, millele tohib juurdepääs olla vaid noorsootöötajal endal. 

Noored teavad ka seda, et arvuteid on võimalik kaugelt juhtida ja kontrollida. See teeb paljude inimeste elu mugavamaks, kui nad pääsevad enda arvutis olevatele failidele ligi ka mobiilist või tahvelarvutist. Kuid kontrollimist saab ka kurjasti ära kasutada. Seadmesse sisse ehitatud arvutikaamera (enamasti sülearvutitel) kaudu on võimalik jälgida inimese tegevusi ning jäädvustada kasutaja nägu ja tuba, milles inimene arvutit kasutab. Inimese nägu ja tuba saab ära kasutada, luues selle inimese näoga libakontosid; saab teada tema korteri või maja asukoha vastavalt sellele, kas on aknast välja näha või mitte, ning sihtida röövimiseks just selle arvutikasutaja kodu, kui on taustal märgata väärisesemeid, nagu telereid ja teisi arvuteid. Samuti saab jälgida klaviatuuri kasutamist, saades teada, mis on inimese erinevate internetikontode paroolid ja kasutajatunnused, ning neid kuritarvitada. Või siis kasutada arvutit edasi pärast arvuti sleep-mode’ile panemist, postitades erinevatele kontodele isiku jaoks kahjulikke materjale (pilte, tekste, linke jms), muutes faile, installides paha- ja nuhkvara, mis edaspidigi arvutikasutaja järel nuhib. Selle vältimiseks ongi noored endale installinud viirustõrje ning pannud sülearvutitel kaamera peale kleebise, mis vajadusel varjab kaamerapilti.

Kuna nii noorsootöötajatel kui ka noortel endil on väga erinevad kogemused küberturvalisuse vallas, oleks kasulik need teadmised ühendada, et kõik osapooled saaksid üksteiselt uusi asju õppida ning oma teadmisi laiendada. Tehnilise ja arvutialase poole pealt saavad kogemusi jagada noored ning internetis eetilisest käitumisest noorsootöötajad. Sellega võidavad mõlemad osapooled ning loovad koos turvalisema internetikeskkonna, kus inimesi austatakse ning varitseb minimaalne oht nii arvuti kui ka iseenda turvalisusele.

MIHUS nr 32 sisukord

Kaanepildi autor on Eesti kunstnik Martin Märss.

.

Print Friendly, PDF & Email