The post Sissejuhatus – tähistades keerulisust! appeared first on MIHUS.
]]>„Hoiate pihus noorsootöö ajakirja MIHUS esimest numbrit,“ kirjutas kaasteeline Marit Kannelmäe-Geerts MIHUSe esimese numbri sissejuhatuse esimesel real aastal 2009.
Sellest ajast on nii mõndagi muutunud. Ja nii mõndagi jäänud samaks. Nii mõnigi muutus võis olla negatiivne, nii mõnigi mittemuutus aga positiivne – ja vastupidi. Mulle tundub, et just oskuses eristada neid nelja kategooriat – negatiivne muutus, negatiivne mittemuutus, positiivne muutus, positiivne mittemuutus – peitub tõeliselt sisuka arengu võti, sest ka mittemuutus ja väärtusliku asja läbi aja hoidmine võib olla arengu tunnusmärk.
MIHUS on ilmunud 15 aastat! Käesolevas numbris tähistame MIHUSt ja nii neid noortevaldkonna teemasid, mis on ajas muutunud, kui ka neid, mis on ajas mittemuutunud. Hea lugeja, kutsun sind tabama seda, millisesse neljast kategooriast üks või teine teema kuulub!
Kas sa aga tead, mis teeb MIHUSe nõnda eriliseks ja tähistamise vääriliseks? Milline on MIHUSe kui Eesti noortevaldkonna ajakirja roll? Mul on hea meel jagada mõtteid MIHUSe kaasteelistelt.
„Ajakiri on valdkonnas ja üleüldse ühiskonnas juurduvate või vajalike muutuste kontekstis üks samm ees. Sealjuures avab ajakiri alati eri teemavaldkondade tahke erinäolisel ja avatud moel, millest enamasti ei konverentsid, seminarid ega koosolekud ei kõnele.“ Kadri
„MIHUSe oluline roll on kajastada aktuaalseid ja võibolla isegi tabu- või provokatiivseid teemasid, millest noortevaldkonna töötajad peavad teadma.“ Elizaveta
„Kasutame MIHUSe artikleid arutelude algatamiseks, valdkondliku info jagamiseks ning vahel on see ka lihtsalt hea lugemine, mida kohvitassi kõrval pausi ajal lugeda ja millest inspiratsiooni saada.“ Kadi
„Ajakiri, mis on mõeldud kõikidele noortevaldkonna töötajatele, on ilmselgelt vajalik kogukonna kokku toomiseks, ühiste arusaamade loomiseks, kogemuste jagamiseks ja info saamiseks.“ Maarja
„Kuna see on ainukene (noortevaldkonna – toim) ajakiri, siis sellel on oluline roll tegevnoorsootöötajate enesearengu toetamisel, et laiendada nende vaatevälja, arusaamasid noorsootöös toimuvast, näidata valdkonna arengusuundi, mitmekesisust.“ Lianne
Kõige tabavam vastus sellele küsimusele kõlas aga noorsootöö praktikutelt: „Keerulised tekstid.“ Kas MIHUSe olemust saakski paremini kokku võtta? MIHUSe roll on avaldada just uut, värsket, mõtlemapanevat, suisa mõtet sütitavat, mugavustsoonist väljaspool olevat ehk enesearengut toetavat lugemist noortega töötavale spetsialistile. Vastupidi keerulisele on lihtsa ehk vähe mõtlemapaneva lugemisel oht luua eneses nii negatiivset mittemuutust ehk stagnatsiooni kui ka negatiivset muutust ehk taandarengut. Just mõtlemapanevalt keeruline väärib lugemist! Küsimus on vaid selles, kuidas muuta keeruliste teemade mõtestamine enda jaoks nauditavaks! Areng nauditavaks! Ja õpetada seda oma kogemusele tuginedes noortele. Sest ka noored pelgavad keerulisi asju. (Huvitav miks?!)
Usun kogu südamest, et noored väärivad just eeskujusid, kes näitavad keeruliste asjade avastamise põnevust ja võlu, seda, kuidas ka kõige keerulisemad probleemipuntrad muutuvad harutades selgemaks ja kuidas keeruliste väljakutsete vastuvõtmine viib nii positiivse muutuse kui ka positiivse mittemuutuse ehk tõeliselt sisuka arengu poole.
Üks lihtne, ent trikiga küsimus: kas (enese)areng on lihtne praktika? Kui vastasid jaatavalt, on aeg avada pihus olev MIHUS õige keerulise koha pealt!
Lõpetuseks! Sattusin hiljuti vaatama fotosid esimestest, 1988. aastal korraldatud Hageri kihelkonnapäevadest. Milline rohelus – suured puud kaardusid võimsa rohelise katusena üle asula peatee! Milline kogukonnavaim – inimesed, igas vanuses, tervete perekondadega (ei olnud vist nii, et „ei viitsi“ või „pole aega“), täitmas võimsat rohemaja seinast seinani, kõik mööda teed üheskoos edasi liikumas.
Mulle tundub, et oleme tänaseks selle maailma kaotanud, vähemalt väga suure osa sellest – puud on langenud nii tühjalt seisvate bussitaskute, lisavalgustuse kui ka üleasfalteerimise ehk niinimetatud progressi nimel. Minevikuga kohtudes hakkas mind kummitama küsimus, milline oleks noorsootöö olnud ühiskonnas, kuhu oleksime osanud kanda nii samavõrd rohelise elukeskkonna kui ka vägeva kogukonnavaimu. Milline võiks olla töö noortega siis, kui meie täiskasvanutena õpime keerulisi väljakutseid vastu võttes kandma homsesse tänased väärtused?
Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.
The post Sissejuhatus – tähistades keerulisust! appeared first on MIHUS.
]]>The post Mina ja MIHUS appeared first on MIHUS.
]]>Mäletan seda hinge- ja kätevärinat, kui 15 aastat tagasi esimese ajakirja jaoks artikleid kokku kogusin ning põimisin. Vastutus pakkuda noortevaldkonnas töötavatele inimestele väärilist lugemist ja samal ajal luua sisu, mis tutvustaks teistele noorsootöö sügav-laia maailma, oli võimas. Samas, me uskusime selle ajakirja vajadusse ja võimalusse juba esimesest hetkest alates. Teadsime, et see toob meie valdkonda midagi, mida seni pole olnud, ning nüüd, 15 aastat hiljem, on olemas igakülgne kinnitus, et ajakiri on vastu võetud, see on oma juured kenasti kinnitanud ja jääb loodetavasti püsima.
Ometi tuleb tõdeda, et ma ei pidanud tõenäoliseks, et ajakirja nõnda pikk elu ees ootab. Selle eest olen tänulik kõikidele, kes on olnud ajakirja ilmumise taustajõuks, kaasamõtlejateks, kirjutajateks, toimetajateks, kujundajateks, trükkijateks (jah, esimesed aastad ilmus ajakiri ka paberil) ja lugejateks.
Praegusele lugejale võib tunduda iseenesest mõistetav, et meie valdkonnal on oma häälekandja. Alguses see nii ei olnud. Ajakirja loomisel oli nii innukaid kaasaelajaid kui ka kõhklejaid. Kas on, millest kirjutada, kas on lugejaid, kas on kirjutajaid ja kas kõik see tasub end ära? Vastus on sulle, hea lugeja, muidugi juba teada – tasus rohkem kui võis arvata. Meie soovisime noorsootööd vaadata eri nurkade alt, tuua uusi teemasid ja teadmisi ning samal ajal jagada seda mitmetahulist kogemust, mis valdkonnas iga päev koguneb, ka nendega, kelle jaoks see ala on veel võõras. Aastate jooksul on selgunud, et ajakirja loevad nii noortevaldkonna inimesed kui ka teised laste- ja noortega töötavad inimesed. Mida laiemaks oleme julgenud teemadega minna, seda kaugemale kajab ka noorsootöö panus. Usun siiani, et noorsootöö on teiste valdkondade koostööpartnerina endiselt alaväärtustatud, ja peame veel kõvasti tööd tegema – nii oma tegevuse kvaliteeti hoides, oma toimetamistest rääkides kui ka kirjutades.
MIHUS ongi saanud sellele kaasa aidata: andnud meie valdkonna töötajatele võimaluse mõtestada eesti keeles oma tööd laiemas kontekstis ja paigutada meie valdkond üheks osaks sellest mitmekesisest maailmast või süüvida kirjutajana sügavamale. Mulle tundub, et MIHUS on olnud need ilmumise aastad tunnistajaks, kuidas noorsootöö on saanud selgemaks ja maailm on samal ajal läinud palju keerulisemaks. See omakorda on tekitanud vajaduse leida kogu aeg see miski, mida noored meilt vajavad, et toime tulla. Me peame mõistma, mis noori köidab ja murelikuks teeb, ning pakkuma neile vajalikke teadmisi, oskusi ja hoiakuid, mis aitavad nendes endis ja maailmas toimuvaga toime tulla. Kui MIHUS on saanud olla kasvõi mõnele noortega töötajale või noorele abiks, siis oleme teinud head tööd.
Mis võiks tagada MIHUSe edasise rahuliku ja sisuka kulgemise? Selleks saavad olla ainult valdkonnas toimetavad inimesed, kes soovivad oma mõtteid kirja panna, küsida kriitilisi küsimusi ning hoida samal ajal lootust ja otsida lahendusi. Samuti lugejad, kes kasutavad kõiki saadud teadmisi oma töös, panustavad tagasisidega või kannavad õpitut edasi. Nüüdseks on ilmunud ajakirjanumbrid saanud mõnes mõttes Eesti viimase 15 aasta noortevaldkonna kroonikaks. Võime vaadata tagasi ning tõdeda, et oli aeg, kui rääkisime veel erinoorsootööst, mis on nüüdseks sulanud üheks inimõigusi ja väärikust tagavaks valdkonnaks, mis teeb endast parima, et keskkond, tegevus ja inimesed oleksid turvalised ning toetaksid kõiki tulijaid. Oli hetki, mil kaalusime põhjalikult noorsootöö panust tööhõivevalmidusse. Nüüd läheneme taas selgemalt ja terviklikumalt inimeseks olemisele, toetame noori, kui nad teevad enda elus olulisi otsuseid, ning püüdleme selle poole, et need otsused aitaksid noortel olla hoolivad nii enda, teiste kui ka ümbritseva keskkonna vastu. Kui ühel hetkel olid digilahendused noortega tehtavat tööd täiendav osa, siis nüüd vaatame taas põnevusega, kuidas need maailmad ühte sulanduvad, ning uurime uudishimu ja väikese hingevärelusega, mida see meie ja noorte jaoks tähendab. Mida me peame ja saame teada, et tasakaalu säilitada?
Tasakaalu oleme vist küll alati hoidnud. Mäletan lugematuid arutelusid, kuidas hoida ajakirja tekstides tasakaalu küsimuste, konstruktiivse kriitika ning selge positiivsuse, tunnustuse ja hoolivuse vahel.
Just tasakaalu on MIHUS ka minule kogu teekonnal pakkunud. Seda teksti kirjutades mõistan, kui tähtsat rolli see ajakiri on minu tööelus mänginud. Olin pikka aega toimetaja ning seejärel tagala toimetajatele, kes eesrindel tekste toovad, loovad ja tervikuks kokku koovad. MIHUS on olnud truu kaasteeline, kes on minult iga mõne kuu tagant küsinud: „Mida olulist sulle südamelähedases valdkonnas praegu toimub? Mida me peaksime teadma, et oma tööd veel paremini teha?“ Lisaks on ta andnud võimaluse kohtuda meie valdkonna parimate tegijatega, et ka neile neid samu küsimusi esitada. Vaieldamatud lemmikhetked on siiski olnud õhtud, mil koos Lauraga teemadesse kaome ja avastame, et ehk me ei lahendagi praegu ainult järgmise ajakirja ilmumisega seotud küsimusi, vaid ambitsioon on meid lennutanud kogu maailma parandama. Kes ei saaks olla tänulik, kui töö annab võimaluse olla uudishimulik, enda hoiakuid küsimuse alla seada ja mõelda, kas ma ise toimetan nii, nagu oleme oma artiklites julgustanud teisi tegutsema?
MIHUSele soovin jätkuvalt pikka iga ja samas selle ägeda teismelise julge mõttelennu püsimist! Ja sina, hea lugeja, võta igast ajakirjast enda jaoks midagi väärtuslikku kaasa ning anna see edasi. Väikesed mõtted muudavad maailma ning praegu vajab maailm palju hoolivust ja headust!
Teie Marit
Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.
The post Mina ja MIHUS appeared first on MIHUS.
]]>The post Ajarännak: kas suudame mõista ja võimestada teismeikka jõudnud noorte osalust? appeared first on MIHUS.
]]>Noorte osaluse lapsepõlv
Noorte osalust kui kodanikuaktiivsuse mõistet demokraatlikus ühiskonnas asuti 1990ndate alguse taasiseseisvunud Eestis mõtestama esmalt noorteühendustes tegutsemise kaudu. „Noorteühingute (taas)sünd oli üks olulisemaid muutusi kogu noortevaldkonnas, kuivõrd see põhines suures osas nii noorte kui ka täiskasvanute kodanikuaktiivsusel“ (Taru, Pilve, Kaasik, 2015).
Esimesed kohaliku tasandi osaluskogud said alguse 1990ndate lõpus, kui moodustati noorteparlamendid Narvas ja Kuressaares. Noortevaldkonna arengukavas 2006–2013 sõnastati ühe prioriteedina noorte osaluse suurendamine neid puudutavates otsustusprotsessides ja poliitikasuundade kujundamises. Nii sündisidki esmalt 2000ndate keskpaigas maakondlikud noortekogud ning 2008. aastal alustati Eesti Noorsootöö Keskuse ja Eesti Noorteühenduste Liidu koostöös noorte osaluskogude tugisüsteemide loomisega. Kohaliku tasandi osaluskogude loomine sai noorte osaluse arendamise toel erilise hoo sisse 2010.–2011. aastal. Noorte osaluse arendamine riiklikul tasandil algas 2010ndate keskpaigas, mil haridus- ja teadusministeeriumi juurde loodi esimene ministeeriumi noortenõukogu. Nüüdseks on noortenõukogud loodud viie ministeeriumi juurde. Samuti on loodud noorte esindajate ehk noordelegaatide positsioonid mitme rahvusvahelise institutsiooni ja organisatsiooni juurde.
Eelmise kümnendi keskpaik oli noorte osaluse arengu mõistes märgiline, sest pärast ligi kümme aastat tehtud järjepidevat tööd kinnitas riigikogu 2015. aasta mais põhiseaduse muudatuse, mille järgi said 16–17aastased noored kohaliku omavalitsuse valimistel valimisõiguse. Eesti kontekstis on noorte osalus praeguseks seadustatud mitmes õigusaktis: peale põhiseaduse ka näiteks noorsootöö seaduses, põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses, kutseõppeasutuse seaduses, ülikooliseaduses, rakenduskõrgkooli seaduses ja lastekaitseseaduses (Martinson, 2017). Valimis- ja kandideerimisea langetamine on noortevaldkonnas taas fookusesse tõusnud, et noored oleksid kaasatud ka riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimistel.
Kohaliku tasandi osaluskogudele mõjus kahtlemata negatiivselt 2017. aasta haldusreform, kui liideti erineva tausta ja identiteediga piirkondi. See tingis muu hulgas enamikus omavalitsustes vajaduse ehitada uuesti üles kohaliku tasandi noorte osaluskogud. 2020. aastal kogu maailma halvanud epideemia ei aidanud aga võrgustumisele sugugi kaasa. Nüüd, mil pandeemia on seljatatud ja uute haldusüksustega enamjaolt kohanetud, on maailm meie ümber vahepeal kohati tundmatuseni muutunud. Muutunud on noorte maailmapilt, harjumused ja eelistused. Ehkki aktiivseks kodanikuks olemine ning noorte osaluskogudes ja noorteühendustes osalemine on paljudele noortele endiselt südameasjaks, tuleb noorte osalusest rääkides hakata vaatama laiemat pilti.
Mässava teismelise soovid ja eelistused ei lange kokku ühiskonna ootuste ja normidega
Noorte osaluse temaatika ning tõdemus, et see on oluline osa ühiskonna arengus ja noore kujunemisel aktiivseks kodanikuks, on üha enam levinud. Noorte kaasamise põhimõtetest lähtuvas käsituses defineeritakse noorte osalust mitmeti, kuid selle rakendamine muutub keeruliseks, kuna noorte osaluse mõistel pole siiani ühtset määratlust. Sellele on tähelepanu pööranud oma artiklis ka Ondřej Bárta (2021), kes muu hulgas rõhub sellele, et noorte, noorsootöötajate ja kohalike poliitikute koondamine ühte ruumi tooks kokku väga erinevaid vaatenurki ning seega ka väga erinevaid noorte osaluse tähendusi ja käsitlusviise.
Viimastel aastatel on mitmest uuringust (Allaste, Beilmann, Pirk jt, 2020) selgunud, et traditsioonilistes osalusvormides osalemine on noorte seas vähenenud, kuid see ei tähenda, et noorte osalus on kahanenud. Euroopa noorte osalusstrateegia (2020) kohaselt ei vähene noorte huvi poliitika ja osaluse vastu, vaid hoopis teiseneb. Noored soovivad olla aktiivselt kaasatud, aga mitte enam tingimata osaluse traditsioonilistes vormides, milleks on näiteks hääletamine või esindatus osaluskogudes ja ametiühingutes. Nad on leidnud alternatiivseid osalusvorme, sealhulgas digitaalseid võimalusi, et väljendada oma meelestatust ja arvamust. Digitaalne revolutsioon ehk interneti ja sotsiaalmeedia kasutuselevõtt on andnud noortele võimaluse avaldada mõtteid ja osaleda maailmakodanikena üha globaalsemalt erinevates tegevustes. Noored kasutavad aktiivselt sotsiaalmeediat, et jagada oma seisukohti ja korraldada ka näiteks oma või ühiskonna huvidest ning vajadustest lähtudes proteste ja teavituskampaaniaid. Samuti osaletakse aktiivselt elustiilivalikute ja tarbimiskäitumise kaudu.
On üheselt arusaadav, et noortel peab olema võimalus kaasa rääkida kõigil kogukonda ja ühiskonda puudutavatel olulistel teemadel. Oleme jõudnud sellesse arengufaasi, kus arvamust avaldavad ning kaasa räägivad aga peamiselt need noored, kes on eakaaslastega võrreldes aktiivsemad ja ettevõtlikumad. Näiteks noored, kes kuuluvad mõnda osaluskogusse, noorteühendusse või -organisatsiooni. Siiani oleme noorte osaluse puhul mõõtnud normide täitmist, kuid kuidas luua võimalus mõõta noorte osaluse tegelikku sisu ja mõju ning kas noortevaldkond on piisavalt uuendusmeelne, et seda teha? (Merisalu, 2023) Valdkonnas on proovikiviks kujunemas nende noorte kaasamine ja aktiveerimine, kes ei õpi, ei tööta ega ole kaasatud eri tasandite otsustusprotsessidesse. Samuti tekitab muret noorte osaluse elukaare katkemine ehk noorte jõudmine osaluskogudest reaalsete otsustuskogude ja institutsioonideni.
Noore kujunemisprotsessis on vaja tasakaalukat vanemlust
Noorte osalus ja kaasamine on muutunud tänapäeval millekski mantrasarnaseks nii noortele, noorsootöötajatele kui ka otsustajatele (Bárta, 2021). Üha enam avaneb võimalusi näiteks mitmesugusteks noorte osaluse arendamise koostööprojektideks, kodanikupädevuse ja -hariduse edendamisega seotud tegevuseks, eri valdkondade omavaheliseks lõimingutegevuseks ning noorte omaalgatust toetavate projektide elluviimiseks. Et saaksime aga noorte osaluse arendamisel ning noorte osaluse ja kaasamise põhimõtete rakendamisel päriselt edukad olla, on vaja ühiselt seada siht noortevaldkonnas osaluse arendamiseks, samuti on tarvis mõtestatud koostööd eri osaliste vahel.
Traditsiooniliste osalusvõimaluste kõrval peame olema avatud ja valmis käima kaasas muutustega ning noorte arvamust päriselt arvesse võtma. Sealjuures peame endile meelde tuletama, et noorte kaasamine ei tohi olla pelgalt näiline, sest negatiivne osaluskogemus mõjutab noore tulevikuosalust. Samuti ei saa me sildistada noorte teisenenud elustiili ja eneseväljendust mässumeelsuse kaudu, kui see ei ühti ühiskonna ootustega. Vajadus kuuluvustunde ja eneseteostuse järele innustab noori traditsioonilistel viisidel osalema ka edaspidi, kuid peame meeles hoidma, et noorte osaluse suurendamiseks ning rohkemate noorteni jõudmiseks peame olema valmis leidma tasakaalu traditsioonilise ja uuendusliku vahel.
Seda, kas oleme suutnud kasvuvaludes teismelise õigele rajale suunata, saame hinnata ilmselt järgmise 15 aasta pärast.
Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.
The post Ajarännak: kas suudame mõista ja võimestada teismeikka jõudnud noorte osalust? appeared first on MIHUS.
]]>The post Tagasivaade keskkonnahoiu teemadele MIHUSes: kuidas sajab vihm Maal? appeared first on MIHUS.
]]>„Vaadake Tarkovski suurepärast filmi „Solaris“, kus peategelane meenutab, kuidas sajab vihm Maal,“ soovitas Ene Ergma noorsootöötajale 2019. aasta MIHUSes. Päris põnev oleks teada, mitu lugejat soovitusest kinni haaras – küllap Ene Ergma teab, miks tasub noorsootöötajal seda filmi vaadata ja mõtestada (ehk suisa koos noortega).
Too 2019. aasta juunikuu number oli minu esimene MIHUS. See oli ühtlasi suurepärane punkt ajas, kust edasi oli järgneva viie aasta jooksul võimalik märgata ja kogeda noortevaldkonna teadvuse tõusu – üha rohkem hakkas kohale jõudma mõistmine, et noortevaldkond on osa inimühiskonnast, mis on osa looduskeskkonnast. (Et looduskeskkond on kaardimaja kõige alumise korruse kõige alumine korrus.) Osa just sellest looduskeskkonnast, mida (majandus)kasvav inimtegevus on praegu jõuliselt ümber kujundamas üha vähem elusaks elukeskkonnaks. (Kui kaardimaja alumine korrus on juba osaliselt kokku kukkunud ja mõrad on terves majas, kas saame siis mõnel kõrgemal korrusel nurgas istudes kitsast vaadet nautida ja ainult oma asjaga tegeleda?) Kas noortele elamisväärse Maa jätmisest saab olla üldse midagi tähtsamat? Kas oskaksid nimetada ühe sellise asja?
(Selles kaardimajas kummitab!) Teadlikkuse suurenemisega on kaasnenud üha põnevamad ja teemasse süvitsi minevad arutelud, mida kummitavad vahel mõned ajas peatunud – ehk valdkonna viie aasta tagusesse aega stagneerunud – hääled, kes ei mõista noortevaldkonna seotust looduskeskkonnaga ega ei usu, et inimtegevusel võiks viimasele märkimisväärne mõju olla. (Kummitused vist isegi ei tea, et nad on kaardimaja kummitused.) Tahaksin siinkohal jagada oma viimase aja kõige lemmikumat märkamist! Tundub, et väga vähesed meist oskavad vastata ühele lihtsale küsimusele: kui palju inimesi elas Maal 1000 aastat tagasi? Kas sina tead?
(Kaardimaja kummituste fantastilises maailmas ei pruugi see info nähtav olla, ja kui on, siis ei pruugi füüsilises ruumis sellest johtuv põhjuse-tagajärje seos nähtav olla.)
Selleteemalises arutelus sõnas üks noor nõnda: YOLO (You Only Live Once – sa elad vaid korra). Ta oli äsja jaganud mõtet tulevikus pere loomisest ja laste saamisest, kuid tõdes sinna kõrvale ka YOLO vaimus rõõmsalt, et teda ei huvita mitte grammigi see, kuidas jääksid tulevikumaailmas ellu tema lapsed, sest tema on siis läinud. YOLO suunurgad vajusid alla alles siis, kui jõudis kohale taipamine, et keskkonnakriis puudutab ka teda ennast – päris isiklikult!
Kuidas on noor sellise mõtteviisi omandanud? (Kas tegu on kaardimaja kasvava kummitusega?) Kas noor inimene oskab mõtestada seoseid enese ja loodusliku elukeskkonna vahel, kui isegi täiskasvanud tema ümber ei ole õppinud seda tegema?
Olukord on nii tõsine, et Golfi hoovus – ainus põhjus, miks meil on peale talve ka suvi ja teised aastaajad – võib seiskuda juba aastal 2025. Kas see uudis on meile kohale jõudnud? Kas teame, mis asi on Golfi hoovus, ja oskame sellise uudise olulisust mõista?
Kui seda teadusuudist mõista, seisab ees valik. Punkri ehitamine ja konservide kogumine on praegu popp – tundub kohe selline kaasahaarav tegevus ja ilmselt saaks ka noored kampa! –, ent jääaja Eesti külmas punkris ei pruugi siiski ellu jääda. Äkki kolida e-riiki? Digi areneb (majandus)arenenud riikides kiiremini kui loodushoid ja võime noori pidada ka digimaailma põliselanikeks. Kas asuda guugeldama turvalist paika mujal maailmas ja põrutada sinna enne teisi põhjamaiseid põgenikke? Miks mitte võtta YOLO viimast ja toetada Golfi hoovuse seiskumist Eesti loodusmaastikke ahnelt rahaks tehes (filmisoovitus „VARA KÜPS“)? Komistada otsekohe meeleheitesse? Või püsida ikka kummituse kombel stagnatsioonis ja mitte mõista enese ümber toimuvat? Meie praegused probleemid pole ju tekkinud teadmatusest.
„Täna pead liiva alla peites pead arvestama sellega, et homme hammaste all krudiseb. Umbes nii võiks eesti keeles kõlada üks Loesje loosungitest, mis meenub mulle ikka siis, kui tõstatuvad küsimused, kas ja kuidas võiks kohene konstruktiivne tegutsemine säästa suurematest probleemidest tulevikus. Selle eelduseks on muidugi probleemi tunnistamine, mis on teatavasti oluline samm lahenduse suunas.“ Need Ülly Enni read kajavad MIHUSest nr 10 tänasesse!
Kui viie aasta taguses ajapunktis MIHUSe laua taha istusin, oli valdkonna sõnum mulle väga selge: keskkonnahoiu teema ei ole noortevaldkonna (prioriteetne) teema. (Kaardimaja kõrgemal korrusel me kaardimaja kõige alumise korruse murenemise pärast muret ei tundnud.) Järgnevad viis aastat kinnitasid aga seda, et noortevaldkond on tõesti oma nime vääriline ehk nooruslikult arengu- ja muutumisvõimeline!
Aastal 2019 avaldasime MIHUSes nr 28 esimese mõtteampsu ehk tervikuna keskkonnahoiule pühendatud artikli. 2020. aastal otsisime esimese keskkonnahoiuteemalise numbri kokkupanemiseks noortevaldkonnast teemasid ja autoreid ning ilmus MIHUS nr 30. Aastal 2022 enam otsima ei pidanud – valdkonna eri kihtides mõisteti teema sügavust ja seda, kui tähtis keskkonnateadlikkus on – ning ilmus teine tervenisti keskkonnahoiule pühendatud number, MIHUS nr 37. Isegi kui tahaks, ei õnnestuks enam kokku lugeda kõiki noortevaldkonna keskkonnateadlikkuse algatusi! (Igal valdkonnal on oma kummitused!) Kuid millised valdkonnad tervikuna on võimelised nii kiiresti uusi asju mõistma?
Kutsun sind MIHUSe 15. ilmumisaasta puhul taas mõtestama viimase viie aasta jooksul MIHUSes avaldatud kolme artiklit, mis iseloomustavad ilmekalt noortevaldkonna teadlikkuse suurenemist keskkonnahoiu vallas!
Kui ikkagi kummitab küsimus, kas ja kuidas noortevaldkond saab üdini lõimuda keskkonnateadlikkuse suurendamisse – ja jääaja ennetamise tegevustesse –, siis vastab sellele küsimusele minu arvates ütlemata kenasti Aleksandr Marmeljuk oma kommentaaris, mille leiab artikli alt.
Milline on sinu kõige lemmikum MIHUSe keskkonnateadlikkuse teemaline lugu? Miks? (Sinu mõte kui väärt tagasiside on oodatud minu meilile laura.valik@harno.ee.)
„Marsipõlvkondade laste ees seisab suur ülesanne hoida meie armast Maad, mida eelnevad põlved kas oma rumalusest või kasuahnusest on viinud hävimise piiri peale. Head noorsootöötajad, Teie käes on Marsipõlvkonna laste tulevik. Teie sädeinimestena olete suuresti mentoriteks noortele, et nad leiaksid oma tee selles keerulises maailmas.“ Ene Ergma
„Mõeldes nii või teistpidi, ikka jõuab selleni, et … eeskuju olla.“ Kalevi Kull
Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.
The post Tagasivaade keskkonnahoiu teemadele MIHUSes: kuidas sajab vihm Maal? appeared first on MIHUS.
]]>The post Digiteadlikkus noortevaldkonnas 15 aastat tagasi ja praegu – kuhu oleme teel appeared first on MIHUS.
]]>Kahtlemata on tehnoloogia 21. sajandi inimeste elu palju mõjutanud. Digitaalne areng on toimunud peaaegu kõikidel tegevusaladel, sealhulgas noortevaldkonnas. Kas digiarengut noortevaldkonnas saaks vaadelda MIHUSe lugude kaudu? See küsimus kutsub heitma pilku MIHUSes ilmunud digiteemalistele artiklitele ja mõtisklema, kuidas on MIHUS aidanud kaasa digiteadlikkuse suurendamisele noortevaldkonnas. Siinkohal on oluline mainida, et digiteadlikkus hõlmab teadmisi, oskusi ja arusaamist, kuidas digitehnoloogiat otstarbekalt ja turvaliselt kasutada.
MIHUSe esimene number ilmus 2009. aastal, ajal, kui Eesti oli juba tuntud oma e-valitsemise ja e-teenuste poolest. Noored kasutasid igapäevaelus üha enam internetti ja mitmesuguseid digividinaid. Samal aastal avati digiteemat MIHUSe kolmandas numbris, kus Andra Siibak andis artiklis „Püüan mõista, enne kui hukka mõistan“ ülevaate, mida noored internetis teevad ja mida digitaalsed kogukonnad, kus noored aega veedavad, endast tegelikult kujutavad. Lisaks käsitleti artiklis noorte virtuaalse identiteeti konstrueerimist, mille eesmärk on sobivate profiilifotode selekteerimine visuaalseks ideaaliks, mida noored peavad olulisemaks kui tekstilist sisuloomet enda kohta. Seega võib arvata, et digiteadlikkus noortevaldkonnas 15 aastat tagasi algas digiajastu noorte mõistmisega, mis on ülimalt tähtis, et digitaalset noorsootööd saaks arendada eesmärgipäraselt ja noortest lähtudes.
Kusjuures digitaalset või virtuaalset noorsootööd mainiti esimest korda 2011. aastal MIHUSe üheksandas numbris. Seal ilmus Siiri Liiva artikkel „Virtuaalne noorsootöö viib kokku digitaalajastu pärismaalased ja immigrandid“, kus autor proovis lahti seletada virtuaalse noorsootöö olemuse ja sisu ning andis ülevaate sellest, kus virtuaalne noorsootöö Eestis alguse sai. Ta viitas Tartu linnavalitsuse noorsooteenistusele, kes tõstatas 2008. aastal esimesena virtuaalse noorsootöö teemasid noorsootöö rahvusvahelisel konverentsil „Noorsootöötaja leitud küberdžunglist“. Teisena hakati virtuaalset noorsootööd arendama Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias, kus 2010. aastal korraldati noorsootöötajatele mõeldud Eesti esimene reaalajas toimunud virtuaalkursus „Virtuaalne noorsootöötaja“. 2011. aastast hakati virtuaalset noortekeskust arendama ka Tallinnas.
Kui digitaalse noorsootöö alguses ainult arutati selle sisu ja tähenduse üle, siis 2024. aastaks on digitaalses noorsootöös saavutatud juba mõõdetavaid tulemusi, mille üle võib uhkust tunda. Näiteks võib tuua 2017. aastal arendatud nutika noorsootöö kontseptsiooni1, 2018.–2020. aastal toimunud noorsootööd tutvustavaid virtuaalreaalsuse interaktiivseid töötube noortele2, noortevaldkonna digihüppe projekti raames arendatud noorsootöötajate digipädevuse ja noortevaldkonna digivõimekuse hindamise instrumente3 ning noorsootööjate digipädevuse arendamise koolitusprogrammi, mille läbis rekordarv osalejaid (207 noorsootöötajat 56 kohalikust omavalitsusest üle Eesti)4.
Minu meelest iseloomustaks Eesti noortevaldkonna digiarengut väga hästi Kati Nõlvaku MIHUSes ilmunud artikli pealkiri „Innovatsioon noorsootöös – teekond juhuslikust taotluslikuni“.
Digiteadlikkuse suurendamise teemadel on MIHUSe autorid aktiivselt panustanud: digiteadlikkust puudutavaid artikleid on MIHUSe 40 numbrist ilmunud 22s (numbrid 3, 9, 11, 12, 14, 16, 17, 19, 21, 23, 25, 27, 28, 29, 30, 31, 33, 34, 36, 37, 39, 40), sealhulgas on kolm numbrit tervikuna pühendatud ühe või teise digiteadlikkuse komponendi arendamisele. Need on 2016. aasta MIHUSs number 19 „Nutikas noorstöö“, kus tutvustatakse tehnoloogia kasutamise parimaid tavasid noortevaldkonnas näiteks mitteformaalse õppimise ja teaduspõhisuse toetamiseks ning noorte osaluse suurendamiseks, 2019. aasta MIHUS number 27 „Noored ja tehnoloogiline tulevik“ ja 2021. aasta MIHUS number 33 „Kriitiline mõtlemine ja meediapädevus“. Kuna kriitiline mõtlemine mängib olulist rolli digikeskkonnas info tarbimisel, on see kindlasti üks digiteadlikkuse komponente.
Analüüsides MIHUSes käsitletud digiarengut puudutavaid teemasid, saab välja tuua, et algul vaadeldi tänapäeva noorte põlvkonda kui digitaalseid põliselanikke, kelle vajadusi püüti mõista, ning digivahendeid nähti noorte arengus kui võimalust. Seejärel tuli digivahendite kasutamisega seotud riskide ja ohtude käsitlemine. MIHUSes on läbi aastate tõstatatud noorte internetikasutuse teemat ning sellega seotud riske ja probleeme. Kui MIHUSe esimestes numbrites räägiti interneti ja digivahendite kasutamise ohtudest noorte elule ja tervisele, siis mida aeg edasi, seda keerulisemaks ja mitmetähenduslikumaks on muutunud ka digimaailmaga seotud väljakutsed.
Näiteks 2013. aastal ilmus MIHUSes Ellen Helsperi artikkel „Mõtestades lahti digitaalseid põliselanikke: digitaalne mitmekesisus ja ebavõrdsus Euroopa noorte hulgas“, milles autor tõi esile digitehnoloogia negatiivse diskursuse, mis väljendub selles, et ligipääsetavus digitehnoloogiale ja selle kasutamise oskused võivad ühiskonda lõhestada ning tekitada ebavõrdsust (näiteks noorema ja vanema põlvkonna digilõhe, eri sotsiaal-majanduslikest teguritest tingitud piiratud võimalused tehnoloogia kasutamisel).
2015. aastal ilmus terviseteemale pühendatud MIHUS number 17, kus käsitleti ekraaniaja mõju noorte tervisele ja sotsiaalmeedia tarbimist kui sõltuvust.
Viimastel aastatel on MIHUSe numbrites käsitletud digitehnoloogia kiiret ja hävitavat mõju keskkonnale ning tehnoloogia vastutustundlikku kasutamist (MIHUS 30, 2020, Kaido Einama „Digimaailm ja jätkusuutlikkus: kuidas oma digitaalset jalajälge vähendada ja tehnoloogia kasutamisest võita?“). Kui varem peeti tehnoloogia kasutulevõtu üheks eeliseks inim-, aja- ja loodusressursside kokkuhoidu (näiteks paberdokumendi asemel digidokument), siis tänapäeval on vaja juba mõelda, millist tehnoloogiat ja kuidas kasutada, et see tarbiks vähem energiat.
MIHUSes on käsitletud ka spetsiifilisi digiteadlikkusega seotud teemasid, nagu videomängud ja nende kasutamine laste loovuse arendamiseks, blogid kui eneseväljenduse ja suhtluskanalid, noorte huvi youtuber’ite vastu, digivabatahtlikkus inimõiguste kaitsel ja looduskatastroofide korral, tehnoloogia mõju õppimisele ja tööturule. Ühe näitena võib tuua 2014. aasta MIHUSes ilmunud Toomas Tamsari artikli, kus autor on kirjeldanud tulevikutöötajat, kes on digivõimekas, mis tähendab, et oskab loovalt kasutada tehnoloogiat enda töö lihtsustamiseks.
Ei saa ka märkimata jääta, et 2012. aastal tõstatati esimest korda MIHUSe veergudel noorte osaluse teema digimaailma kontekstis (MIHUS 11, 2012, Airi-Alina Allaste „Noorte poliitiline aktiivsus kajastub sotsiaalvõrgustikes“). E-osalus on olnud kuum teema läbi aastate ja paljud MIHUSe artiklite autorid on sellele tähelepanu pööranud. Sooviksin esile tuua 2017. aastal ilmunud MIHUSe 21. numbri artikli e-demokraatiast, kus käsitletakse ühte Eesti ühiskonnas siiamaani eksisteerivat probleemi: hoolimata sellest, et noored veedavad palju aega internetis, vajavad nende aktiivse e-kodaniku oskused arendamist. 2023. aastal naaseb MIHUS demokraatia ja e-kodaniku teema juurde. Margo Loor juhib oma artiklis tähelepanu sellele, et heaks e-kodanikuks ei sünnita, vaid õpitakse.
Tehnoloogia areneb edasi ja paratamatult mõjutab see ka Eesti noortevalkonda. 15 aasta jooksul on Eesti esimene ja ainuke noortevaldkonna ajakiri MIHUS muutunud digitaalseks, mitmekesisemaks, atraktiivsemaks ja loodetavasti potentsiaalsele lugejale kaasahaaravamaks. Digiteadlikkuse suurendamisel ei tohi MIHUSe rolli alahinnata. Ajakirja veergudel on käsitletud paljusid üliolulisi teemasid.
Kuhu edasi? Kuna tänapäeva digiarengut on ilma tehisintellektita raske ette kujutada, siis digitaalse noorsootöö positiivne tulevikustsenaarium võiks olla selline, kus tehisintellekti nähakse siiski mitte noorsootöötaja konkurendina, vaid ühe nutika lahendusena, mida saaks noorte heaks mõistlikult kasutada, arvestades noorte endi vajadusi ja lähtudes noorsootöö väärtustest. Nõustun MIHUSe artiklite autoritega, et noorsootöötajat ei saa tulevikus asendada ei suunamudija ega youtuber’iga (MIHUS 28, 2019, Marget Miil „Influencer’i ja noorsootöötaja võitluses ei jää peale kumbki“) ega mingi muu toreda digilahendusega, nagu ChatGPT (MIHUS 39, 2023, Margo Loor „ChatGPT ei saa teha demokraatiat“).
Me kunagi ei tea, mis meid ees ootab, aga digiareng tehisintellektiga kindlasti ei piirdu. Seega tahaks loota, et noorsootöötajad on ka edaspidi uuendusmeelsed ja valmis sellel põneval teekonnal ennast professionaalselt arendama.
Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.
The post Digiteadlikkus noortevaldkonnas 15 aastat tagasi ja praegu – kuhu oleme teel appeared first on MIHUS.
]]>The post Tasaarengust ja demokraatiast: ühiskonna otsustusprotsessid vajavad muutust, alustagem noortest appeared first on MIHUS.
]]>Mõnest MIHUSe viimase 15 aasta artiklist kumab läbi, et noorte kaasamisega ühiskonna otsustusprotsessidesse on midagi viltu. Minu arvates on MIHUSes järgmistel teemadel ilmunud mõtisklused endiselt aktuaalsed: miks on noorte osalus poliitikas väike (Allaste, 2012; Strider, 2011), kuidas nooremad põlvkonnad paremini ühiskonda lõimida (Käst, 2012) ning miks väljendub nende osalemine protesti (Allaste, 2012) või lausa mässuna (Miles, 2012).
Ma ei ole üllatunud, et selles vallas pole siiani suurt midagi muutunud. Mäletan ka, kuidas minu kui kunagise Y-põlvkonna noorliidri arusaam juhtimisest oli üpriski hierarhiline. Kui Rakvere gümnaasiumi õpilasomavalitsuse kohtumistel muidu oma tahtmist ei saanud, siis patriarhaalselt rusikaga lauale lajatamine paistis alati toimivat.
Probleemi kirjeldus
Hierarhiline ja patriarhaalne juhtimine lääne ühiskonna parlamentaarse demokraatiaga riikides on meid toonud kobarkriisi lävele: kliima soojeneb, mullastik vaesub, ookeanid hapestuvad. Sellele „supile“ lisanduvad sotsiaal-majanduslikud kriisid, mis on risti-põiki seotud ökoloogilistega. Arvutuskäik on loogiline: mida rohkem loodusressursse kulutame ja kahjustame, seda vähem on neid tootmissisenditena majandusele saada ning pirukas, mida ühiskonnas jagada, jääb üha väiksemaks. Viimaste aastate järsk toiduainehindade tõus on hea näide selle kohta.
Viimase kümnendi üleilmsed kliimastreigid peegeldavad selgelt, et noortel on asjast oma arvamus, kuid sellest hoolimata ei usu Eesti noored võimalusse ametlikku poliitikat mõjutada ja on taandunud sotsiaalmeediagruppidesse (Allaste, 2012). Roy Strider kirjutas juba 2011. aastal erakondade tagatoastumisest (Strider, 2011) ja sellest, kuidas 90ndate alguse demokraatia lootustest pole palju alles. Ma arvan, et praegu on noorte huvi poliitika vastu veel leigem – poliitika üle ei soovita enam üldse arutleda, rääkimata selles osalemisest.
Aasta-aastalt saame üha rohkem kinnitust Ott Pärna väitele (2013), et kitsad otsustajate kildkonnad ei suuda sammu pidada üleilmsete probleemide ja muutustega. Sellele argumendile lisab kaalu praegune riigikogu koosseis, kus alla 29aastaseid on vähem kui kaks protsenti! Kas Eesti noored saavad seega piisavalt otsustada, millist haridust nad soovivad omandada, kuidas nad tahavad ühiskonda panustada või kui hea on elu Eestis paarikümne aasta pärast?
Tasaareng ja juurprobleemid
Kobarkriisi tõttu on viimastel aastatel kogu maailmas populaarsust kogunud tasaarengu (ingl degrowth) mõttevool, millest on MIHUSes põhjalikult kirjutanud Madis Vasser ja Carolyn Mets (2022) ning põgusalt ka Ülly Enn ja Vasileios Kostakis (2021). Lühidalt öeldes on tasaarengu eesmärk majandus ja ühiskond nii ümber struktureerida, et ühiskond vabaneks kobarkriisi põhjustatavast majanduskasvu sõltuvusest. Samuti on tasaarengu fookuseks olnud kahaneva piruka võrdsem jagamine ühiskonnaliikmete vahel nii, et kõigile saaks pakkuda väärikat elu. Et piruka kahanemist pidurdada, oleks vaja aga piirata neid majandusharusid, mis loodust ja ühiskonda kahjustavad (fossiilkütused, loomne toit, hasartmängud jne), ning toetada sektoreid, mis heaolu kasvule kaasa aitavad (tervishoid, haridus, taimne toitumine, ringmajandus). Tänapäeva võimumängudest ja ärihuvidest mõjutatud parlamentaarsel demokraatial on aga keeruline seda pirukat õiglaselt jagada. Mõelgem kasvõi sellele, kust tuleb erakondade rahastus.
Tasaarenejate ja poliitökoloogide seas levib veendumus, et kohalikud teevad palju informeeritumaid ja looduse või ühiskonna suhtes õiglasemaid otsuseid, kuna nad on asjaoludega lähemalt seotud (The Aarhus Convention Newcastle Workshop, lk 11). Teisisõnu võivad põldudel teha paremaid otsuseid põllumehed ja saaduste tarbijad, metsades metsavahid, ökoloogid ja metsamaa omanikud ning koolides õpetajate, vanemate ja õpilaste kooslus.
Alternatiivid
Milliseid demokraatia edendamise lahendusi pakuks tasaareng? Esiteks peaks demokraatia pidevalt arenema samaaegselt mitmel tasandil. Näiteks riigi ja kohaliku omavalitsuse juhtimisel võiks kaaluda otsedemokraatiat, mis toimib hästi näiteks Šveitsis. Eesti puhul võib see tähendada otsustajate ringi laiendamist 101 karjääripoliitikult 10 001 kodanikule. Selle saavutamiseks on meil tänu e-valimiste ja e-riigi taristule soodsad võimalused.
Tulles noorte juurde rohujuuretasandile, siis haridustee, noorsootöö, harrastusvaldkondade otsustamisprotsessides saaks lähtuda sotsiokraatiast, arutlevast demokraatiast või ühistarkusega juhtimisest. Nende käsitluste eri elemente kasutatakse näiteks Suvemäe koolis, kus õpilased otsustavad ise oma õppeprotsessi, -sisu ja -viisi üle iganädalastel kooli üldkogunemistel. Arutleva demokraatia põhjal toimus näiteks Ida-Viru noortele mõeldud kliimateemaline rahvakogu. Ühistarkusega juhtimist kasutatakse aga nii mõneski ettevõttes ja mittetulundusühingus, nagu Pipedrive’is või Tasaarengu Eesti Organisatsioonis. Viimases arvestatakse otsustamisel alati kõikide liikmete arvamusega ja meeskondade juhid roteeruvad.
Eestvedajad
Uued otsustamisprotsessid nõuavad ka liidrirolli ümbermõtestamist, kuna horisontaalsemas süsteemis, kus liikmetel on enamasti ühised huvid, pole nii-öelda toiduahela tippu trügimise kombel vaja kedagi üle kavaldada. Minu kogemuse järgi tuleb näiteks ühistarkusega juhtimise või arutleva demokraatia eestvedajatele kasuks eelkõige hea empaatiavõime, eneseteadlikkus, avatus eri perspektiividele ja suutlikkus juhtohje teistele usaldada, sest ütlus „mitu pead on ikka parem kui üks“ peab praeguses kiirelt muutuvas ja kobarkriisist ohustatud maailmas eriti hästi paika.
Kokkuvõte
Kuna tänapäeva parlamentaarne demokraatia pole mitte ainult tõestanud oma suutmatust tegeleda kobarkriisiga, vaid on ka üks selle põhjustajatest, siis edaspidi peab meie ühiskonna eesmärk olema demokraatia ümbermõtestamine ja edasiarendamine. Ning kus mujal kui töös noortega oleks sellega parem alustada, lootes, et uued põlvkonnad toovad selle arengu ühel päeval ka riigitasandile. Kui noored näevad võimalust kaasa rääkida, siis – kasutades Roy Strideri (2011) sõnu – saavad neist vabatahtlikud sunniviisil – nende sund tuleb nende endi südamest. Nad on olemas, nad tegutevad ja annavad endast parima, sest peavad seda õigeks ja vältimatuks. Loogem siis noortele need uued otsustamisplatvormid ja meil on tulevikus riigitäis vabatahtlikke, kes oskavad meie pirukat õiglaselt jagada!
Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.
The post Tasaarengust ja demokraatiast: ühiskonna otsustusprotsessid vajavad muutust, alustagem noortest appeared first on MIHUS.
]]>The post Erinoorsootöö Eestis: vaade minevikust tulevikku appeared first on MIHUS.
]]>ÖELDES ÖELMATUT
Ärge mulle seda pange pahaks,
et tunda tundmatut ja mõõta mõõtmatut ma tahaks.
Mõelda mõelmatut, kuulda kuulmatut,
ja ärge pange mulle pahaks ka, et öelda öelmatut ma tahaks ka.
Mulle pahaks ärge pange,
et seada seadmatut tahaks ma, suuta suutmatut, teada teadmatut, tunda tundmatut
ja mõõta mõõtmatut…
Ärge seda mulle pahaks pange, öelmatut, kui ütlen.
Andrus Elbing (räppar Beebilõust)
Artikkel algab Andrus Elbingu luuletusega „Öeldes öelmatut“, mis on kirjutatud kinnipidamisasutuses. Luuletuse sõnad kajastavad noorte soovi mõista ja väljendada oma tundeid ja mõtteid, mis tihti jäävad väljapoole tavapärast mõistmist.
1999. aasta märkis olulist verstaposti Eesti noorsootöö ajaloos, kuna siis võeti vastu esimene noorsootöö seadus. Samal aastal toimunud Eesti noorsootöö foorumil rõhutati erinoorsootöö ja kriminaalpreventsiooni tähtsust ning pandi alus süsteemsele lähenemisele noorte abistamisel. Erinoorsootöö, mis oli alguses mõeldud riskioludes elavate noorte toetamiseks, on aastate jooksul arenenud, peegeldades ühiskonna muutuvaid vajadusi ja suhtumist (Žuravljova, 2011).
Alates 1999. aastast on erinoorsootöö mõiste muutunud. Esialgu keskenduti riskioludes elavate noorte kasvamis- ja arenguvõimaluste loomisele, aktiveerides nende võimeid ja oskusi. 2001. aastal välja töötatud „Eesti noorsootöö kontseptsioon“ ja järgnevad strateegiad, nagu noorsootöö strateegia 2006–2013, laiendasid erinoorsootöö mõistet, kuid praktikas ilmnes, et määratlus ei olnud kõigile noorsootöötajatele üheselt mõistetav.
Erinoorsootöö areng
Luuletuses „Öeldes öelmatut“ väljendatud noore sisemiste küsimuste ja otsingute kajastamine sarnaneb erinoorsootöö pideva püüdlusega noorte individuaalseid vajadusi paremini mõista ja noori toetada. Erinoorsootööteemalistes aruteludes tekkis vajadus mõiste selgitamise ja ühtlustamise järele. Eesliide „eri-“ tekitas ebamugavust ja vastuseisu, kuna see võis viidata negatiivsele eristamisele. Seega oli vaja valdkonna määratlust kohandada, et see oleks kaasavam ja vastaks paremini noorte vajadustele. Erinoorsootöö eest vastutasid peamiselt alaealiste komisjonid, kuhu suunati 7–17aastaseid noori, et määrata mõjutusvahendid (Žuravljova, 2011).
Proovikivid ja vajadus muutuste järele
2010. aastal ilmus MIHUS nr 5, mille teema oli „Erinoorsootöö muutuvas maailmas“. Ajakirjas käsitletud erinoorsootöö meetodid on endiselt kasutusel, näiteks mobiilne noorsootöö, foorumteater, kovisioonid, supervisioonid ja mentorlus. 2011. aastal kaitsesin magistritöö teemal „Erinoorsootöö Eestis“ (Žuravljova, 2011). Tol ajal võis uuringute ja ekspertide arvamuse alusel järeldada, et erinoorsootööd arendati noorsootöövaldkonna osana. Noortevaldkonna arengukavas 2014–2020 erinoorsootööd aga enam ei olnud. Samuti ei ole alates 2014/2015. õppeaastast Tartu Ülikooli Narva kolledžis noorsootöötajate tasemeõppes enam eraldi erinoorsootöö ainet.
Uuendused
2017. aastal ilmunud ÜRO lapse õiguste komitee hinnangu kohaselt kaldus Eesti varasem alaealiste erikohtlemise süsteem liigselt karistuste poole ning soovitati rohkem kasutada meetodeid, mis võimaldaksid lapse õiguskuulekat käitumist kujundada eakohaste ja sotsiaalselt sobivate meetmete rakendamisega. 2018. aastal tehti sotsiaalkaitse ja alaealiste erikohtlemise süsteemis mitu muudatust. Samal aastal jõustunud reform alaealiste ja noorte õigusrikkujate kohtlemises Eesti õigussüsteemis puudutas nii institutsioonide töökorraldust kui ka alaealiste kohtlemise praktikat. Asutused peavad muutuma vähem karistuslikeks, sealhulgas tagama lastele menetluslikud põhiõigused, ning rohkem abistavaks, lapsesõbralikumaks ja mugavamaks (Markina et al., 2021). Reformi tulemusena loodi kinniste lasteasutuste teenus, enne seda täitsid sama ülesannet eri- või kasvatuslike erivajadustega laste koolid (Gornischeff & Loide, 2019). Sotsiaalministeeriumi eelnõu kohaselt kaotati alaealiste komisjonide süsteem (Tamm & Surva, 2021). Alaealiste komisjonid tegutsesid 2017. aasta lõpuni ehk kokku peaaegu 19 aastat. Sotsiaalkindlustusameti andmete järgi satub kinnistesse lasteasutustesse aastas üle saja noore.
2017. aasta reform mõjutas alaealiste kinnipeetavate arvu vanglas. Statistika järgi on kinnipeetavate osakaal iga aastaga vähenenud. Alaealiste arv vanglas kahanes 23 aasta jooksul märkimisväärselt: 68-lt 2002. aastal kolmele 2023. aastal. Statistika andmetel (kuritegevus Eestis 2022) väheneb iga aastaga ka alaealiste kuritegevus. Tulemused näitavad seega, et oleme õigel teel. Kindlasti on noorsootööl ja noortekesksel lähenemisel oma osa selles, et riskinoorte olukord paraneb.
Veel on aga pikk tee minna, kuna noore viibimine kinnises lasteasutustes üle kolme kuu ei ole soovituslik. Samas võib praeguse süsteemi korral noor viibida kinnises lasteasutuses kuni aasta ja korduvsuunamiste tõttu on teada ka juhtumeid, kus laps on viibinud kinnises lasteasutuses 3–5 aastat. Kinnise lasteasutuse ühe meetmena kasutatakse aga jätkutoe süsteemi, milles on oluline osa noorsootöötajatel.
Et reform täidaks oma eesmärki, on vaja muuta süsteemi noortekesksemaks, kuna nii on võimalik teenuste ja tegevuste sisu ning korralduse ja arendamise keskmesse seada noore isiksuse areng ja heaolu, et saavutada parim tulemus noore jaoks. See tähendab, et eesmärkide, töövormide ja -võtete ning korralduslike valikute tegemisel peab lähtuma noorest kui teadlikust isiksusest, toetama terviklikult noore vaimse ja füüsilise heaolu saavutamist ning püüdlema tegevuste ja teenuste sellekohase mõjususe poole (Rämmer et al., 2021).
Kinniste lasteasutuste jätkutoe süsteem ja noorsootöö
Üks paljudest võimalustest on noorsootöötajatena osaleda kinniste lasteasutuste jätkutoe süsteemis. Kohe pärast seda, kui noor on jõudnud kinnisesse lasteasutusse, hakatakse ette valmistama noore kogukonda naasmist. Võrgustiku pakutav jätkutugi kestab vähemalt kolm kuud pärast seda, kui noor on kinnisest asutusest väljunud. Jätkutoe mudelis on kesksel kohal kohaliku omavalitsuse juhtumikorraldaja ehk lastekaitsetöötaja, kelle ülesanne on jätkutööd koordineerida ning koostöös võrgustikuga saada terviklik ülevaade noore ja pere olukorrast ja vajadustest ning toetamisvõimalustest. Jätkutoes on olulisel kohal noore ja tema perekonna (või eestkostja/asenduskodu) kaasamine ning toetamine, spetsialistide regulaarne koostöö, noore kogukonda naasmise järjepidev ja etapiline ettevalmistus ning usaldusisiku kaasamine noore toetamisse. Jätkutoe planeerimisel on tähtis arvestada iga noore tausta ja eripärasid ning anda noorele piisavalt aega uue olukorraga harjumiseks, realistlike plaanide tegemiseks ja iseseisvumiseks. Jätkutoe võrgustikku kuuluvad noorega kokku puutuvad spetsialistid, näiteks kohaliku omavalitsuse juhtumikorraldaja, kinnise lasteasutuse esindaja (sotsiaalpedagoog), usaldusisik, kooli esindaja, prokuratuuri esindaja, noorsootöötaja, asenduskodu esindaja, perevanem, usalduskasvataja. Tuleks arvestada ka spetsialistidega, kellega noor hakkab kokku puutuma kogukonda naastes (nt uue kooli, töökoha, huvitegevuse esindaja) kKinnise lasteasutuse teenuse jätkutoe mudeli juhend).
Tulevikuvisioonid
Tartu Ülikooli Narva kolledž keskendus kahe aasta jooksul kinniste lasteasutuste ja kriminaalhooldusametnike põhikoolituse raames noortekesksele lähenemisele. Spetsialistidele, kes töötavad kinnistes lasteasutustes suure abivajaduse ja riskikäitumisega lastega, ei ole kehtestatud kvalifikatsiooninõudeid ning puudub töö spetsiifikast tulenev ühtne erialane ettevalmistus. Seni on õpivõimalusi olnud vähe või on spetsialiste koolitatud ebaühtlaselt (olenevalt asutuste võimalusest ja personali soovidest). Olukorra parandamiseks pani Tartu Ülikooli Narva kolledž sotsiaalkindlustusameti tellimusel kokku pooleaastase erikoolituse, mille raames käsitleti mitmesuguseid teemasid, kuid keskenduti peamiselt noortekesksele lähenemisele, et tuua noorte ellu positiivseid muutusi ja pakkuda noortele, kes on ajutiselt paigutatud kinnisesse lasteasutusse või alluvad kriminaalhooldusele, tingimusi mitmekülgseks arenguks. Noortekeskse lähenemise teaduskirjanduse analüüsi põhjal selgus, et järjekindel ja süsteemne noortekeskne lähenemine teenuste korraldamisel toob kaasa teenuste suurema mõjususe, eriti keerulisemas olukorras olevatele noortele, noorte (järje)kindlama ja sisukama osaluse teenustes, kogukondliku mõju, sealhulgas noortele, kes teenustes vahetult ei osale, aga ka noore kui isiksuse enesekindluse ja oma elu väärtustamise suurenemise, toetades seeläbi noorte taju oma elu teadlike suunajatena (Rämmer et al., 2021).
Eesti kurss on vähendada kinniste kohtade arvu ja leida rohkem võimalusi avatud asutuste loomiseks. Hea eeskuju on näiteks Holland, kus peaministri korraldusega suletakse aastaks 2030 kõik kinnised lasteasutused (Van der Helm et al., 2023). Hollandi näide on oluline, kuna Eesti võttis kinniste lasteasutuste teenuse väljatöötamisel paljuski eeskuju just Hollandist, kus oli palju väikseid regionaalseid keskusi, kuhu lapsed suurtest keskustest üle toodi. Praegu töötatakse Hollandis avatud keskuste loomise nimel, sest nagu uuringud kinnitavad, ei saa kinnistes asutustes saavutada pikaajalisi tulemusi. Kuna Eesti on suuna võtnud Põhjamaade poole, siis on eeskujuks ka näiteks Norra, kus rakendatakse noortekeskse lähenemise üht olulist komponenti – noore kaasamist otsuste tegemisse – ning võetakse noorte häält palju rohkem kuulda (Lapse koht ei ole …).
Eesti noorsootöö areng erinoorsootööst integratiivse lähenemiseni kajastab pidevat püüdlust mõista ja toetada noori nende individuaalsetes vajadustes. Uuendused on olulised sammud, et edendada noorte heaolu ja positiivset arengut ühiskonnas. Noorsootöö on ennetav ja väga tähtis, et noored ei satuks kinnistesse lasteasutustesse või vanglasse. Sellesse eesmärki panustab noorsootöö endiselt hoolimata sellest, et erinoorsootööd enam ei ole.
Uuendused, nagu 2017. aasta reform, mis keskendus alaealiste erikohtlemise süsteemi muutmisele lapsesõbralikumaks ja jätkutoe süsteemi loomisele kinnistes lasteasutustes, rõhutab noorte heaolu ja positiivse arengu edendamise tähtsust. Artikli lõpus olev luuletus „Ma teie vend“, mille Elbing kirjutas samuti kinnipidamisasutuses, pakub sisekaemuslikku vaadet noore inimese sisemisse võitlusse ja eneseleidmise teekonda. See luuletus näitab, et iga noor on hoolimata minevikust või praegustest probleemidest ja valdkonna arengust osa suuremast kogukonnast ning väärib mõistmist ja toetust.
MA TEIE VEND
Tundub tobe, kuid ikka ja jälle painab mind üks küsimus, kes ja miks ma olen?
Vastust otsides mind haarab mõistmatus, sest vastust pole.
Nii istun vastuseta vastuolude risus: kas ma oma sisemine mõistatus või on mõistatus mo sisu? Kõike muud võib lihtsalt panna sõnadesse, kuid raske leida mõõdupuud, sellele, mis täpselt mahub südamesse.
No mis muud süda, sul tuleb mulle vastata – kes ja miks ma olen?
Kahjur või ürask, poeet või röövel siin maailma üsas?
Ja ükskord see süda haaraski mind endasse või haarasin ma südame.
Ei tea, kuid see üks kord ma kohtasin hinge ja see hing olin ma ise.
Sel hetkel ma tundsin ära iseend, et ma teie ja kõiksuse eeterlik vend.
Andrus Elbing
Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.
The post Erinoorsootöö Eestis: vaade minevikust tulevikku appeared first on MIHUS.
]]>The post 15 aastat koostööd: kas oskame noortevaldkonnas koostööd teha? appeared first on MIHUS.
]]>Kui hakkasin selle mõtiskluse jaoks sõnu seadma ja otsima, kerkis esimesena silme ette pikas kooselus olnud abielupaar. Ikka jäävad mõnikord silma artikli pealkirjad pikaajalise kooselu saladustest. Võrreldes 15 aasta taguse ajaga on meil üks oluline abiline juures: juturobot. Mis siis muud kui otsingutele. Sain teada, et pikaajalise kooselu aluseks on aus ja avatud suhtlus, vastastikune austus ja toetus, kompromissivalmidus, huumor ja lõbusus. Juturobot tuletab aga ka meelde, et „iga suhe on ainulaadne ning oluline on leida need omadused ja dünaamika, mis sobivad konkreetsetele partneritele ja nende suhtele“. Kui need pika kooselu eeldused tuua koostöö konteksti, leiame ju hulga sarnasusi. Usun, et paljude jaoks on ka koostöös tähtis võimalus oma mõtteid, tundeid või vajadusi väljendada. Tunda, et sind päriselt kuulatakse ja seda hinnanguid andmata. Ka koostöös hindame austuse ja toetusega kaasnevat teineteise väärtustamist, tunnustamist või julgustamist. Mis mind selles valikus üllatas, oli aga huumori ja lõbususe aspekt. See pani mind kohe mõtlema, kui palju ma kogen oma meeskonnas, koostööpartneritega koostöös või praktikakogukonna liikmena huumorit ja toredust. Kuidas on lood sinuga?
Aastaid tagasi kirjutasin MIHUSEsse artikli „Kuidas jõuda tegeliku ja edasiviiva koostööni?“. Seda uuesti lugedes tekkis magus äratundmine – selles on jätkuvalt kirjas väärt mõtted, mõned head küsimused eneseanalüüsiks ja targad soovitused koostöö soodustamiseks. Mida sellest tuua välja 2024. aastal või mida lisada? Kutsun sind kaasa mõtlema koostööle oma meeskonnas, võrgustikes, projektides või kogukonnas.
Minu panus loeb
Meie jaoks on olulised kuulumine ja tähenduslikud suhted teistega, sealjuures oma meeskonnas. „Ma tahan, et te vaataksite oma meeskonda. Ma tahan, et te mõtleksite kõikidest nendest jõupingutustest, mida iga teie kaaslane teeb iga nädal, saab haiget, läheb mustaks ja higiseks, on hingetu ja mõnikord on süda paha. Ja nüüd mõelge selle üle, kas see, mida te teete, aitab tiimi või haavab seda“ (Kashdan & Biswass-Diener, 2014)1. Hea koostöö meeskonnas sünnib iga inimese panusest ja pingutusest. Igaüks mõjutab tervikut ja meeskonna heaolu. Ma mõjutan oma sõnade, tegude, vaikimise või väljaütlemise stiiliga. Kui palju sa mõtled sellele, milles su panus tegelikult väljendub? Kas sa panustad viisil, mis toetab meeskonda tervikuna? Kui sa jätad midagi ütlemata, väljendamata, mis mõju sellel omakorda on? Panustamise viise on erinevaid: võetud ülesannete asjakohane täitmine, hulljulgete ideedega hullamine, heade küsimuste esitamine. Teinekord kellegi ära kuulamine või julgustamine. Mõnikord on parim, mida sa teha saad, aeg lihtsalt maha võtta, puhkust lubada ja siis värskena koostöö juurde naasta.
Julgus loeb
Üks võimalus hinnata oma meeskonna ja selle koostöö tugevust on läbi tunnetatud psühholoogilise turvalisuse. Amy Edmonson avastas Google’is meeskonna edukust uurides, et vähem oluline oli see, kes oli meeskonnas, tähtsam aga see, kuidas meeskond koos töötas. Kõige olulisem tegur meeskonna edukusel oli psühholoogiline turvalisus. See tähendab, et meeskonnas on jagatud veendumus või tunne, et
Miks on psühholoogiline turvalisus tähtis? See toetab inimese kaasatust ja motiveeritust, viib paremate otsuste tegemiseni, sest inimesed julgevad väljendada oma arvamust ja muresid. Nii arvestatakse enam ka eri vaatenurkadega. See aitab kujundada pideva õppimise ja parendamise kultuuri, sest juletakse oma vigu jagada ja sellest õppida. Inimesed tunnevad, et nende panus on väärtustatud. (Gallo, 2023)2
Kutsun sind tegema väikest kraadimist skaalal ühest kümneni. Mõtle meeskonnale või kogukonnale, mille liige sa oled. Kui suur on selles psühholoogiline turvalisus? Kas sa julged abi küsida ja esitada küsimusi, mis võivad olemasolevaga vastuollu sattuda? Kas sa julged end väljendada? On see alati nii või sõltub teemast, kontekstist või inimestest sinu ümber?
Kui eespool ütlesin, et igaühe panus koostöös loeb, siis psühholoogilise turvalisuse kujunemiseks saab alustada iseendast. Olla ise eeskujuks abi küsimisel või keeruliste teemade algatamisel. Saad julgustada teisi sinust erinevaid vaatenurki välja tooma. See ei pruugi olla lihtne, aga ehk ärgitab see samm teisi julgem olema.
Koosloome loeb
MIHUSe eluajal on kindlasti meie koostöökultuur muutunud. Usun, et oleme kogenud mõjusaid koostööprojekte või ise käima lükanud algatusi, millega on liitunud need, kellega ei osanud kohe arvestadagi. Oleme käivitanud võrgustikke, tänu millele on noored enam toetatud. Koostöö ühendab meid inimestena.
Samas kogeme, et tänapäeva muutuvas maailmas vajame ka koostöösse uut kvaliteeti. Me oleme osa veel suurema haardega mõjust, olgu selleks siis rohepööre, energia- või demokraatia kriis, kasvav polariseerumine. Lokaalsem on saanud globaalsemaks ja vastupidi. Pärismaailmast on saanud virtuaalne.
15aastane on ka parajalt mässav, otsiv, piire nihutav teismeline. Ja võib-olla on seda otsimist, katsetamist, kahtlemist, nihutamist vaja ka koostöös, sest keeruliste probleemide lahendamine ja edasiviivate lahenduste loomine eeldab katsetamist, loovat lähenemist, koostööd nendega, kellega me pole seda varem teinud, kohtumist nendega, kellega me kunagi ei räägi. Üha enam räägitakse teadlikust koosloome praktikast kui valmisolekust ja võimekusest koos luua midagi uut. Koosloome on loominguline ja koostöine probleemide lahendamise viis eri sidusrühmade vahel algatuse kõikides etappides alates probleemi tuvastamisest ja lahenduse loomisest kuni rakendamise ja hindamiseni (Vargas, Whelan, Brimblecombe & Allender, 2022)3. Loomine rõhutab protsessi olulisust: inimesed loovad avastamise, dialoogi, katsetamise ja mängulisuse kaudu. Me vajame häid koosloome hõlbustajaid, kes kujundavad just sellise keskkonna, kus on suur psühholoogiline turvalisus ja usaldus. Loomeruumi, kus inimesed saavad panustada, end väljenda, ideid genereerida ja katsetada.Koostöös võiks midagi jääda ka saladuslikuks, üllatuslikuks. Nii õpime ise inimestena ja partneritena. Koostöö juures võiks säilitada huumori ja lõbususe, empaatia ja hoolivuse, nii iseenda, teiste kui ka ümbritseva elukeskkonna vastu.
Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.
The post 15 aastat koostööd: kas oskame noortevaldkonnas koostööd teha? appeared first on MIHUS.
]]>The post Hea MIHUS, siinpool kirjutab Peaasi appeared first on MIHUS.
]]>Umbes 15 aastat tagasi oli minu tunnetus selline, et noortega kohtuvatel spetsialistidel ja üldiselt noortele lähedastel inimestel on vaja hakata pidama vaimset tervist sama tavaliseks ja oluliseks kui füüsilist ning vaimse tervise probleemidest rohkem teada saada. Ajal, kui minul veel oma veebikodu ei olnud, tuli näiteks sõna „psühhoos“ guugeldades esimeseks vasteks artikkel transtsendentaalsest meditatsioonist. Ei olnud väga informatiivne.
Tahtsin siis oma uljas noorustuhinas, et inimesed teaksid midagi sellist, nagu kirjutasin oma veebikodueelses blogis:
„Miks on peaasi just vaimne tervis?
Kui inimene murrab jalaluu või mõni jäse lausa amputeeritakse, on tal piiratud eelkõige liikumisvõime. Kui tema psüühika toimib rahuldaval tasemel, on tal võimalik seda piirangut kompenseerida, näiteks voodis lebades lugeda raamatuid ja ennast täiendada, liikuda karkude või ratastooli abil, saada liikumises tuge sugulastelt-sõpradelt-riigilt.
Kui inimese psüühikaga on midagi tõsisemat lahti, on tõenäoliselt häiritud kõik tema eluvaldkonnad, ta ei suuda mõtelda enda täiustamise peale, küsida abi teistelt ning juhul kui isegi küsida saab, ei pruugi lähedased kohast abi anda osata.
Arvata on, et iga inimene tunneb lähedalt kedagi, kellel on olnud häirivaid nähtusi psüühikas ülearu. Tavaliselt on sellest rääkimine tabu. Inimesed küll märkavad, et tema lähedasega on midagi lahti, aga ei julge seda mainida, sest tegemist on millegi mõistetamatu ja hirmutavaga. Samuti ei julge sellest rääkida inimene ise, sest siis on oht, et koheselt lüüakse silt otsa ette, hakatakse pidama vähem väärtuslikuks, imelikuks, puudulikuks.
Tõsi on aga see, et igal inimesel on oma nõrgemad ja tugevamad küljed, ükski inimene ei ole defineeritav häirena. Häirivaga tegelemine, sellega toimetulek, ei tee ju inimest haigemaks, ravi ei muuda inimese olemust, vaid lubab keskenduda näiteks tervise määratluse positiivsele poolele.“
Ka Sina olid algusest peale huvitatud psühholoogiast, kuigi meie sõnad rääkisid sel ajal sarnastest püüdlustest eri nurkade alt. Sinu peatoimetaja Marit, kes mitte nii juhuslike asjaolude kokkulangemisel on praeguseks minu haridusvaldkonna juht, kirjutas nii: „Noorsootöötaja omab erakordset võimalust suunata ühiskonnas olulisi arenguid, pakkudes noortele kvaliteetseid mitteformaalse õppimise võimalusi, märgates ja toetades iga noore sünnipäraseid eelduseid ja individuaalseid huvisid ning luues usaldava ja turvalise keskkonna noore identiteedi ja väärtuste kujunemiseks.“ Sinu esimeses numbris kirjutas Anu Realo, kuidas isiksus mõjutab inimese kujunemislugu, õnnetunnet, elukutsevalikuid, suhteid, identiteedi kujunemist. Võibolla olid vaimne tervis ja noorsootöö tollal valdkonnad, mis tegelesid sarnaste teemadega ning kulgesid kõrvuti, kuid kokkupuutepunktid olid pigem harvemad või juhuslikku laadi.
Mõnel aastal oleme olnud tihedamas mõttevahetuses, mõnel põgusamas, tegutsesime ja saime küpsemaks. 2015. aastal oli meil tihedam kontakt. Tookordsed teemad olid pigem sellised, kus tahtsime jagada oma kogemusi ja teadmisi sellest, millised on noorte inimeste vaimse tervise raskused ning kuidas noortega töötav inimene saaks nende juures toeks olla. Ailen kirjutas Sulle näiteks söömishäiretest ja Anna-Kaisa depressioonist. Gea vestles Norra noortega nende kogemustest võitluses stigmaga. Siis oli meie sõnum see, et oluline on märgata nii noorte raskusi kui ka nendega seonduvaid hoiakuid. Hoiakud, kaasamine, võrdsed õigused, noorte hääle kuuldavaks tegemine – need on olnud meie ühise keele leidmise juures tähtsad märksõnad. Veel on mulle olnud väga õpetlik võtta Sinu valdkonnast kasutusele kõiksuguseid suurepäraseid mitteformaalse õppe meetodeid ja käsitusi. Vaimse tervise teadmist ei saa hoida kuivas ja teoreetilises raamis. Ja ka ilmselt mitte täiesti juhuslikul moel on Sinu tookordne kaastoimetaja Gea nüüd Peaasja vaimse tervise esmaabi koolitaja.
Meie vestlused jätkusid ja juba kriisieelsel ajal hakkasime rääkima just oskustest. Märkamine on hea. On hea, kui saab küsida „Kuidas Sul läheb?“, aga mis saab edasi? Kuidas näha enda rolli noorte vaimse tervise toetajana? Kuidas ise selle juures oma töövõimet säilitada? Millised on toeks olemise piirid? Sellest rääkisime 2019. aastal. Pärast seda olid jutuks juba eriolukorras pea korras hoidmise oskused, mida jagas Minna. See oli meie vestlustes teistmoodi kõlaga noot. Me tegutsesime koos, noored pidid saama toetatud, jagasime kogemusi ja oskusi. Me ei olnud enam paralleelsed sirged, vaid üpriski tihedalt ja sinka-vonka omavahel ühenduses.
Viimastel aastatel räägime päris selgelt sarnast keelt. „Noorte heaolu väärtustava, toetava ja usaldusel põhineva kontakti pakkujana on noorsootöötajad tegutsenud enne pandeemiat ja teevad seda ka nüüd. Hea, et seda on märgatud. Veelgi olulisem on, et selle valdkonna panust tähtsustatakse jätkuvalt, et aidata noored tekkinud vaimse tervise kriisist tervematena välja,“ kirjutas Marit 2021. aastal vaimse heaolu teemalise artikli kommentaarina.
Ma pean tõesti ütlema, et ootan põnevusega, kuhu meie vestlused viivad – üksteist täiendavaks dialoogiks on meil eeldused olemas. Dialoogiks on vaja erinevust ja mitmehäälsust, liiga sarnasega ei pruugi edasiviiva vestluse pidamine õnnestuda, takka kiitmine ei ole dialoog. Ma arvan, et meie vahel on piisavalt austust ja usaldust, 15aastase tutvuse juures oleme õppinud üksteist väärtustama ja usaldusväärseks partneriks pidama. Veel käib asja juurde ports ennustamatust: me kumbki ei tea, kuhu täpselt see vestlus välja viib, kummalgi ei pea olema õigus, kumbki ei tea, mis tulemini jõuame. Aga hea tunne on.
Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.
The post Hea MIHUS, siinpool kirjutab Peaasi appeared first on MIHUS.
]]>The post Kas venelane saab olla ka eestlane? Näen meie tulevikku Eestis appeared first on MIHUS.
]]>‘Kirjutasin 15 aastat tagasi MIHUSe avanumbri artiklis „Kas venelane saab olla ka eestlane?“ nii: „Endiselt näib kehtivat nõukogude okupatsiooni aegne vastanduv identiteet: mida vähem sa oled venelane (mida enam sa venelasi maha teed), seda enam sa oled eestlane. Kurb ja kitsarinnaline. … Ka enamik Eesti venelasi näib nii arvavat, mistõttu peetakse ka eestikeelset kooliharidust assimileerimiseks.“
Vahepeal kogutud andmed näitavad, et teoreetiliselt peab 75 protsenti nii eestlastest kui ka Eestis elavatest venelastest (kes nimetavad end ainult venelasteks) kahte kultuuri kuulumist võimalikuks. Kahjuks jääb see seisukoht sageli teooriaks, kuna vaid kolmandik siinsetest venelastest nimetavad end eestivenelasteks ja nende osakaal pole noorte hulgas kasvanud. Süüdlasi võib otsida eri kohtadest, aga kindlasti pole ka meie haridus, meedia ja laiemalt ühiskondlik diskursus mitmekultuurilisust toetav. Nendest, kes ise on kakskultuurilised ehk identifitseerivad end eestivenelastena, peab kakskultuursust võimalikuks 92 protsenti ja väliseestlastest, kes elavad samuti mitmes kultuuris, 90 protsenti.
Lõimumispoliitikas kõlab ikka ja jälle arusaam, et midagi pole vaja teha, küll aeg parandab kõik haavad. Mõne haigusega on tõesti nii, et vahet pole, kas ravid või mitte – nohu kestab ikka seitse päeva. Teistega jälle tuleb tõdeda, et ilma sekkumata probleemid ainult süvenevad. Minu hinnangul on Eesti ühiskonna vähene lõimumine pigem viimane. Oleme palju teinud, aga olulisim tulevikku vaatav muutus – ühtne eestikeelne mitmekultuurilist identiteeti toetav Eesti kool – on ikka tegemata. Praegu käimasolev üleminek eestikeelsele haridusele on ühelt poolt lootusrikas, teisalt hirmutav. Kui selle käigus hakkavad häda sunnil eesti keele oskuse omandanud vene kodukeelega õpetajad õpetama vene noori eesti keeles, siis on see naeruväärne ja kurb. Muutus, mida on vaja, seisneb selles, et kus vähegi võimalik (ja võimalik on see igal pool, v.a Ida-Virumaal), õpiksid eesti ja vene ja teistest rahvustest noored koos. Õpe oleks eesti keeles ning õpetaksid valdavalt emakeelena eesti keelt rääkivad õpetajad. Õppe sisu toetaks aga mitmekultuurilise identiteedi arengut ja arusaama, et venelane saab olla ka eestlane (vt ka Valk, 2016). Tähtis pole see, mis keeles õpitakse, vaid õppe sisu ja see, kellega koos õpitakse. Ühtset identiteeti kujundavad ikkagi inimesed, kellega suheldakse, mitte lihtsalt keel, mida on õpitud. Loomulikult aitab parem keeleoskus teatud suhetele kaasa, kuid nagu hästi teame, siis vajaduse korral saame suheldud ka kehakeeles.
Muidugi on mingid nihked viimastel kümnenditel toimunud (vt ka Valk, 2017): „eestlaste identiteet on muutunud avatumaks – selleks et olla eestlane ja uhke selle üle, ei pea end enam kellelegi vastandama. Eestlaste identiteet seostub jätkuvalt keele ja maaga, kuid (iseseisvuse eest) võitluse ja eristumise asemele on tulnud kultuuri ja inimeste tähtsaks pidamine.“ Samuti on paranenud venelaste eesti keele oskus. Teisalt ei ole venekeelses kogukonnas kujunenud positiivset eestivene identiteeti, millega siinsed venekeelsed noored saaksid ennast siduda. Samuti ei ole kujunenud ühtset ja euroopalikku eesti keele ja kodakondsuse keskset etniliste kuuluvuste ülest Eesti riigiidentiteeti, millega oleks kõigil siin elavatel rahvustel ning eri taustaga väliseestlastel end lihtne siduda. Uurisime selle potentsiaali ja unistasime sellest kunagi artiklis „Eesti avatud identiteet: reaalsus ja ideaalid“ (Valk et al., 2011).
Kui kodu, kool ja meedia – kolm suurt identiteedi kujunemise aluseks olevat vaala – on Eestis elavatel eri rahvustel erikeelsed ja erisuunalised, siis ei aita ka lihtsalt aja kulgemine unistustel täituda.Ühelt poolt on tegemist selge julgeolekuküsimusega, teisalt majandusküsimusega, kuna iga end Eestiga siduv töökäsi on oluline. Kolmandaks (mitte üldse vähem tähtsaks ja seda just noorsootöö kontekstis) on tegemist neljandiku noorte eneseteostuse ja tuleviku küsimusega. Kas ma näen enda tulevikku Eestis, kas soovin õppida mõnes Eesti kõrgkoolis, kas Eesti riik vajab mind, kas ma saan siin ennast teostada, kas minu arvamus loeb? Neile küsimustele vastatakse praegu eestlaste ja venelaste hulgas kahjuks erinevalt. Meie eesmärk – olgu see noorsootöö või üldhariduse muutusi planeerides – peaks olema, et kümne aasta pärast on vastused võrdselt positiivsed. Ja kümme aastat pole mõeldud lihtsalt ootamiseks, et küll aeg parandab. Sõjast Ukrainas ning selle mõjust ei tahtnud siinkohal üldse rääkida, sest see on liiga raske ja ettearvamatu.
Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.
The post Kas venelane saab olla ka eestlane? Näen meie tulevikku Eestis appeared first on MIHUS.
]]>The post Maailmahariduse jätkuv paradoks: tean ja tunnen, aga ei tegutse appeared first on MIHUS.
]]>Noorte juhitud keskkonnaliikumine Fridays for Future Eesti pälvis äsja aasta vabaühenduse auhinna aktiivse tegutsemise eest jätkusuutliku tuleviku kaitseks. 2023. aasta lõpus avalikustatud kodanikuhariduse uuringu kohaselt oli Eesti üks neist Euroopa riikidest, kus noorte keskkonnateadlikkus seoses kliimamuutustega kõige enam kasvas. Selline areng on hea, aga samal ajal jagavad noorsootöötajad ja õpetajad lugusid gümnasistidest, kes tellivad Hiina netipoodidest kokku odavat plastkraami ning esitlevad seda uhkusega ka oma sotsiaalmeediakanalites.
See paradoks näitlikustab hästi ühiskonda, kus me oleme. Noored on globaalsetest probleemidest teadlikud ja tunnetavad, mida need tähendavad, aga igapäevaharjumuste muutmise või ettevaatava tegutsemiseni nad siiski ei jõua. See on see töö, mida maailmahariduse kaudu teha tahame, ent mis on veel ees.
15 aastat maailmaharidust Eestis ja MIHUSes
15 aasta jooksul on maailmaharidus Eestis astunud suure sammu edasi ja väga hea on näha, kuidas teadlikkuse kasvatamisele on kaasa aidanud ka MIHUS. Saame maailmahariduse valdkonna algatamise kohta lugeda 2010. aasta MIHUSe veergudelt, kui Mondo maailmahariduse algatajad kirjeldasid tolleaegseid prioriteete: kujundada koos sallivamat, hoolivamat ja avatumat ühiskonda.
Kümme aastat hiljem kirjutas Liisa Puusepp taas MIHUses, et maailmaharidus ei hakka kunagi olema lõpuni valmis õppeaine, vaid tegevus, mis võimaldab arendada empaatiat ja globaalsesse kogukonda kuulumise tunnet. Arvame sama ka praegu. Liigume kiirkäigul kliimakatastroofi poole, maailmas kasvab ebavõrdsus ja demokraatia jätkusuutlikkus on ohus – meil on vastutus käsitleda neid probleeme noortega viisil, mis vastab kiirelt muutuvale ajale. Just maailmaharidus aitab noortel tulevikukriisidele vastu astuda, väitsid Mondo eksperdid MIHUSes 2022. aastal.
Kuigi maailmaharidus terminina on veel pigem vähe tuntud, siis selle teemad, nagu kliimamuutused, ränne, inimõigused, on aina rohkemate noorte teadvusesse jõudnud. Üha enam kinnitavad noored, et nad on maailmakodanikud. Seda tunnet näitavad nii mainitud kodanikuhariduse uuring kui ka 2018. aasta PISA uuringu osa „Kas Eesti noor on maailmakodanik?“. Teine lugu on aga tegutsemisega.
Kes see maailmakodanik siis on?
Viimases maailmahariduse suvekoolis küsis üks maailmahariduse õpetajatest: „Kas mitte kõik lapsed ja noored juba ei olegi maailmakodanikud, kui nad meie läbinisti globaliseerunud maailma sünnivad?“
Siinkohal peaksime täpsustama, et maailmahariduse kontekstis räägime aktiivsest maailmakodanikust, kes on „teadlik sellest, mis maailmas toimub, millised on toimuvate sündmuste põhjused ning kuidas kõik see meid mõjutab“. Samas teadlikkusest üksi ei piisa – sellele lisaks tahab ja oskab aktiivne maailmakodanik oma „avatud oleku ning teadliku ja eesmärgipärase tegutsemise kaudu maailma paremaks teha“ (Arengukoostöö Ümarlaua definitsioon). Me kõik oleme tahes-tahtmata maailmakodanikud, aga küsimus on selles, kuidas kasvatada selliseid maailmakodanikke, kes on aktiivsed, teadlikud ja võimelised ise tulevikku positiivselt mõjutama.
PISA uuringus uskus alla poole Eesti vastanutest, et nad saavad „maailmas esinevate probleemide suhtes midagi ette võtta“, ja 51 protsenti Eesti õpilastest arvas, et „minu käitumine võib mõjutada teistes riikides elavaid inimesi“ – mõlemad näitajad jäid tugevalt alla OECD riikide keskmise. Uuringu kokkuvõttes toodi välja, et „Eesti noored on teadlikud maailma probleemidest, samas napib analüütilist mõtlemist (põhjus-tagajärg seosed) ja oskust globaalseid protsesse kriitiliselt hinnata“. Teadmisi on palju, aga puudu jääb tegutsemistahtest ja ettevaatavast käitumisest, mis keskkonnaprobleeme leevendaks.
Ka 2022. aasta kodanikuhariduse uuring näitas, et Eesti noored tunnevad muret keskkonna ja globaalprobleemide pärast ning näevad kliimamuutusi ja reostust suure ohuna tulevikule, aga jätkusuutliku tegutsemise poolest jäävad Euroopa keskmisele märgatavalt alla. Samuti peavad meie õpilased osalemist organiseeritud meeleavaldusel teistega võrreldes vähem tõenäoliseks.
Kuidas siis kasvatada teadlikke maailmakodanikke, kes oma teadmiste põhjal ka tegutseksid? Selle küsimuse võtsid lähtepunktiks kolm maailmahariduse eksperti Johanna Helin, Hanna-Liis Kaarlõp ja Karolin Mäe, kes koostasid Eesti Rahvusvahelise Arengukoostöö Keskuse (ESTDEV) tellimusel 2022. aasta lõpuks olulise materjali – maailmakodaniku pädevusmudeli – ning kaardistasid just need pädevused, mis võiksid üht aktiivset maailmakodanikku iseloomustada.
Pädevusmudel on eriline, sest peale teadmiste ja oskuste („pea“) ning väärtuste („süda“) on mudelis välja toodud ka tegutsemine („käed“), mida sarnaste mudelite puhul alati ei näe. Meil kui haridustöötajatel ning maailmahariduse ekspertidel ja praktikutel on nüüd võimalus pädevusmudelit tagasisidestada ja edasi arendada, aga ka koostöös teiste organisatsioonide ja valitsusasutustega õpitegevuste lünki täita. Sest tundub, et lünki veel on.
Üks küsimus, millele mõelda
Viimase 15 aasta jooksul on maailmaharidus jõudsalt arenenud ja noored on üha teadlikumad oma rollist maailmakodanikuna. See on paindliku ja avatud mõtlemisega põlvkond, kes suudab keerukustega kohaneda ning tänapäeva maailma proovikive mõista. Maailma hoidvate tegudeni jõudmine on aga julgustamist nõudev teekond, millel peab toeks olema nii noorsootöötaja kui ka kodu.
Palju korraga ette võtta ei olegi vaja, aga ainult teadlikkusest ka ei piisa. Meie kaasamõtlejale Mihkel Kangurile meeldib tsiteerida ema Teresat, kes on öelnud: „Meilt ei oodata, et me teeksime suuri asju, meilt oodatakse, et me teeks väikeseid asju, kuid suure armastusega.“ Milline on see üks väike samm, kuidas sina saaksid töös noortega kestlikumasse maailma panustada juba praegu?
Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.
The post Maailmahariduse jätkuv paradoks: tean ja tunnen, aga ei tegutse appeared first on MIHUS.
]]>The post Avastusretk noorsootöös jätkub appeared first on MIHUS.
]]>Einike Aedmaa toob artiklis „Hea noorsootöötaja teab, miks ta oma tööd teeb“ esile noorsootöö olulised aspektid, mis nõuavad tähelepanu ka tänapäeval. Rõhutatakse seda, et noorsootöötaja oleks valmis oma tööd kriitiliselt analüüsima, seadma selgeid eesmärke ning suurendama teadlikkust ja pädevust teadmus- ja tõenduspõhises lähenemises.
Kuidas meil praegu sellega siis lood on?
Viimase 15 aasta jooksul on noorsootöövaldkonnas toimunud märgatavad muutused: kindlasti tuleb mainida erialase ettevalmistusega noorsootöötajate ja noorsootöötaja kutsega spetsialistide arvu suurenemist ning laiemaid valdkonna struktuurimuudatusi. Seetõttu olen kindel, et oma töö eesmärgistamine ja valdkonna tegevuskavad on palju läbimõeldumad ning loodud on raamistik noorsootöö paremaks toimimiseks.
Minu jaoks on suurim arenguhüpe olnud digilahenduste kasutuselevõtt oma töö tõhustamiseks. Digilahenduste lõimimine noorsootöösse on oluline märk sellest, kuidas praktika on viimase 15 aasta jooksul muutunud. Traditsioonilised meetodid, mis kunagi olid noortega suhtlemiseks ja tegevuste korraldamiseks piisavad, on nüüdseks muutunud piiratuks ning et tõeliselt noorteni jõuda, on hädasti vaja digiinnovatsiooni. Mind üllatas, kuidas e-mängud võivad täita tähtsat rolli igapäevatöös, toetades noorte kaasamist ja oskuste arendamist. See illustreerib selgelt, kuidas digitaalsed tööriistad on noorsootööd muutnud ja võimaldavad meil vastata noorte vajadustele.
Noorsootöötajate professionaalse arengu ja tulemuslikkuse seisukohalt on aga endiselt asjakohane küsida „Miks?“ ning sellele küsimusele ka vastata. Küsimus „Miks?“ on jäänud ajas muutumatuks ja endiselt oluliseks, kuna see aitab meil mõista oma tegutsemise põhjuseid ja aluseid. Teadlik reflekteerimine aitab meil kohandada oma meetodeid, muuta vajaduse korral käitumismustreid ning saavutada paremaid ja sihikindlamaid tulemusi noortega töötamisel.
Noorsootöönädala raames küsisin oma headelt kolleegidelt, miks nad seda tööd teevad. Vastuseid oli erinevaid, kuid läbi kumas suur missioonitunne ja pühendumine noorte võimestamisele, toetades seeläbi ka iseennast. Selleks, et teha oma tööd hästi ja olla hea noorsootöötaja, peaksime tugevalt pühenduma teadlikule eneseanalüüsile. Mõistes sügavamalt, kuidas meie valikud ja käitumine meie töö tulemusi mõjutavad, saame oma praktikat olude järgi kujundada.
Minu enda „Miks?“ noorsootöötajana on tugevalt seotud sooviga luua noortele toetav ja usalduslik keskkond, kus nad julgevad avameelselt rääkida oma muredest ja unistustest ning kus ma saan neile olemas olla.On selge, et tugev pühendumus teadlikule eneseanalüüsile on noorsootöötaja edukuse võti. See mitte ainult ei võimalda kohanduda muutuvate oludega, vaid aitab ka saavutada paremaid tulemusi noortega töötamisel. Küsimus „Miks?“ juhatab teed selguse ja uute ideede leidmisele, andes võimaluse oma töös taasavastada motivatsioon ja innustus.
Noorsootöö põhiolemus on noortele õpikogemuse võimaldamine, kogetu mõtestamine ja igapäevase töö pidev analüüsimine. Lugenud Einike Aedmaa 2016. aastal MIHUSes ilmunud artiklit „Hea noorsootöötaja teab, miks ta oma tööd teeb“ ja Anneli Meistersoni kommentaari sellele, nõustun eeltoodud väitega, kuid lisaksin sellele praeguses kontekstis ühe tähtsa aspekti: kõik saab toimuda ainult siis, kui on täidetud üks oluline tingimus – kohalolu võimaldamine. Milles kohalolu aga väljendub, kas see on pigem koht, kus olla, tunnetus või üks oskustest ja väärtusvalikutest noorte toetamisel või kuidas see üldse seostub hea noorsootööga?
Kui mõelda viimasele 15 aastale ja püüda nimetada suurimaid muudatusi noorsootöös, siis olen Anneliga nõus, et üks neist on teadlikum noorsootööga seotud protsesside juhtimine ja pidev oma töö mõtestamine, kus ehk varasema „mida teeme?“ kõrvale on tekkinud küsimus „miks?“. Otsime aina vastuseid küsimusele, miks teeme just selle valiku või millist väärtust me oma tööga loome. Samas kahtlen ma järjest enam selles, kas me oskame tegelikult ikkagi õigeid küsimusi küsida. Eriti tugevalt on see päevakorda tulnud nüüd, kui meid ümbritsevad infotehnoloogilised vidinad ja rakendused, kus küsimuse esitamine on kõige tähtsam oskus. Nagu Anneli kirjutas, tuuakse noorsootöösse üha enam digilahendusi. Praegu keskendume nende kaudu suuresti näiteks info otsimisele. Näen oma igapäevatöös, et näiteks haavatavamate sihtrühmade puhul peaksime korraks peatuma ja mõtlema, kas oleme täiesti kindlad, et nii meie noored kui ka nende lähedased on valmis selleks, kuhu nad satuvad. Haavatavam sihtrühm on ka teadusmaailmas olnud viimasel ajal rohkem fookuses ja on leitud, et nii noored kui ka nende lähedased võivad parema ligipääsu tõttu teabele veel haavatavamaks muutuda. Ma ei pea siin silmas seda, et peaksime tavapärase digipädevuste arendamise lõpetama, vaid kutsun kaasa mõtlema, kas noored on piisavalt toetatud ka sisu tõlgendamisel.
Läbi aja on küsimustele vastuste leidmisel ja teadlikuma töö kirjeldamisel kasutatud mitmesuguseid väljendeid, nagu tõenduspõhisem, tõenditepõhisem, teaduspõhisem ja teadmuspõhisem. Ennetuse vaatenurgast räägitakse ka universaalsest, sihitud ja näidustatud lähenemistest. Eestis tegutseb nii valdkondadeülene ennetusnõukogu kui ka ennetuse teadusnõukogu, millest viimase eesmärk on hinnata ennetustegevuse tõendatuse taset, toetada ennetustegevuse arengut ning andmetel ja tõendusel tuginevat otsustamist ennetuses. Iga sõna taga on aga tegelikult erinev sisu ja ka selle mõistmine on olnud viimasel 15 aastal meid kõiki hariv teekond.
On oluline, et meie valikud võimaldaksid meil teha oma tööd professionaalselt ja noori parimal moel toetades. Tõenduspõhiste meetodite kasutamine aitab vähendada ka ebakindlust tulevikku puudutavate otsuste suhtes. Ei ole mõistlik ressursse raisata, kui need ei aita meil eesmärke saavutada. Soovitan ka siin säilitada teatud tasakaalu ning arvestada otsustamisel kontekstiga, kaasates noored, teadlased ja praktikud. Kui Einikese artiklist võib järeldada, et 2016. aastal justkui teadlasi veel ei usaldatud, siis üldises plaanis arvan, et praegu ei kahtle valdkonnas küll enam keegi, et näiteks teadmuspõhisus, professionaalsus ja professionaliseerumine on olulised.
Kuid ainult see, et me teame, mis töötab, ei pruugi meid enam edasi aidata. Noortevaldkond on saavutanud valdkondadeülese märkamise ja võrgustike ootused on suurenenud. Ootustele vastamiseks peame saama olla ka päriselt noore jaoks kohal. Narussoni (2021)1 järgi väljendub kohalolu inimese kogemuses, et ta tunneb, et praktik on tema jaoks olemas ja tema vajadusi ei eirata. Kuna kohalolu noorsootöös väljendub minu jaoks eelkõige professionaalses noorsootöötajas, kellele on võimaldatud olla ajas ja valikutes paindlik, siis peame tagama ka professionaliseerumise tingimused. Tegemist on väärtus- ja teadmuspõhise valikuga olla kohal ning noorsootöö potentsiaali noorte toetamiseks teadlikult suunata. Samas ei teki professionaalsus iseenesest, vaid vajab jõustavat töökeskkonda, mis omakorda tähendab, et nii virtuaalne kui ka füüsiline tegutsemisruum on turvaline, tegevusvahendid vastavad noorte vajadustele, enesearenguvõimalused on olemas, spetsialiste on piisavalt, spetsialist usaldab spetsialisti ja nende koormus võimaldab ka päriselt noort individuaalselt toetada. Juhtimistasandi seostest kirjutas ka Einike. Seega peab toimima tasakaal. See aga ei teki iseenesest ja selleni jõudmine on võtnud oma aja. Seda enam, et päriselt kohal olles on meil võimalik lahendada ainult seda küsimust, mis on kõige kriitilisem.
Olles ise varem seotud eelkõige avatud noorsootöö ja noortekeskustega, saan kinnitada, et noortekeskuste areng Eestis on olnud väga kiire. 26 aasta jooksul on kasvanud välja 280 noortekeskusest koosnev võrgustik, sealhulgas on igal ajastul olnud oma väärtus ja iga otsusega on jõutud lähemale praegu toimivatele väärtusvalikutele. Kui alguses oli esmatähtis leida noortele turvaline keskkond, siis järgmiseks laiendati tegevusvõimalusi, loodi usaldust teiste noori toetavate valdkondadega, said alguse erinevate sekkumistega seotud koolitused ning nüüdseks on sellest välja kasvanud kogukond, mis võimaldab noortele mitmesuguseid õpikogemusi. Seega on turvalisest kohast saamas kohalolu võimaldav keskkond, seda enam, et viimaste uuringute andmetel on suurim mure just see, et noored tunnetavad, et neil ei ole turvalisi täiskasvanuid ega usaldusisikuid. Praegu käib taas noortekeskuste kaardistamine („Mis loom on ANK, vol 2“), et olla kursis nii noorte kui ka noorsootöötajate vajaduste ja ootustega.
Tähtis on ka see, et noortekeskuste tööpõhimõtteid on viimasel 15 aastal ühtlustatud ja need on koondatud mitmesse ametlikku dokumenti, nagu noortekeskuste hea tava2 ja noortekeskuste miinimumstandard3, milles antakse suuniseid, kuidas noori parimal moel toetada. Loodud on noortekeskuste logiraamat4, mis võimaldas hakata koguma noortekeskuste kogemusi ehk andmeid, mis on Toodingu (2015)5 järgi tegelikkuse tõlgendus mõõdetavas vormis. Nüüd on saabunud etapp, kus õpitakse neid saadud kogemusi teadlikumalt väärindama ja teadmuspõhiselt ära kasutama. Mõtestatud tegevust on toetanud omakorda noorsootöö kvaliteedi hindamine, noorsootöötaja kutse arendamine, omavalitsuste teenustasemete hindamise keskkond (Minuomavalitsus), MIHUSe ilmumine ning muidugi noorteseire uuringubaas ja juhtimislaud. Positiivsena tooksin välja ka riiklikud stipendiumid, millega toetatakse valdkonnas tehtavaid magistritöid.
Viimasel 15 aastal on mind rõõmustanud ka see, et eri valdkondades hinnatakse töö tulemuslikkust ja mõju aina enam väärtusvalikute põhjal. Selle eestvedaja on olnud Tartu ülikooli eetikakeskus, mis on väärtuspõhist hindamist arendanud aastaid ning andnud välja mitu toetavat käsiraamatut (näiteks „Väärtusarenduse analüüs edasijõudnutele“) ja mängu, mis on kasutatavad ka noortevaldkonnas. Nii mängud kui ka käsiraamatud aitavad analüüsida, kuidas kujundada selgete väärtustega keskkonda.
Seega loovad meie tööalased valikud ja kokkulepped keskkonna, mis toetab noore kasvamist ja arenemist kindlas väärtusruumis, ning mõjutavad seda, kas ja miks noored noorsootöösse üldse jõuavad. Muidugi mõjutavad noorsootööd omakorda ka riigi ja omavalitsuse prioriteedid ja kokkulepped, mis loovad noorsootöötajate töökeskkonna, mis mõjutab omakorda seda, mis ulatuses ja milliseid võimalusi saame noortele pakkuda. Ehk kas saame võimaluse olla päriselt kohal.
Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.
The post Avastusretk noorsootöös jätkub appeared first on MIHUS.
]]>The post Formaalse ja mitteformaalse õppe ühinemine: pika teekonna algus appeared first on MIHUS.
]]>Inspireerudes loost, mille 13 aastat tagasi kirjutasin, kutsun märkama, kuidas formaalse ja mitteformaalse õppimise ühinemine on muutunud veel olulisemaks ning piirid nende vahel hägusemaks. Esile on kerkimas tulevikupõlvkondade vajadus uute oskuste järele ja sellega seoses ka küsimus, kuidas neid oskusi kõige tõhusamalt arendada. Kriitilise mõtlemise, enda juhtimise ja koostööoskus ning empaatiavõime on üha tähtsamad ning nõuavad süsteemset lähenemist.
21. sajandi hariduses on hädavajalik õpetada lastele rohkem kui lihtsalt aineteadmisi. Ka uudishimu ja loovus muutuvad aina olulisemaks. Lapsed peavad suutma mõelda ja tegutseda originaalselt ning avastada uusi seoseid, ületades seniseid piire.
Muutunud õpikäsitus on Eestis kasutusel juba üle kümne aasta, kuid traagika peitub selles, et paljud koolid ei tea veel, kuidas üldpädevusi ainetundides arendada. Kuidas päriselt ja sisukalt olla loov ja ennastjuhtiv matemaatikatunnis? Kuidas arendada empaatiavõimet keemia- või füüsikalaboris? Kuidas motiveerida lapsi õppima ükskõik millises ainetunnis, et neil päriselt säiliks uudishimu ning tahe ise pusida ja uurida? Sellised laused nagu „Tänapäeva lapsi ei huvita mitte miski“ on minu arvates praegu sama ebapädevad kui 13 aastat tagasi – näeme, et mitteformaalselt on lastel palju huvisid ja nad soovivad areneda, kuid täiskasvanutele tundub, et õpilased ei ole huvitatud sellest, mida me neile koolipingis pakkuda tahame.
Ühe hea näitena võiksime siinkohal uurida Tallinna ülikooli programmis „Tulevikukool“ 2017/2018. aastal osalenud Tallinna kunstigümnaasiumi, kes rakendas mitut uuenduslikku meetodit, et suurendada õpilaste valikuvõimalusi ja kaasatust õppetöös. Üks oluline algatus oli huvitundide lisamine tunniplaani. See võimaldas õpilastel süvendatult tegeleda mitmesuguste huvialadega, nagu muusika, kunst, robootika ja keeled. Huvitunnid olid lõimitud õppekavasse, arvestades üldpädevusi ja õpilaste tagasisidet.
Lisaks võeti kasutusele lennuülene õpe matemaatikas. See võimaldas luua eri tasemega rühmi olenevalt õpilaste vajadustest ja huvidest. Gümnaasiumiastmes rakendati valikkursuseid, mis võimaldasid õpilastel valida huvipakkuvaid aineid, arvestades oma õppesuunda. Koostöös Tallinna ülikooliga uuriti ka õpilaste õpimotivatsiooni ning selgus, et valikute andmine õppetöös ja võimalus õppida enda huvist lähtudes suurendas õpimotivatsiooni.
Üldpädevuste edasiandmise lahendustena nähakse praegu projektõppe päevi või eraldi õppeaineid, kus nende teemadega tegeletakse, kuid päriselt oleks õppija jaoks kasulik saada kõike seda süsteemselt ka ainetundides. „Aga millal ma jõuan siis kõik aineteadmised edasi anda, kui me tundides ainult mängime?“ muretsevad õpetajad tihti. Millal ja kus on võimalik õppida, kuidas hädavajalikke tulevikuoskusi ainetundidesse lõimida?
Noored Kooli pakub ühe lahendusena õpetajatele õpiringide formaati, kus keskendutakse konkreetsetele teemadele, nagu ennastjuhtimine ja sotsiaal-emotsionaalsed oskused. Miks õpiringid? Kuna üksikud täiendkoolitused ei pruugi olla eriti tõhusad, on oluline pakkuda õpetajatele süsteemset toetust, et oleks võimalik katsetada, saada tagasisidet ja jagada kogemusi. Õpiringides osaleb ühest koolist kuni 15 õpetajat, kes kohtuvad iga kuu professionaalsete koolitajate juhendamisel, et harjutada õpitud teadmiste rakendamist oma klassiruumis.
Kui soovime tulevikus tugevaid ja mitmekülgselt haritud kodanikke, tuleb järjepidevalt töötada selle nimel, et ühendada formaalne ja mitteformaalne õpe ning arendada nii aineteadmisi kui ka üldpädevusi igas õpilases. Õpiringid on vaid üks samm selle pika teekonna alguses, kuid need võivad osutuda oluliseks võtmeks tulevikuoskuste arendamisel.
Lõpetuseks võiks öelda, et üha enam mõistetakse, et tulevikus on vaja mitmekülgselt haritud ja loomingulisi kodanikke, kes suudavad kohaneda kiiresti muutuva maailmaga. Selle saavutamiseks on vaja süsteemset lähenemist ning koostööd eri osaliste vahel.
Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.
The post Formaalse ja mitteformaalse õppe ühinemine: pika teekonna algus appeared first on MIHUS.
]]>The post Tänaste noorte väärtuste juured on ühiskonnas toimuvas appeared first on MIHUS.
]]>Esimestes Eestis korraldatud väärtusuuringutes käsitleti noorte haridus- ja tööväärtusi. MIHUSe teises numbris (Rämmer, 2008b) analüüsisime varasemaid muutusi noorte väärtustes, kuhu oli jätnud sügava jälje 1990ndate alguse majanduskriis, mille tagajärjel suurenes materiaalsete väärtuste tähtsus. 2007. aasta koolilõpetajate väärtusuuring näitas omakorda eneseväljenduslike väärtuste tähtsuse kasvu iseseisvas Eestis sotsialiseerunud noorte põlvkonnas. Eneseväljenduslikud väärtused hõlmavad eneseteostusvõimaluste kõrval ka motiveeritust näidata avalikult välja, kelleks noor end tegelikult peab ja millesse ta usub, aga ka teiste inimeste usaldamist ja sotsiaalset sallivust. Tolerantsust pidasid peale noorte oluliseks ka noorsootöötajad (Murakas et al., 2011). Noortele oli väga tähtis hea hariduse omandamine, mida kinnitas ka see, et mainekamateks elukutseteks peeti teadlast, ettevõtjat, arsti ja arhitekti (Rämmer, 2009a). 2018. aasta väärtusuuringust (Rämmer, 2019b) selgus, et töö eneseväljenduslikke aspekte väärtustati varasemast kõrgemalt ning noored on veelgi tolerantsemad vähemuste suhtes (olgu need sisserändajad ja võõrtöölised, islamiusulised või teisest rassist inimesed). Varasemates noorsoouuringutes on mainitud, et noorte väärtuste kujunemisel mängivad olulist rolli ühiskondlikud sündmused, mis on üleminekul täiskasvanuellu ühiselt läbi elatud (Rämmer, 2019a). Väärtuste kujunemine saab alguse perekonnast ning jätkub koolis ja eakaaslaste seas (Basáñez, 2016). Tähtis osa on selles ka noorsootööl (Rämmer ja Žuravljova, 2023).
Muutused tööväärtustes
Tööväärtusi võib liigitada erinevate motiveerivate tegurite põhjal töö tegemise eest oodatavate hüvede iseloomu alusel instrumentaalseteks (palk, töökoha kindlus), eneseväljenduslikeks (tööl avanevad enesetäiendamise ja oma võimete kasutamise võimalused) ja sotsiaalseteks (kasulikkus ühiskonnale).
Joonis 1. Muutused Eesti noorte tööväärtustes 1998 … 2016 … 2023 (1 – tähtsusetu, 4 – väga tähtis); keskmised hinnangud. Allikas: „Eesti koolinoor 1998“, „Koolinoor 2016“, „Noorsoouuring 2023“.
Jooniselt 1 näeme, et pärast 1998. aastat oli koolilõpetajate seas vähenenud instrumentaalsete ja suurenenud eneseväljenduslike tööväärtuste tähtsus. Kuna ühiskondlik heaolu on jõudsalt kasvanud, ei motiveeri töö juures selle eest saadav palk noori enam sellisel määral nagu 1990ndatel. Samas väärtustati märksa kõrgemalt võimalust end töö kaudu pidevalt täiendada ja oma võimeid kasutada. Ka töö kaudu ühiskonna heaks panustamist väärtustati varasemast palju rohkem.
2023. aasta uuringus osalejad väärtustasid aga eneseväljenduslikke väärtusi taas madalamalt ning instrumentaalsed tööväärtused olid nende jaoks omakorda olulisemad. Väärtuste uurija Inglehart (2018) selgitab toimetulekuväärtuste kõrgemat tähtsustamist suurenenud ebakindlustundega. Meenutame, et tänaste noorte elluastumist on tugevalt mõjutanud koroonapandeemiaaegsed katsumused (Kaprāns, 2021) ja seejärel halvenenud majandusolud. Samuti tasub märkida, et 2023. aasta küsitluses oli väga palju (75 protsenti) venekeelseid Ida-Virumaa noori. See mõjutas ka uuringutulemusi, sest uuringute (Rämmer, 2017) järgi väärtustavad nad eestikeelsetest vastajatest süstemaatiliselt kõrgemalt toimetulekuväärtusi.
Oluline on ka märkida, et kõigis kolmes uuringus väärtustasid neiud noormeestest kõrgemalt nii tööl avanevaid enesetäiendamise kui ka oma võimete kasutamise võimalusi, mis viitab sellele, et nõukogudejärgse perioodi alguses eneseväljenduslikes tööväärtustes väljakujunenud soolised erinevused püsivad.
Noorte mured ja hirmud
2021. aasta esinduslikust Baltimaade ja Kesk-Euroopa noorte väärtusuuringust selgub, et tänaste noorte jaoks on olulisemad mured looduskeskkonnale tehtav kahju, ühiskondlik ebaõiglus, ülemaailmse pandeemia levik ja tööta jäämise väljavaated (Rämmer, 2023b; Rämmer ja Semenova, 2022). Keskkonnakriisile pööratav suur tähelepanu pole sugugi üllatav, sest tänased noored on sirgumas täiskasvanuks hoogustuvate keskkonnateemaliste arutelude keskel. Ka nende õiglustunne on teravam kui vanematel põlvkondadel, nad võtavad sageli sõna diskrimineerimise ja ebaõigluse vastu ning on sallimatud ühiskondliku ebaõigluse suhtes, sest nad tunnevad, et see puudutab sageli ka neid endid (näiteks töö saamisel). Kuna andmete kogumise ajaks 2021. aasta suvel oli selja taha jäänud kaks noori tugevasti puudutanud koroonalainet, siis polnud ka üllatav, et nad tõid oma murede seas ühe olulisemana välja hirmu ülemaailmse pandeemia jätkumise pärast, mis varasemate uuringute (Rämmer et al., 2020) põhjal on noortekeskuste tegevust tugevasti mõjutanud ning noorte tavapärast üleminekut täiskasvanuikka häirinud ja ühiskonda lõhestanud.
Joonis 2. Hinnang probleemide kohta, mis Eesti riigil lähikümnendil ees seisavad, %
Joonisel 2 on esitatud eesti- ja venekeelsete noorte hinnang probleemide kohta, mis Eestil lähikümnenditel ees seisavad. Teiste uuringus osalenud maadega võrreldes nägid Eesti noored olulisema probleemina madalaid palku ja pensione, mille pärast valutasid südant peaaegu pooled Eesti vastajatest. Eestikeelsed vastajad pidasid seda suuremaks mureks kui nende venekeelsed kaasmaalased. Neiud kartsid madalaks jäävaid palku ja pensione rohkem kui noormehed.
Ka ees oodata võivat ebavõrdsust hinnati oluliseks probleemiks. Seda märkis ära kolm eestikeelset vastajat kümnest ja viiendik venekeelsetest noortest. Võrreldes noormeestega oli ka see neidude hinnangul tähtsam küsimus, mille lahendamisega tuleb Eestis lähiajal tegeleda.
Kliimamuutus on eestikeelsete noorte jaoks palju olulisem probleem kui venekeelsetele vastajatele. See pole sugugi üllatav, sest eestikeelses inforuumis on see teema väga põhjalikku käsitlust leidnud.
Seevastu peavad eesseisva tööpuuduse väljavaadet suuremaks probleemiks venekeelsed vastajad. Tervelt kolmandik venekeelsetest eestimaalastest ja vaid neljandik eestikeelsetest tunneb selle pärast muret. Ka neiud muretsevad väljavaate pärast töötuks jääda noormeestest rohkem. Paremate oskustega noorte Eestist lahkumise väljavaates näevad eestikeelsetest noortest (21 protsenti) suuremat probleemi nende venekeelsed eakaaslased (30 protsenti). Neidudele on see olulisem mure kui noormeestele.
Samuti pidasid venekeelsed noored (21 protsenti) võimalikku sisserännet eestikeelsetest noortest olulisemaks probleemiks. Võib eeldada, et sellise hoiaku taga on mure töö kaotamise pärast. Siin näevad noormehed võrreldes neidudega sisserändes suuremat probleemi.
Uuringutulemused näitavad, et rahvusliku identiteedi hääbumises ei näe noored kuigi olulist probleemi. Selle pärast muretsevad oodatult siiski rohkem eestikeelsed noored (12 protsenti) kui venekeelsed eestimaalased (6 protsenti). Seegi on noormeeste arvates suurem oht kui neidude meelest.
Süstemaatilised erinevused eesti- ja venekeelsete noorte väärtushinnangutes
Rahvusvahelistest väärtusuuringutest on üks laiahaardelisematest Schwartzi (1992) lähenemine, mis keskendub individuaalsete väärtuste uurimisele. Tema teooria põhjal mõõdetakse Euroopa sotsiaaluuringu raames regulaarselt ka Eestis elavate inimeste väärtusi. Eestis kogutud andmed (Rämmer, 2023a) näitavad, et kõige kõrgemalt väärtustavad meil elavad noored eneseületamisele (teiste heaolu ja looduse eest hoolitsemisele pühendumisele) orienteeritusega seotud väärtusi, heasoovlikkust (oluliseks peetavate inimeste heaolu toetamine) ja kõikehaaravust (teiste inimeste ja looduse mõistmine ning nende eest seismine). Schwartzi teooria järgi vastanduvad eneseületamisele orienteeritud väärtustele eneseupitamisele orienteeritud väärtused, nagu saavutus (isikliku edukuse demonstreerimine sotsiaalsete standardite kohaselt) ja võim (sotsiaalne staatus ja prestiiž ning domineerimine teiste inimeste üle). Tema väärtusteooria teises dimensioonis vastanduvad sellistele väärtustele, mis on orienteeritud muutustele avatusele, nagu hedonism (naudingute ja meelelise rahulduse tähtsustamine) ja stimulatsioon (põneva elu ja väljakutsete väärtustamine), alalhoidlikkusele orienteeritud väärtused, nagu turvalisus (ühiskonna ja iseenda kaitstus), konformsus (sotsiaalsete normidega vastuollu mineku vältimise tähtsustamine) ning traditsioonide (domineerivate normide, reeglite ja tavade) järgimine ja väärtustamine. Muutustele avatuses eesti- ja venekeelsete vastajate vahel erinevusi ei ilmnenud, kuid venekeelsed noored on alalhoidlikumad.
Joonis 3. Eneseupitamisele ja alalhoidlikkusele orienteeritud väärtuste tähtsustamine noorte seas. Hinnangute keskmised, skaala: 1 – pole üldse minu moodi, 6 – väga minu moodi. Allikas: Euroopa sotsiaaluuring 2016.
Rämmeri (2023a) analüüsist selgus, et sellal kui eneseületamises ei ilmnenud eesti- ja venekeelsete noorte väärtustes erinevusi, on venekeelsed noored oma eestikeelsetest kaasmaalastest tugevamini eneseupitamisele orienteeritud. Joonisel 3 on esitatud võrdlevalt nende ja Venemaa noorte väärtushinnangud. Näeme, et kuigi venekeelsed eestimaalased väärtustavad eestikeelsetest uuringus osalejatest kõrgemalt nii saavutust (auahnust, mõjukust ja edukust) kui ka võimu (kontrolli teiste inimeste ja vahendite üle), olid Venemaal elavate noorte hinnangud veel kõrgemad.
Sarnaseid erinevusi näeme ka alalhoidlikkusele orienteerituses: eestikeelsed vastajad väärtustavad selle aluseks olevaid väärtusi oma venekeelsetest kaasmaalastest madalamalt. Samas väärtustavad noored venemaalased vaid traditsioonide järgimist venekeelsetest eestimaalastest kõrgemalt ning tähtsustavad turvalisust ja konformsust hoopis madalamalt. Seega võib eeldada, et ühelt poolt on siin tegemist kultuurimustriga, mis eristab venekeelseid vastajaid eestikeelsetest suurema konservatiivsuse poolest. Teisalt ilmnevad aga ka selged erinevused võimu ja saavutuse väärtustamises venekeelsete eestimaalaste ja noorte venemaalaste vahel.
Kokkuvõtteks
Viimase 15 aasta jooksul tehtud uuringutest selgub, et sel perioodil on eneseväljenduslike väärtuste tähtsus kasvanud. 2016. aastaks tõusid noorte hinnangud tööl avanevatele enesetäiendamise ja oma võimete kasutamise võimalustele ning palka ja kindlat töökohta väärtustati varasemast madalamalt. Samuti oli suurenenud sallivus erinevate vähemuste suhtes, kelles nähti varasemast väiksemat ohtu oma igapäevasele eksistentsile.
Eneseväljenduslike väärtuste tõusu peamiseks põhjuseks saab kindlasti lugeda Ingleharti (2018) nimetatud füüsilise ja majandusliku turvatunde suurenemist. Kuigi Eesti inimeste elustandard on 2023. aastal kahtlemata kõrgem kui 2008. aastal, ilmnes viimases uuringus märke, et majanduslanguses olevas Eestis elavate noorte seas on toimetulekuväärtuste tähtsus tõusnud, eelkõige venekeelsete noorte hulgas. Kuna väärtuste muutust ühiskonnas iseloomustab teatud inerts (Rämmer, 2023c), siis on esialgu veel vara kaugeleminevaid järeldusi teha.
Eesti- ja venekeelsete noorte väärtuste analüüsi puhul polnud tegu mitte eesti ja vene rahvusest noorte võrdlusega, vaid eri keeleruumidest pärit vastajate võrdlusega. Kuna võrdluse aluseks oli kas küsimustele vastamiseks valitud keel või kodune keel, siis oli näiteks eestikeelsete vastajate seas ka vene ja ukraina rahvusest inimesi. Kuna keeleruum on oma olemuselt kultuuriline keskkond, siis on tegemist kultuuriliste erinevuste analüüsiga. Venekeelsete vastajate suuremat ebakindlust selgitab nende ebapiisav eesti keele oskus, mis piirab noortele ühiskonnas avanevate võimaluste ära kasutamist.
Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.
The post Tänaste noorte väärtuste juured on ühiskonnas toimuvas appeared first on MIHUS.
]]>The post Noori tööturule nügides appeared first on MIHUS.
]]>Tõenduspõhisuse austajana on mul ääretult hea meel, et sarnasel põhimõttel ilmuv noortevaldkonna ajakiri MIHUS on rõõmustanud meid juba 15 aastat ja käsitlenud mitmesuguseid noortepoliitika teemasid.
Tööhõivele pühendatud MIHUSe number ilmus 2009. aastal. Tööhõive on oluline näitaja, mis võimaldab kirjeldada riigi, selle majanduse ja rahva olukorda, mistõttu tuleb sellele tähelepanu pöörata. Tööhõiveküsimused ja töötuse vähendamise vajadus noorte seas ei olnud tollal uus probleem, sest nimetatud teemadele olid viidanud paljud Euroopa tasandi dokumendid ja väljaanded, et luua noortele uusi tööhõivevõimalusi. Uuenduslik oli aga see, et 2009. aasta ajakirjanumbris arutati seda noortevaldkonna seisukohast. See oli üpris uuenduslik võrreldes paljude teiste liikmesriikidega, kus noorsootöö laialdasi võimalusi tööhõivet toetava tegevusena veel teadlikult ei nähtud.
On olnud põnev jälgida, kuidas Eesti noorsootöös ja teistes valdkondades on kogemusi talletatud ning parimaid tavasid edasi arendatud noorte toetamise igapäevasteks võimalusteks. Kuidas on aga noorte toetamine tööhõives aja jooksul muutunud ja mis on olnud suurimad mõjutajad? Kutsun nüüd sel teemal kaasa mõtlema.
Juba 2009. aastal arutati avalikus sektoris, et noorte töötust ei saa lahendada universaalsete meetmetega, sest iga noore probleemid on erilised ja vajavad personaalset lähenemist. Seega tuleb teada noorte tegelikke vajadusi, suhelda nendega neile arusaadavas keeles ja levitada infot nende kanalite kaudu, mida noored kasutavad. Oluliseks peeti koostööd haridussüsteemiga, kuid ka tööandjate hoiakute muutmist noorte töölevõtmisel ja koostööd omavalitsustega sotsiaalsete probleemide lahendamisel. Rõõmustasid ka MIHUSes alanud noorte väärtuste ja nende kujunemise teemalised arutelud, mis toimuvad siiani ning noorte igapäevaseid toimetulemise valikuid suuresti mõjutavad.
MIHUSe 2009. aasta numbris vaatlesidki autorid noorsootöö ja noorte tööhõive seoseid ning mõtisklesid, millist rolli noorte tööturule sisenemisel kannab noorsootöö. Arusaam, et noorsootöö toetab noore toimetulekut elus ning annab selleks vajalikke teadmisi ja oskusi, on siiani Eesti noorsootöö lähtekohaks ning Eesti oli tol ajal üks vähestest Euroopa Liidu riikidest, kus võeti selleks kasutusele Euroopa Sotsiaalfondi vahendid.
Noortevaldkonna töötajad pidasid enda rolli noorte toetamisel väga tähtsaks, rõhutades, et noorsootöös toimuva mitteformaalse õppimise kaudu luuakse noortele võimalusi omandada tööturule jõudmiseks ja toimetulekuks olulisi õpikogemusi ning neile vajalikke oskusi ja teadmisi.
Noppisin ajakirjast üles järgmised peamised märksõnad: töökasvatus, noorte väärtused ja nende kujunemine, valdkonnaülene koostöö ning individuaalne lähenemine. Töökasvatuse asemel kasutatakse praegu ehk rohkem sõna „töökogemus“, individuaalse töö puhul on lisandunud noortekesksus, valdkonnaülesuse kõrval spetsialisti usaldus teise spetsialisti vastu ning koostöö asemel koosloome ja sotsiaalne innovatsioon, aga üldiselt kõnetavad need märksõnad meid siiani.
2009. aastal ja praegusel ajal on üks oluline sarnasus – nimelt oli Eestis süvenemas majanduskriis, mis kergitas selliste 15–29aastaste noorte arvu, kes ei õpi ega tööta, tänapäeva Eesti kõrgemaile tasemele (51 200), sealhulgas tõusis 15–24aastaste noorte töötuse määr Eestis 2008. aasta 12 protsendilt 2010. aastaks 33 protsendile ja tööhõive määr langes 2008. aasta 36 protsendilt 2010. aastaks 25 protsendile. Noored aga tundsid muret, et tööandjate hinnangutes valitseb teatud vastuolu hariduse väärtustamises. Noorte arvates hindasid tööandjad ennekõike töökogemust, tööandjad pidasid töökoha saamisel esmaseks tingimuseks aga erialase hariduse olemasolu ning leidsid, et töökogemus annab hariduslikule taustale lisaväärtuse1. Seega oli (erialane) haridus noorte seisukohast vaid üks eeldus töökoha saamisel ja järjest tähtsamaks muutus oskus neid teadmisi ka kasutada ehk töökogemus. See kinnitas, et oluline on noori tööturule nügida, et nad saaksid juba varakult töökogemuse ja vajalikud teadmised, kuidas tööturg toimib. Tollane MIHUSe ilmumise aegne kontekst ja peamised arenguvajadused on seega endiselt aktuaalsed ning ajalool on kombeks korduda.
Töötust kui nähtust selgitavatest uuringutest ja seda kirjeldavast Euroopa statistikast ilmneb, et noorte tööpuuduse näitaja on üldisest töötuse määrast enamasti pigem kõrgem ning asjaomane sihtrühm on majandusolukorra ja teiste kriisidega kaasnevate muutuste tõttu haavatavam. Kuigi kriis mõjutab esmajärjekorras noori – näiteks 2020. aastal alanud pandeemia tõttu kaotasid paljud noored töö, kuna suur osa neist töötas teenindussektori ettevõtetes (nt turism, toitlustus, kaubandus, majutus, ehitus) –, kinnitab töötukassa statistika, et pärast 2020. aasta pandeemiat taastus olukord kiirelt. Noortevaldkond kasutas juba tol ajal virtuaalset mobiilset noorsootööd, mistõttu noorte toetamine jätkus tavapäraselt2.
Eesti Panga viimases aruandes viidatakse aga sellele, et majanduslangus on erinevate kriiside tõttu taas süvenemas ja noorte töötuse protsent võib olla tõusuteel. Töötukassa peetav töökohtade andmebaas näitab, et pakutavaid töökohti on varasemaga võrreldes vähem, seda enam, et töötute arv ei suurene vaid noorte hulgas. Viimase aastaga on noorte töötute arv hüppeliselt kasvanud. 2024. aasta alguseks oli Eestis 12 164 töötut noort vanuses 16–29 aastat ja osakaal kõikidest töötutest oli 23,6 protsenti. Vanuserühmade arvestuses oli suurem osakaal vanuserühmas 19–21 aastat (28,9 protsenti). 2022. aasta lõpu seisuga on koguarv kasvanud 4664 noore võrra. Kas see tähendab, et praegu on noortel keerukam tööturule jõuda ja sinna püsima jääda?
Ilmselt ei ole sellele küsimusele ühest vastust, sest niisugusesse olukorda sattumise põhjused on erinevad ja keerukad. Seega muutub toetamise sisu ja suhtluskanalite (nt virtuaalsed kohtumised või silmast silma) valikul üha tähtsamaks sihtrühma olemuse mõistmine ehk millised riskiolukorrad viitavad tõenäosusele keerulisse olukorda sattuda ja sinna pikemalt püsima jääda.
Statistikaameti koostatud eksperimentaalanalüüsist3 selgus, et suurema tõenäosusega satuvad riskiolukorda välispäritolu noored, kellel on eesti keelest erinev emakeel, muu kodakondsus või rahvus või sünnikoht väljaspool Eestit. Sealhulgas mõjutab sünnikoht välisriigis sellesse olukorda sattumist kõige enam. Samuti on suurem risk noortel, kellel ei ole töökogemust ja kelle haridustee piirdub põhiharidusega või on mõnel tasemel pooleli jäänud. Eespool mainitud teadmine, et olukord taastub pärast kriisi kiirelt, ei tohiks meid kuidagi uinutada ega tekitada tunnet, et noori ei ole vaja toetada, sest kiiret taastumist on soodustanud pigem riiklikud struktuursed otsused.
Riiklikku noorte tööhõive strateegiat Eestis ei ole. Pigem on strateegilised eesmärgid sätestatud valdkondlikes strateegiates4 – sealhulgas noorsootöös –, mis omakorda on realiseerunud mitmesuguste programmide ja praktika kaudu. Eesti puhul on hea, et abivajava noore mõiste on defineeritud (§ 151), sest nii saab paremini välja selgitada, millist tuge noored vajavad. Noortevaldkonna arengukavas 2021–2035 on näiteks esitatud kaks olulist temaatilist osakaalu mõõdikut: 15–29aastased mitteõppivad ja -töötavad noored (8,5 protsenti aastaks 2035) ning 15–26aastaste noorte hinnang toe kättesaadavuse kohta. Asutustest on spetsiifiline tööhõive noortestrateegia olemas töötukassal. Kui 2009. aastal oli tööhõive teema pigem sotsiaalministeeriumi pädevuses, siis alates 2023. aastast liikus see majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi vastutusalasse.
2024. aasta algusest kehtib Eestis ka uus tööturumeetmete seadus, milles määratakse kindlaks5 tööturuteenuste terviklik raamistik. Varasem tööturuteenuste ja -toetuste seadus jõustus 18 aastat tagasi. Sellega seotud tööhõiveprogrammis 2024–2029 on kirjas töötukassa osutatavad teenused. Töötukassa toetab nii tööle saamist kui ka haridussüsteemi naasmist ja seal püsimist. Kujunemas on ka arusaam, et noorte kiire suunamine tööturule ei saa olla eesmärk omaette, pigem peab toetama noore pikemaajalisemaid eesmärke, mille esiplaanile seadmine mõjutab noore tervet elukäiku.
Töötukassa valikutes on inimese vajaduse ja tööturu olukorra alusel mitukümmend tööturuteenust, sealhulgas teenused noortele (nt „Minu esimene töökoht“) või neid tööle võtvatele tööandjatele (alaealiste töötamise toetamine). Peale töötukassa jagab ministeerium ressursse ka teistele asutustele (nt avatud taotlusvoorud kohalikele omavalitsustele, millest saavad osa ka noorsootöö tegijad). See võimaldab noorte tööhõivega seotud lahendusi pakkuda laiapõhjalisemalt ja valdkonnaülesemalt. Ilmselt üks suurimatest nihetest varasemaga võrreldes seisneb selles, et tööhõivest ja haridusest räägitakse pigem kui tervikust ning tööhõive valdkond on jagunenud aina rohkemate osaliste vahel.
Üks noorte tööhõive ja hariduse mõjutajaid on viimasel ajal olnud Euroopa Komisjoni algatus noortegarantii, millele pandi alus 2013. aastal. Ajendiks oli 2010. aastal süvenenud majanduskriis, kus iga kolmas noor Euroopas oli tööhõivest ja haridussüsteemist välja langenud. Noortegarantii algatus on kõikide Euroopa Liidu liikmesriikide vabatahtlikult võetud kohustus, millega tagatakse, et nelja kuu jooksul pärast töötuks jäämist või formaalharidussüsteemist lahkumist leiavad tuge vajavad noored endale sobiliku ja jätkusuutliku töö- või praktikapakkumise või haridustee jätkamise võimaluse. Aastatel 2022–2027 toetatakse selle algatuse kaudu Eestis peamiselt 15–29aastaseid noori6. Eesti on eraldi keskendunud ennetustegevustele 13aastaste ja vanemate noorte hulgas.
Noortegarantii tulekuga võeti kasutusele lühend NEET, mis tuleb ingliskeelse termini Not in Education, Employment or Training sõnade esitähtedest. Eesti paigutati ühte rühma Hispaania, Iirimaa, Läti, Leedu ja Portugaliga. Nendes riikides oli küll kõrge NEET-olukorras noorte määr, kuid üldiselt oli neil noortel siiski töökogemus ning suhteliselt hea haridus ja oskused. Meeste osakaal oli tol ajal suurem kui naiste oma ning paljud noored olid heitunud7. 2013. aastal Eestis ilmunud noorteseire eriväljaandes soovitati8, et Eestis on vaja tõkestada koolist väljalangemist, tagada sujuv tugi tööturule jõudmiseks, pakkuda kutseoskuste koolitusi ja teadlikumat tuge erivajadustega noorte jõudmisel tööturule.
Euroopa Komisjon pani noortele põhjuste ja tagajärgede selgitamiseks külge mitmesuguseid silte, nagu traditsioonilised töötud, kättesaamatud, tegevusetud, võimaluste otsijad ja vabatahtlikud. Eestis tekkis lisaks väljend „nähtamatud noored“, keda keegi justkui ei märka. Sarnast nimetust on kasutatud noorte kategoriseerimiseks ka alles paar aastat tagasi ilmunud Eesti noortevaldkonna tulevikustsenaariumide lõpparuandes9. Selles aruandes tuuakse esile nähtamatute noorte taastekkimise võimalus, kui näiteks noortega töötavaid spetsialiste on puudu, noorte tööturule sisenemist ja tööhõivelisusega seotud oskusi ei toetata piisavalt ning Eestis on piirkondlik ebavõrdsus. Sellistel noortel on raske tekkinud olukorrast välja murda ning vaesus ja sotsiaalsed probleemid päranduvad järgmistele põlvedele ning tekib uus põlvkond nähtamatuid noori, kellel on vähem võimalusi end tööturul realiseerida, vabatahtliku tööga tegeleda või end täiendada.
Esimene noortegarantii tegevuskava10 võeti vastu 2014. aastal ja selle koostamisel arvestati varasemaid, sealhulgas noorsootöös rakendatud tulemuslikke tavasid. Eelkõige võeti tegevusega sihiks noorte tagasitoomine haridussüsteemi, noorte oskuste ja teadmiste täiendamine noorsootöö kaudu (nt info- ja nõustamisteenused, töökasvatus, vabatahtlik tegevus, tööõigusinfo kättesaadavus, noorteühingute ja -keskuste tegevus), karjääriteenuste süsteemne areng ja töötutele noortele mõeldud aktiivsete tööturumeetmete pakkumine. Tegevuskavaga kerkis esile partnerluspõhimõte eesmärgiga hoogustada valdkonnaülest koostööd, et sünergias ja koosmõjus noori nende valikutes toetada. Alguse või uue hoo sai hulk tegevusi, sealhulgas mitmesugused noortevaldkonna tegevused, nagu mobiilsed kutselaborid, kogukonnapraktika, noorteseire, programmid, näiteks Noorte Tugila, STEP ja Hoog Sisse. Töötukassa korraldab siiani koolides, noortekeskustes, malevates ja laagrites karjääritöötubasid ning on loonud palgatoetuse erimeetme „Minu esimene töökoht“.
Üks suuremaid kitsaskohti noortegarantii esimesel perioodil Eestis seisnes aga selles, et riigil ja kohalikel omavalitsustel puudus süsteemne info selle kohta, kes on need noored, kes on tööturust ja haridussüsteemist eemal, ent kes ise vajalike teenusteni (nt töötukassa, Rajaleidja, noortekeskused) ei pruugi jõuda ning võivad vajada ebasoodsast olukorrast väljumiseks riigi tuge11. Tekkis vajadus tervikliku süsteemse lähenemise järele, mis võimaldab kohalikel omavalitsustel teada mitteaktiivsetest noortest ja nende toetamist ennetavalt korraldada. Nii pandi 2016. aastal alus noortegarantii tugisüsteemile (NGTS), mis on elektrooniline tööriist ja juhtumikorralduslik koostöömudel kohalikele omavalitsustele.
Esimese perioodi kogemus näitas, et oldi küll õigel teel, aga esinesid ka teatud valdkondadevahelised ebakõlad tegevuste ja teenuste samaaegsel pakkumisel noorele ning teise perioodi tegevuskava tarbeks oli vaja kohe alguses kõik pooled ühe laua taha tuua. 2022. aasta alguses valmis avaliku sektori koordineeritud valdkonnaülene NEET-olukorras noorte toetamise ja teenuste koostöömudel kohalikele omavalitsustele, mis aitab mõista, kuidas koostöös võimalikult tõhusalt ja sujuvalt noori toetada. See koostöömudel on aluseks ka uuele rahastusperioodile 2023–2029, kus koos kohalike omavalitsustega ühiselt loodud kriteeriumid on aluseks ressursside taotlemisel. Teisel perioodil plaanitakse noorteni jõudmisel kasutada teadlikumalt ka näiteks mobiilse noorsootöö võimalusi.
Tõenduspõhisuse seisukohast on oluline mainida ka seda, et koostatud on mitu noorte tööhõive teemalist käsiraamatut, ilmunud on artikleid12 ja tegevuste mõju on ajas hinnatud (nt NGTS, noortevaldkonna tegevused, „Minu esimene töökoht“, STEP). Noorte tööhõive konteksti aitab visualiseerida noorteseire juhtimislaud. Lisaks osalevad Eesti ülikoolid aina enam temaatilistes rahvusvahelistes uuringutes, et toetada teadlikumat poliitikaloomet nii Eestis kui ka Euroopas, võimaldades seeläbi Eesti head praktikat esile tuua (nt Rural NEET Youth Network, UPLIFT, Track-In, Young-IN, MapIneq, EXCEPT).
Kokkuvõtvalt julgen arvata, et Eestis on noorte tööhõives alanud aeg, kus eri valdkondade ressursid saavad kohalikul tasandil teadlikumalt kokku, et vastata noorte vajadustele ja pakkuda noortekeskset tuge jõudmaks haridussüsteemi või tööturule. Usun, et noortevaldkonnal on olnud selles väga suur roll. Noorte tunnetatud vajadustele tuginedes peame tegevuste ja teenuste pakkumisel olema jätkuvalt avatud ka uutele käsitustele ning keskenduma eri valdkondade potentsiaalile, et teaksime noortest, jõuaksime nendeni kiiremini, oleksime nendele lahenduste pakkumisel alati sammu võrra ees ja hoiaksime ukse avatud, kui vajadus toe järele peaks uuesti ilmnema. Samuti usun, et oleme kriisides tugevamad, kui usaldame teisi valdkondi ja tunnistame, et üksi tegutseda ei ole enam mõistlik.
Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.
The post Noori tööturule nügides appeared first on MIHUS.
]]>The post Sissejuhatus – noorte vabatahtlikkus appeared first on MIHUS.
]]>Kas teadsid, et MIHUS ei ilmuks ilma vabatahtlike kaasamõtlejateta? Kui ilmuks, siis kahtlemata hoopis teistsugusena. Hea MIHUSe vabatahtlik kaasamõtleja, suur aitäh sulle, et oled MIHUSele tutvustanud põnevaid teemasid! Sinu panus on hindamatu!
Olen justkui selgeltnägija. Kui asusin neid ridu kirjutama, kujutlesin vaimusilmas sind juba neid ridu lugemas ja minuga kaasa mõtlemas. Ilmselt teed seda vabatahtlikult. Ja see on MIHUSe käesoleva numbri peateemat – noorte vabatahtlikkus ja vabatahtlik tegevus (ja kõik sellega seonduv) – silmas pidades igati sobiv.
Milline mõte (lugu) sulle esimesena noorte vabatahtlikkusega seostub?
Mulle meenub Raphael Samuel – noormees, kes teavitas oma vanemaid otsusest nad kohtusse kaevata. Kas tead seda lugu või aimad, miks ta seda tegi? Põhjus oli lihtne: vanemad olid ta siia ilma toonud ilma tema nõusolekuta. See oli noormehe moodus astuda vanematega dialoogi vabatahtlikkuse teemal – viisakalt, seaduskuulekalt ja sõnades, et kuna me ei ole avaldanud soovi sündida, peaksid vanemad meile elamise eest terve elu vältel maksma.
Kas oleme valmis mitmekesiselt väärtustama noorte vabatahtlikku algatust?
„Ma pean imetlema oma poja hulljulgust tahtmaks viia kohtusse vanemad, kes on mõlemad advokaadid. Ja kui Raphael suudaks välja mõelda ratsionaalse seletuse selle kohta, kuidas oleksime saanud küsida tema nõusolekut sündimiseks, tunnistan vea omaks.“ Nii sõnas ema Kavita Karnad Samuel.
„Miks peaksin kannatama? Miks pean olema kinni liiklusummikus? Miks pean töötama? Miks pean silmitsi seisma sõdadega? Miks pean kogema valu või depressiooni? Miks peaksin tegema üldse midagi, kui ma ei taha? Palju küsimusi. Üks vastus: keegi sai su enda rõõmuks,“ ütles poeg.
Kohtuasja siia ilma ei sündinud. Kuid sündis antinatalistlikku väärtusmaailma esindav leht Nihilanand, mida Raphael Samuel haldab vabast tahtest, saamata rahalist ega materiaalset kasu, kellegi teise või laiemalt ühiskonna hüvanguks ehk vabatahtlikuna tegutsedes. Vabatahtlikkusest kasvas välja vabatahtlik tegevus. Kaks eri asja!
Vabatahtlik tegevus võib sündida vastureaktsioonina kohustuslikule maailmale. Kui laps siia maailma tuuakse, siis enamasti eeldusel, et ta võtab omaks meie kollektiivse ühisloomingu ehk ühiskonnana edasikantavad kohustused. Eesti keel on selles osas ütlemata selge: meil on koolikohustus, töökohustus ja kaitseväekohustus. Vabatahtlikkuse mõtteviisist lähtudes võivad ainuüksi need kolm kohustust tekitada aga noores mustmiljon küsimust!
Kui kaheteistkümne kooliaasta jooksul ei õpita ilmtingimata väärtustama putukaid, kes on looduskogukonna (sh inimese) eluspüsimiseks üliolulised, siis millist eesmärki kohustus täidab? Kui töökohustus tähendab millegi nähtamatu – nagu üha suurem virtuaalne summa pangakontol – nimel elukeskkonna hävitamist, siis kuidas on kohustus põhjendatud? Kas meil ei võiks olla hoopis rahuloome kohustus?
Miks peaks noor küsimusi küsimata võtma omaks teiste inimeste väljamõeldud kohustused? Tundub, et oleme loonud olukorra, kus ei ole väga valikut – isegi kui tahaks minna metsa, ehitada onni ja kasvatada oma toitu, ei saa seda teha ilma stardikapitalita. Kuid just siis võib olla õige hetk kutsuda vanemad kohtusse asja arutama!
Raphael Samuel kirjeldas oma peresuhteid väga headena ja sõnas, et tema vanemad tunduvad võtvat olukorda rohke huumoriga. Kas sina haarad kinni noore teemapüstitusest, mis esmapilgul absurdsena tundub? Et mõista mõtet absurdi taga?
Mulle tundub, et (noorte) vabatahtlikkusel on kohustusliku maailmaga veel mõned seosed.
Ainuüksi sõna „vabatahtlik“ viitab sellele, et on ka midagi, mis ei ole vabatahtlik, ja keegi, kes ei ole vabatahtlik. Aga kes on kohustuslikud? Ja kuidas erinevad nad vabatahtlikest?
Vabatahtlik tegevus võib tähendada ka töökohustuse täitmiseks valmistumist ehk tööalaste pädevuste omandamist vabatahtliku tegevuse raames. Vot kus vabatahtlikkus!
Kohustusliku maailma augud täituvad mõnikord aga justkui iseenesest vabatahtlikkusega, olgu tegu rohujuuretasandi looduskaitseühenduste või vabatahtlike päästjatega. Imelised augutäited! Või kohustusliku maailma lipp lipi peal ja lapp lapi peal kokkulappimine?
Tahaksin nõustuda ja nõustun, kuid samas ka ei nõustu väitega, et vabatahtlike pingutus väärib premeerimist – olgu tegu võimalusega omandada väärtuslikke kogemusi, uusi kontakte, vajalikke oskuseid, heategija tunnet, rõõmu valmistavaid meeneid või tunnustavat kiitust –, sest meenub ka ammune Stanfordi ülikooli uuring, mis näitas, et kui pingutus seostatakse preemiaga, hakkab see otseselt sõltuma preemia olemasolust: kui kaob preemia, kaob suure tõenäosusega ka vabatahtlikkus. Tegu ei ole küll rahalise ega materiaalse tasu, kuid ometi tasuga. Kohustusliku maailma tavapraktikaga!
Kuna vabaduseihalus on aga miskit loomahingele üliomast, elab kuskil ka unistus anarhiast. Kas unistame?
Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.
The post Sissejuhatus – noorte vabatahtlikkus appeared first on MIHUS.
]]>The post Vabatahtlikkust propageeriv programm on näidanud tuhandetele noortele avaramat maailma appeared first on MIHUS.
]]>„Mul on välismaa vastu olnud alati huvi, mis ei saanud realiseeruda, kuna siis ei olnud võimalik kuskile reisida,“ räägib Eesti ühe vanima rahvusvahelise noorsootööorganisatsiooni, mittetulundusühingu Noortevahetuse Arengu Ühing EstYES asutaja ja juhatuse liige Aleksandr Kurušev. Ametlikult 1999. aastal registreeritud noorsootööühingu eellugu on pikk ja kirju, ulatudes tagasi Nõukogude aja lõppu, kui toonane komsomol oli sisuliselt ainus organisatsioon, mis pakkus ettevõtlikele noortele mingit väljundit.
„Ma alustasin tööd seal,“ ütleb Kurušev. Kuna aga tegu oli juba 1980. aastate lõpuga, kui Eestis oli moodustatud Rahvarinne ja toimus hulk teisi ühiskondlikke muutusi, tekitas see välismaal palju huvi. „Skandinaavia riikidest, näiteks Rootsist ja Taanist hakkasid tulema grupid, kes tahtsid uurida, mis siin toimub,“ sõnab EstYESi juhataja, kes toona vastutas komsomoli õppemetoodilises keskuses rahvusvaheliste visiitide eest.
„Me hakkasime siis korraldama programme välismaalastele,“ räägib Kurušev. 1989. aastal õnnestus lõpuks ka tal endal minna Rootsi. „See oli väga ebatavaline lugu,“ tõdeb ta. Samas aga näitas see omal nahal saadud kogemus talle, kui palju võib välismaal käimine ühe noore inimese silmaringi avardada ja mõtteviisi muuta. „Siis näed oma silmadega, kuidas seal elu päriselt on ja kui palju see erines sellest, mida propaganda oli meile esitlenud,“ põhjendab pikaajaline rahvusvahelise noorsootöö tegija.
Paar aastat hiljem oli tal koos kolleegidega kogunenud piisav kontaktide võrgustik välismaal ja üles ehitatud mitu noortele mõeldud programmi. Kõik see võimaldas ühel hetkel luua oma noorteklubi. „Siis tuli ka see nimi Estonian Youth Exchage Service (EstYES),“ meenutab Kurušev 1991. aastal ehk Nõukogude aja lõpus, Eesti taasiseseisvumise alguses sündinud ning kultuuri- ja noortevahetustele keskendunud organisatsiooni tekkelugu.
Esimese asjana alustati koostööd Taani rahvakoolidega, kes õpetasid Eesti noortele demokraatia toimemehhanisme. Sellele järgnesid laagrid koostöös mitmesuguste organisatsioonidega nii Eestis kui ka välismaal ning erinevate võrgustikega liitumine. Üks neist oli suurim sellesisuline üleilmne võrgustik ICYE (International Cultural Youth Exchange), millega koostöös võeti lõpuks ette ka esimesed Euroopa vabatahtliku teenistuse (EVS) projektid.
Esimesed neli EVSi vabatahtlikku võttis EstYES vastu 1999. aastal. „Need neli vabatahtlikku läksid meie partnerite juurde, kelleks oli kaks lastekodu Narva-Jõesuus ja Imastus, lasteaed Märjamaal ja keeltekool Tallinnas. Seal oli kaks tüdrukut Austriast, üks Inglismaalt ja üks noormees Saksamaalt,“ meenutab Kurušev. 2000. aastal esitas noorsootööühing juba ise oma esimese vabatahtliku teenistuse taotluse toonasele Euroopa Noored Eesti büroole, tänasele haridus- ja noorteameti Erasmus+ ja Euroopa solidaarsuskorpuse agentuuri noorteprogrammide keskusele.
Büroo loodi kolme inimesega, kes tegid kõike
Täpselt samasugune teekond, nagu võtsid 1990. aastatel ja hiljem ette EstYES ning teised noorsootööorganisatsioonid, tuli läbi käia ka Euroopa noorteprojektide jaoks Eestis raha jagaval bürool. „Nullist tuli üles ehitada kogu kontseptsioon: mida see programm Eestis endast kujutab, keda kaasata ning kuidas noorte ja noorsootöö tegijateni jõuda,“ räägib haridus- ja noorteameti noorteprogrammide keskuse juhataja Reet Kost.
Ta ise on Euroopa noorteprogrammidega seotud olnud algusest peale ehk 1997. aastast, kui haridus- ja teadusministeerium agentuuri ja selle alla kuuluvad bürood lõi. Toona Euroopa Noored Eesti büroo nime kandnud asutust juhtima asudes palkas Kost ka kaks esimest töötajat, kellega koos alustas büroo ettevalmistavate meetmetega noorteprogrammide käivitamiseks.
„Läks aasta aega, enne kui saime esimesed taotlused vastu võtta,“ räägib asutuse pikaajaline juht. Kui esimesed taotlused olid seotud noortevahetustega, siis 2000. aastast lisandus võimaluste sekka ka Euroopa vabatahtlik teenistus. „Selle prooviprogramm oli 1996. aastast käivitunud paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides, kandidaatriigid võeti kampa alles hilisemas faasis,“ meenutab Kost.
Esimene asi, millele tuli noorte vabatahtlikkuse programmi käivitades palju tähelepanu pöörata, oli mõtteviisi muutus. „Tol ajal ei olnud vabatahtlik töö Eestis üldse väärtustatud,“ sõnab noorteprogrammide keskuse juhataja. Palju teati toona Nõukogude ajal laialt kasutusel olnud ühiskondlikult kasulikku tööd, millel oli üsna halb maine, kuid kogukonnale suunatud vabatahtlik tegevus, mida teevad noored, oli Eesti ühiskonnale täiesti võõras kontseptsioon.
„Reaalselt oli raske. Meid peeti tihti naeruväärseks ja skeptitsism oli tohutult suur. Me pidime ka noorsootööd üles ehitama. Pioneeriliikumisest mindi ei millessegi,“ tõdeb Kost. 1990. aasta teisel poolel tegutses veel väga vähe kolmanda sektori organisatsioone. Nii sai toonase programmi Euroopa Noored toel üles ehitatud ka väga paljud Eesti noorsootööstruktuurid alustades avatud noortekeskustest ja lõpetades vabatahtliku teenistuse kaasamisstruktuuriga.
Samm-sammult sai lõpuks programmi kaasatud ka erinevaid noorsootööorganisatsioone. „Tegelikult EstYES ja Continuous Action olidki ühed esimesed, keda me kõnetasime, kuna nende tegevus oli juba mingil määral sellega seotud. Nende jaoks oli see hea võimalus tegevust laiendada, oma organisatsiooni kasvatada ja arendada ning panustada sellesse kohta ühiskonnas, mida nad kõige olulisemaks pidasid,“ ütleb Kost.
Pilt: Reet Kost (vasakult kolmas) osaga oma meeskonnast, mis on aastatega oluliselt suuremaks kasvanud, sellesügisesel Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse agentuuri tunnustusüritusel. (foto autor Karoliine Aus)
Viimase paarikümne aastaga on Eesti agentuur kasvanud üheks aktiivsemaks agentuuriks rahvusvahelises võrgustikus. „See võimaldabki teistelt õppida, näha parimaid tavasid ja olla ka Euroopa Komisjonile hästi lähedal, sealhulgas olla selles ringis, kes kujundab programmi ka kasutajale mugavamaks ja annab tagasisidet probleemide kohta, mis taotlejatel ja programmides osalejatel on,“ räägib Reet.
Aastate jooksul on kasvanud nii tegevusväli ja ambitsioonid kui ka varasema Euroopa Noored Eesti büroo, tänase noorteprogrammide keskuse töötajate arv. See küündib praeguseks koos üleeuroopalise SALTO osaluse ja info ressursikeskuse ning rahvusvahelise noorte infovõrgustiku Eurodeskiga 28 inimeseni.
Alustas Eesti noorte saatmisega Prantsusmaale
„Mind huvitas just vabatahtlik teenistus,“ räägib 2005. aastal asutatud mittetulundusühingu Continuous Action kaasasutaja ja juhatuse liige Elen Brandmeister. Kuigi ta ise pole 2019. aastast enam nii aktiivselt organisatsiooni juures tegev – kuigi mõtetes ja toimetustega jätkuvalt kaasas –, mäletab ta hästi selle eellugu ja algusaastaid. Esimeste Euroopa projektidega puutus ta kokku juba 2001. aastal, kui asus koos pikalt Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendust juhtinud Heidi Paabortiga neid Põltsamaal Juventuse-nimelise organisatsiooni abil ellu viima.
„Ma sain mingite rahvusvaheliste kohtumiste kaudu teada, et ka selline võimalus on olemas. Mäletan, et oma esimest vabatahtlikku ei saatnud ma mitte ühegi organisatsiooni alt, vaid see oli prooviprojekt, kuhu mu kursaõde Marta läks. Ta läks Prantsusmaale Pariisi lähedal asuvasse Nouvelle-Orléansi. Marta elab siiamaani Prantsusmaal, tal on mees ja kaks last,“ meenutab Brandmeister. See projekt ei olnud veel Eesti büroost rahastatud, vaid mujalt.
„Esimesed vabatahtlikud saatsin juba Juventuse alt. Ma töötasin sel ajal kurtide koolis, mistõttu saatsin kaks oma õpilast lühiajalisse vabatahtlikku teenistusse. Siis läksid üks kurt tüdruk ja üks kuulja tüdruk, kes olid just 18aastaseks saanud, Roubaix’sse Prantsusmaal,“ lisab Brandmeister, viidates 2003. aastal toimunud projektile. Ta märgib, et tema jaoks on just kaasavad projektid alati suurema tähelepanu all olnud. „Esimene kogemus oligi mul vabatahtlike saatmisega Prantsusmaale,“ tõdeb pikaajaline noorteprojektide tegija.
Kõik tema enda välismaal käimised ja seal saadud kontaktid viisidki selleni, et 2005. aastal loodi Continuous Action. „Et saaks neid häid võimalusi pakkuda ja Eesti noori välismaale vabatahtlikuna saata,“ põhjendab Brandmeister. Ta mäletab, et teadlikkus programmist ei olnud tol ajal väga suur ja kohati võis ka tunduda, et see kõik oli liiga hea, et tõsi olla. „See, et ka erivajadustega noored kuskile minna saavad, oli väga ebatavaline,“ põhjendab Brandmeister.
Ta ise töötas toona Saku vallas lastekaitsetöötajana ja suutis ära põhjendada erinoorsootöötaja ametikoha loomise. „Meil oli 2005. aastal ka projekt, kus Saku valla noortekeskusse tuli Kreeka pimedate koolist lühiajaline vabatahtlik,“ meenutab ta. See sai aga võimalikuks seetõttu, et Saku valla erinoorsootöötaja oli käinud koos Brandmeistriga ühel noortevaheseminaril kaasas.
„Ta sai seal tuttavaks Giorgosega Kreekast. Neid ühendas ühine muusikamaitse – talle meeldis muusikat mängida. Giorgos ei olnud päris pime, vaid vaegnägija. Nende omavaheline suhtlus viiski selleni, et ta tuli suvisel ajal Saku noortekeskusesse, et olla vastloodud skeitpargis DJ, mängida seal muusikat,“ räägib Brandmeister.
Pilt: Elen Brandmeister (vasakul) 2012. aastal koos Hispaania projektipartneriga. (erakogu)
Kui EstYES alustas kohe algusest peale pikaajaliste vabatahtliku teenistuse projektidega, siis Continuous Action esialgu lühiajalistega. Küll aga ei jäänud nad ainuüksi nende juurde, vaid õige pea saadeti Eesti noori ka pikaajalisse teenistusse ja seda nii mujale Euroopasse kui ka väljapoole Euroopat, näiteks Ladina-Ameerikasse ja Aasiasse. Juba 2006. aastal käis Brandmeister ise projekti ettevalmistaval kohtumisel Mehhikos.
Continuous Actioni põhikirjas on ühe eesmärgina nimetatud elukestva õppe võimaldamist ja see on olnud ka nende noorteprojektide üks kandvamaid väärtusi. „See sundis tegutsema igal tasandil – nii indiviidi kui ka kogukonna – iga projekt kaasas ka vabatahtlike perekondi ja kogukondi, kuhu nad läksid. Nende inimeste kaudu projektide mõju levis ja see oli ka peamine põhjus, miks neid projekte teha,“ ütleb ühingu looja.
Vabatahtlikud said jätkata ka pandeemia tingimustes
Aleksandr Kurušev EstYESist meenutab, kuidas Euroopa vabatahtlik teenistus on viimase paarikümne aasta jooksul kuulunud erinimeliste programmide koosseisu, kuigi sisu on paljuski samaks jäänud. „Seal oli Youth for Europe, Youth, Youth in Action ning hiljem tuli Euroopa solidaarsuskorpus ja Erasmus,“ loetleb ta. 2004. aastal, kui Eesti liitus Euroopa Liiduga, kasvas ka Eestile eraldatud noorteprojektide eelarve. EstYESi juhataja sõnul said nad paari aastaga vabatahtlike arvu juba kahekordistada ning nii on see aasta-aastalt kasvanud.
Suurim aastane vabatahtlike arv on EstYESil olnud perioodil 2020–2021. „Covidi ajal oli Euroopa vabatahtlik teenistus ainus asi, mis toimis – kui sa tuled pikaks ajaks, siis karantiini ajal ei ole vahet, kas istud kodus Itaalias või siin,“ ütleb Kurušev. Kõik EstYESi projektid viidi ka koroonapandeemia ajal ellu nii, nagu plaanitud. „Meil oli väga palju välisvabatahtlikke siin,“ kinnitab ta. Selle kaheks aastaks antud rahastusega võõrustas Eesti noorsootööühing siin kokku 68 välisvabatahtlikku.
„Nüüd see arv natuke kahaneb, sest rahastus on väiksem, mitte selle pärast, et me ei oleks võimelised rohkem vabatahtlikke vastu võtma,“ ütleb Kurušev. Ta toob ka välja, kuidas Euroopa solidaarsuskorpuse kaudu oli esimesel paaril aastal võimalik varasemast palju rohkem raha taotleda, kuid nüüd on vahendid taas vähenenud. Kui esimeseks kaheks aastaks sai organisatsioon kokku 700 000 eurot, siis nüüd on organisatsiooni aastane rahastus programmi poolt umbes 200 000 eurot. Kurušev ise pakub põhjuseks seda, et viimase 15 aastaga on kasvanud ka nende organisatsioonide arv, kes tahavad vabatahtlikkuse programmist osa võtta.
Kuigi programmi algusaastail tundus talle, et koordineerivate organisatsioonide rolli kas alahinnati või isegi seati küsimärgi alla – kuna siis ei olnud veel selliseid professionaalsete projektitegijate organisatsioone nagu praegu ning nende kontseptsioon oli ka võõras –, kiidab ta, et nüüdseks on Eesti üks neid väheseid riike, kus vabatahtliku teenistuse projektide puhul paneb büroo väga palju rõhku just koordineerivate organisatsioonide toetamisele.
Nii soovitatakse alustavatel saatvatel või vastuvõtvatel organisatsioonidel tihti teha esimesed projektid koordineerivate organisatsioonidega, et nad saaks hiljem ka endale akrediteeringu teha ja siis juba iseseisvalt edasi liikuda. „Paljud on meie juurde jäänud, aga mõned on ka oma teed läinud – me aitame neil kasvada ja selle kogemuse saada,“ ütleb Kurušev. EstYESil endal on praegu Eestis ligikaudu 30 partnerit, kellele nad aitavad välisvabatahtlikke vahendada.
Täpselt nii nagu EstYESil kasvas aasta-aastalt vahendatavate vabatahtlike arv, oli see ka Continuous Actionil. Juba esimese nelja aastaga tegi see korraliku hüppe. „2009. aastal oli meie projektide osalejaid kokku 115, neist 87 olid tulnud Euroopa vabatahtliku teenistuse projektide kaudu,“ meenutab Elen Brandmeister. Valdavalt oli tegu vabatahtlike saatmisega, üksikud võeti ka Eestisse vastu. Kuigi juba 2008. aastast hakkas ühing pakkuma oma võimalusi ka teiste Euroopa riikide noortele, on Eesti noored alati olnud ja jäänud ühingu jaoks kõige tähtsamaks.
Pilt: EstYesi EVS projektid hõlmavad ka koolitusi ja muid informaalsemaid kohtumis välisvabatahtlikele. (erakogu)
Alates 2009. aastast on Continuous Actioni iga-aastane projektides osalejate arv jäänud enam-vähem samale tasemel, kuigi ka nende numbritele on üldises tegevuskeskkonnas ilmnenud suundumused mõju avaldanud. Näiteks esimesel koroonapandeemia aastal ehk 2020. aastal osales Continuous Actioni projektides 100 noort, kes küll mitte kõik ei olnud vabatahtlikud. 2022. aastal võttis otseselt vabatahtlike projektidest osa 35 noort ning sel aastal on organisatsioon saatnud ja vastu võtnud seni 41 vabatahtlikku.
Kui organisatsioon asus taotlema Brüsselist rahastust väljaspool Euroopat toimuvate projektide jaoks, tuli harjuda uute raskustega – nii sellega, et kulud jääksid ette antud summa sisse, kui ka sellega, kuidas arvestada ülekande- ja eri valuutade ümber arvestamise tasudega. Kuna kolmandates riikides ei olnud programmi agentuure, pidid kohapealsed koolitused vabatahtlikele organiseerima vastuvõtvad organisatsioonid.
Nii oli ka ühe 2009. aastal Colombias toimunud vabatahtliku teenistuse grupiprojektiga, kus osalesid Eesti ja Rootsi vabatahtlikud. „Siis oli vaja kõik tšekid selle kohta esitada,“ sõnab Brandmeister. Kui ta hakkas selle projekti aruannet koostama, siis avastas aga, et tšeki peal olid muu hulgas tubakas ja viski. „Siis ütlesin neile, et ei, ei, ei, see ei lähe,“ muigab Brandmeister. Tema sõnul oli väljapoole Euroopat saatmine põnev, aga ka keerukas. „Aruandlus läks küll keerulisemaks, aga hulljulgelt sai neid taotlusi tehtud. Seega see ei pidurdanud.“
Junckeri plaan tõi märgilise muutuse
Haridus- ja noorteameti Erasmus+ ja Euroopa solidaarsuskorpuse noorteprogrammide keskuse juhtaja Reet Kost märgib, et Euroopa noorte vabatahtlikkuse programmi arengus saab eristada kahte suuremat perioodi. Neist esimene algab 1996. ja lõpeb 2018. aastal, kui senine Euroopa vabatahtlik teenistus lakkas eksisteerimast ja alustas Euroopa solidaarsuskorpus, mis jääb teise perioodi. See on muutnud ka agentuuri rolli, kes nüüd pigem hindab ja seirab kvaliteeti ning toetab.
Nii nagu Aleksandr Kurušev juba eespool viitas, oli nende 22 aasta jooksul, mil Euroopa vabatahtlik teenistus eksisteeris, sel eri vorme. „See oli eraldi programmina, prooviprogrammina, programmi sees, siis taas eraldi programmina ja jälle programmi sees, kuid iseloom oli algusest peale sarnane,“ ütleb Kost. Ta meenutab, et Euroopa vabatahtlik teenistus sündis 1996. aastal Lissaboni lepingu täitmiseks: „Sel ajal oli Euroopa Liidu majanduses suuri probleeme, paljud noored jäid töötuks ja noorte osakaal kogu Euroopa rahvastikus oli väike.“
Toona vaadati noorte vabatahtlikkuse programmi ennekõike kui noorte tööhõive programmi. „Seda nähti rohkem oskuste, hoiakute ja kogemuse saamise programmina noortele, mitte ühiskonda üles ehitava programmina. Seda ta kahtlemata on ka olnud – programm annab võib-olla esimese töökogemuse, aimu iseendast ja tagasisidet, kelleks noor saada võiks. See on turvaline viis, kuidas ka kultuuridevahelises kontekstis ennast arendada ja siseneda tööturule teadlikumana,“ kirjeldab Kost.
Euroopa solidaarsuskorpus sai aga 2018. aastal loodud suurema rõhuasetusega noore panusele kogukonda ja solidaarsuse suurendamiseks, kuna Euroopa oli selleks ajaks haaratud rändekriisi ja teistesse pingetesse. „See oli tegelikult poliitiline algatus. Selle käivitas president Junckeri kõnes „Olukorrast Euroopa Liidus“ välja öeldud mõte, mille peale pidi Euroopa Komisjon end mobiliseerima ja hakkama looma midagi väljaspool seda raamistikku, mis juba eksisteeris,“ räägib Kost.
Tema sõnul on solidaarsuskorpuse loomine oluline samm edasi, kuna noori ei vaadelda enam otseselt majanduse mootorina, vaid pigem potentsiaali omava väärtusena. „Selle kaudu on see programm kindlasti tugevnenud. Kui palju see on nüüdseks oma suunda muutnud, sõltub sellest, kuidas agentuurid ja organisatsioonid tööd on teinud,“ usub noorteprogrammide keskuse juhataja. Eesti vabatahtlikke saatvad ja vastuvõtvad organisatsioonid on läbi kahe nimetatud perioodi jäänud valdavalt samaks.
Mis puudutab Euroopa solidaarsuskorpuse vahendeid üleüldiselt, siis seni on need jäänud sarnasele tasemele, nagu olid 2020. aastal, kuigi probleemid Euroopas on viimaste aastatega ainult kasvanud. „Nüüd on Euroopa Liidu lisavahendeid hakatud mobiliseerima, et vabatahtlikku teenistust ja solidaarsustegevusi rohkem toetada,“ ütleb Kost. Tema sõnul on selle järele ka väga suur vajadus, kui arvestada muu hulgas pärast 2022. aasta veebruari Euroopa Liidu riikidesse sisserändavaid Ukraina noori.
Samuti räägib Kost, et Euroopa solidaarsuskorpuse rahastust on palju mõjutanud see, et alguses ei olnud programmi kaasatud naabruspiirkonna riigid, mistõttu oligi alguses liikmesriikidele jagatud vahendeid rohkem. Samuti tuleb arvestada, et nii mõneski teises riigis on nõudlus programmi vahendite järele olnud tunduvalt väiksem kui siin. „Eestis me tunnetame seda, et meil on raha kogu aeg vähe, kogu eelarve on alati täielikult ära kasutatud,“ ütleb noorteprogrammide keskuse juhataja. Tegu on viimase seitsme aasta suundumusega.
Aleksandr Kurušev EstYESist tõdeb, et tema jaoks on siiski siiamaani natuke arusaamatu, miks tuli programm, millel 2016. aastal oli täitunud 20 aastat ja mis oli ennast tõestanud, ümber teha. „Minu jaoks oli natuke rumal visata ära toimiv asi, mida igal pool väga hästi teati, ning võtta selle asemel kasutusele uus programm, mille puhul tuli uuesti pingutada, et inimesed teaksid, millega on tegu. See tõi korraliku segaduse kaasa,“ leiab ta. Kuruševi sõnul vabatahtlike saatmine mitmes riigis, sealhulgas Eestis, seetõttu alguses vähenes, kuna noored ei saanud enam aru, millega on tegu.
Küll aga peab ta Euroopa solidaarsuskorpuse puhul tähtsaks paradigma muutust, kus varasemalt noore arengu fookuselt nihkus programmi kese rohkem solidaarsusele. „Loomulikult on endiselt oluline, et ka vabatahtlik oleks toetatud, kuid tähtis on ka see, mida head teeb ta selle kogukonna või projekti jaoks, kuhu ta läheb,“ ütleb EstYESi juhataja. Tema meelest on programm nüüd rohkem tasakaalus.
Eraldi suund kogukonnaprojektidele
Seda, et Euroopa solidaarsuskorpus on pigem kogukonnale suunatud, rõhutab ka programmi kõrvale loodud väiksem kohalike solidaarsusprojektide programm, mida on võimalik teha ühtlasi piiriüleselt. „Seal me näeme hästi palju kogukonna mõõdet, kogukonna vajadustele tähelepanu pööramist – olgu see siis noorte vaimne tervis, noorte emade toetamine ja nende ühiskonda kaasamine, Toidupanga teemad, noorte tervis või kogukonna ees seisvate väljakutsete lahendamine,“ ütleb noorteprogrammide keskuse juhataja Reet Kost.
Tema kinnitusel on agentuur teinud päris palju tööd selle programmi alase teadlikkuse suurendamiseks. „Eestis oli esimeses taotlusvoorus 34 taotlust, mis on päris hea tulemus, sest 18–30aastast noort on raske noorsootöösse kaasata,“ ütleb Kost. Samas tõdeb ta, et selle programmi eelarve võrreldes Erasmus+ kogueelarvega on väga väike, sisuliselt kümme korda väiksem. „See on tõesti väike nunnu programm, mis kõigile meeldib ja mil on tõeline maailmaparandamise eesmärk,“ rõhutab ta.
Suur muutus, mis on Euroopa solidaarsuskorpusega kaasa tulnud, on varasemast tunduvalt lihtsam asjaajamine. „Selle seitsmeaastase või programmiperioodi pikkuse – olenevalt sellest, millal liitutakse – kvaliteedimärgise omamine on kindlasti organisatsioonidele ka tunda, kuna igal aastal ei pea esitama taotlusi eri taotlusvoorudesse, vaid organisatsioon teeb ühe lihtsustatud rahataotluse, mis tugineb sellele kvaliteedimärgisele,“ räägib Kost. Juba kvaliteedimärgise taotlemisel peavad organisatsioonid kindlaks määrama noorte vabatahtlikega seotud strateegilise eesmärgi.
Seda, et programm on muutunud 2018. aastast paindlikumaks, tõdevad ka organisatsioonide esindajad. „Varem me tegime iga vabatahtliku kohta ühe projekti – ühe taotluse pidi esitama vastuvõttev, teise saatev organisatsioon ning mõlemad bürood pidid taotlused kinnitama. Alles siis sai midagi teha. Nüüd tagab kvaliteedimärgis, et me saame igal aastal rahastuse. Lihtsalt teeme plaani, kui palju vabatahtlikke me sel aastal saame võtta, kuhu nad lähevad ja kui pikaks ajaks,“ ütleb Aleksandr Kurušev EstYESist.
„Kuigi see taotlusvorm on alati olnud keerukas ja nüüd läks ka online’i, aga kuni sa oled kohanemisvõimeline ja suudad enda jaoks ära põhjendada seda ideed – mida see projekt tähendab nende noorte jaoks –, siis ei ole ka rahastuse taotlemine takistus,“ ütleb Elen Brandmeister. Tema sõnul on nad 2005. aastast saanud kõigile oma headele ideedele alati rahastuse ja kui välja jätta üks projekt, kus nad liiga jäikade reeglite tõttu lõpuks rahastusest loobusid, on need kõik ka edukalt ellu viidud.
Programmi mõju on raske alahinnata
„See lause, et EVS muudab elusid, peab kindlasti paika. Ma olen meie endisi vabatahtlikke kohanud maailmas ringi reisides nii lennujaamades kui ka lennureisidel,“ räägib Brandmeister. Ta meenutab 2019. aasta puhkusereisi Mauritiusele, kus Continuous Action ei ole ühtegi projekti teinud. „Kuidagi aga kirjutas mulle üks endine vabatahtlik, kes käis Keenias ja ütles, et saame kokku – tema elab nüüd siin ja abiellus,“ meenutab Brandmeister.
Tema sõnul on see üks näide, kuidas vabatahtlikkuse projektid võivad noorte elusid väga suurel määral mõjutada, kuni selleni välja, kus nad lõpuks otsustavad elada ja töötada. Ka toob pikaajaline projektitegija välja, et tihti jääb just esimene vabatahtlik nii kogukonnale kui ka teda vastu võtnud organisatsioonile väga selgelt meelde.
„Alguses võib teda olla keerulisem sinna väiksemasse kogukonda lõimida, aga mõju on ulatuslikum kui suurema linna kontekstis, kuhu vabatahtlik tuleb tihti eeldusega, et tal on siin lihtsam ja mugavam,“ räägib Brandmeister. Tema sõnul on selgelt näha vahe selle vahel, kui nad võtavad mõne vabatahtliku vastu Tallinnas või kui ta osaleb projektis mõnes väiksemas kohas, nagu Viljandis. Viljandis näiteks majutab ühe lasteaia juhataja välisvabatahtlikku oma kodus.
Noorsootööühingu EstYES juhataja Aleksandr Kurušev ütleb, et vabatahtlike projektide edukus oleneb tihti sellest, millise ettevalmistuse ja ootustega noored Eestisse tulevad. „Sellest sõltub väga palju. Meil oli üks selline juhtum viis või seitse aastat tagasi, kus Saksamaalt tulid kaks vabatahtlikku, kelle me panime Lasnamäele elama,“ meenutab ta. Üks hetk tulid aga noored rääkima, et neile ei meeldi seal elada, kui kinnisvaraturul on märksa ilusamaid kortereid. „Ma arvan, et neil ei olnud realistlikud ootused,“ ütleb Kurušev.
Ta ise usub, et noortel on erinevad motiivid, miks nad otsustavad veeta teatud aja oma elust vabatahtlikuna. „Kui me võtame sakslased, siis neil on kombeks pärast kooli mitte kohe minna ülikooli, vaid võtta vaheaasta ja veeta see kuskil vabatahtlikuna – neil on see juba nii ette nähtud,“ ütleb EstYESi juhataja. Enamik Euroopa vabatahtliku teenistuse vabatahtlikke on noored, kes on kas juba lõpetanud ülikooli või seda tegemas.
Nende koolilõpetajate kõrval on ka „noori“, kes liginevad juba 30. eluaastale, kuid mahuvad vanuse poolest veel programmi. „Nad ütlevad, et pole seda kunagi teinud ja see on nende viimane võimalus proovida,“ kirjeldab Kurušev. Need vabatahtlikud valivad oma projekte juba väga teadlikult teema järgi. On ka vabatahtlikke, kes tulevad nii Euroopa kui ka kolmandatest riikidest ning soovivad Euroopasse pääseda ja näevad vabatahtlikus teenistuses võimalus siia edasi õppima ja töötama jääda.
Pilt: Aleksandr Kurušev koos EstYESiga sai sel sügisel rahvusvahelise vabatahtliku tegevuse edendamise eest ka tunnustuse. (foto autor Karoliine Aus)
„Vabatahtliku teenistuse populaarsus on kindlasti ajas kasvanud. Kui me vaatame Eesti noorte huvi Euroopa noorteportaalis, siis on ka see väga suur,“ sõnab noorteprogrammide keskuse juhataja Reet Kost. Ta kiidab, et see on EstYESi ja Continuous Actioni sarnaste organisatsioonide hea töö tulemus. Samas tõdeb ta, et neis küsimustes on Eestit teiste Euroopa Liidu riikidega väga raske võrrelda, kuna puudub hea võrdlusmaterjal ehk andmed.
Kost on seda meelt, et vabatahtliku teenistuse mõju on noorte arengule suur ennekõike seetõttu, et tegu on valdavalt pikaajalise tegevusega, mis muudab juba inimese harjumusi ja mõttemaailma. Kindlasti on vabatahtlik teenistus parim meede ka mitteõppivate ja -töötavate noorte kaasamiseks. „Organisatsioonid peaksid saama veel rohkem tuge, et nad tegeleksid sellega süsteemselt,“ leiab Kost.
Ka näitavad esimesed uue programmi monitooringu tulemused, et mida selgemini on programmi eesmärgid määratletud ja see programmi nimes ning tegevuses väljendub, seda selgem on ka noorte motivatsioon selles osaleda. „See näitab, et Euroopa solidaarsuskorpuse teenistusi ja solidaarsusprojekte soovitatakse väga suures ulatuses teistele noortele. Nende kogemus selle programmiga on ülihea – sellega on kaasnenud keskkonnateadlikkuse ja kodanikuaktiivsuse kasv ning suurenenud on demokraatlikes protsessides osalemine.“
Eesti riik võiks kaaluda riigisisest teenistust
Nüüdseks on käivitatud ka uue seitsmeaastase programmi (2021–2028) vahehindamine, mille tulemused selguvad 2024. aasta keskpaigaks. „Euroopas räägitakse väga palju sellest, et Euroopa solidaarsuskorpus on kindlasti vajalik ja kasulik meede ning võiks olla ka palju rahamahukam, et rohkemate noorteni jõuda,“ ütleb Reet. Mõtiskletud on ka selle üle, et võib-olla vabatahtliku teenistus ei pea kestma 11–12 kuud, vaid võiks olla mõnevõrra lühem.
Üks idee, mida tuleviku vaates on veel arutatud, on ringlev vabatahtlik teenistus, kus noor alustab teenistust oma kodumaal, on seal teatud arvu kuid ja seejärel siirdub välismaale. „Muidugi siis peab riik ka panustama. Katseprojekt pidi hakkama juba mitu aastat tagasi ka Eestis, aga kogu aeg on mingi häda,“ ütleb Aleksandr Kurušev EstYESist, kes praegustes eelarvekärbete tingimustes peab seda ebatõenäoliseks.
Kui väga paljudes Euroopa riikides – näiteks Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias, Austrias ja Luksemburgis – on üle-euroopaliste programmide kõrval ka riigisisesed programmid ning pärast keskkooli lõpetamist võetakse väga tihti vaheaasta, siis Eestis midagi sellist ei ole. „Mul on äärmiselt kahju, et nende aastakümnete jooksul ei ole Eesti riik märganud vabatahtliku teenistuse või vabatahtliku tegevuse toetamise vajadust,“ nendib ka Reet Kost.
Samas on ettepanekuid selleks haridus- ja teadusministeeriumile tehtud korduvalt. „Kui me vaatame vabatahtliku tegevuse mõju noortele, siis teiste aitamine ja toetamine ning ühiskonda panustamine mõjub tugevalt vaimsele tervisele ja seda just positiivses võtmes,“ räägib Kost. Kui vaadata, mis probleemidega tänapäeva Eesti noored maadlevad, siis isegi lühiajaliste programmide puhul võiks ka riik õla alla panna ja nendes noorte arengu seisukohalt väärust näha. Seni on riik öelnud, et raha selle jaoks ei ole.
„See, mida vabatahtlik teenistus noorele annab, ei ole tegelikult ajas muutunud. Praegu teavad noored veel paremini, mida võiks üks selline projekt anda, ja nad oskavad veel paremini sellesse sügavuti minna,“ ütleb Elen Brandmeister Continuous Actionist. Temagi on seda meelt, et ka Eesti võiks kaaluda kas tsiviilteenistuse laiemat kasutuselevõttu või riigisisese vabatahtliku teenistuse programmi algatamist.
„Tänases kontekstis ma imestan, et ikka veel ei ole me jõudnud sinnamaale, kus noored saaksid rohkem kogukonda panustada, kuigi sellest on üle kümne aasta räägitud. Endiselt valitseb mõtteviis, et me peame Euroopast tuleva küll vastu võtma ja rakendama, aga me ei ole loonud ühenduslüli, et selline kogukonna või ühiskonna teenimine võiks olla noore üks arengu osa. Alati ei pea riigist välja minema. Valmisolek peaks meil praeguseks olemas olema, aga just riigi tasandil jääb sellest puudu,“ põhjendab ta.
Ajajoon: programmist on kasu saanud tuhanded noored
Allpool on esitatud nii nende noorte arv, kes on osalenud eri programmide raames ellu viidud vabatahtliku teenistuse projektides ja keda on toetatud Eesti agentuuri vahenditest perioodil 2000–2023, kui ka noorsootööühingu EstYES vabatahtliku teenistuse projektides – mis on valdavalt olnud vastuvõtvad projektid – osalenute arv. Kokku on Eesti agentuur 23 aasta vältel toetanud 2931 noore vabatahtlikku teenistust.
* EstYES on ka teistel aastatel vabatahtlikke vahendanud, kuid ennekõike on esitatud programmi seisukohalt olulisemad aastad ja vabatahtlike arv (toim).
Aasta | Eesti agentuuri kommentaar |
2000 | Teenistusprojektide valdkonnad Eestis: sotsiaalhoolekanne, noorsootöö ja keskkond |
2004 | Eesti eelarve kolmekordistus |
2005 | Eesti oli ELi liige ja sai riikide/partnerite mõistes ka vabatahtlikus teenistuses tiibu sirutada |
2010 | Siin toimus pööre, kus hakkasime Eesti eelarvest suuremas ulatuses Eestisse sisse tulevaid välismaa noori toetama. Nii koolid kui ka lasteaiad on 2010. aastal näidanud EVSi vastu üles suurt huvi. Koolidest on vabatahtliku vastuvõtmiseni jõudnud esimene kutseharidusasutus – Kehtna majandus- ja tehnoloogiakool |
2017 | Üle aegade suurim vabatahtliku teenistuse Eesti eelarve (1 275 619 eurot), edaspidi hakkab see taas vähenema |
2018 | Üleminek eraldiseisvale uuele programmile Euroopa solidaarsuskorpus |
2019 | Toetasime taas rohkem väljaminevaid Eesti noori |
2020 | Kõige suurema toetatud noorte arvuga aastakäik. Toetasime taas rohkem väljaminevaid Eesti noori (187 Eesti vs. 74 välisnoort). Programmis osaleda soovivad noored peavad ennast registreerima Euroopa solidaarsuskorpuse portaalis, kus oli 2020. aasta lõpu seisuga teiste hulgas ennast registreerinud ka 1644 Eesti noort |
2021 | Uue seitsmeaastase programmi Euroopa solidaarsuskorpus käivitumine 2018. aasta lõpust |
2022 | Toetatud noorte arv ületas taas 200 künnise |
2023 | Akrediteeritud organisatsioone Eestis on kokku 169, millest perioodil 2022–2023 olid aktiivselt kaasatud 84. Neist 35% on haridusvaldkonna, 35% anoorsootöö-, 10% sotsiaalhoolekande-, 8% kultuuri- ja ülejäänud spordi-, keskkonna- jm organisatsioonid |
Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.
The post Vabatahtlikkust propageeriv programm on näidanud tuhandetele noortele avaramat maailma appeared first on MIHUS.
]]>The post Eesti suured vabatahtlikud algatused. Ja noored! appeared first on MIHUS.
]]>Kas suured algatused sünnivad suurtest asjadest? Kas selleks, et midagi vägevat algatada, on vaja suurt ideed, kõvasti raha ja palju aega?
Neile küsimustele võib otsida vastust ka Eesti kuulsaimast filmilausest „Me oleme Tallinnast, me maksame“. Selle lause fenomenis tundub peituvat nii meie rahva mõtteviis kui ka kollektiivne iroonia. Kas suurelt algatavad need, kes on Tallinnast ja maksavad? Või heidame kaugelt, suurelt ja uhkelt alustajate üle hoopiski natukene nalja? Kas oled kuulnud ka noori edasi kajamas mõtet, et raha paneb rattad käima? Kas ikka paneb? Või on tarvis hoopis tahet teha üks väike oluline samm?
„Tuhande miili pikkune teekond algab ühest sammust.“ (arvatavasti) Laozi
Väikesest vabatahtlikust sammust on Eestis sündinud mitu vägevat algatust, mis on kujundanud meie rahvuskultuuri ja rahva päris oma näo. MIHUS uuris laulu- ja tantsupeo, Robotexi, Tour d’ÖÖ, PÖFFi, Eestimaa Looduse Fondi ja Tartu observatooriumi inimestelt mõtteid selle kohta, kuidas on suurte asjade tegemine seotud vabatahtliku algatuse ja noortega. Vastused on üllatavalt põnevad!
Alustagem algusest, algatuse esimesest sammust
„Robotex sai alguse Tallinna tehnikaülikooli (TalTech) ja Tartu ülikooli vahelisest konkursist. Mõte oli ülikoolide vahel mõõtu võtta selles, kes suudab kõige paremini ehitada roboteid. Seega korraldati võistlus, kus robotid ja oskused omavahel vastamisi panna. Loomulikult toimus see kõik vabatahtlikkuse alusel. Ülikool küll toetas ettevõtmist ruumidega, kuid võistlust korraldati siiski heast tahtest ja missioonitundest. Seega on juba esimesest päevast olnud Robotexi suur osa vabatahtlikud.
Olen vabatahtliku töö tuline austaja ja pooldaja. Väga palju olulisi asju meie ühiskonnas töötavad tänu sellele, et keegi on otsustanud lihtsalt midagi ette võtta ja tegema hakata. Need asjad on tihti vajaduspõhised ning tekivad, sest inimesed näevad sügavat muutuse vajadust. Selliste ettevõtmiste eest ei maksta palka, neist ei kõnelda avalikult ning neid ei tunnustata kuskil, kuid ühel päeval võib minna hästi ja need asjad hakkavad kasvama. Noortele pean vajalikuks öelda, et järgi oma südant, kuid planeeri oma tegevusi arukalt. Ära pelga rasket ega vabatahtlikku tööd, sest vääriline palk selle eest on tihti palju suurem kui mingi rahasumma.“ Robotex Eesti tegevjuht Nathan Metsala.
„Tour d’ÖÖ sai alguse koos esimese Tallinn Bicycle Weekiga, mille korraldasime Tallinn 2011 kultuuripealinn programmi raames (nagu korraldati enamik kultuurisündmusi tol aastal). Meid oli kümmekond inimest ja enamik meist oli vanuselt kahekümnendate keskel või teises pooles.
Me tegime koos Tallinn Bicycle Weekiga siin ka rahvusvahelist Bicycle Film Festivali programmi ja tegelikult oli vaja liigutada inimesed lihtsalt Vabaduse väljakul toimuvalt Mini Velo Drome’i ürituselt NO99 Põhuteatrisse filmiõhtule ja näitusele. Sellest sündiski orgaaniliselt esimene Tour d’ÖÖ, kus sõitsime grupis mööda linnatänavaid. Esimesel sõidul oli kõigest üle saja ratturi.
Kogu Tallinn Bicycle Weeki (mis on laiem kui ainult Tour d’ÖÖ ühissõit) eesmärk oli arendada linna jalgrattakultuuri Eestis ja laiemalt. Kindlasti oli palju ka elukeskkonna parandamise soovi.“ Tour d’ÖÖ eestvedaja Risto Kalmre.
„Vabatahtlikkus on olnud laulu- ja tantsupeo liikumapanev jõud traditsiooni algusest peale. Öeldakse, et tegemist on suurima kodanikualgatusega,“ sõnas Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA juhataja Margus Toomla. „Näiteks eelmise sajandi alguses korraldati palju heategevuslikke üritusi ja loteriisid, misläbi inimesed said laulu- ja tantsupeo korraldamist toetada. Selle annetuse kaudu end liikumisega sidumine oli inimestele väga oluline ning andis ka eemalseisjatele võimaluse panustada. Praegugi kohtab tahet liikumisse panustada igal tasandil,“ rääkisid laulu- ja tantsupeo korraldajad.
„Vabatahtlik tegevus ja vabatahtlikud on Eestimaa Looduse Fondi (ELF) selgroog – võib vast liialdusteta öelda, et looduskaitse vabatahtliku tegevuseta ei oleks ELFi sündinud. Kui organisatsioon 1991. aastal loodi, oli see loodusteadlase ja -sõprade kodanikuaktiivsuse näitamine. Koos otsustati luua valitsusväline looduskaitsele pühendatud ühendus, mis on järjekindlalt tegutsenud juba üle 30 aasta ja vabatahtlikke pidevalt mitmesugustesse algatustesse kaasanud. Peame algusest peale ka oluliseks, et vabatahtlikud tegevused oleksid eesmärgistatud, hästi juhitud, soojad ja sõbralikud, ning oleme vabatahtlike tegevuste planeerimisse kaasanud ka teadlasi ja eksperte, et teadmatusest ja entusiasmist ei saaks loodusele tehtud kasu asemel hoopis kahju.“ Eestimaa Looduse Fondi teabejuht Kertu Hool.
Tartu observatooriumi rajamise mõte sai alguse enam kui kakssada aastat tagasi tegutsenud asjaarmastajate kirglikust huvist: „Ernst Knorrel polnud astronoomilist haridust. Ta oli asjaarmastaja-entusiast. Oma vaatlusi alustas Knorre 35-aastaselt ning ei raske materiaalne olukord, töökoormus ega suure perekonna ülalpidamisega seotud mured ei suutnud temas vähendada huvi astronoomiliste vaatluste vastu. Suur järjekindlus, püsivus ja ind astronoomiliste vaatluste teostamisel tõid Knorrele tunnustust. Tema ümber koondus terve astronoomiahuviliste ring. Siia kuulusid pastor Trämer Äksist, kaupmees Gauger jt., kes aitasid Knorret ning vaatlesid ka ise Knorre kaasabil muretsetud sekstantidega.“ Nii seisis veel hiljuti Tartu observatooriumi virtuaalmuuseumi lehel.
Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta?
Kui Robotexi ja Tour d’ÖÖ korraldajate mõtteis on seos algatuse esimeste päevade ja noorte tegijate vahel selge, siis kaugemas minevikus sündinud algatuste puhul peab seda seost otsima asuma. See on väga põnev tabamine! Tartu observatooriumi juured on asjaarmastaja-entusiastide juures, kuid neid juuri enam asutuse töös ja kuvandis ei teadvustata. Võime vaid aimata ning küsida, kas entusiast-astronoome ümbritsesid ka noored huvilised? Kuhu on ajas kadunud vabatahtliku alguse väärtustamine ja seosed noorte algatajatega? Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta?
„Paraku sellist orgaanilist seost nooruse ja vabatahtlikkuse vahel meil ikkagi vist leida ei õnnestunud. Aga olgu see siis sissejuhatuseks millessegi, millega kindlasti jätkame,“ tõdes Sten Weidebaum laulu- ja tantsupeo poolelt, nii et tulevik paistab helge. Võib-olla ei ole ka seosed ajas kuskile kadunud, vaid noori märgataksegi praeguses ajas nii palju teadlikumalt, et otsitakse ka minevikust üles?
Kuigi arvulist statistikat vabatahtlike kohta läbi ajaloo ei ole talletatud, usub laulu- ja tantsupeo vabatahtlike tiimijuht Sirli Spelman, et vabatahtlikkus on nii ühiskonnas kui ka laulu- ja tantsupeo korralduse juures aina olulisemaks muutumas. Üha rohkem organisatsioone oskavad vabatahtlike tööd märgata ja hinnata.
Vabatahtliku tegevuse ja noorte tähtsus algatuse järjepidevuses
„Kogu Tallinn Bicycle Weeki ja Tour d’ÖÖ korraldamine on üle kümne aasta toetunud vabatahtlikule tegevusele. Nii suuremad korralduslikud asjad, juhtimine kui ka lihtsalt rattaga väljas nii-öelda karjuseks olemine – kõik on vabatahtlik. Samuti sotsimeedia, disain, eelarvestamine, kõiksugu produktsioon. Alguses tegutses üks sõpruskond, aga tegevus laienes üsna pea suurema ringini. Üks meie muresid on praegu see, et koos Tour d’ÖÖ suureks sirgumisega on ka meie põhituumik ja esimese ringi vabatahtlikud vananenud. Enamikul on tekkinud pere, kodulaen, mitu töökohta ning nii on üha vähem aega vabatahtlikku tööd teha. Meil väga noori enam kitsamas tiimis ei ole. Sellega peaks tegelema,“ võttis Risto Kalmre kokku.
„Ma julgeks väita, et umbes 30% Robotexi kogu tööst ja 60% festivali sisust seisab vabatahtliku töö najal. Kuigi ühendus ja üritus kasvavad pidevalt suuremaks, on vabatahtlikel väga tähtis osa. See on olnud nii esimesest päevast saati, kui kogu asi seisis puhtalt vabatahtlike õlgadel. Meil on püsivad vabatahtlikud, kes on meiega koos olnud aastaid, kuid alati lisandub ka hulk uusi inimesi! Jätkame enda tööd vabatahtlikega ja soovime korraldusliku poole peale tuua veel rohkem noori!“ tõi Nathan Metsala esile (noorte) vabatahtlike olulisuse.
„ELFi pikaealisuse taga on kindlasti järjepidevus kaasata inimesi, kes enda vabast tahtest tahavad midagi looduse heaks ära teha. Meie vabatahtlike hulgas on inimesi, kes on panustanud aasta(kümneid), ja neid, kes tulevad vaid korraks mingit teatud tööjuppi tegema. Selline võimaluste mitmekesisus sobib sageli ka noortele, kuna tahetakse erinevaid asju katsetada, mis on alles kujunevale noorele isiksusele põnev.
Kuna keskkonna- ja looduskaitse on aga väga pika tulevikuperspektiiviga tegevus – soovime ju järgnevatele põlvedele jätta elamiskõlbliku Eestimaa –, on noored selle soovi elluviimiseks võtmetähtsusega. Paljud ELFi töötajad on olnud varem ELFi vabatahtlikud. Seega, mida rohkem noori vabatahtlikke enda tegemistesse kaasame, seda elujõulisem organisatsioon on ELF tulevikus,“ sõnas Kertu Hool.
„Vabatahtlike panus PÖFFi toimumisse ja järjepidevusse on ülioluline ja hädavajalik. Ükski PÖFF poleks saanud ega saa ka edaspidi toimuda ilma meie vabatahtlike koostööta. Meil on läbi aastate olnud väga meeldiv näha noori vabatahtlikke, kes on tulnud festivalile näiteks kooli lõpus või ülikooli ajal ning on meie juurde jäänud aastateks,“ jagas PÖFFi vabatahtlike koordinaator Sandra Laura Luhtein.
„Olgugi et laulu- ja tantsupidu kui üritust korraldatakse professionaalselt, sünnib tähtsaim osa suurpeost – muusika ja tants – hiiglasliku vabatahtliku liikumise tulemusel. Vabatahtlik panustamine on laulu- ja tantsupeo korralduses olnud läbi aegade kesksel kohal ning küllap just selle liikumise vaimsus ja jagatud olulised väärtused on need, mis inimesi ikka on inspireerinud ja innustanud panustama,“ tõdesid laulu- ja tantsupeo korraldajad.
Järjepidev töö vabatahtlikega on nii Sirli Spelmani kui ka Margus Toomla arvates väga tähtsal kohal. Toomla sõnul on laulu- ja tantsupeo liikumise juures palju selliseid inimesi, kes vabatahtlikuna on panustanud juba aastakümneid. Nende omandatud kogemustepagas on kuldaväärt ning just järjekindel ja laiapõhjaline töö vabatahtlikega tagab nende kogemuste edasikandumise uutele tulijatele, keda seejärel on võimalik aina vastutusrikkamatesse ülesannetesse kaasata. Tegemist on omamoodi igikestva koolitusprogrammiga, milles tegijad üksteist oma kogemuste ja väljast toodud uute teadmistega rikastavad ning lakkamatult muutuvates oludes pidevalt kohanevad, teineteist toetavad ja tiimis juhendavad.
Majandusaspekt: kas teeme kaupa?
Väikesest vabatahtlikust sammust suureks sirgunud algatused peavad missioonitunde najal laveerima kulu, kasu ja vahetuskauba põhises majandusmudelis. Kuidas satuvad kaalukausile materiaalsed ja mittemateriaalsed kulud, kasu ja (vahetus)kaup?
„Suurema osa ajast on ka enamik foto- ja videograafe olnud vabatahtlikud. Nüüd viimasel ajal on olnud võimalik neile natuke ka maksta. Kindlasti aitab kaasa ka see, et me kureerime oma üritusi algusest lõpuni. Asi on lahe igal tasandil – turundusest, disainist, fotograafiast, videograafiast, muusikast kuni korralduseni välja. Lahedad lõpuüritused jne,“ viitas Risto Kalmre Tour d’ÖÖ tõmbepunktidele.
„Oleme enda vabatahtlikke alati kõiksugu kingitustega premeerinud, kuid kõik meie vabatahtlikud teevad tööd just nimelt ühise eesmärgi nimel. Kingitused on lihtsalt boonus. Me proovime enda vabatahtlikke igal aastal motiveerida ning oleme nendele südamest tänulikud!“ rõhutas Nathan Metsala sisemise motivatsiooni tähtsust.
„Silmas tasub pidada, et selliste mitmesuguste tegevuste organiseerimine ja juhendamine nõuab pidevalt meeskonna aega, planeerimist ja rahastusallikate otsimist,“ selgitas Kertu Hool korraldajate vaatest.
„PÖFF saab edukalt toimuda ainult tänu vabatahtlike panusele ja PÖFFi põhitiimis on palju endiseid vabatahtlikke. Seega pakume silmapaistvatele noortele seda arenguvõimalust kindlasti ka edaspidi. Lisaks jätkame tööd selle nimel, et meie vabatahtlike kogemus festivalil ning saadavad hüved oleksid nende aja ja panuse väärilised,“ nimetas Sandra Laura Luhtein arenguvõimalust kui üht olulist vabatahtlikkuse aspekti.
„On tekkinud hulk uusi ressursimahukaid ülesandeid, mille täitmiseks oli vaja vabatahtlike abi just eelkõige nende innukuse ja vaimsuse tõttu – näiteks keskkonnaga seotud valdkonnad,“ nimetas Margus Toomla ka uusi suundi.
„Iga laulja, tantsija, muusik, kollektiivijuht või korraldaja on laulu- ja tantsupeo protsessiga suuresti seotud vabatahtlikuna. Oluline on, et ühiskonnas igal sammul neid vabatahtlikke väärtustataks, märgataks, tänataks. Küsimus ei ole tasuta töö tegemises, vaid justnimelt nende inimeste väärtustunnetuses ja vaimsuses, mis on laulu- ja tantsupeo kui hiiglasliku kultuurisündmuse õnnestumisel võtmetähtsusega. Peame oskama vabatahtlikke hoida ja väärtustada,“ rõhutas Margus Toomla omakorda vabatahtlike väärtustamise olulisust.
Kuidas edasi? Mõtted noortele
Kertu Hool jagas soovitust noortele: „Viimastest kogemustest noorte vabatahtlikega oleme tõdenud, et aktiivsed noored on sageli aktiivsed nii paljudes kohtades, et kipuvad ennast läbi põletama. Lahenduseks võib olla aktiivse ja passiivse vabatahtlikkuse juurutamine. Mida ma selle all mõtlen? Näiteks aktiivne on tegevus, mille jaoks spetsiaalselt vabatahtlikud mobiliseerida. Spetsiaalselt teha midagi aktiivset looduses – olgu see siis kevadine konnade sõiduteelt päästmine või jõgedesse elurikkuse suurendamiseks looklemispaunade ehitamine. Passiivne vabatahtlik tegevus saab olla midagi, mida vabatahtlik iga päev niikuinii teeb ja mis ei pruugi võtta palju aega. Vahel nimetame seda ka igaühe looduskaitseks. Siia alla käib näiteks sellise toidukauba valimine, mille valmistamiseks pole vihmametsa maha võetud, või osalemine loodusteaduslikus harrastusteaduse kampaanias või enda kodukoha ümber elurikkamate niidulillepeenarde rajamine. Võimalusi on palju.“
„Vabatahtlikkus ei ole lihtsalt kutse tulla ja teha, vaid see on kahepoolne koostöö. Inimesed liituvad vabatahtlike meeskondadega erinevatest lähtekohtadest. On näiteks nooremaid, kes tahaksid huvipakkuva projekti heaks midagi ära teha, kogemusi omandada, omavanuste hulgas kogemusi jagada. On inimesi, kes tulevad oma igapäevatööga võrreldes teistsuguseid kogemusi ja elamusi otsima. Või näiteks inimesed, kes on iseend otsimas – neil on mingi elumuutus käsil ja nad tahavad ennast teostada, end millegagi siduda,“ tõi Sirli Spelman näiteid.
„Rattasõit ühendab. See ongi inspiratsioon,“ leidis Risto Kalmre.
„Vabatahtliku töö puhul on väga oluline noortele ausalt öelda, et tegemist on just nimelt vabatahtliku tööga. Sellest hoolimata otsime tegelikult inimesi, kellel on asjakohase valdkonna vastu suur huvi. Vabatahtlik töö sünnib alati missioonitundest ja soovist panustada. Präänikuga meelitada vabatahtlikku tegema talle vastumeelset tööd ei ole tihti tulus, sest töö jääb tegemata või tehakse seda väga kehvasti. Ma julgustan vabatahtliku koordinaatorit jagama enda visiooni ja ärgitama noori inimesi olema teistesse inimestesse panustajad – need, kes aitavad, on toeks, teevad tasuta tööd. Muidugi on noored valmis olema sellised, kui neil on eeskuju, kes nii mõtleb ja käitub!“ leidis Nathan Metsala.
Kokkuvõtteks
Võtkem Eesti suurte vabatahtlike algatuste ja noorte teemaline arutelu kokku Nathan Metsala tabava mõttega: „Vabatahtliku töö alus on vaba tahe – ma teen seda tööd, sest see on minu silmis hea ja õige asi, mida teha. Ma näen, et on hulk meeskonna ja organisatsiooni juhte, kellel on hirm selle ees, et kui nad oma meeskonda piisavalt ei motiveeri, siis inimesed lihtsalt ei tule kohale. Minu kogemuse põhjal leitakse head vabatahtlikud selle alusel, kes haakuvad sinu visiooni ja missiooniga. Seega juhtide tähtsaim ülesanne ei ole mitte motivatsiooni taga otsimine taskulambiga, vaid visiooni levitamine ja selgitamine. Kui hästi suudad sa lahti seletada, miks on see, mida sa teed, oluline. Olen enda elus ja töös näinud väga palju olukordi, kus inimesed, kellel tegelikult aega ei ole, tulevad kokku ning panustavad oma aega ja energiat lihtsalt selle pärast, et nad usuvad ühisesse eesmärki. Sellise töö väärtust ei saa alahinnata, sest sellist lojaalsust, koostööd ja motivatsiooni ei saa raha eest.“
Tuleb tõdeda, et on rattaid, mida raha käima ei pane, ja et kusagil kosmoses kihutab ringi ka asteroid, mis sai nime kolme põlvkonna Knorre astronoomide järgi – nii Ernst Knorre poeg kui ka pojapoeg said külge asjaarmastaja pisiku ning on nüüd ajalukku kirjutatud kui tunnustatud astronoomid.
Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.
The post Eesti suured vabatahtlikud algatused. Ja noored! appeared first on MIHUS.
]]>The post Vabatahtlikkusel ei ole piire? appeared first on MIHUS.
]]>Vabatahtlik töö või vabatahtlikkus ei ole kindlasti aastal 2023 ka Eestis enam võõras mõiste. Küll aga on vaja tihti täpsemalt selgitada, mida kujutab endast vabatahtlik teenistus, mis Eestis on eeskätt levinud Euroopa Komisjoni programmi Euroopa solidaarsuskorpus abil. Kui vabatahtlikku tööd või tegevust saab üldiselt teha ka täiskohaga kooli või töö kõrvalt, siis vabatahtlik teenistus on täiskohaga tasustamata töö. Kuigi esialgu võib niisugune kontseptsioon võõras tunduda, siis nii Eesti kui ka teiste liikmesriikide näitel selline idee ja programm toimib – igal aastal tuleb programmi raames Eestisse üle saja välisvabatahtliku ja poolsada noort leiab teenistuskoha välismaal. Aga nagu iga asjaga kipub olema, siis alati saab paremini. Ka Euroopa solidaarsuskorpuses on mitu takistust, mis võivad programmi edukust pärssida.
Vabatahtlik teenistus kõigile! Aga kas päris kõigile?
Meile meeldib alati mõelda, et Euroopa solidaarsuskorpuse vabatahtlikus teenistuses osalemine on suur (ellu)hüpe koos turvalisse võrku kukkumisega. Osalevale noorele on antud majanduslik tugi (toidu- ja elamisraha), tagatud transport teenistuskohta ja koju tagasi ning pakutud katusealune, kus kas või kogu aasta veeta. Samal ajal ei ole ka noor üksi: tööalast tuge annab tuutor, õpiprotsessi ja praktilist elukorraldust toetab mentor. Seega on programm justkui üles ehitatud nii, et ükski noor ei pea muret tundma või kui tunneb, siis on kohe kõrval tugi, kes aitab probleemid lahendada.
Tõsi on see, et enamiku noorte puhul nii ongi ja rahulolu vabatahtliku teenistusega on läbi aastate olnud pigem suur, seda eeskätt panuse tõttu noore enesearengusse. Küll aga on ka siin mõned grupid, kes peavad rohkem vaeva nägema, et elluhüpe neile üldse kättesaadav oleks. Kui Euroopa Liidu liikmesriikide noored saavad reisida viisata (ja peaaegu bürokraatiavabalt), siis väljastpoolt liitu tulevate vabatahtlike esimene ülesanne on saada viisa. See on küllaltki keeruline, sest eri riikides on erinevad viisa saamise tingimused ja neis orienteeruda ei ole lihtne. Näiteks tuleb mitmes riigis (Itaalia, Malta, Taani jne) viisa saamiseks näidata, et suudetakse oma elamiskulud katta, või on vaja teha karistusregistri kontroll (Saksamaa, Iirimaa, Hispaania). See tähendab dokumentide kogumist ja esitamist, mis eriti vähemate võimalustega noorte jaoks ei pruugi olla kerge. Siin peaks turvavõrk juba appi tulema, aga neid noori on valmis kaasama küllaltki vähesed organisatsioonid ja peamine kitsaskoht on rahastus. Kuigi programmi raames on võimalik taotleda lisarahastust, siis ei ole see kulude katmiseks või organisatsioonide lisatöö kompenseerimiseks sageli piisav ning seetõttu ei ole võimalik mõne takistusega maadlevale noorele täisväärtuslikku vabatahtliku tegevuse kogemust pakkuda.
Kui noor aga lõpuks piiri ületab, ükskõik kas viisaga või ilma, siis turvavõrk ju ikka peab, eks? Euroopa solidaarsuskorpuse organisatsioonid teevad tõesti kõik endast oleneva, et noorel oleks hea ja turvaline vabatahtlik teenistus. Küll aga ei jää ka nemad üleüldistest kriisidest ja inflatsioonist puutumata. Vabatahtlikele peab olema tagatud majutus, tasku- ja toiduraha, kuid kasvavate üüri- ja toiduhindade tõttu kuivab raha kiirelt kokku ning ka kõige leebematele standarditele vastavat majutuskohta on keeruline leida. Kas aga vabatahtlik väärib kõige kehvemaid standardeid? Kindlasti mitte. Tihti arvatakse, et kui tegutsed vabatahtlikult, siis ei peagi saama endale palju lubada. Kuid võttes arvesse, millise panuse vabatahtlik endast iga päev töökohal annab, siis peaks ka tuba olema elamisväärne. Oluline on siinkohal mainida, et keegi lageda taeva alla ei jää ja nälga kannatama ei pea, kuid inflatsioonile reageerimine on hädavajalik, et tagada kvaliteetne teenistus ja vältida olukorda, kus vabatahtlik peab osa teenistusest ise kompenseerima. See veeretab paljude noorte teele järgmise takistuse.
Mitu rõngast tuleb (ellu)hüppel veel läbida?
Vabatahtliku teenistuse lõpetanud noorte hulgast on raske leida kedagi, kes ei ütleks, et tegemist on elumuutva kogemusega. See ei tähenda, et kõik 12 kuud veedetakse suures õnnes ja iga hetk on elamus. Sageli on vabatahtlikul ees katsumused, mille peale ta enne teekonnale asumist poleks osanud mõeldagi. Kuid nagu ikka, sealt tulevad ka kõige suuremad õpikogemused.
Mõned teenistuse ajal ilmnevad probleemid on aga kindlasti noorele ebamugavamad, kui need peaksid olema. Kuna täiskohaga vabatahtlik teenistus ei ole kõigile tuttav kontseptsioon, siis võitlevad noored sageli sõprade ja pereliikmete küsimustega ning üldise murega, mida teenistusest arvatakse. Samuti paneb noori muretsema nii-öelda tühi aeg, mis CVsse jääb ja mille põhjendus ei pruugi tulevasele tööandjale tuttav olla. Need kitsaskohad on teravalt välja tulnud ka Euroopa Komisjoni uuringus „Removing obstacles to cross-border solidarity activities“ (2020) ja 2023. aasta aruandes „Reasearch-based analysis of the European Solidarity Corps“.
Uude keskkonda astudes on kohe näkku lajatamas ka võõrad sõnad metroojaamas ja mure keeleoskuse pärast. Praegune veebipõhine keeleõppesüsteem aga ei valmista noori piiriülese vabatahtliku teenistuse jaoks piisavalt ette. Ka Eestis täituvad tasuta keeleõppekursused kiirelt ja välisvabatahtlikud sinna sageli ei mahu. Siinkohal oleme tänulikud neile paljudele vabatahtlikke võõrustavatele organisatsioonidele, kes pakuvad keeleõpet, et vabatahtlikul oleks võimalik kohalikku keelt rääkima õppida, ja teevad seda kusjuures lisarahastuseta. Õnneks on ka noored ise leidlikud ja otsivad viise, kuidas keeleoskust arendada. Tihti kasutavad nad selleks mitmesuguseid keeleõpperakendusi või püüavad kohalikega hea kontakti saavutada. Kuid taas kerkib küsimus, kas vabatahtliku tasuta tööd ei võiks kompenseerida toimiva õppesüsteemi või kursusustega?
Keda huvitab?
Maailmas on muresid küll ja veel ning võib tunduda, et paarisaja vabatahtliku probleemid kahvatuvad muude kriiside kõrval. Küll aga ei ole vabatahtlik teenistus elumuutev ainult noortele, vaid ka organisatsioonidele, kes neid võõrustavad ja toetavad. Üle 160 organisatsiooni Eestis on võimelised vastu võtma pikaajalist täiskohaga vabatahtlikku ja toetama tema igapäevast tööd. Siinkohal on tähtis märkida, et nad teevad seda enamasti tasuta ning enda vaba aega ja ressursse panustades. Samal ajal tuleb neil aga võidelda bürokraatia, problemaatiliste IT-süsteemide ja aeganõudvate protsessidega. Kui paneme kokku nii suure hulga organisatsioone ja märkimisväärse arvu vabatahtlikke, on mõju laialdane ja see ulatub üle kogu Eesti – pole maakonda, kuhu vabatahtlikud jõudnud ei ole.
Lisaks on vabatahtlik teenistus oluline Euroopa Liidule ja ka Eestile kui liikmesriigile. Euroopa Komisjon on piiriülese vabatahtliku teenistuse kohta pannud kokku uued soovitused, millest liikmesriigid peaksid lähtuma. Soovitustes käsitletakse nii mõndagi probleemi, millest on juttu ka selles artiklis: lihtsustatud liikumine ja programmi kättesaadavus kõigile noortele, kvaliteetne tugisüsteem ning suurem teadlikkus programmist. Soovitused on kantud mõtteviisist, et „täiskohaga vabatahtlik“ ei ole enam sõnapaar, mis tekitaks tööandjas õudu või Tervisekassas hirmu, et noor ei tööta ega õpi ega vääri seega ka riiklikku tervisekindlustust.See soovituste kogu loob juba olukorra, kus tegelikult peaks vabatahtlike käekäik huvitama kõiki – nii kogukonnaliikmeid, kes saavad vabatahtlikust kasu, ametkondi, kes menetlevad vabatahtlike bürokraatlikke protsesse, ning riiki, kelle jaoks on noorte vabatahtlikkus noortevaldkonna arengukava järgi noorte kodanikuaktiivsuse indikaator. Igal juhul huvitab Erasmus+ ja Euroopa solidaarsuskorpuse agentuuri iga noor vabatahtlik, kes selle teekonna ette võtab, ning iga organisatsioon, kes vabatahtliku jaoks kodu loob. Seisame ka selle eest, et probleemidega aktiivselt tegeletaks ja piirid vabatahtlike eest kaoksid.
Mis on Euroopa solidaarsuskorpus ja vabatahtlik teenistus? Euroopa solidaarsuskorpus on Euroopa Liidu 2018. aastal alustanud programm, mis annab Euroopa noortele ja organisatsioonidele võimaluse rajada ühiselt hoolivam ühiskond, reageerides ühiskondlikele probleemidele hariduse, kultuuri, noorsootöö, keskkonna, sotsiaalteenuste, inimõiguste ja muudes valdkondades. Vabatahtlik teenistus, mis on osa Euroopa solidaarsuskorpusest, on olnud juba paarkümmend aastat eri nimetuste all noortele ja organisatsioonidele kättesaadav. Praegu saab 18–30aastane noor minna kas lühiajalisse teenistusse (kaks nädalat kuni kaks kuud) või pikaajalisse teenistusse (2–12 kuud). Kui pikaajalised teenistused on üldjuhul individuaalsed, siis lühiajalised toimuvad ka grupiteenistusena. Vabatahtliku tugivõrgustik koosneb kolmest organisatsioonist. Saatev organisatsioon valmistab noore enne teenistust ette ja toetab vabatahtlikku kogu teenistuse vältel koduriigist. Koordineeriv organisatsioon vastutab teenistuse üldise korralduse eest, vahetab kõigi pooltega infot ja tegeleb praktiliste probleemidega. Vastuvõttev organisatsioon on vabatahtliku igapäevane töökoht. Lisaks organisatsioonidele on vabatahtlikul ka tuutor ehk tööalane juhendaja ja mentor ehk tähenduslik kohalik sõber, kes toetab töövälisel ajal vabatahtliku kohanemist. Vabatahtlikus teenistuses osalemise kohta saab lisaks lugeda siit: https://euroopanoored.eu/taotlemine/solidaarsuskorpus/noortele/vabatahtlik-teenistus/ |
Soovitused piiriüleseks vabatahtlikuks tegevuseks Dokumendist „Council recommendation on the mobility of young volunteers across the European Union“ leiavad Euroopa Liidu liikmesriigid ajakohastatud juhiseid, et kõrvaldada õiguslikud, rahalised ja haldustõkked, mis endiselt takistavad noorte piiriülest vabatahtlikku tegevust ja solidaarsust. Soovitustes võetakse arvesse ka viimastel aastatel maailma räsinud kriise, uusi suundumusi vabatahtlikus tegevuses (nagu virtuaalne vabatahtlik tegevus) ja demograafilisi probleeme, sealhulgas Euroopa elanikkonna vananemine ja vajadus kaasata senisest enam vähemate võimalustega noori. Soovitused käsitlevad järgnevat: – selged seadused, mis tagavad vabatahtlikus tegevuses osalejale ohutuse ja turvalisuse ning emotsionaalse ja füüsilise heaolu; – asjakohane teave vabatahtlike õiguste kohta; – riigisiseste vabatahtliku teenistuse tegevuste kvaliteedi parandamise, sealhulgas koostöö soodustamine piiriüleste programmidega; – vabatahtliku teenistuse võimaluse tagamine kõigile noortele, sealhulgas vähemate võimalustega noortele; – teavitustegevus vabatahtliku tegevuse hüvede kohta; – vabatahtliku tegevusega seotud kogukondade toetamine, sealhulgas üleeuroopaliste võrgustike toetamine; – alternatiivsete ja uute suundade katsetamine vabatahtlikus teenistuses (nt virtuaalne teenistus või põlvkondadevaheline vabatahtlik tegevus); – sünergia loomine liikmesriikide vahel ja parimate tavade jagamine; – sellise vabatahtliku tegevuse toetamine, mis aitab kaasa kliima- ja keskkonnaprobleemide lahendamisele. Dokument on täis mahus kättesaadav siin: https://youth.europa.eu/strategy/mobility_en |
Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.
The post Vabatahtlikkusel ei ole piire? appeared first on MIHUS.
]]>The post Vabatahtlik tegevus: kas altruismist piisab? appeared first on MIHUS.
]]>2017. aastal istusin oma kontoris Kirde-Nigeerias, kui mulle helistas vihane projekti abisaaja – üks meessoost vabatahtlik oli käinud tema kodus, et tema kadunud lapse juhtumit edasi uurida. „Miks tuleb minu naise juurde meesterahvas? Mis tegevus see teil selline on, mis toetab seda, et mehed naisi külastavad? Eriti veel abielunaisi?” Ma vabandasin sügavalt ja palusin andestust, sest ta ähvardas meist kohalikule ülemusele teatada. See oleks võinud viia meie tegevuse külmutamiseni ja projekti ajakavast maha jäämiseni.
Juhtisin 36 vabatahtlikku, koolitasin, toetasin ja juhendasin neid nende tegevuses. Otsisime üheskoos üles kadunud lapsi ning tõime nad koju tagasi. Suur osa minu toonasest koolitusest seisnes selles, kuidas olla täpne vormide täitmisel, teha selgeid fotosid ja levitada projekti infot.
Selles peitus minu viga. Tegelesin rohkem töö õigesti tegemisega ning liiga vähe igapäevase suhtlemise ja tavapäraste ja sotsiaalsete reeglite järgimisega. Lisaks olin eeldanud, et kuna me kõik olime sellest piirkonnast pärit, siis teadsime juba, kuidas inimestega suhelda. Ma ei oleks saanud rohkem eksida.
Liigume edasi aastasse 2023, Tallinnasse Eestisse. Vastutan MTÜ Mondo Euroopa solidaarsuskorpuse vabatahtliku tegevuse projekti eest. Seekord olen ebakindlamas olukorras – üks peamisi ülesandeid on valmistada eurooplasi ette humanitaarabi vabatahtlikuks olemiseks kolmandates riikides. Kolm riiki neljast asuvad Aafrikas.
Altruism, omakasupüüdmatu mure teiste heaolu pärast, on humanitaarabile keskendunud vabatahtliku tegevuse peamine liikumapanev jõud. Paljud inimesed teevad vabatahtlikku tööd mitte kohustusest või sundusest, vaid soovist aidata. See moodustab vundamendi, millele püüdlused on rajatud.
Altruism on mõne kõige olulisema väärtuse alus, mida vabatahtlikul on vaja, näiteks vastupanuvõime, motivatsioon, kaastunne, isetus ja huvikaitse. See on moraalne kompass, mis suunab inimesi vabatahtliku tegevuse poole, kehastades veendumust, et meil on kohustus ulatada abikäsi neile, kes seisavad silmitsi raskustega.
Kuigi altruism oli võimas motivaator minu ja vabatahtlike jaoks, kellega koos Nigeerias töötasin, näitas minu eespool kirjeldatud probleemne olukord, et sellest ei piisa kõnealuse valdkonna raskuste ja vastutusega täielikult toimetulekuks. Olime keerulise sotsiaal-poliitilise ja kultuurilise dünaamikaga problemaatilises keskkonnas.
Nüüd aga tagasi tänapäeva. Oma praeguses rollis Euroopa solidaarsuskorpuse vabatahtlike juhina töötan koos meeskonnaga, kuhu kuuluvad 18–35aastased noored, kellest paljud ei ole kunagi Euroopast lahkunud.
Seoses ideega toetada inimesi globaalses lõunas – mida teatakse kui riike ja kogukondi, kel on vähem – on palju plaane, lootust ja põnevust. Altruismist üksi aga ei piisa. Et teadlikult vabatahtlik olla, ei tohi alahinnata kõiki teisi sama tähtsaid elemente.
Kultuuriteadlikkus
Kultuur on inimrühma eluviis. Kultuurid eksisteerivad erinevates demograafilistes rühmades ja neid tuleb austada. Olenemata sellest, kas keegi nõustub mõne rahva kultuuriliste uskumuste, tavade ja rituaalidega või mitte, on väljastpoolt tulles äärmiselt oluline hoida need arvamused enda teada ning järgida käitumist suunavaid tavareegleid. Minu eelkirjeldatud kogemuse põhjal on hädavajalik, et me ei eeldaks, et oleme humanitaarabi töötajatena vabastatud tavapärastest normidest.
On isegi soovitatud, et humanitaarabi töötajad (see kehtib ka vabatahtlike kohta) õpiksid ära selle kogukonna keele, kus nad töötavad. Ehkki keele täielikuks omandamiseks ei pruugi olla piisavalt aega, on võimalik õppida ära mõned sõnad ja fraasid. Ei ole saladus, et inimesed tunnevad end üksteisega rohkem seotuna, kui nad on millegi poolest sarnased. Kogukondades, kus me töötame ja kuhu me ka vabatahtlikke saadame, tekitab kohalikus keeles öeldud lihtne „tere“ ja „aitäh“ kogukonnaliikmetes elevust ja samal ajal soojust. Projekti raames on ette nähtud, et iga vabatahtlik käib mõnes keeletunnis.
Teadurid on hoiatanud, et suhtlusprobleemid võivad viia selleni, et kohalikud elanikud satuvad „abiprojektide eesmärkide suhtes segadusse“, ja ohustavad „kogukondade usaldust valitsusväliste organisatsioonide vastu“.
Eelmisel aastal oli meil üks vabatahtlik, kes õppis oma lähetuse käigus üsna hästi ära suahiili keele. See vabatahtlik oli ka üks neist inimestest, kes lähetust enim nautis. Kuna oli võimalik suhelda kohalike elanikega, ei läinud kaotsi ka nende vestluste kontekst, mis vähendas automaatselt konflikti tekkimise võimalust segase sõnumi tõttu.
Ka kohalikud on tundnud uhkust ja ühtekuuluvustunnet, kui vabatahtlikud on teinud jõupingutusi keele või kultuuritraditsioonide õppimiseks. Hiljuti Ghanas hakkasid kohalikud naised meie tervitamiseks laulma ja tantsima. Nad kiljusid ja hõiskasid, kui Horvaatia vabatahtlik nendega koos kohaliku kitarristi muusika saatel tantsis.
Soovitan järjekindlalt vabatahtlikel kasutada vähemalt esimest kuud selleks, et tutvuda töö asukoha, uute kolleegide ja kogukondadega, kus nad tööle hakkavad. Nad peavad mitte ainult mõistma kohalikku kogukonda ja sellesse lõimuma, vaid ka tegema oma tööd nii kohalikul tasandil kui võimalik.
Jätkusuutlikkus
Esimene asi, mida me vabatahtlikele selgitame, on see, et neil ei õnnestu muuta maailma. See ei ole meie eesmärk. Pigem on eesmärk avaldada mõju ühele või mitmele inimesele, et tekitada lumepalliefekt, mis loodetavasti kestab põlvkondi. Loomulikult ei ole seda lihtne kuulda. Mõni läheb kohapeale ja arvab, et ta suudab kõik probleemid lahendada. Kuid meie maailma ees seisvad probleemid on suured ja sügavalt juurdunud. Paljudel neist probleemidest on keerulised ajaloolised, sotsiaalsed ja majanduslikud põhjused, mis ulatuvad ühe vabatahtliku või organisatsiooni tegevusulatusest kaugemale.
Selle sõnumi eesmärk ei ole siiski vähendada vabatahtliku tegevuse väärtust, vaid hoopis sihte ümber sõnastada. Selle asemel et püüda lahendada kõiki probleeme üksi, tuleks keskenduda konkreetse mõju avaldamisele üksikisikutele või väikestele rühmadele ning suurendada seeläbi märkimisväärselt lumepalliefekti.
Üks mentor kasutas alati väljendit „väike nihe, suur muutus“. Väikesed järkjärgulised muutused ühe inimese elus võivad viia sügavate muutusteni temas endas ja tema kogukonnas. Lao Tzu tsitaat „Tuhande miili pikkune teekond algab ühest sammust“ võtab selle mõtte suurepäraselt kokku. See tuletab meile meelde, et iga oluline ettevõtmine, ükskõik kui võimas see ka ei tunduks, algab selle esimese, sageli väikese sammu astumisest. Vabatahtliku töö kontekstis tähendab see, et isegi kõige suuremate probleemidega saab tegeleda, kui need jaotada hallatavateks ja teostatavateks sammudeks.
Oluline on, et sekkumisviiside ja toetuste puhul valitseks õiglus, sest õiglus aitab saavutada võrdõiguslikkust. Tuleb kuulda võtta nende inimeste häält, keda toetame, et nad saaksid täpselt seda, mida nad vajavad. Minu meeskonna hiljutine reis Ghanasse kinnitas seda veelgi. Mondo toetab laste haridust ja me tahtsime lisada igale lapsele antavale toetusele tervisekontrolli. Ghanas viibides saime rühmavestlustes teada, et kuigi vajadus selle järele on olemas, vajasid nad tegelikult rohkematele pereliikmetele haridustoetust kuni kolmanda taseme hariduseni.
Käitumine
Sotsiaaltöös selgitatakse enesekontseptsiooni kasutamisel, et sotsiaaltöötaja isiksus, isiklikud väärtused, hoiakud, eelarvamused ja uskumused mõjutavad seda, kui palju abi temast klientidele võib olla. Kui sotsiaaltöötajad on teadlikumad sellest, kuidas nende enda uskumused, arusaamad ja käitumine mõjutavad nende ametialaseid suhteid, siis seda teadlikumalt saavad nad valida, kuidas mõjutada abistavaid suhteid, milles nad osalevad.
Isikuomaduste kasutamise idee on seotud ka vabatahtliku tööga. Vabatahtliku töö suur osa on suhete loomine ja hoidmine inimestega, kellega me koos töötame. Seega on tähtis mõista, kuidas meie enda isiksus, mõtted, tunded ja uskumused võivad vabatahtliku töö käigus kujunevaid suhteid mõjutada.
Olen märganud, et vabatahtliku isiksus mängib olulist rolli vabatahtliku tegevuse edukuses ning toob kasu nii organisatsioonile kui ka vabatahtlikule endale. Tähtis on olla kohanemisvõimeline ja valmis õppima. Nagu Sokrates kord ütles:
„Nutikad inimesed õpivad kõigest ja kõigist. Keskmised inimesed oma kogemustest. Rumalatel inimestel on kõik vastused juba olemas.“
Paindlikkus ja avatus õppimisele ei näita mitte ainult tagasihoidlikkust, vaid ka tõelist huvi organisatsiooniga tõhusa koostöö tegemise vastu.
Lisaks peavad esiplaanil olema eetilised kaalutlused, kui reflekteeritakse mõiste „enda kasutamine“ üle. Eetilisi kaalutlusi illustreeriva näite leiab 2015. aasta CNNi artiklist, mis paljastab murettekitava nähtuse, mida tuntakse kui „vaesuspornot“. See mõttekoht puudutab humanitaarabisektori üksikisikuid ja organisatsioone, kes kasutavad sageli ära haavatavaid elanikkonnarühmi, näidates masendavaid pilte vaesuses elavatest inimestest. Šokeeriv on see, et paljud neist fotodest on tehtud fotografeeritavate teadmata või nõusolekuta, mistõttu kerkivad esile olulised eetikaküsimused.
Ehkki vabatahtlikud ei pruugi kogu maailma üleöö muuta, saavad nad algatada positiivseid muutusi, inspireerida teisi ning aidata kaasa kestlikuma ja õiglasema tuleviku loomisele – ja seda ikka üks samm korraga. Vabatahtlike ja organisatsioonide jaoks on tähtis läheneda vabatahtlikule tööle hoolika planeerimise, kultuuriteadlikkuse ja jätkusuutlikkusele keskendumise kaudu. See tähendab, et tuleb suhelda kohalike kogukondadega, mõista nende vajadusi, teha koostööd kohalike ekspertidega ning olla kohanemisvõimeline ja tagasisidele avatud. Vabatahtliku tegevuse positiivse ja kestva mõju tagamisel on oluline tasakaalustada altruismi tõhusate ja kestlike strateegiatega.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi altruism on humanitaarabitöö tähtis lähtepunkt, peab see olema ühendatud praktiliste teadmiste, oskuste ja strateegilise lähenemisviisiga, et humanitaarkriiside keerulisi ja muutuvaid probleeme tõhusalt lahendada.
Noorsootöötajana noori vabatahtlikke juhendades meenuta neile, et kuigi altruistlik vaimsus on nende teekonna alustala, peab see käima käsikäes kultuuriteadlikkuse, kohanemisvõime ja jätkusuutliku muutuse loomisele pühendumisega. Julgusta neid sukelduma selle demograafilise rühma kultuuri, kellega nad töötavad, selle keelt ja sõnakasutust õppima ning võtma aega nende inimeste vajaduste mõistmiseks. Meenuta noortele, et nad ei pruugi muuta maailma üleöö, kuid nende väikesed tähendusrikkad teod võivad luua väga vajaliku positiivse lumepalliefekti. Tasakaalustades noorte altruismi praktiliste teadmiste ja strateegilise lähenemisega, võivad noored vabatahtlikud jätta kestva jälje, panustades nii õiglasemasse ja kaastundlikumasse maailma.
Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.
The post Vabatahtlik tegevus: kas altruismist piisab? appeared first on MIHUS.
]]>